Esmaspäev, 14. september 2009

Meretuulest tekkinud mõttekatked

Tuul .... meretuul
ja lained lained meredel
vesi hoiab neid koos
lahus ka sama tuul
kaht suud

Või umbes nii see Sibula Riks laulis.
Mu lemmikkuulamine. Ikka ja jälle tuleb Öö on öö aeg tagasi. Juba rohkem kui kümme aastat. Ja ajab nutma. Akordioni valusilus taust ja soolo.
Tahan ka niimoodi mängida osata. Et hinge hellaks võtaks. Et pisarsilmi kuulaks. Et tekiks tahtmine. Et suudaks teisi innustada.
Nüüd mul on vähemalt akordion. Lõhnav ja mustläikiv. Istub nagu täitunud unistus mul toas. Troonib seal. Kutsub. Ahvatleb. Ma püüan ju. Silitan teda. Pärast panen kohvrisse tagasi. Praegu veel ei enamat. Ehk kunagi...
Kui olen rohkem mina ise. Kui enam närvid üles ei ütle. Ka saan elada ise enda elu. Kui keegi ei astu kandadele, ei blokeeri, ei sega, ei katkesta ....

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar