neljapäev, 23. aprill 2020

Kui nimetamatu saab nime ehk veelkord Mägiteest


On hämmastav mõelda, kuidas aeg lendab. Sellest on tõepoolest juba peaaegu 10 aastat, mil siinsamas blogis kirjutasin ühest kõige müstilisemast ja erilisemast kassetist oma tagasihoidlikus muusikakogus, mis jõudis minuni läbi vastuolulise, ent samas väga põneva kunstnik B.
Ega me tea, mis milleks hea või vajalik on, ammugi mitte seda, kuhu need hetkeajed meid lõpuks välja viivad... Igatahes ühel teisipäeva õhtul juhtun taas oma vana kassetiriiuli juurde ning mulle jääb kätte toosama mitmekümne aasta eest saadud ja lindistatud "Mägitee".
Panen selle nii muuseas makki ja ... äkki neelab see mind hetkega! Ülepeakaela, täpselt niisama kui see on teinud minuga ka palju kordi varem. Ainult et seekord on voog eriti võimas. See võrgutab, niidab jalust, mässib endasse, köidab niimoodi enda külge, et lood ja laulud saadavad mind päeval peas kummitades ja öösel kummaliste unenägudena. Pea pööritab ja tunne on nagu värskelt armunul!
Kümne aasta taguse külma ja lumerohke talve hetked voolavad segiläbi hilisemate ja varasematega minust läbi. Külma sauna valged kahhelkivid ja vaikne helisev ümin selle kohal, ühe suvise ootamatu kohtumise hämming, lootusrikas hüüd ja... ometi põgenemine, ühe nõudlikult anuvad pilgud ja teise lukus süda... Jah, tunnen taas, et olen kaasa kistud mingist seletamatust voolust, mida ei oska seletada, tõrjuda ( aga ega ma vist seda tahakski), ammugi mitte sellest vabaks saada.
Viimaks kisub sisemine pinge juba nii kõikehõlmavaks, et ei saa enam teisiti kui lihtsalt pean asuma nende müstiliste ja eriliste laulude jälgi ajama, sest endiselt ei tea ma enamiku puhul ei esitajat ega pealkirja. Tänapäeva internet on aga täis imelisi võimalusi jälitada vajadusel nii teisi inimesi, rääkimata lauludest. Niimoodi fraasikaupa otsides kulub mul vaid paar õhtut ja saladuseloor ongi viimaks lõplikult kergitatud. Siin nad mul siis on, nagu haruldased pärlid ükshaaval teineteise kõrvale säravasse keesse lükitud: "too fast to live, too young to die" ehk Bryan Ferry, "stealing someone else`s dream" ehk Rupert Hine, "clouds in the sky" ehk The Nits, "dark is the night" ehk Steve Hackett, "out of island i have come" ehk Sinead O`Connor, "wise and foolish virgins" ehk Genesis, "one night stands in L.A" ehk Slade, Gary Moore, Yello, Fragile & Robert Jürjendal...
Taaskord- ei tea, on see nüüd hea või halb. Osaliselt tunnen kergendust, osaliselt kurbust, minus on endiselt segiläbi palju nostalgiat ja segadust ja kunagi nutmata jäänud nuttu..., aga lahti pole need laulud mind lasknud ka nüüd, nime ja pealkirja saanutena. Pigem on nende haare veelgi tugevnenud. Kunstnik B punakas vari saadab mind öö hakul rahutusse unne, kus läbi tema korteri rohesiniste aknaraamide vaatavad kammimata juuksekahlu tagant ta pilklikud silmad ning peas taovad kunagi minu poole pillutud teravad märkused ja täitumata ootused. Siis aga kuulen kusagilt pilvedest läbi kumavat muusikat, mille ta kunagi minu poole on läkitanud ning tunnen end kui sulavaha, mis liig ägeda leegi mõjul mööda küünalt allapoole nõrgub. Ma olen peaaegu valmis neid kibedaid sõnu ja etteheiteid andestama, ehkki ma pole isegi kindel, kas ta mingit andestust vajaks...
Ja ehk polegi see tõesti esmane, sest sisimas tunnen tegelikult vaid suurt tänulikkust, kuna olen saanud hingeliselt nii palju rikkamaks. Mitte sõnade läbi, mis täna siingi nii mannetuks ja kobavaks jäävad, kui püüan kuidagigi edasi anda seda, mis minu sees viimastel nädalatel lõõmab, vaid millegi palju ürgsema ja võimsama läbi, mis kord raputab kosena, järgmisel hetkel aga paitab vaikse flöödina. Ikka üminal üles ja alla mööda ainsat mõeldavat Mägiteed.... Call me a stranger, call me a fool...






esmaspäev, 13. aprill 2020

Neljas nädal. Kevadine.


