Kolmapäev, 29. august 2012

Augusti viimane nädal. Tallinn. Chill....


Omapead pealinna väisamas. Juba eile hommikust saadik. Peab tunnistaama, et kuigi natuke pabistasin, on tegelikult siin seekord väga tore ja omamoodi isegi rahustav aeg olnud.
Olen ju kogu suve agaralt tegelenud pereks kasvamisega ja minu meelest tuleb see meil ka aina paremini, loomulikumalt välja. Ausõna, täna mõtlesin siiralt ja natuke õnnenuttki kurgus, et mul pole olnud vist kunagi nii turvalist seljatagust, nii usalduslikku, samas lihtsat ja täiuslikku suhet, kui praegu. Et see on tegelikult suurim kingitus, mille elu saab teha. Et minu õnn on täiuslik ka siis, kui nüüd jääbki tööd ja palka märgatavalt vähemaks, siis kodune muinasjutt kompenseerib seda minu jaoks. Päris palju kohe...
Aga tegelikult pidin jutustama ju hoopis oma Tallinna-olemisest. Tjah, eile peale koolitundide lõppu hulkusin aja sisustamiseks Viru keskuse poodiderägastikus ja hetkeks, ainult mõneks üsna põgusaks viivuks, oli mul endast kohutavalt hale. Suures ja mürisevas kivilinnas, ümber tohutu inimeste, hindade, keelte, lõhnade, sammude virvarr ja järjekordsest poeboksist välja astudes suutsin juba suunatajugi kaotada. Aga astusin vapralt edasi. Ei juhtunudki midagi hirmsat.
Ja tänane on olnud veel eriti tore. Jalutasin peale pikka tudengipäeva sisse oma kunagisse lemmikpaika Tallinna vanalinnas, Kloostri Aita. Ohh, see on nii ilusaks ja stiilseks tehtud (ainult sama, suur ja raske valge-punasekirju välisuks meenutab veel endisi aegu) ja kuigi rahakotis haigutabb paras auk, otsustasin nostalgia mõttes seal natuke süüa. Tellisin peedivormi juustuga ja see oli tõepoolest hea (särises alles, kui ettekandja toidu lauda tõi). Ja ümberringi peamiselt küünlavalgus, mahe muusika, vähe inimesi ja hoolitsevad teenindjad. Tore oli.
Siis ajutisse koju, Müürivahesse. Nüüdseni istun nurjatu enesekindlusega parasjagu tööloleva kaaskondse arvutis ja olen esimesteks koolipäevadekski juba natuke valmistunud (kuigi ikka hirmus on mõelda ka, et kõigest 4 päeva ja juba ma targutan jälle kusagil klassi ees).
Praegu aga ma selle peale ei mõtle. Chillin tõeliselt. Kuulan Youtube`st ma ei tea mitmendat Wonderful Chilloutì kogumikplaati ja tunnen, et meel on vaba ja homse kaitsmise pärast ma ka eriti ei muretse, vaid hoopis rõõmustan, et saan kohe peale kaitsmiste lõppu (siis juba loodetavasti uhke tunnistuseomanikuna) tagasi kallite koduste juurde minna!! :)

Kolmapäev, 15. august 2012

Suvine fotogalerii

Jah, olen lõpuks ometi taas õnnelik fotoka omanik! Ja et mind veel lõplikult surnuks ei kuulutataks, siis lisan siia väikesed vihjed sellest, et see jahe ja nii ime-imeline suvi pole ka minust päris mööda läinud:))
Pildil on metsseakari Pihkva kandis. Te ju kõik ikka näete metsanotsusid sellel, eksju-onju?:) ( need notsud on ju kõik nii pelglikud, et ei tihanud autost välja minna parema pildi lootuses...)
Ühel vihmasel neljapäevaõhtul juulis sai külastatud ka kunagist tudengipõlvelinna Viljandit.
Põlva uhke purskkaev. Sellesama veekogu lähistel kohtasime ka täiesti (hull)julgeid parte, kes lasid ennast paari sammu kauguselt nii pildistada kui filmida.
Voorel oli see uhke rebaseisand ( või -emand) end otse pingiservale istuma seades taksidermiat reklaamima sättinud.
Pildistasin omaenda varju ...:)
Suve ilus sündmus- pruudi nime uputamine uhiuuelt paadisillalt Aafrika rannas.
Pullapää paesel pinnal kaljuseinal kasvav tundmatu sõnajalaline - (kusjuures pilt on tirtsu, mitte minu tehtud).
Haapsalu mereäärseis soppides kolades võib avastada sääraseid kelmikaid tuulelippe.
Ühel tuulisel päeval Haapsalus ...
Lilleilu omalt peenralt
Tuulise päeva järel saabus rohekuldne päev ja harakaski otsustas meie tagaaeda külastada.
Hiilisin, mis mina hiilisn ja peitusin isegi kivirahnu taha salamahti pildistama- sookured nägid mu ikkagi ära ja pagesid tiibade lehvides enne, kui sobivamasse pildistamiskaugsse olin jõudnud....

