Neljapäev, 22. juuli 2010

Südasuvised (südame)asjad

Endiselt on palav, ajuti müristab ja lubab nagu vihma, aga samas läheb see jälle üle.
Olen paaril korral käinud metsas, lootusega leida varaseid kukeseeni. Päh, tühi lootus (mõtlesin tänagi piibelehtede varte vahel lootusrikkalt sobrades ja jalaga sõnajalgu kahte lehte lükates, et eelmisel aastal samal ajal ju olid juba seened olemas ja siis meenus, et eelmine suvi oli ju ka pisut vihmasem). Sõnaga peaaegu et mitte mingit kukeseenesaaki kui nii umbes kaks tagasihoidlikku kämblatäit välja arvata, millest saab siis... no ütleme siis, et kastmele maitset kui ei kriipsugi enamat. Tuleb oodata auguastikuud ja selle ande.
See-eest juuliannid on suured ja mahlased maasikad. Täna, olles nii pettunud, et ainsamat seenepoega ei õnnestunud 2 tunnise kammimise järel metsas välja tuua, sattusin tagasiteel aina uutele ja uhkematele maasikaväljadele, kus sõin neist lausa suu haigeks. Mõtlesin, et naljakas lugu - kui juuli alguses mere äärest esimesed punavad masikakribalad leidsin, tundusid need nii ütlemata mõnusad ja head (avastamise, leidmise rõõm!), aga kui neid tänase saagiga kõrvutada, olid nood rannamaasikad ikka parajad hapud kribalad küll. No meie saare lõpututes ürgmetsades leidub suure muru sees ikka täiesti näpuotsajämedusi, tumepunaseid ja mahlast tilkuvaid maasikaid ja seda ikka hullult suurtes kogustes, nii et mõtlesin, et hommee vaja ikka mõne suurema anumaga metsa minna...
Tegelt on nii, et mu viimased puhkusenädalad on juba nii täis planeeritud, et ei tea, kas üldse enam metsa jõuabki. On tulemas külalised ja vaja ise veel pisut vanades kallites kohtades ringi sõita ja siis tulevad jälle külalised. Mis on iseendast tore, sest vahepeal tunnen end siin saarel nii äraütlemata mahajäetuna, et ensehaletsus kipub hirmsasti kallale... Kõik kallid inimesed on nii kaugel, aina see meri vahel ja...
Eile just vaatasin praamiteki nurgas konutades õnnelikke, väikeste lastega peresid ja nutt oli varuks peaaegu enese pärast- minul ei tule sellist asja vist mitte kunagi, et oleks tore ja ühtehoidev pere ja kui hetkeks tekibki, siis nagunii laguneb... Mingil kombel.. Et tegelikult ma ei passi pereinimeseks, ei tule sellise eluga toime...

Ja siis ikka see vastikult painav küsimus- miks on alati nii, et see, keda sina tahad, sind ei taha, ja need, kes sind tahavad, neid jälle sina ei taha? Neid painavaid mõtteid mõlgutades hakkas kummitama see, igati asjakohane lugu:

Teisipäev, 20. juuli 2010

Ruhnus käidud...

...nagu naksti, kui nii võib väljenduda. Iseenesest oli väga tore reis, millele leidub vaid kiidusõnu ja jääb kindlasti ka palju häid mälestusi, aga...
Kõik päris naksti ei käinud. Kõigepealt tuli ju läbi teha pikk merereis- ikkagi oma 5 tundi ja pisut enamgi Lily-nimelise kaatriga üle avamere loksuvate lainete, mis vahelduva eduga meile ka reisjate ruumi sisse püüdsid pugeda ja nii mõnegi (olgem ausad, tegelikult vähemalt pooled meie ligi 40 reisijast) suuremal või vähemal määral näost roheliseks ajas ning reelingu äärele kalu söötma kupatas...(jah, vähemalt nii tark ma sedakorda olin, et Bon Voyage tabletid kaasa haarasin ning sestap jäi see "lõbu" minul maitsmata...)
Uuh, see katsumus õnnelikult seljataga, saabusime keset suurt päeva viimaks päikselisele Ruhnule. Saar oli väga tore, esimestest hetkedest peale sümpatiseeris too paik mulle igati. Tõeline, ehe väikesaar - palju metsistunud maad, üksainumas tilluke külake keset saart, paar kirkut, talumuuseum, tolmavad käänulised tanumad ja saare tagaosas öeldi asuvat vaid karja- ja heinamaad.
Meie ööbimispaik- Ruhnu koolimaja- oli ka väga armas ja arhailine - ei vähimatki märki euroriigist- kõik oli vana ja just parajalt kulunud - iidsed põrandalauad, vanad nostalgilised rohelised tahvlid, aasta- aasta järel üha paksema värskendava värvikihi alla mattuvad seinad ja koolilauad, nurgas lösutavad suured mustad ahjud, tagahoovis suur õunaaed. Hmm, nojah, maja ise võiks kindlasti talveperioodil soojapidavam olla ja ka välisilme oli tal parajalt kulunud, aga see pole ausalt tunnistada ka absoluutselt minu kui juhukülalise mainida- arutleda.

