seeneaasta lõpp ja teejoomine

Sain oma viimasest Borrbyskäigust pähe kiiksu, et metsas peab veel seeni olema ja nädalavahetusel võtsingi siis end kokku ja tegin käigu viimaks ära. Seda enam, et koju on salapärastel asjaoludel tekkinud hirmuäratav kuhi sibulaid ja porgandeid, mida tuleks enne aegumist kuidagi kiirelt realiseerida. Siis liitsingi 1+1 kokku ja arvasin, et miks mitte teha ssse veel mõned imehääd seenehoidised?
Jupsiva tervise kiuste pakkisingi niiskel põhapäeva pealelõunal asjad koku, tirtsu kaasa ja sõitsin metsa vahele. Kõndisime kirjus poolraagus ja langenud lehtdest ummistunud metsas oma tundi kaks, aga saak oli praktiliselt olematu. Kogu aeg on tegelikult olnud kontemurdvalt rõske ja niiske ning viimasel nädalal ka üpris soe sügise kohta, aga ei midagi - 2 tundi metsas ja tulemus? 1 suur kuuseriisikas, 5 kukeseent, 2 hobuheinikut, 1 lehmatatik ja pisike peotäis tundmatuid heledamaid riisikalisi. Kõik. Naeruväärselt vähe. Vaeva ei tasunud,kastmest või hoidistest rääkimata. Aga nüüd on siis enam-vähem kindel, et seentega on selleks aastaks kõik. Kurb. Sõime vähemalt hoolega värskeid porgandeid. Pidavat silmadele hea olema ja maitsesid ka ülimalt magusalt, krõmpsuvalt, vitamiiniselt.

Õhtupoole tõusis mul väike palavik ja kurk oli väga vastikult valus. Alustasin hoogsalt raviprotseduuridega -taimeteesid vürtside, sidruni ja kohaliku meega (just lugesin kusagilt, et tee olevat tunnistatud isegi veest tervislikumaks joogiks) ja kuna ma siiani eriliti suur teesõber pole olnud, olekski ehk aeg end teekunsti alal pisut täiendada. Leiutasin siis eile õhtul päris omaenda teeretsepti, mis maitses ühtlasi hea ja on arvatavalt ka omajagu tervistav (ained antud siis 1 teetassi kohta):
1/2 tl kaneeli
1/4 tl ingverit
1 tl tüümiani
viil sidrunit
1 tl mett
Magusale, rahulikule ja, nagu hommikuks selgus, ka üpris tervistavale unele aitas see segu igatahes igati kaasa.