Reede, 26. veebruar 2010

Nagu linnuke oksal

Ah, ma olen oma eluga praegu üsna rahul. Ja mõtlen mugavlevaid mõttekesi sellest, et olgu pääle nende saareelu ebamugavustega nagu on, aga siin on mõneti ikka tohutult mõnus elada ja hoolimata aeg-ajalt peal käivast trotsist tahaksin ma ehk kogu oma ülejäänud elu siin veeta.
No näiteks kas teile tuleb keset tööpäeva klient, kes toob teile karbitäie tutti-fruttit, mis mõjub sombuses veerbuarilõpupäevas eriti värske ja vitamiinisena? Mulle täna tuli. Tõi.
Sõin. Õuna-pirni-apelsini-kiivi-banaani-virsiku ja maeiteaveelmille värskendavat kompotti. Mmm, magus elu!
Kohe tundus elu ilusam. Väikesed zestid, aga oi kui olulised!

Neljapäev, 25. veebruar 2010

Ehala Lambalaul- uus versioon!



No kõik, kes Olav Ehala loomingut hindavad, teavad ju seda lugu küll.
Ja minu tirtsuke ka kuulas seda üks pühapäev tagatoas.
Tuleb siis kööki, kus mina parajasti agara perenaise kombel keetsin ja küpsetasin ja laulab valjult ja kõlavalt:
Lambad on siin ja lambad on seal,
pabulad hääd, pabulad hääd ....

Kas lugemine on haigus?

Viimasel ajal on blogardlus mul kuidagi tahaplaanile vajumas. Küsite miks?
Mul on lugemishaigus jälle peal (ja, nagu alljärgnevast selgub, pole ma ainus omasugune!). Lihtsalt neelan teoste kaupa lugemisvara endasse. Ühelt poolt kannustab naistepäevane seminariettekanne takka ( vaja vanu loetud asju meelde tuletada), teisalt on mu haiguses "süüdi" hiljuti saadud uued raamatud.
Hea asi on minu puhul ju veel see, et ma ei suuda peaaegu kunagi lugeda vaid üht raamatut, ikka on korraga käsil mitu, (et mitte öelda mitukümmend).
Praegused seisud on igal juhul nii, et edukalt olen suutnud lõpetada vaid Justin Petrone`i "Minu Eesti", mille neelasin nädalaga, lektüüris aga hetkel paraleelselt veel ( teeme statistikat, mitut raamatut on inime võimeline korraga lugema):
Jan Kjaersatdi "Märgid, mis juhivad armastuseni"
Anatoli Nekrassovi "Lätted"
Urmas Laansalu "Maagilised taimed"
"Suur nõiaraamat"
Sandra Steingraberi "Mina olen ookean"
Kristiina Praakli "Minu Itaalia"
Tõnu Õnnepalu "Paradiis"

Äh, ainult seitse, ma mõtlesin, et olen siiski enamaks suuteline (aga seda asja annab muidugi kohe parandada - mul on lähimas ootejärjekorras veel vähemalt 2 teost, mis vaid ootavad kannatlikult, kuni need suvatsen lahti lüüa ja lugemisega algust teha ...)
Tegelt on ju veel tirtsu unejuturaamatud kah, nii et oma kõva kümnekas tuleb kokku. Kusjuures näib, et ka tirts on sama paljulugemise soone kõik "võlud" minult pärinud, ka temal on korraga lugemisel vähemalt 3-4 raamatut ( rõhk sõnal vähemalt!). Eile nurus ta, kas ta võib raamatukogust veel AINULT ÜHE raamatu juurde võtta, kuigi ta loeb hetkel juba täiesti iseseivalt nii Pokulugusid kui "Vanaema õunapuu otsas" + minu abiga veel W.Hauffi "Muinasjutte" (täitsa uskumatu, kui JUBEDAD need muinasjutud on, päris õudukad kohe, kus tegevusik toimub aina kummituslaevadel, vanades lossivaremetes, veri ja needused lendavad, inimesi karistatakse piitsahoopidega jalataldade pihta jne jne, aga tirts ütles, et talle VÄGA meeldivad need lood, mis minul, vanainimesel, ihukarvad püsti ajavad).
See toob meelde veel seiga, mis telekast hiljuti räägiti, et meie omamaine Nukitsamehe lastefilm olevat Rootsis alla 7-aastastele keelatud, (tõenäoliselt siis nende metsakollide ja -mooride stseenide pärast, mis võivad uuema aja võsukesi arvatavalt liigselt traumeerida). Minu tirts, kes on Nukitsameest vähemalt 3-4 korda juba vaadanud alates 3. eluaastast, teatas seepeale et "Onju emme kui me lähme Rootsis kinno, siis sa valetad neile, et ma olen juba seitsmene?" ... :)))

Ee... Kuhu ma oma jutujärjega nüüd jäingi, järg kaob käest, kui pole kaua blogistanud ja palju on tegelt öelda...
Ah jaa, et tirts on pärinud selle mitme raamatu korraga lugemise soone ja nuiab iga kord kogus käies uut juurde.
Nii ta siis avastab nüüd ühekorraga "Märkide ja sümbolite" maailma, joonistab uue teabe mõjul alasti indiaanlasi, siis haukab vahele paar lõiku "Imeveski" jutukogumikust. Tund hiljem on taas Pokulainel ( "Vaata, kuule, VAATA siis, kui sammaldunud see Puuko maja on!"). Vahetult enne õhtusööki on tirts taas koos Andyga õunapuu otsas ja loeb mulle sealt ilmekamaid kohti ette ( "Kas meie ei peaks ka mõnikord oma Oskarit harjama, et tal karv siidisem oleks, Andy ema teeb Belloga seda IGA NÄDAL!!") Ja enne uinumist susatakse mulle pihku need hirmsad Hauffi muinasjutud. Nüüd on veel ka Norra muistendid oma järge ootamas, aga need unustati eile õnneks minu kotti ja jäägugi need mõneks ajaks sinna. Ja muidugi ei saa unustada, et juha sügisest saati on pooleli veel ka Mustlaste muinasjutud ja Turovski "Sipelgast vaalani", aga need on riiulinurgas tolmu kogumas kuni hetkeni, mil on KOHE vaja neid jälle lugeda....

Seda ei pea vist enam isegi juurde seletama, et enam-vähem igaõhtuseks diskussiooniks on meil kujunenud pikad arutlused teemal, mida me täna õhtul unejutuks loeme. Või vaidlused, kuhu me oma järjega ühes või teises teoses jõudnud oleme, sest kujutage ette, siit majast hakkab juba vaikselt paber otsa saama, mida raamatutele järgedeks panna!!! Rääkimta sellest, et aina raskem on iseendid sinna hiidkiirusel kasvavate makulatuurikuhjade vahele mugavalt sisse seada...

Kolmapäev, 24. veebruar 2010

Eesti sünnipäevaks



Jaah, isamaalisi laule on meil üsnagi ühe käe sõrmil üles lugeda ja kuulasin enamiku nende paremikust üle. Enim jäi kõrvu see laul. Kuidagi võimas ja rahvuslikult regivärsiline veel pealegi.
Toredat sünnipäeva, Eesti ja tublisid tegusid ka tulevikuks!

Neljapäev, 18. veebruar 2010

Jäätee vangis

Uuh, olen viimased paar kuud olnud oma saareksee peal ääretumalt kodukeskne, (st vaid korra kuus linnas käinud).
Nüüd olevat meil kohe eriline vabadus - ametlik jäätee puha avatud ja autoturiste loendati eelmise nädalavahetuse aegu ikka mitmetes sadades. ( no ja oli ka - külavahetee muutus parajaks maanteeks, kus iga minuti järel keegi siia-ehk sinnapoole kimas).
Aga arvake ära- mitte igaühele ei too see kauaoodatud vabadusi kaasa. Nimelt seoses ametliku jääteega ei toimi enam praamiühendus kuigivõrd ja mina, va autota kodanik, olen puhta plindris. Nimelt oleks mul tarvis laupäeva hommikul/päeval linna saada ning sooviksin pühapäeva pealelõunal tagasi kodusaarele pääseda. Aga... Näri muru, praami justament nendel aegadel ei käi!! Laupäeva hommikul suvatseb praamikene end vaid linna poolt Sviby kehitada ning alles pühapäeva õhtul Rohukülla tagasi. Ehk siis risti vastupidiselt minu suundadele. Mistõttu polegi nagu ilma autonduseta võimalik nädalavehtusel linnas viibida. ...
Vastik, vastik, vastik...

Mulle jäävad loomulikult alles ka suurepäased alternatiivreisimise variandid:
a) hääletada ( talvel ja külmaga, ha-haa...)
B) matkata üle jää jalgsi ( veelgi "meeldivam", eriti teades, et ka tirts peab selle katsumuse koos minuga läbi tegema)
c) riputada kuhugi avalikku paika (nt poodi ?) välja kuulutus, et kui keegi hea inime läheb sel ajal linna poole, võtaks ehk minu ja tirtsugi pardale ...

vÕI siis hoopiski:
d) kopitada kodus ( kuni kevadeni, mil VÕIBOLLA tehakse graafik natukenegi INIMLIKUMAKS)
Saareelu "rõõmud" jälle, eksole :(((

Teisipäev, 16. veebruar 2010

Ela ja lase teistel elada

Sain täna ühe kirjatüki, juba teise samalaadse, mis tegeleb minu nn "analüüsiga" ning on kantud üdini negatiivsest toonist. Et ma pidavat olema liiga kinnine, liiga sissepoole elav, kobama pimeduses ning midagi viljakat ega õitsvat sealt paista ei olevat...
Ja siis veel read stiilis, et kui tahad oma pimedust mõista, tuleb minna valguse juurde, teda kuulata, temaga ühte heita (!!??!!) ja selle kõiketeadva, -päästva valguse all pidas kirjutaja silmas, oh ülletust, iseennast!

Võtab kohe sõnatuks.
Ma pole kunagi mõistnud, kust võtavad osad inimesed omale õiguse tulla teise elu nö ümber sisustama, enda parema äranägemise järgi teisiti korraldama, arvates ilmselt, et teevad sellega teise inimene paremaks ja õnnelikumaks, aga välja kukub hoopis vastupidi. Kust on inimesel karanud pähe üliegoistlik pildike sellest, et tema, ja ainuüksi tema, on maailmas kõiketeadev guru, ning kõik teised tema ümber vaimult pimedad ning ihult nõdrad? Ma ei ole kunagi palunud sellelt isikult( õigupoolest üldse mitte kelletki) mitte vähimatki kübet eneseabi. Aga tema tuleb, algul mustab minu elu ja olemist, ning siis, palun väga, lubab lahkesti - tule ja maga minuga, siis läheb paremaks!!
Appi, Halleluuja ja taevamanna!!
Kas ma tõesti paistan nii hädine, õnnetu ja vilets välja, nagu ei suudaks ma enam sammukestki ilma kõrvalise abita astuda? Või mis veel hullem, kellegi suvalise, andke andeks väljendust, aga paraja karvikuga voodisse hüppama, et oma väidetavast vaimupimedusest suure valguse kätte jõuda???

Olen seni oma "varjudemaailmaga" vägagi rahul, kavatsen ka edaspidi olla ja arvan, et maailmas peab siiski valitsema tasakaal- kõik inimesed ei saa ega ole loodudki aina leegitsema, valgustama. Varsti põleks ju niimoodi kogu ilm muidu pihuks ja põrmuks, kusagil peab leidma ka värskendavat hapnikku ja jahutavat varju. Sellisteks puhkudeks ongi loodud Meretuule taolised indiviidid. Kahju, et mõni ei oska seda oma suure ego tagant näha ega hinnata.

P.S. Mingitel suurushullustuses vaevlevatel egomaniakkidel ma JÄTKUVALT ennast suunata, käsutada, allutada, raamistada jne ka mitte nende (vähemalt väidetavalt) kõige parematel, õilsamatel ja aatelisematel eesmärkidel, ei kavatse lasta!! (puhisen nördimusest hetkel)

Paul Schwartz Turning To Peace

Kogu hommiku on mul see lugu peas järelejätmatult kummitanud. Panen ta siis juba siia ka üles ... Ilus ja harmooniline, ilmsetab hästi mu põhiolekut ka ... :)))

Esmaspäev, 15. veebruar 2010

Nõia õpilane (laupäevast saati juba!)

Näh, plaanisin, et nädalavahetusel võõrustan omas kodus külalisi, aga läks nii, et käisin hoopis ise külas.
Nimelt siis kohalikul "eriliste võimetega" imisel. Kohe kutsuti. Ja et tahad ju imistele meelehääd valmistada, siis ikka läed kohale ka. Seda enam, et tegu võib olla potensiaalselt olulise isikuga edasisel eluteel...

Ma pold, tuli välja, sugugi ainuke kutsutu. Kohalikka oli ikke veel. Enamasti minust nii poole vanemad. A ma pole ka enam nii pirtsakas, et vanadega ühes ei kõlbaks istuda. Vanemad teinekord hoopis kogenumad, mõistlikumad....
Olin siiski ainus, kes tuli, sõna otseses mõttes kaks kätt taskus. No ei ole imisel viisaka tulemise mõtlemist antud. Et võtaks kommikarbigi külla minnes kaasa. Ei tule selle peale. Metslane siuke. Olen ja jään. Võtke ve jätke.
Nooh, kõik kena, imised istuvad ümmer laua, pakutakse kohvi ja kooki ( keegi ei julge esimesena võtma hakata, teadagi ju see häbelike eestlaste asi, imelik kuidagi). Viimaks vanaperenaine laseb vaagna ringi käima ja valab ise joogi välja.
Siis astub tegevusse ka Nõid. Räägib teooriaid. Ise istub dressipükstes ( kus, no kus on samaanihõlstid, linnusuled ja uimasatav viiruk? ma küsin) rätsepistes suures tugitoolis. Oleks nagu omas kodus kohe... Aa, õigus, ta ongi. Kohaletulnud kuulavad, hardas vaikuses. Hea, et suud suurest kuulamisest ammuli ei kuku. Nõid räägib Väga Tarka Juttu. Vahepeal mobiil piriseb( nojah, moodne aeg nõuab moodsaid nõidu, kes ka läbi tehnikaimede avitada mõistaks). Siis Nõid vabandab, ja räägib massinaga teises toas. Pikalt ja korduvalt.
Tuleb tagasi. Jätkab oma Väga Targa Jutuga. Paeeaegu mitte millestki ei saa aru. Pea kipub natuke kumisema. Aeg-ajalt siiski mõni kuulaja küsib midagi üle, püüab täpustada, palub lihtsamat selgitust. Oeh, väsitav. Aga kaheldamatult huvitav. Väga huvitav.
Tunnid kuluvad. Väljas juba suur pime, a ei taha nigu veel kojuminekule mõteldagi. Muudkui kuulaks. Võrdleks oma kogemustega, mõtiskleks oma elu üle uues, nõiduslikus valguses. Aeg-ajalt surgitakse mindki veel takka, et no küsi sa ka mdagi. Ei oska midagi küsida. Alles esimest korda siinsel koosolekul, tundub, et enamik on vist varem ka käinud. Nii et aitäh, ma parem kuulan niisama.


Nojah, ei saanud õhtu jooksul kolme sõnagi öeldud, kommenteeris kutsuja, Kui 4,5 tundi hiljem end viimaks rampväsinuna koju poole sättisin.
Mis ma`s teha saan, kui pole küsijaks sündinud, vaid kuulajaks. Heal juhul vaatlejaks. A igal juhul oli väga tore olemine.
Okultusmialased raamatud on taaskord siinmail päevakorral.
Mitte et need teemad mind enne poleks köitnud.
Nüüd aga nagu kohe eriti.
Õnneks lubati veel kokku tulla.
Ootan üliväga põnevil ( suu juba ammuli...! :))

Pühapäev, 14. veebruar 2010

Küünlakuu (oih, vabandust, radokuu) keskpaik

Kas te armsad inimesed ka teate, et kevad pole enam üldse kaugel?
(Sest märtsini on veel vaid loetud päevad ja siis hakkab meid ümbritsev igikelts vaikselt, aga kindlalt lahti sulama..)
A mina kuulsin täna hommikul tööle tulles, kuidas tihane juba oma "Sitsikleidiga" uhkustas! Ja egas tema ainuke pole, ka teised linnud tsirgutavad puude latvades üha usinamalt.
Ja nuusutage õhku! Selles pole enam endist talve raskust, rõhuvat pakast ega madalalelvajutavat hallust. See on nüüd muutunud kordi kergemaks, lõhnavamaks, tummisemaks.
Hormoonid on õhus, noh!
Kevad on säält kusagilt kaugustest juba teele asunud ....

Reede, 12. veebruar 2010

Kantriballaad. Hingele

Ma tean, et väga paljudele inimestele kantri ei meeldi. Olgu see põhjus siis milline iganes.
Mulle jälle meeldib. Igasugu erinevatel põhjustel.
Ja kuigi viimasel ajal olen ma olnud tõelises vasikavaimustuses just kõiksugu maailmamuusikast ja eriti instrumentaalidest, tuli isu nädala lõpuks taas veidike vana head kantrit kuulata.
Ja öelge veel, et see ei ole ilus ( nii laul kui laulja, ma mõtlen ... :))) !

Blogisõltuvus: raamatukoi kopeerib ja pasteerib

Jaahh, eile käis siis härra itimees ja tegi selgeks, miks ma ( ja õnneks v kahjuks mitte ainult ma!) enam üldse mingitki normaalset internetiühendust ei oma. Nimelt olla meie kohalik võrguke lihtsalt väga ülekoormatud. Keegi olevat tavainternetiga mingil moel ühendanud veel ka Wi-fi levi ja nüüd kõik tarbijad korraga ei pääsevat enam infole ligi. Erilised eksperdid, ma ütlen. ( mitte et ma itiasjadest üldse midagi mõikaks, aga ilmselge ju, et vale otsus, kui sellega nii palju problasid tekib ). Nuuh, vähemalt põhjus on siis nüüd teada, et ei ole mu vana arvutilogu lõplikult veel ulluks läind, vaid keegid keenjused lihtsalt tegutsevad saare peal taas. Loodetavasti saavad nad oma kenjaalsustele peagi ka parema lahenduse otsitud, sest no kamoon, nii ei ole ju võimalik korraliku inimese kombel üldse tööd teha ( blogimisest rääkimata, :)))).
Ja nii ma siis ootan päevad otsa kannatlikult, kuni jälle saabub minu kord 5 minutiks netti pääseda, et üritada sel ajal ülehelikiirusel vähemalt kirjakast läbi sirvida ja paar näpuliigutust ehk töistel aladelgi ää teha .. . Kui võrk vahepeal jälle kisama ei hakka, et Internet Explorer cannot display the webpage … Prr, närrrvi ajab see lihtsalt, ma ütlen.
Ja blogisissekandeid saab kah aint nii teha, et kõigepealt wordi tekst valmis ja kui avaneb helde võimalus, siis siva üks kopi-peist … Jube küll, eksole, sõltuvus ju lausa, kui tuleb blogist puudus peale, eriti kui tead, et ei saa.