Ja no muidugi Ruhnu ühed põhilisemad vaatamisväärsused- kirikud, esmalt pisem ja vanem ning täiesti ainulaadne kogu Baltikumis (kui mitte Euroopaski) puukirik- klaasimaalikesed akendel, suured kunstiteosed seintel, peremärkide ja muu iidse eestirootsi sümboolikaga kirikupingid, paremal suuremad ja mugavamad meeste omad, vasemal kitsukesemad naistele, ja otse loomulikult suur uhke kristall-lühter, ühe Ruhnu lähistel ümber läinud laevaseltskonna kingitus ruhnlastele nende merehädast päästmise eest.
Suur kirik oli lihtsalt väga hele ja soe ja kaunis, aga vana puukiriku atmosfääri on raske kirjeldadagi. Seda peab küllap igaüks ise kogema, tunnetama, aistima. Eriti tore, et just sel laupäeval, kui saarel olime, korraldati puukirikus ka jumalateenistus, kus samuti ära käisin- hinge puhastamas ja patte lunastamas. Sain seal istudes toda väga vana ja väärikat hingekarjast kuulates järsku ka aimu, miks inimesed kirikus üldse käivad- see ongi aeg enesega olemiseks, väikseks tagasivaateks lähiminevikku. Hmm, seda on raske kirjeldada, aga ma sain sellest fenomenist, mille üle seni tulutult juurelnud olen, viimaks ometi aru.
Tore oli ka Ruhnu muuseum ja selle juhataja Märt Kapsta, kes rääkis ülipõnevalt ja ladusalt poolteist tundi saare varasemast ajaloost nii, et unustasin end suu ammuli kuulama ning hiljem imestasin, kuhu see lubatud ekskursioon saarel siis jäi kuni viimaks taipasin- see ekskurioon toimuski mu oma mõtetes, polnudki vaja kusagil ringi tallata, see matk oli kujuteldav ja ometi üdini rikastav.
Reedel ja laupäeval oli ilm ka ülimalt suvesoe ja põuane, kuid õhtuse simmani ajal, kui Tuulelõõtsutajad vägeva ja pika kontserdi andsid ning rahvas vähemalt kaheni öösel Ruhnu laualulava esisel jalga sai keerutada, sähvisid metsa taga öötaevas häältult välgud, mis öö väga müstiliseks muutsid.
Ja pühapäeva hommikul hakkas sadama - pikalt ja põhjalikult. Siiski võtsime end kokku ning käisime ära ka Limo rannas. No seegi oli vaatamist ja tunnetamist väärt, sest tegu oli imekauni liivarannaga ning avamerelt uhtusid randa mõnusad ja vahused lained. Ka vesi polnud siin supisoe, nagu enamikes suuremates randades, kus seni käinud olen, vaid virgutavalt jahe. Samuti oli sinnasamasse randa üles upitatud tore palkehitis nimega Limo saun, mida saab endale suvitamiseks vist väljagi üürida, selle kõrval rannas aga soojendatav mereveega tünnisaun või-bassein. Katsusin näpuotsga- oli täitsa soe vesi. Ja need uhked liivaluited laulva liivaga- neid juba oma kodusaarel kusagil ei kohta.