Neljapäev, 14. juuni 2012

Algaja lilleistutaja mured

Olen sel kevadel mõnevõrra tegelenud ka lillede ümberistutamisega. Raamatuid ja foorumeid uurisin ka enne natuke, aga tundub, et sealt saadud tarkustest on väheks jäänud.
Täpselt kaks nädalat tagasi tegin algust - esmalt istutasin ümber 3 päevaliilia ( selle kõige tavalisemat, oranzide õitega varianti) taime, kuna raamatud ja foorumid kinnitasid, et tegu on lepliku ja vastupidava püsilillega, mida võib ümber istutada nii kevadel kui hiljem.
Olgu kohe öeldud, et uus kasvukoht on vanast avaram, tuulepealsem, kuivema mullaga ja paraja kaldega. Ümber istutama hakkasin neid sellepärast, et vanas peenras on nad hirmus tihedaks läinud, nii et eemalt paistab ainult tihe leheräga, aga uus peenar on veel võrldemisi tühi. Taimi üles kaevama asudes selgus, et vana peenar on tõeline kiviräga, nii et labidas maasse ei läinudki. Toksisin ettevaatlikult igast suunast, siis loobusin labidast ning asusin sõrmedega taime lahti kaevama. Usun, et juured said kõigil kolmel üleskaevatul tõsiselt kannatada. Uus peenar on mullarikkam ja pehmema pinnasega. Algul tundus, et lilledele päris meedib uus asukoht, ent sel pühapäeval avastasin, et kõigil taimedel on leheotsad kollaseks tõmbunud. Kas see ongi nüüd nende pika surmaagoonia algus või on see ajutine tagasilöök ja neid saab kuidagi siiski toibutada?
Eile istustasin enda lohutuseks ümber ka iirise, mille ühe risoomi peal on kokku 3 väikest puhmast, mollest ühel on peal juba ka kena roheline õiepung. Eks näis, kas ja kuidas iirised uue koha omaks võtavad...
Kui juba jutt liiliatele läks, siis kevadel oli tolles uues ( uuele elule äratatud vanas tegelikult) veel üks kummaline juhtum. Mai keskel võtsin ette tolle unarule jäänud peenra põhjaliku rohimise. Naadi ja lõikhina sees kasvasid kenasti mõned nartsissipuhmad, kaks pojengipõõsast ja pesadena mingeid mulle senini tundmatuks jäänud püsikuid veel. Kuigi olen lillede alal täielik võhik, arvan, et tegu võiks olla mõne liiliasordiga. Nad on tugevat kasvu, nii 30-50 cm kõged, lehed on helerohelised, nahkjad, teravapotsalised, pikliku kujuga ( kujult ja kasvult umbes nagu tiigerliilial, aga heledamad ja tugevama tekstuuriga), lehed kasvavad ringis ümber varre. Varred on tugevad, suurematel taimedel tunduvad lausa puitunud. Õisi ma neil näinud pole, aga peenra senise omaniku väitel on nad lähedalt nuusutades ebameeldiva kährikulõhnaga. Taim pidada õitsema mai algul.
Niisiis kui umbrohu sees nood tundmatud liiliad, nimetagem neid hetkel tinglikult nii, olid täis elujõudu ja vohasid peenraäärtel, siis õige pea pärast rohust puhastamist hakkasid kõik puhmad järgemööda kolletuma ja ära kuivama. Kas tegin neile järsu niiskusevähendamisega äkki peenart puhtaks kitkudes liiga, said nad järsku kusagilt mõne haiguse (nakkuse) või ongi asi selles, et kuna taimed olid nagunii juba ära õitsenud, siis pole nende kuivamises ka midagi traagilist? Ja kas ma peaksin need kuivanud rootsud peenrast ära lõikama, kuidagi võigas on, kui need kollaseks tõmbunud lillelaibad seal ümber kohe õitsele puhekvate pojengide lamavad....

Otsapidi suves, otsapidi olnus

Suuremad, kiiremad ja tihedamad toimetused näikse selleks korraks möödas olevat -kool on läbi, eksamid tehtud ja ... väike tühimik on hinges. Oli seda sebimist, mis ta oli, kuidagi liiga äkki lõppes see kõik ära. Siis oli veel mõnda aega segaseid aegu tööde juures, aga tundub, et asjad hakkavad siin väikeses konnatiigis vist pisitasa maha rahunema. Mai läks mööda niisuguse tuhinaga, et ei saanudki ühtki rida siia kirja, nüüd mõtlen, et suvi ja aega rohkem, jõuaks kirjutada, aga mõte ei taha ikka veel hästi tulla... Sel kevadel olen rohkesti looduses viibinud, aga mitte seoses loodusgiididega- nende matkadega läksi nii õnnetult, et mitte ühelelgi seekordsest kolmest pärandkultuurilisest matkast mina kahjuks ei jõudnudki. Esimesel korral vembutas ilmataat nii korraliku tormi, et praam ei sõitnud ning järgmised kaks laupäeva oli tirts tõsiselt haige. Kutseka rahvas aga oli nii lahke ja arvas, et kuna ma loengutes ju siiski käisin, annavad nad mulle paberi ikkagi kätte ning kutsusid lahkelt ka plaanitavatele järgmistele koolitustele. Nii tore!! Kogu maikuu toimetasin niisiis rohkem saare peal ja on olnud toredaid õhtuseid-öiseid metsaskäike, kus on dziibiga üle metssigadest küntud tallermaa küntud ( ise roolis!),südaöösel soomülkas autoga kinni istutud ( õnneks polnud mina roolis!!), paari meetri pealt metsanotsude pesakond ära nähtud, raielangil kahe põdrapulliga ligemale 15 minutiti tõtt vahitud ning metskitsi heinamaal hüppamas filmitud. Praegu ootan kõige enam puhkust, kuid seda üsna kaksipidiste tunnetega - ühelt poolt tahan niiväga sellest topeltsebimisest end üdini välja lülitada ja rahulikult marjul - seenil käia (ehkki teades, et sel aastal on saarel nii oma staarkaru kui kuulduste kohaselt ka 2 hunti, ei tundugi üksi marjule minemine niiväga ahvatlevana), teisalt teeb mind ärevaks, et see susser-vusser, mis seoses tööasjadega juba oma pool aastat on kestnud, et seda on võimalik minu selja taga hoopis paremini ajada. Hetkel on sellega rahu, lubati, et sügiseni, aga mine seda isahane tea... Olen juba nii hellaks tehtud selle koha pealt, kunagi ei tea, mille pärast keegi jälle susima võib hakata ... Aga kunagi ei saagi vist olla nii, et elus oleks kõik ülihästi. Minul tegelikult peaaegu et on, aga ega ma enne õhtut veel hõiskama ei kipu. Elu on mind ses suhtes ülearu ettevaatlikuks teinud. Aga sisetunne on praegu igati hea ja lootused on suured.

Pühapäev, 15. aprill 2012

Natuke aprillikuust, õhust ja armastusest

Mõtted vuravad peas kiiremini kui käsi jõuab tõusta neid kirja panema. Nii see aprill on poole peale kulunud. Töid ja toimetamisi on oi kui palju ja selle üle on mul ka väga hea meel.
Saan taaskord mitu korda nädalas linna vahet patseerida ( sest talvine saarerutiin tappis mind ikka väga tõsiselt juba) ja uusi asju õppida.
Selle nädala keskpaik möödus taas päälinnas tarkusi kogudes. Ja kui vahel juhtub minulgi kui suhteliselt kogenud loengusistujal, et no tuleb uni pääle, silm vajub vägisi kinni, tee sa nii tarka nägu kui tahes, siis seekord olid hoolimata hommikustest üübervarastest tõusmistest loengud nii huvitavad, et suugi kippus suurest kuulamisest ja kaasamõtlemisest ammuli vajuma. Meie pedagoogiõppes oli siis psühholoogiaainete nädal ja mõlemad õppejõud, nii Jaana Liigand kui Enno Selirand olid tõesti väga huvitavad, õpetlikud, toredad ja asjalikud kuulata. Neid kuulates lendas aeg lausa liiga kiiresti ja tekkis tunne, et kummagi loenguid võiks olla 1 päeva asemele vähemalt 1 nädal järjestikku.