Tegelt muidugi on ka interneedluseta olemisel omad plussid, no näiteks et saab rohkem raamatuid lugeda. Jätsin praegu Steinbgraberi natukeseks kõrvale ( väga-väga hea raamat tõesti, aga tsipa tõsine ja ongi hea kui kõiki neid aspekte ja probleeme, millest autor nii haaravalt kirjutab, saab vahepeal natuke niisama seedida, ühekorraga neelates saaks muidu liiga ruttu otsa ja kõik ei jõuakski ehk päris kohale). Sain nüüd kätte ka kauaoodatud Justin Petrone`i „Minu Eesti“.
Taas ülimalt vahva lugemine, vahepeal kõkutan nii naerda, et vähe pole. Ühtpidi lihtne ja kiire lugemine, teistpidi jälle hea võimalus iseennast kõrvalt jälgida. Häirib vast ehk ainult liigne katkendlikkus, kõik olukorrad lõpevad kuidagi poole peal ära, ühtki süžeed pole päris lõpuni arendatud. Saan muidugi aru, et tegu ongi rohkem meeleolude ja võrdluste ja eripärase väljatoomise raamatu kui ühtse kandva ideega romaaniga, aga ikkagi … Hakitud, aga naljakas ja tore raamat siiski. Edeneb üsna kiiresti, nii et nädala lõpuks peaks ühele poole saama. No ja kui see nett meie saart ikka väga kaua veel ei kavatse külastada, siis mul kõrgub juba nii oma poole meetri kõrgune virn raamatuid riiulil, mis kõik ootavad läbilugemist. Ja ka üks raamatututvustus oleks vaja juba kusagil kuu aja pärast läbi viia … Sellega on aga nii, et püüan neid tutvustusi teha nö vana rasva peal- st võtta ette raamatuid, mille lugemisest on möödas vähemalt paar kuud, võib-olla isegi aasta ja siis uuesti meelde tuletada. Seda seepärast, et selleks ajaks on nö esimene vaimustus juba lahtunud, saan neid veidi teise, ühtpidi värskema, teisalt aga kainema pilguga vaadata, ja oleks väga tore, kui ka internetist teiste lugenute arvamusi kiigata, ja siis nende põhjal üks korralik tutvustus teha. Nüüd aga, kus mul netti pole, tuleb vist kõik viimatileotu taas kiirkorras läbi sirvida … Nii et tööd jätkub. Internet, uu ??!!

Kolmapäev, 10. veebruar 2010

Üks mõnus istumine

Näib, et interneedusega on meil siin saarel pikemat aega mingi jamad, üldse enam võrku ei pääse, või kui ka pääseb, siis katkeb esimese poole tunni jooksul ää … Seega ka ei mingit blogimist… Või katsetaks siiski?
Ehh, sain jälle eile linna. Saar muutus kolme paigaloldud nädala jooksul piisavalt kaamoslikuks ning tuli end vahepeal tuulutada. Ja oligi väga tore inimesi näha, olin eneselegi ootamatult suhtlemisaldis ja toimetasin kogu päeva väga aktiivselt ringi. Ei vandunud alla hommikupoolikul kimbutama kippunud peavaluhoole ning sain korda rohkem asju kui lootagi julgesin.
Keset päeva, kui olin oma tegutsemisi parasjagu pidulikult lõpetamas, helistas mulle kunstnik B. Pajatas mulle pikalt ja laialt oma nägemusest seoses minu ja mu eluga. Nojah, selle kunstnik B-ga on mul naljakad lood. Ühelt poolt miski tõmbab sellise kummalise niidiga tema poole ( seda tõmmet võiks võrrelda näiteks ööliblikaga, keda tõmbab küünlaleegi poole, kuigi see võib talle ohtlikuks osutuda). Mitte et kunstnik B nüüd otseselt mu tervisele ohtlik oleks, pigem muudavad tema lähedus ja jutud mind kuidagi ebastabiilsemaks, kõigutavad ( kusjuures veidral kombel nii ühte kui teise äärmusse!) eneseusku jne. Ja sestap ma pelgan teda pisut, sest ta on olnud minu jaoks ääretult pealetükkiv (igas mõttes!) ja ka LIIGA eriskummaline. Mulle üldiselt meeldivad oma näo, oma ilmavaatega inimesed, kes julgevad nö hallist massist erineda, kuid ei tee sellest numbrit. Kelle jaoks teistsugused tavad ja normid ongi elu loomulik osa, kelle olemusest ei kuma läbi poosetamist. Kunstnik B on ses suhtes kahtlemata igati „minu inimene“. Aga jah, miski pelutab pisut. Tema tahtis /-ks /-b minult lihtsalt pisut rohkemat kui mina saan ja tahan talle anda. Minu süda on talle natuke lukus, nagu ta seda isegi väljendas. Ma olen sellest vist juba kusagil ka varem üht-teist kirjutanud.
Igatahes, jah. Me polnud päris pikalt suhelnud. Vahepeal sügisel ta helistas mulle, siis ei saanud mina ta kõnesid vastu võtta ja tagasi ka hiljem ei helistanud, just nende eelnimetet põhjuste tõttu … Aga üks tema asi oli minu käes. Tahtsin seda talle tagasi viia, aga kuidagi ei leidnud sobivat silmapilku ( natuke oli hirm ka talle külla minna, mine tea, mis tuurid B-l jälle peale tulevad …). Nojah, neid tagasiviimise visiidi mõttekesi liikus mul peas iga järjekordse linnaskäigu ajal, aga ei suutnud end kokku koguda … Eile, mil juhtusingi parasjagu linnas olema ja ka vaba aega oli piisavalt, tuli siis ootamatult talt endalt kõne.
Nagu eespool mainitud, olin tavalisest paremas suhtlemisvormis ja tegingi ise (!!) ettepaneku kokku saada, et saaksin kunstnik B-le tema asja tagasi anda. Nagu muuseas kutsus ta mind kokku saades kohe veidikeseks külla. Nagu muuseas ma ka läksin. Ja ka suhtlemine sujus meil sedakorda nagu muuseas. Ei olnud mingeid liigseid vihjeid, nõudlikke pikki pilke, kramplikke käehoidmisi, peeneid põimumisi … Kui, siis ehk magusalt kõditav ärevus meie vahel, selline salajane sõnade, taimetee ja viirukiga nõidumine, mis sümpatiseerib mulle otsesest külgekleepimisest mõeldamatuid kordi enam. Peavalu haihtus kuhugi kõrgustesse, istusime kunstnik B saunalaval ( ja - jah, täitsa pimedas ja täitsa omaette, aga siiski kütmata saunas ( st siis riietega, eksole ) ja vähimatki füüsilist kontakti omamata), jõime rohelist teed, laulsime budistlikke unelaule ( st siis ikka, et B laulis, oma ääretult puhta ja kena lauluhäälega, mida ma kunagi varem kuulnudki polnud, ja mina mõmisesin vaevuaimatavalt kaasa …), filosofeerisime ilma asjade üle ja mina mõtlesin, et ohh-ho-hoo, küll oleks tore, kui ta tahakski olla minuga vaid sõber, siis võiksime palju sagedamini temaga niimoodi vabalt ja mõnusalt koos istuda … Aeg lendas märkamatult õhtusse, nii hea oli olla, et poleks tahtnudki enam sealt kuhugi liikuda, aga siis tuletasin jälle endale meelde toda ammukulunud, aga täiesti toimivat tõde, et lõpeta ilusad asjad ära natu-natukene enne nende loomulikku lõppu, sest pahatihti kipuvad need loomulikud lõpud kuidagi vildakile vajuma ja siis ju teadupärast ei jääkski ühest ilusast õhtust võib-olla enam nii kena ja armast mälestust …

Reede, 5. veebruar 2010

Meemusk Sesamylt

Et sa Sesamy ka nii raskeid küsimusi pead esitama!
Pidasin eile õhta vargsi plaani küsida seda, mida sa minult küsid, hoopis oma tirtsu käest ja siis rõõmsalt tema vastused enda omade pähe siia kõigile imetella pakkuda, a südametunnistus hakkas ikka piinama ... ja vastan igati viksilt ise.

1. Kuidas näevad välja õige jõuluvana ja päkapikk?
Mina olen korduvalt lugenud sellist imeteost nagu "Suur päkapikuraamat"(no igal jõulajal kohustuslik lektüür lihtsalt, tirts on pidurdamatut päkapikuusku). Seal on kogu tõde päkapikkudest väegade põhjalikult lahti seletet ja ma usun neid seletajaid. Et päkadel on oma ühiskond, oma ehituskunst, toimiv koostöö linnu- ja loomarahvaga ning käsitööliste tsunftid, kus muuhulgas tehakse ka kõik riided enesele ise selga. Et Päkade punane müts on kandmiseks ainult talvisel aal ja sedagi vaid selleks, et teised kaaslased neid lumes ikka märkakisd ning ülejäänud osa aastast kannavad nad võimalikult kaitsevärvi rõivastust, et mitte metsa all toimetades silma hakata( päkade suurimad vaenased muide olevat kassid, nii et, ettevaatust kassiomanikud, seda eriti jõulude aal). Samuti on seal kirjas, et päkasid on nii mehi kui naisi, aga et viimaseid pole kunagi näha, sest nemad on kodused ja niisama väljas ei luuri.
Kesse jõuluvana selline veel on? Seda raamatust ei selgu. Äkki too imelik tegelane, kes mu kolmeaastasena oma roosast plastmassist nina, mustade sarvraamidega prillide ja jänesenahast habemega nii ära hirmutas, et vaevu tema ees julgesin seista?

2. Mis värvi on sinu lihavõttejänes?
Lihavõttejänes. Kõlab väga kurjakuulutavalt. Omal ajal mu vanemad pidasid jäneseid küll ja aeg-ajalt söödi mõni nunnu karvakera ää kah, meil, lastel oli alati igast jänkust nii kahju ja käisime veel mitu aega pärast vineerile laotatud nahkasid paitamas... Aga meie pool olid ikka munapühad, mitte lihavõtted. Sibulakoorte ja villase lõngaga värvitud mune ja jäneseid seega omavahel kokku ajada ei mõista. (praegu värvin ja toksin neid mune rohkem tirtsu rõõmuks ja tema ei tea ka jänestest midagi...)

3. Kuidas pakkida kingitusi?
Täits ausalt tunnistan, olen üsna vilets kingipakkija, ikka jääb kusagilt mõni ots narmendama või hüppab kleeplint (see hästi ärapedetu muidugi) valel ajal valest kohast lahti või läheb paber enne kortsu kui olen sajaviiendat korda üritanud kinki sellese ümber pakkida. Sestap olen väga õnnelik, et mõeldi välja selline asi nagu kingitustekott - pistad asja supsti sisse ja valmis kingike ongi! Pealegi on need värvilised kotikesed mitmekordselt kasutatavad ( ja minu roheline mina saab salamisi juubeldada, et liigset loodusvarade raiskamiset ei toimu!).
A üldiselt on see kingituste pakkimine mo meelest üks suuremat sorti tühi töö ja vaimunärimine ja eputav moevärk. Ma annaks asja niisama üle ega pane üldse pahaks kui mulle mu kingid kah niisama käest-kätte antaks, vähem rahakulu, vähem pudi-padi, puhtam elamine...

Ma ei taha taaskord kellelegi meemitamist peale suruda, nii et kes tahab, see teeb edasi.