Tjah, nüüd oleks vast pika jutu järel paslik hetk küsida, miks ma sinna Eesti kaugeimasse puntki siis üldsegi ronisin? Vastan ausalt:
!) seal toimus Eesti saarte folklooripäev, kuhu ka meie saarekese esindus kenasti palutud oli
2) seal elab(elas?) mul paar tuttavat, keda väga tahtsin näha.
No esimese punkti osas läks reis igati täie ette - esineda saime, oma folkloori tutvustada ja teiste omadega tutvuda samuti. Oli parajalt suur ja parajalt väike, meeleolukas seltskond ning süüa anti Ruhnul ka superhästi!
Teise punkti osas jäi mul süda hirmsasti valutama. Uuh, jah oma kallist sõbrannat ja kunagist pinginaabrit ma küll vilksaimisi nägin, üsna mitmel korral lausa, aga paraku ei enamat. Eks omajagu süüd oli siin ka sellel pühapäeva hommikul alanud padukal, mis meie plaanid kokku saada nurjas, aga liskas oli veel paar toredat noorsandi, kellega kunagi nii aastat kolm-neli tagasi tuttavaks sai saadud kes selgusid olema ruhnlased ja keda mu oma kodusaarelt kindlasti kästi ka teiste poolt tervitada. Ehh, jälle plaan lörris- ei näinud neid, ei osanud ka kusagilt otsida, tervitused jäidki edasi andmata. Nukraks tegi see pool asjast. Igal juhul tervitan Andrest, Jürit ja kogu nende kirevat vahmiili siis vähemast siin, blogilehekülgedel ja loodan ka, et Annega saan siiski lähiajal kokku ja istume ning räägime jälle maailma asjust nagu see meil ennemuiste kombeks oli.
Sedapalju siis Ruhnust ja ruhnlastest sel korral.

Laupäev, 10. juuli 2010

Leitsak... remont... Nostalgia...

Ah, kuidagi nii tujust ära olen täna. Tunnen ennast üksiku, mahajäetu, abituna, nii et enesehaletsus kohe kipub peale. Ei tule ka targast ja tarmukast asjatamisest miskit suuremat välja, sest õues on hommikutndidest peale nii palav, et isegi minul, va igavesel külmavaresel, jooksevad higinired mööda selga ja loidus vajutab oma punase pitsati minugi laubale...
Püüdsin eile õhtul ja täna hommikul remondiga nii-öelda tõsisemalt alustada. Nädala algul tõin linnast pahtli ja seinavärvi koos muu asjakohase tarbekraamiga läbi häda ja viletsuse viimaks kohale, endal süda värises sees, kas sai nüüd ikka kõik toodud ja õiged asjad sealt poest ja hoidku küll, kui midagi peaks remondiga viltu minema, sest niigi on poolteist tuhat krooni lauldes juba oma teed läinud. Ja see on alles algus!!! Vaatasin 3 päeva jubedusest judisedes remondiasju kööginurgas ega julgenud sõrmegi nende poole kõverdada. Hirm on midagi ära rikkuda, midagi valesti teha. Esimest korda ja ihuüksi koretrit remontimas, see võtab mu nii kõhevile, et kohe on võetud.
Vot eile tegin viimaks kindla näo pähe ja asusin vana värvi sentelt maha kraapima. Algus tundus lihtne. Kaheksakümnendad taustaks üürgama:

Siiis ikka veel üürgama:


Ah, millised ammused lemmikud!!:


Peale esimest tolmus ja higist tunnikest enam nii lihtne ei tundunud, sest kuigi enamik värvist tuleb kenasti sirinal maha kui natuke otsast tõmmata, siis paiguti on värv jälle nii kinni, et ka terava pahtlilabida otsaga ei õnnestu seda maha kaapida muidu, kui tuleb seina uus auguke nühkida (ja hoidku küll, see auguke tuleb ju hiljem jälle kinni pahteldada!). Ja siis veel igasugu õnarused ja kitsaskohad, kust värv kas liiga hoogsalt või väga vastutahtsi maha koorub ja eriti hull on lugu lae lähedal, sest laevärvi nüüd küll maha koorida ei tahaks, aga see liitekoht on üsna peenike neil. Nii olen praegu mööda laevärvi valget triipu lõiganud pahtlilabida servaga sellise vahejoone, et 2 värvi eraldada ja see on jubetult aega ja täpsust nõudev töö, mis mu juba 2 tunniga päris ää väsitab. Tulemusega ma muide kah üldse rahul ei ole...Narmendav ja konarlik jääb see serv...
No hirmus töö ühesõnaga kogu see remonditamine- näib, et kogu nädalavahetus lähebki vaid seinte puhtaks saamise alla ja siis tuleb pahteldamine (mind juba hoiatati, et see osa tööst on see kõige tolmusem) ja siis veel värvimine. Oh jeerum, pidin ma selle nuhtluse üldse ette võtma, ühtki abilist, kes kõik tulla lubasid, kah kusagilt ei paista, muudkui üksi palehigis ja enesehaletsuses rügan, isegi randa minemise tuju võtab ära selline asi. Oleks parem võinud veel aastakese ehk paar narmendavate seintega korteris edasi elada - pildid koldate kohtade peale ette ja asi moos. Ah, ma ei tajha sellesl teemal üldse rohkem rääkida. Praegu.