Järgmisel nädalal lülitan taas end loodusgiidide tegemistesse ja no täna on minu märkamist mööda ka esimene selleaastane tõsiseltvõetav kevadilm õues. Tegin hommikupoolikul hoolimata oma kehvapoolsest enesetundest koeraga pika tiiru metsa vahel ja kahjatsesin järjekordselt fotokat taga. Loodus elab täiel rinnal- vaevalt paari meetri pealt tõusis meie eest mustikapuhmaste vahelt valju hoitushüüuga lendu üks suurem pruunikirju lind, uhkelt kirjud metsvindiisandad kaitsevad oma valdusi vaevu üle minu pea ulatuvatel kuuseokstel julgelt ja ennastunustavalt laulu lastes. Varblased tsäuksusid puiestikus sama erksalt ja sõjakalt kui koduses sirelipõõsas neid linnas sageli kuulda võib ja keegi rästastest ( kahtlustan, et vist laulrästas) lasi keset päeva küla vahel nii imelisi trillereid valla, et otsisin andekat lauljat tükk aega sihitult kuuseladvast. Leidmata ta minust jäigi, aga minu (suurtest tunnetest niigi hella ) hinge pani too lind veelgi enam helisema.
Õhus on ilu ja armastust, arvan ma!!

Teisipäev, 27. märts 2012

Kevade hakul

Igal aastal kevadel poeb loodus ühel hetkel mulle vupsti südamesse ja paneb endast kirjutama.
Olin vahepeal ligi nädala saarest eemal - elasin nö linnaelu ja nautisin seda tõeliselt - et on kuiv asfalt astumise all, et saab valida, millisesse poodi ja mis kellaajal minna, kuulatada akna alt mööda vuravate autode hääli, sillutisel kõpsuvaid möödujate samme....
Ja kuigi üks osa südamest ja hingest jäi mandrile maha, oli ikkagi omamoodi rõõmus saarele naasta. Ja avastada, et SIIN on ka lumi sulanud! ( põhjapoolsetes soppides ja suurte puude varjus läheb selle protsessiga küll veel omajagu aega, ent võrreldes eelmise aastaga, kui lumi ei sulanud ega sulanud, on sel aastal ikka tõeline rõõmupidu!).
Äsja lume alt välja sulanud maapinnal on ka alati mingi eriline hõng ja vägi sees. Nii tohutult rohelise varjundeid, mda märgata ja meelde talletada - mulluse kulu hallikasroheline, uute tärkavate liblede noorusrohetus, sambla pehme helerohelus, sinilillelehtede läikivroheline ja pohlade mustjasroheline.... Hiljem kas ununeb või vajub see palett teiste värvide hulka ära, aga praegu on vaadata ja imestella palju ...
Loomulikult ajendasid mind tegelikult tänahommikust postitust tegema hoopiski linnud! Üleeile nägin ja kuulsin Haapsalus kuldnokka, eile hommikul tabas kõrv metsvintide kahesuguseid hääitsusi metsa valvamas ning täna lisandus helisevasse kuuldepilti ka talvikese pisut flegmaatiline "Siit-siit-siit saab Riiga!"
Hing on nii rõõmus, et kevad sel aastal nii õigeaegselt kohal on( nii hinges kui looduses!!)

Reede, 2. märts 2012

Vahel on nii ....