Hommikulauas

Koostan hommikul enne tööleminekut kiirustades poenimekirja. Tirts jälgib mu tegemisi tähelepanelikult ja kaob siis mõneks ajaks tahatuppa. Ta ilmub taas lagedale kui parjasti kohvijoomist lõpetan.
"Emme, ma tegin ka omale nimekirja"
"No mis sa sinna siis kirjutasid?" uurin tema segaseid konksukesi paberitükil ( tegelikult laineline sigrimigri, mis peaks meenutama täiskasvanu kiiruga sirgeldatud kirjatähti, mida trükitähtedes kirjutav tirts veel kirjutada ei oska)
Tirts uurib oma "nimekirja" tükk aega, kulm sõnatult kortsus ja teatab lõpuks:
"No on ikka häda, kui inimene ise ka oma käekirjast aru ei saa!"

Neljapäev, 4. veebruar 2010

Oeh, paneb mõtlema ....

Eileöise filosoofilise telefonivestluse jätkuks:

Kolmapäev, 3. veebruar 2010

Meem Yksikule Hundile

Deep Forest on oma eksootiliste maade laualutöötlustega mulle juba pea 15 aastat sümpatiseerinud. Too Marta lauluke oma meditatiivse mõtliku kulgemise ja kauni viiulisoologa ilmestab minu meelest eritihästi Yksiku Hundi ( http://yksikhunt.wordpress.com/) mõtisklusi.

Meem Tsitronkollasele

See Yello lugu meenutab mulle natuke Tsitronkollase (http://tsitronkollane.wordpress.com/ ) talvepilte. Sisetunne ütleb, et ka see lugu võiks teda iseloomustada (muidugi mitte konkreetse loo pealkiri, see on täiesti juhuslik siinjuures).

Meem: Kurjamile (Paranoikule)

See sobib hästi Kurjamile(http://kurimuri.wordpress.com/)
Ma ei tea absoluutselt tema muusikamaitset, aga lugu tundub kuidagi temalik: kujutlen teda tegelikkuses võluva noore tütarlapsena, aga sõnavõtud on tal löövad. Otsekohesed. Lajatavad mõnusasti lagipähe nagu ka Nightwish.

Meem: minu matused

Et kui paneks oma testamenti sisse säherduse klausli:
olgu King Singers olla ja just sellesama looga (ja selle miimikaga!)
Küll mina sealt pilvepiirilt juba oma kullipilguga vaataksin, et ükski matuseline selle mesitriteose kõlamise aal liiga kurva näoga ei oleks!

Meem: minu pulmad

Kui kunagi selline imeasi peakski juhtuma, et abielluksin ja saaksin vabalt valida kõikide maailma esinejate hulgast, siis kahtlusteta oleks see Riverdance.
See pulm oleks enam kui meeldejääv!!

Lagritsale tänutäheks!

Et Lagrits mind nii kenasti meeles pidas, pidin hoolimata esialgsetest kõhklustest selle raske ja tänamatu töö muusikameemi tegemisena siiski ette võtma.
See Tiit Borni lugu on sulle seal kaugel Saksakeelses keskkonnas, et sa kaunist emakeelt ei unustaks!

NBNBNB!
Meemidega on lugu nüüd nõnda, et need tulevad igaühele eraldi ja vaadata saab neid pealkirjadele vajutades ( sest no ma olen bloginduses tõeline äpu-käpard ja ei oska muudmoodi linke teha, kuigi olen pool päeva tulutult nikerdnaud).
Ja seda tahtsin ka veel öelda, miks minu jaoks see muusikameemi tegemine nii raske oli:
1) maailmas on kaugelt liiga palju head ja huvitavat muusikat loodud, et neist ainult ülitibatillukest käputäit teiste seast välja tuua

2) nii palju toredaid blogilisi tahaks meeles pidadaja kahju kohe, et ainult kolmele saab teatepulka anda...

Teisipäev, 2. veebruar 2010

lemmikkuulamine

Näed, pusisin, mis ma pusisin, lõpuks õnnestus üks sinutoru lugu kah enda bloggi linkida!
Siin ta siis on, mu viimaste kuude peamine lemmikkuulamine, austria harfivirtuoos ANDREAS VOLLENWEIDER.

Küünlapäev. Tore külaline

... Ja talve selgroog on praksti pooleks!
Ma ei saa kohe ütlemata jätta, kuiväga mulle just tänane ilm meeldib. Kogu talv võiks just selline olla: säbrutab kerget lund, külmapügalaid on 2-3, ei liigselt pilves ega silmikipitavalt ere päike, aga kõikjal laiutab siiski paks, kohev lumi. Õhk on lihtsalt seletamatult hurmav Mmmmmõnus!!! Mõnus -mõnus!

Mul on hakanud külas käima üks tore ja väga oodatud külaline. Millal ta täpselt oma visiite alustas, ei pannudki tähele, aga ühel hetkel ma ta avastasin ja sümpaatia näib meil olevat võrdlemisi vastastikune.
Nimelt on minu linnumaja püsiasukaks saamas üks tore musträstas. Tal on kindel komme käia üks tiir hommikuti, nii kümne paiku ja siis teine trett teha päeval kolme-nelja paiku. Kusjuures ta on hästi julge, mitte nagu närvilised tihased, kes vilksavad viuh siia, viuh sinna, kekutavad, välgutavad siidist sabasid, ja läinud nad ongi.
Minu musträstal on omad, pisut flegmaatilised rituaalid. Kõigepealt tuleb ta verandaäärisele olukorda kaema. Lendab vurinal kohale, takseerib, ega kedagi liikvel ole, siis teeb lüheldase tiiru koerte toidukausside juurde ja siis otsejones toidumajja. Seal siis sätitakse end esmalt piduööminguks korda. Soputatakse sulgi, nokitsetakse tiiva alt. Kehutatakse end ühele ja siis jälle teisele poole. Kord aetakse külg ette, siis viibutatakse pisut saba ja tatsatakse mööda majakest ettevaatlikul sammul edasi ( maja tundub pisut tötsakale musträstale vist veidi väike ja kõikuv).
Ei, ikka veel ei hakata sööma. Nüüd kössitatakse mõnusasti nurka maha ja võetakse kollase noka välkudes üles lüheldane ja veel üsna vaikne vileviisike. Imetabane kuulamine! Seejärel heidetakse veel paar pilku maja ja seljataguse poole ning oma ohutuses veendunud, asutakse viimaks rasvaga maiustama. Ikka nokatäis ja natuke mekutamist, nokatäis ja mõtlik mekutus sinna otsa. Nii oma tubli pool tundi. Mina seisan võlutuna aknal, täies õueriides, valmis puukoorma järele minema, aga ei saa ju. Linnuke toidumajas on nii haarav ja imetore, ei raatsi teda kuidagi segada. Näib, et ega mu musträstal ka eriti kuhugi kiiret pole. Vahepeal on aega niisama istuda, vilet puhuda ja nokatäisi seedida.
No kohe-kohe läheb pimedaks, peab ikka õues ära käima. Paotan ettevaatlikult esikuust, arvates, et selle kolksatus mu armsa külalise minema peletab. Aga ei! Linnuke istub endistviisi rasvatopsiku äärel ja laseb toidul hea maitsta. Vahele paar nokatäit kaerahelbeid, aga searasv näikse ikka paremini mekkivat. Vahin linnuga otse välisukse klaasi tagant tõtt, meie vahel pole rohkem kui pool meetrit. Ma ei kahtlegi, et lind on minu liikumist märganud, aga mingit pelgust pole tema poolt ometi tunda. No ei raatsi, ei raatsi teda ikka veel minema ajada. Ja ega ta enne minema lendagi, kui olen välisust nii palju paotanud, et ise sealt välja mahun. Siiski ei lähe mu külaline kaugemale kui lähima kõrge männi latva mu tegemisi jälgima.
Usun, et hiljemalt homme hommikul on ta tagasi. Oma järjekordset rituaali mu akna taga läbi viimas.
Mis imetore talv!