Leidsin viimati oma sünnikodus käies ühe imeilusa suure ja raske õlimaali. Arvan, et see võis kuuluda mu vanaonule- selline sini -roheliste ja kollakate toonidega, seal on kujutatud vist üht meie maakoha lähistel asuvat metsajärve, puhkevate vesiroosidega ja... ilus ja nostalgiline leid. Veel leidsin üles ja tõin enda juurde vanaemale kuulunud suure värvilise põrandavaasi ja ühe raske tumedat tooni naisekuju, mis tal vanasti ikka suurel ümmargusel laual tavatses seista ja oma veidi üleoleval ilmel üle toa vaadata.
Hea tunne on, kui saad üdini omade asjadega elamisse uut energiat tuua ja vanu asju eemale heita, mis on muutunud koormavaks. Olen adunud, et ma ei karda enam oma elutuba, varem pelgasin pisut seal toas olla, sealt isegi läbi minna, kui väljas juba hämarduma hakkas. Nüüd enam mitte. 0len teinud toa enda omaks. See on hea tunne.
Ah jaa, oma tohutupaksu Jaan Kaplinski luulekogu tõin ka ära, raamat oligi, nagu kartsin, kolikambris seistes veidike niiskust saanud ja lehed on kergelt krimpsus, aga õnneks mitte midagi väga hullu. Mu lapsepõlvetoa lõhn on sellel raamatul mõnusasti küljes, kuigi raamatu ostsin vaevalt 8 aasta eest. Kolides tundus ta mulle liiga suur kaasa võtta, nüüd on armas neid kuue-, seitme ja kaheksakümnendatel kirjutatud loodusluuletusi õhtuti lugeda. Nostalgitseda.
Olen kurb ja rõõmus ühekorraga. Hing valutab millegi nimetu pärast hirmsasti.
Ma ei saa aru, mis mul viga on...

Neljapäev, 8. juuli 2010

Jaanist juulini

Kesse küll oleks osand arvata, et puhkusenädalad nii ludinal käest kaovad, et blogima enam üldse ei jõua ja kui sa siis võtadki viimaks oma tahtejõuriismed kokku ja loivad keset kuuma päeva suriseva massina man, et vahepealolnust väike kokkuvõte klõbistada, suvatseb härra või proua Intenet isiklikult saarelt nii 4-5 päevaks jutti leelet tõmmata...
Nõndaviisi jah ei olegi ma pikemat aega saanud enam ühtki sõna siia juurde lisada, kuigi tegusid, millest kõnelda, justnagu oleks,
Vot jaanipäevast peale pole ju blogi man pääsenud ja.. Jaanipäev oli tore ja möödus kenasti, ludinal. Lõke oli suur ja vägev, rahvast oli parajalt palju, tantsida sai täpselt parasjagu ja meeleolukalt, ka järelpeo kohta pole kosta peaaegu et mitte ainsamatki halba sõna...

Kohe jaanikule järgnes aga tõeline atraktsioon - 27. juunil käisime käputäie järelejäänud/taaskokkutulnud loodusgiidide kambaga avastamas Põhja-Läänemaad. Esimene pikem ja vingeim peatus oli Roostal, kus julgemad ja ettevõtlikumad meist käisid jõudu ja osavust proovimas sealses Seikluspargis.
No kõhklesin ja pabistasin mina küll, aga ära ma selle tembu viimaks tegin. Ja elamus oli fantastiline!!! Selgus, et ma polegi hoolimata oma kõrgusekartusest ja kehvapoolsest tasakaalust niiväga äpu ronija, eriti kui tead, näed ja tunned, et julgestusköied on sul ümber ja pead instruktorite õpetussõnad rajal olemise ajal hoolega meeles. Paar korda proovirajal proovitud, võtsin juba ette nn punase raja ja tegin selle suuremate viperusteta ka läbi. Kõige jubedam oli minu jaoks mööda võrku ronimine, aga kolmnurgaga trossi mööda alla tuhisemine või köielt köiele rippumine või rippsillal kõndimine- häh, köömes! Olen enda üle kohe vot nii uhke, et ei leiagi häid sõnu enda kiitmiseks.
Edasi suundusime Veskijõele, kus ühiselt pidulaua katsime, mõnusasti sõime-jõime ja siis ka tublisti matkasime. Nii ootamatu kui see ka ei tundunud, nägime Nõva metsades juba sel varasel kuupäeval nii kukeseeni kui männiriisikaid metsa all kutsumas ning panime ühe soojaga Veskijõeölt Keibu lahe äärde välja ja teist sama palju ka tagasi. Nägime ära üsna mitu väiksemat järvekest, kuulsad Nõva kõrged mäed, imekaunid livaluited mägimändide vahel ja ka paradiisiranda meenutavad laulvad liivad proovisime omaenda jalataldadega järele. Kokuvõttes oli see üks mõnusamaid puhkusepäevi seni minu jaoks - tulvil positiivseid emotsioone, piisavalt väsitav ja samas otsatult turgutav.