Sel kevadel olen taas õnnelik isikliku jalgratta omanik ning loodan, et saan sellega rohkem liikuma, kui mõnel eelneval aastal. Ja et see pelgalt mõtteks ei jääks, tegingi esimesel aprillipühapäeval oma sõitudega algust. Eesmärgiks Haapsalu ümbruse külateed ning teejuhiks sedakorda suur piiga. Ja ta oli rattagiidina tõesti super, sest hoidis tempot vastavalt minu soovile ning vältis nii palju kui võimalik ka suuremaid teid, nii et kodu juurest liikusime linna tühermaade kaudu esmalt välja linnpiirini Lihula maanteel ning sealt edasi kulges marsruut juba Valgevälja karjääri tagant mööda väga ilusat ja vähekäidavat teed, millest mul seni aimugi polnud. Järgmine suund oli Mägari ja Asuküla poole, et esimesel suuremal ristmikul otsustada, kas edasi või tagasi ja kui edasi, siis mis suunas.
Ilm oli imetabane, muudkui päike ja jahe, kuid vaikne tuul. Igas kandis oli see-eest avastada aina uusi linnuhääli, mis kodaias tänavu tol hetkel kõik veel kuulmata olid: karjääri veerel suure kuuse võras siristas punarind, Mägari põldude vahel lõõritasid lõokesed, Sepaküla heinamaadel hüüdsid kiivitajad ning Tanska tagustel tühermaadel turlututasid sookured.
Tjah, aga tagasi tulime siiski kõige otsemat Rohuküla maanteed pidi, mis oli tol pühapäeval kella kuue aegu õhtul õieti üpris tühi ja vaikne- 7 km jooksul, mis meil linna tagasiteed oli, sõitis meist mööda vast nii 10-12 autot.
Muidu aga tundub, et karantiinist kui sellisest hakkab vaikselt rutiin saama. Siiski üht-teist uut on veel ära nähtud ja proovitud:
* püüdsin kogu nädala oma poeskäigud hoida pigem lõunasel kui õhtusel ajal lootes, et ehk nii õnnestub inimkontaktid veelgi minimaalsemana hoida. Tulemus sai risti vastupidine- selgub, et just kella ühe-kahe ajal päeval on inimestel nüüd siinmail tavaks saanud poes tuuritada, nii et kohalikku Selverisse oli nädala lõpuks üles seatud silt, mis teatas, et üle 50 kliendi korraga sisse ei lubata ning poe läbipääsuväravate ees seisis tõesti ka turvamees, kes hoidis silma peal nii sellel, mitu inimest poodi siseneb ja sealt väljub kui ka sellel, et enne ja pärast külastust käsi desinfitseeritaks.
Endapoolse kommentaarina tahaks siinkohal lisada, et kuigi ma ise eriti pideva desinfitseerimise usku ei ole, saan aru, miks see (suurtes) poodides vajalik on, aga ma tõesti palun taevast, et maskide kandmist ei tehtaks kohustuslikuks. Esiteks usun ma selle abinõu tõhusust veelgi vähem kui pidevat käte piserdamist, teiseks on mask kohutavalt ebamugav ja inetu ning kolmandaks- neid pole ju sugugi lihtne endale ka hankida.
* Olen "käe valgeks saanud" nii videokõnega telefonis kui videokoosolekul osalemisega arvuti toel.Kui telefonikõne tuli välja täitsa sundimatult, siis koosoekuga oli pisut tegu, et vastavat keskkonda endale esmalt üldse massinasse ja seejärel ka käima saada. Lõppkokkuvõte sai selline, et nägin ja kuulsin ise kõiki teisi, aga teised mind küll nägid, ent ei kuulnud. Peale koosolekut tõttas appi jällegi mu tark ja osav tütreke, kes paariminutilise klõbistamise järel välja selgitas, kus ja milles viga peitus. Andis mulle ka täpsed juhtnöörid, mida teha, kui veel sellist asja peaks olema, aga mis te arvate, et ma nüüd, kõigest 24 tundi hiljem, seda pikka teed seadete ja mille kõige alt veel mäletan ka?...
* Ühel õhtul juhtus aga kõrvu minister Reps, kes rääkis kusagil saates ettevaatlikult sellest, et võibolla, kui olukord stabiliseerub, hakatakse koole vähehaaval uuesti avama peale 15. maid, aga seda eeskätt lõpuklassidele ning neile, kellele koduõpe absoluutselt ei sobi. Ja kuigi see oli alles arutelu, mitte mingi ametlik info, tekitas see minus puht isikliku mätta otsast vaadates küll tunde, et ega minul sel juhul koolimajja sel õppeaastal vist enam miskit asja pole oma individuaalsete õppekava(de)ga noor(t)ega. Mis pole mõneti sugugi mitte halb, sest kodukontor ja omas mullis hõljumine ( ja eriti varahommikune magus uni!!) sobib mulle siiani hiiglama hästi!

reede, 3. aprill 2020

Kolmas nädal karantiinis. Perekondlik.