Esmaspäev, 1. veebruar 2010

Küsitlus Haldjapiigadelt

Miskipärast see kutsus kohe end täitma. Natuke naljakas, natuke irooniline, aga siin ta siis on. ( nagu poleks keset tööpäeva imisel nüüd paremat teha kui 50 küsimisele vastata eksole...)

1.Kas sa said nime kellegi järgi?

Enda teada mitte.


2.Millal viimati nutsid?

Olen vist küllaltki kalk inimene, ei mäletagi täpselt, millal ja mille pärast. Äkki see oli uue aasta hommik ja selle pärast, et olin liiga üksi ja liiga väsinud?

3.Kas sulle meeldib su käekiri?

Absoluutselt mitte. Nii mõnigi sõber, kes on nende imeviguritega, mida minu käeikiri endast kujutab, maadlema pidanud, on vihjamisi pärinud, ega ma arstiks saamise peale pole mõelnud ( üldlevinud arusaamade kohasetlt pidid kõige arusaamatumat konksjubedad käekirjad valmima just arstidel).


4.Mis on su lemmik lõunasöök?


Täiesti oleneb tujust ja isust, aga midagi kodust ja toitvat. Hästi sobib nt Haapsalus „Laterna“ pakutav kanafilee pähklite ja ahjukartuliga. Nämm!

5.Kas sul on lapsi?

Üks imearmas tirtsuke on jah.

6.Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?

Vaevalt küll. Ma olen niigi iseendaga alatihti sõjajalal, kellegi teisena ma endaga küll sõdida ei viitsiks vist.

7.Kas oled tihti sarkastiline?

Nii võib vist öelda küll.

8.Kas su kurgumandlid on eemaldatud?

Täitsa olmas teised, pole häirind omanikku ega kedagi kõrvalist kah mitte.

9.Kas sooritaksid benji-hüppe?

Minu kaasasündinud kõrgusekartust arvestades pigem mitte.

10.Millised on su lemmikmaisihelbed?

Pole taolistest krõbuskitest kunagi suuremat pidada osanud.

11.Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?

Karta on, et jah. Muidu nad ei kipu eriti jalast ära tulema või kui tulevad, siis pärast uuesti jalga ikka enam ei lähe. Ja haruta neid siis, kui hommikul on niigi kiire. Õnneks ma muidugi üldjuhul väldin igasuguseid paelandusi üldse.

12.Kas pead end tugevaks?


Hmm, füüsiliselt tugev ma küll ei ole, pisike kõrend, esimene tuuleiil ajab ümber. Vaimset jõudu oman küll, mõnedel andmetel lausa päris tugevat.

13.Milline on su lemmikjäätis?

Oh, neid on palju, tahaks õhata. Esimesena kargas pähe Vau piparmündijäätis sokolaaditükkidega.

14.Mida märkad inimese juures esimesena?

Silmi, lõhna.

15.Roosa või punane?

Punane, vähimagi kahtluseta.

16.Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?

Tavaliselt väldin ma hommikuti isegi peeglisse süvenemist, et mitte lasta meeleheitel enda üle võimust saada… hah. Njah, alustuseks võiks näiteks otsustusvõimet ja enesekindlust julgelt rohkem olla. A see on alles algus.

17. Mida igatsed kõige rohkem?

Vt palun eelmise küsimise vastust.

18.Millise asja ostsid endale viimati?

Raamatu.

20.Mida hetkel igatsed?

Kedagi kallist taas enese ligi.

21.Mida viimati sõid?

Koolilõunat ( st klmbisuppi rukkileivaga ja kohupiimavormi kisselliga)

21. Mida hetkel kuulad?

Olen taas Cafe del Mari lainel ja kuulan ka sellist plaadisarja nagu NANS N .Eriliseks lemmikuks on aga kujunenud Andreas Vollenweider.

22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?


Must, ei mingit kahtlust.

23. Lemmiklõhn?

Jasmiinid peale vihma.

24. Kellega telefonis viimati rääkisid?

Ühe armsa inimesega muidugi.

25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?

Öäk.

26. Su juuksevärv?

Tumeblond.

27. Su silmade värv?

Hallikassinine.

28. Kas kannad kontaktläätsi?

Prillipapa (-mamma) olen olnud eluaeg ja selleks ma ka jään. Kuidagi vastukarva on juba mõtegi omale midagi vabatahtlikult silma toppida.

29. Lemmiktoit?

Minu meelest see küsimus oli juba? Nagu öeldud, väga välismaist tilu-lilu ei armasta, pigem olen truuks jäänud omamistele lihtsatele roogadele. Ise lisan kõiksugustele praadidele võimaluse korral juurde ohtralt juustu ja näpuga küüslauku. Annab kõige erinevamatele toitudele huvitavaid nüansse juurde.

30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?

Võimaluse korral ma väldin õudukaid. Õnneliku lõpuga lood siis vast tingimusel, et tegu ei ole seebiga. Või labase komöödiaga. Olen filmide poole pealt üsna valiv.