Siis oli paar päeva vaikust ja oligi juulikuu käes. Tegelikult oleks igast ilusast suvepäevast midagi kirjutada, midagi head või toredat meenutada, kasvõi sedagi, et ilmad on olnud ju jumalikult soojad, täis päikest (ja muidugi ka sellega kaasnevaid palavusest tingitud loidust, sääski, parme jms), No näiteks, et:
Eelmisel laupäeval tuli pähe ogar idee minna ööseks mere äärde telkima. Mõeldud-tehtud. Tirtsuga kahekesi läksime, rattad pakkidest ülekoormatud, sest plaanis oli hommikul ärgates ikka väike piknik ka teha ja vaatasin, et metsmaasikad on rannal kenasti valmis, nagu kohe meie auks ja puha.
No kui me siis üheksa paiku õhtul väljavalitud kohale laekusime, oli asi küll idüllist päris kaugel, sest sääsed (need kirjaoskamatud noh, kes ei tea ega ole kuulnudki, et peaks sääsetõrjevahendit kartma) tahtsid sõna tõsises mõttes nina peast ära süüa ja telgiga rahmeldamine meelitas neid veelgi hulgi juurde. Viimaks oli meie ainus mõte see, kuidas kiiremini oma kääbikuurg püsti saada ja sinna sisse õudsete vereimejate käest pakku pääseda. Õhtune rannal jalutamine kujunes meil ka pigem 10- minutiseks maratoniks, mis koosnes kätega vehkimisest ja nina ette vahtimisest, et mitte mudastel ja mererohuga kaetud kividel mitte libastuda, misjärel lõplikult telki varjusime, kella poole kaheteistkümneni kõiksugu laule üürgasime, mis kummelgi vaid pähe torgatasid ja siis tuli lühike suveöö.
See oli ilus, aeg-ajalt mõni lind karjus kusagil, vahepeal keegid loomad müdistasid karjamaal ja solberdasid vees, siis lendas taas mõni luigepaar tiiabde vihinal üle, aga enamiku ajast oli vaikne, isegi vähimat tuuleõhku polnud, nii et veepind oli lausa peegelsile. Kusagil 2-3 ajal öösel hakkas telgis natuke külm ja krahmasin endale ka kaasavõetud riided tekile peale. kella viiest ärkasin selle peale, et oli läinud väga valgeks, päike juba säras rõõmsalt taevas ja aiva kuumutas me telki, nii et kell seitse oli seal palav kui saunas.
Et juba õhtul oli selgunud kurb tõsiasi, et tirtsu termos lekib igast võimalikust ja võimatust kandist ning kogu tee oli juba kodust randa tulemisega termosest välja kilekotti valgunud, otsustasin lapsele rõõmu teha ja korjata talle varahommikul termosetäie metsmaasikaid. Korjeretk kujunes samuti võitluseks elu ja surmaga, sest kui ma arvasin naiivselt, et ehk nii vara (umbes 7.15 hommikul siis) pole putukad veel liikvel, siis eksisin, ja väga rängalt. Nimelt on see kõige hullem marjakorjamise aeg, mis üldse olla saab - päikese käes on suured ja lihavad parmud ja all rohus, mis on veel öisest kastest niiske, ründavad sind sääskede hordid. Huuh, pool tundi korjasin, siis olin üle kere kange ja higine ja näljane ja halvasti magatud ööst uimane ja vantsisin tagasi telki, kus ka tirts vahepeal palavuse peale ärganud oli.
Nagu isegi aimata võite, ei tulnud me plaanitud piknikust hommikusel rannal putukate rohkuse tõttu suuremat välja, vaid tegime, et sealt hullumajast kiiremas korras minema saame.
Nii mes siin sel ilusal suvel elame.
Hetkel on igati päevakorras remont, plaan oli (on?) pidada ka sel teemal veidi päevikut, sest ega ma ise kunagi varem säherduse asjaga, eriti veel ihuüksi, tegelenud pole ja nalja saab kindlasti olema omajagu, aga eks seda näitab aeg, kas ja mil määral omi tegemisi blogisee jõaun kanda. Suvi on ettearvamatu nagu alati.