... et järg kaob käest.
Pikalt ja põhjalikult.
Mul on kahju, et olen kaotanud ( loodetavasti vaid ajutiselt) oma kirjutamissoone. Ja kirjutamissoovi.
Minu armas kodusaar on mu lihtsalt kohutavalt ära väsitanud. Välja kurnanud.Tühjaks pigistanud.
Mis ei tähnda tegelikult, et kõik oleks halvasti.
Olen hoopiski elule uut suunda seadmas, tegelikult mõneti seda juba isegi sillutamas.
Olen lugenud mõninga nostalgiaga oma senist blogi ja mõelnud - see osa elust, mida siin paaril viimasel aastal nii entusiastlikult kirjeldanud olen, ongi läbi saanud. Jäädavalt ja pöördumatult. Tundsin seda juba sügisel, oma meeleheidetega võideldes. Nüüd on uued teed avanemas. Kas ma olen nii julge, et astungi sildu põletades edasi?
Ma ei ole veel üleni kindel, aga vähemalt on mul nüüd siht. Lootus ja soov ja äratundmine. Nii südames kui teadvuses:

Esmaspäev, 2. jaanuar 2012

Mõtte tühermaadel uidates

Ma ei tea, kas see on meelepett või tegelikkus, kas ja mis on päris, aga näib, et minu elus vahetus koos aastanumbriga ka midagi muud.
Ma ei usu enam ammu mingeid endeid, ei tee enda jaoks asju sellega keerulisemaks, et teen juhustest vääramatu tõe. Lihtsalt konstateerin fakte.
Et lõppenud aasta viimane päev oli... hmm, ühelt poolt tavaline, teisalt ka teistmoodi.
Hommikune rahu ja kindlus.
Päeva peale süvenev nurkus, meeleheide, piinav teadmatu ootus, rusuv endassesulg.
Õhtu hakul vaevaline alistumine, püüd kohaneda sellega, mida ümbrus sinult ootab - ahjukütmine, ematunded, koogitaigen ( kui juba taignategu poole peal, avastasin, et jahu oli otsas ja käisin veel poole seitsme ajal õhtul seda juurde toomas, vanast harjumusest tõmbasin jalga kummikud ja sõiduteele jõudes avastasin, et vahepeal oli sadanud natuke lund, tee oli väga libe ja õhtu üsna pime. Käisin ja mõtlesin, täna on jälle see vana ja uue vahetumise aeg käes. Nukralt, tegelikult isegi emotsioonitult, teadmata veel siis kui teistmoodi saab minu olemine olema juba vähem kui viieteistkümne minuti pärast).
Jah, kodus tagasi, helises telefon ... ja kogu maailm sai uue näo. Ma ei mäleta, millal viimati peale üht helistamist oleksin rõõmust hüppama hakanud. Aga seda ma tegin. Nii suur vabanemine oli, et lihtsalt ei osanud end teisiti väljendada.

Aasta vahetus kuidagi iseenesest. Jäin saluudile pisut hiljaks,nii et kuulsin vaid üksikuid paugatusi ja nägin männilatvade tagant hägust kumendust. Ja siiski oli mu hing rõõmus - tegin libedale trepile uhiuuele lumele jälgi, hoidsin embuses neid, kes kõige kallimad. Tol hetkel ma ei saanudki aru, mis see on. Aga tagasi mõeldes taipan, et see oligi see ihaletud, uneletud ja oodatud seisund - Oled lihtsalt õnnelik, aina hõljud ja naeratad, nii et põsed jäävad sellest valusaks (ma vist muidu olen nii tõsine kogu aeg, et põsed pole harjunud õnnelikud olema!).

Ning hommikul oli uue aasta esimene päikesetõus mere niisketes iilingutes. See oli eriline tulemine, täiesti teistmoodi on avastada, kuidas päevavalgus keset talve tuleb - salamisi hiilides, pilved maa ja vee kohal muutuvad mustjassinisest purpurseks,siis tundub, nagu hakkaksid juba peaaegu läbi paistma kui muunduvad edasi pruunjaks, pisut suitsuseks ning seejärel pikaldaselt, mõtiskledes ja end halli aovalgusega seguneda lastes ilmub pruuni seest nähtavale õrnu roosakaid kiiri. Aeg peatub hetkeks, see on ilu, mis laseb end imetleda, endasse vaikivalt sulada, aga järgmisel viivul on juba kogu taevaserv ornazikas lõõsas. Siis ta ongi käes, too uue aasta esimene hommik.
Ilus talvine hommik, natuke lund ja natuke külma. Ja teel ei ole veel ühtki uut jälge, peale varase rebase omade võibolla.
Sel uue aasta esimesel päeval magasin kõige otsesemas mõttes maha kogu oma tavapärase tööpäeva. Voodisse heitsin kell 08.57 ja ärkasin kell 16.02.