Tuleb tunnistada, et eksisin vist arvates, et kodus püsides tekib vaba aega juurde. Peaks ju olema igati loogiline, sest ei tööle, lapsele lasteaeda ega trenni pea ju enam minema, tööasju saan enam-vähem sättida iseenda graafiku järgi ja poes käin ka võimalusel harvem.... Siiski lähevad päevad üksteise kannul nii kärmesti, et vaevalt jõuad ühel sabast haarata, kui juba ongi see läinud.
Kogu viimane nädal on kulunud suuresti perekondlike sünnipäevade tähe all. Noorem piiga tähistas elu esimest minijuubelit märtsi lõpupäevil traditsioonilise eestipärase peolauaga. Kuna peo temaatikaks oli värske viiese soovil roosa, saidki peolauale roosade õhupallide ja lillede kõrvale vastavat tooni rosolje, kirsimahl ning sefiiritort. Preili ise oli loomulikult ka üleni roosasse mähkunud ja rõõmustas ühtviisi nii oravapusle kui printsessi mängukaartide üle, aga eriliseks lemmikuks osutus hoopiski palavalt soovitud puldiauto, mis küll kahjuks rohkem kui paar päeva meie piiga raevukale sõidustiilile vastu ei pidanud, mil miski asi rataste vahel kinni kiilus ja uhke antvärk enam kuhugi suunas ei keeranud ega pööranud...
Aprilli esimesel päeval aga oli aeg suurema piiga käes, kellelt saabus varakult teadaanne- ei mingeid salateid ega poetorti, seeasemel tuleb sushipidu, koogi soovis sünnipäevalaps samuti ise teha. Ja oi, et mul tol kiirel argipäevahommikul fotokat ligi polnud, sest laud sai tõesti uhkemast uhke! Nelja sorti erivärvilist sushit, pooled neist soojad, pooled külmad, iga sort eraldi taldrikul ja kenade erksavärviliste lisanditega kaunistet! Sain oma suurelt võsult tunnustussõnadki, sest suutsin vaatamata esitisele pisikesele kahtlusele kogu sushi manustada vaid pulkade abil! Aga kirsiks pidulauas- ah see suussulav, ülirammus toorjuustu-sokolaadikook!! No on õnneks ikka mõnele meie peres seda kokkamis- ja küpsetamisannet kohe kapaga antud!
Pidude kõrval aga jätkus ka tavapärane argielu. Seoses peolaudade ettevalmistusega tuli sel nädalal poodi külastada peaaegu et iga päev, aga et selleks korraks on nendega ühel pool, siis loodetavasti uuel nädalal on poodide osas taas rahulikum.
Viimasel nädalal olen kokku puutunud ka oma esivanematega ja märganud imestusega, et õigus on neil, kes väidavad, et vanem generatsioon suhtubki kehtestatud eriolukorda kuidagi.... lõdvemalt.
Esmalt teatas mu ema telefonis, et kuna tema ainsate siin linnas elavate lastelaste sünnipäevad on vähem kui nädalse vahega, siis kavatseb tema tulla neid korraga õnnitlema, küsis mis päev ja kellaaeg meile sobiks ning laekus ilma suuremate ettevaatusabinõudeta kohale. Olin veidi hämmingus, aga ei söandanud teda takistama ka hakata. Hädavajalik see käik nüüd just ei olnud, aga eks tuleb temastki aru saada- kodus on igav, kaua sa ikka koertega ümber viigi jõuad jalutada või jalgrattaga Rohuküla vahet sõuda... Ja päris ilma põhjuseta see tulek ju ka polnud- lapselaste sünnipäevad vajasid igati õigustatult tähistamist.
Umbes samad lood valitsesid ka teise esivanema pool. Tema küll otseselt külla ei kippunud, ainult tordi saatis minuga teele, küll aga tellis härra nädala esimeses pooles vägagi iseteadlikult minult transpordi, et teha üks põhjalikum poetiir. Sealt vaevu tagasi, kui juba uuris, kas mul oleks mõni päev veel aega teda sõidutama tulla, tal olevat just pensipäev olnud ja nüüd oleks paras hetk veidi küttepuid juurde varuda. Küsisin, kas ta on ikka kuulnud, et temaealised inimesed vanuses 60+ on riik kuulutanud riskigrupiks, kes ei peaks võimalusel üldse mitte kusagil ringi vehkima, vaid vaguralt kodus püsima? Seepeale taat veidi taltus ja kohmas mokaotsast, et ega enam jah päris poisike ole, aga eks liigutama ikka ju natuke peab...
Vot sulle vaguraid vanainimesi!
Ilmad on sel nädalal küll enamjaolt nii külmad ja koledad püsinud, et eriti jalutama pole meelitanud. Siiski olen teatava hämmeldusega täheldanud, et rohelised linnaliinibussid liiguvad linnas endiselt üsna laialt ringi, kuigi ma neis kordagi ühtki reisijat pole näinud. Nagu kummitusbussid kummituslinnas. Eriti ehe oli see kummituslik tunne eile õhtul, kui poole kaheksa paiku kodu poole liikusin- taevasse koondus parasjagu just tuure koguva tormi sünkjaid pilvi ning tervisetee tõusvas tuules kohavate männilatvade kohal tiirles kisades suur hakiparv.