31. Mis filmi viimati vaatasid?

Mm … „Madlikest“ äkki?

32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?

Musta

33. Suvi või talv?

Nendest valikutest valiksin suve, aga üldiselt olen kõige rohkem kevade poolt.

34. Kallistused või suudlused?

Olenevalt olukorrast ja inimesest, aga sobiva kaaslase korral on väga oodatud mõlemad.

35. Lemmikmagustoit?

Ma armastan magusat ja ühte kindlalt eelistada ei oska ega suudagi.

36. Mis raamatut hetkel loed?


Sandra Steingraberi „Mina olen ookean“.

37. Mida su hiirematt kujutab?

Musta –valge kirjut kassi ja soomekeelset iba. Keerasin mati tagurpidi, nii on näha ainult pea alaspidi jalutav kass( hiir on iba peal!).

38. Mida viimati telekast vaatasid?

Doksarja „Lõunameri“

39. Lemmikheli?

Vaikus

40. Rolling Stones või The Beatles?

Hmm, jällegi oleneb tujust ( see on see kaalude märk, ikka kuldne kesktee), aga üpris kuulatavad mõlemad.

41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?

Itaalia vististi. Hispaania asub kaardi järgi vist tegelikult kaugemal, a see polnud päris puhkusereis, vaid mingi segapurdru puhkusest ja tööst ja kõigest…

42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?

Äkki oskus mittemidagi teha ja sealjuures üldse mitte igavust tunda?

43. Kus sa sündisid?

Haapsalus.

44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?

Ma juba ütlesin, et ma ei armasta sporti ja tunnistasin üles, et ma ei ole füüsiliselt tugev ja kui sellest veel ei piisa, siis toonitan veel üle, et viilisin koolis alati igas kehalise tunnis nii palju kui üldse võimalik.

45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?

Netis surfates suhtlen võõraste inimestega igapäevaselt, a reaalses elus… Uuh, see võis olla nt kusagil novembri lõpus või detsembri alguses kui üks sõber külla tulles oma 2 sõpra kaasa võttis, keda ma kunagi varem näinud polnud ja kellega siis põgusalt tuttavaks sain.

46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?

Väga raske küsimus, mulle meeldivad üsna paljude inimeste blogid, aga ma pole kindel, kuiväga ma nendega kohtuda tahaksin, sest tavaliselt olen inimese blogi lugedes loonud endale temast juba mingi kujutluspildi ja kardan, et päriselus võib see inimene olla väga teistmoodi. Ehk siis pettun äkki. Kuigi võib ju minna ka hoopis vastupidi. Noh ja osasid blogiautoreid ma ka tean nö päriselt, neid on ikka huvitav lugeda. Jätaks selle küsimuse praegu lahtiseks.

47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?

Sesamy kahtlemata esmajärjekorras ( eideke ja keenjus on hetkel absoluutsed blogilemmikud), aga miks mitte ka nt Maailmaparandaja jpt omad.

48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?

Öeldavasti olin ma eelmises elus mees, sellessinatses olen naine, äkki järgmises olen siis jälle mees, et meelest ära ei läheks, kui erinevad nood 2 olevust siiski on. Soovitavalt peaksin ma küll olema hoopis teise temperamendi, füüsiliste omaduste jms mees, sest veel üht tossikest meest pole siia halastamatusse maailma küll juurde vaja.

49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?

Puuna või veena …

50.Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime?

Kes aga tahab, see aga täitku, küll mina juba loen!

Õnnelik inimene

Jahhh, päevad muudkui lähevad, mingis imelikus udus. Tirts oli vahepeal haige, sestap raali man ei pääsenud ja nüüd kuidagi tunnen, et ei suuda enam sammu pidada. Sehandses blogiilmas nimelt. Kõik on vahepeal nii palju uusi sissekandeid teinud, et võtab silme eest kirjuks. Nii palju huvitavaid küsimustikke ja meeme, et ei tea enam, kust alustada. Lisaks on ilmunud välja ka paar üsna huvitavat tööülesannet, nii et elu on rõõmsalt kirju hetkel.
Tunne on lausa tobedalt õnnis. Eriti selle pärast, et nii tore ja rahuline nädalavhetus oli. Nii-nii õhkamise tuhin on peal, aga ei oska seda isegi sõnadega edasi anda. Äkki ma olen nüüd (lõpuks) jõudnud seisusesse, kus olen ülendatud õnnelikuks inimeseks, kes on vahel õnntu ( mitte vastupidi, nagu tavaliselt)?

Jaah, tuba oli soe, viirukilõhn heljus tubades, küünal hubises õdusalt, ootusärevus põksus... Ja siis juba vaikne muusika ( Cafe del Mar`i ja Nans N`i kogumikud vaheldumisi) ja öine kohvijoomine ( no NIII ebaminulik kui üldse olla saab) ja filosfeerimine/ jututamine kohvetamise juurde kuni kella viieni varahommikul ....
Ei, te ei eksi, kui arvate, et see oli üsna romantilises stiilis kohtumisõhtu. Ja nagu imeväel hakkas mu pesumasin taas viperustetea tööle, veetorud uuriti olevat välisseina vahel, mistõttu nendega ei saa miskit muud peale hakata kui oodata kevadet lootuses, et külmunud torud vahepeal ei lõhke. Ja külmiku jaoks püüti meeles pidada järgmisel korral vajalikud töövahendid kaasa võtta. Boonusena võeti mult ära mu aasta eest manalateed läinud fotokas ja arvati, et ehk saab sellelegi veel eluvaimu sisse puhuda. On mõnel alles kuldsed käed!
Eriti armas oli järgmisel ööl, kui oled juba õndsalt suutnud uinuda, ärgata uuesti selle peale, et keegi saadab sõnumeid. Ja lugeda sõnumitest, et kohumisõhtu oli ka teisele osapoolele sama köitev, oluline ja meeldejääv ning et üldse oled sa tema arvates igati ülimalt armastuväärne inimene ning et ta igatseb juba uut kohtumist ja... (sms-i lugejale ilmub suunurkadsse iga loetud reaga aina õnnissulnim naeratus... :)) :))):)))))))))))))))))))))))))))
Kui seesugused (harvad, aga olulised) hetked elus ei tee õnnelikuks inimeseks, siis mis veel?