Hommikuelamus

Mis imeline hommik! Selge, klaar, külm. Maas esimene härmatis.
Ja päike särab varastest tundidest alates. Valgus!! Sellest on praegusel mornil sügisel nii puudus, et kui seda jaokaupa kõrgustest jagatakse, tundub lausa ilmkuulmatu ebaõiglusena pugeda kuhugi hämarasse siseruumi oma igapäevast leiba teenima asuda.
Külmunud rohi krõbiseb astumise all. Õhku on imekerge hingata. Ei raatsi ikka veel ukselingist haarata, et sellest imest argiaskeldustesse pöörduda. Ja puud! Kuigi ilm on täiesti tuulevaikne, langevad lehed sahinal järgemööda vahtrate, sirelite, kastanite ladvust. Kummaline vaikelu. Nüüd on nad paari päeva pärast täiesti raagus ja seegi sügisene ilu selleks aastaks kustunud, vilksab nukker mõte hetkekes läbi pea. Jah, iga puud ja põõsast, millest täna möödun, ümbritseb juba esimese öökülmaga maha sadanud lehtede järv.
Ka minu koerad, kes muidu hommikuti kaua magada armastavad, on täna mõlemad erksad ja nõuavad häälekalt teineteise võidu tähelepanu. Priidu hall habegi särab külmalõngadest kui ta, sabatömbike kõigest jõust vehkimas, hommikutervitustega minu poole tormab. Ja Oskar kilkab end hingetuks. Eks nemadki oska ilusast ilmast headmeelt tunda.