Esmaspäev, 31. mai 2010

Värsked loodusgiidid

Et siis nüüd on jälle üks ilus asi mu elus otsa saanud - laupäeval (29.05= lõppes meie loodusgiidide kursus ja kõigile jagati ühes Uuemõisa kõrvalises talukohas kätte vastava ala tunnistused, mille kohaselt siis minagi võin nüüd mööda kodumaakonda inemisi ringi vedada ja sõrmega loodust näidata...
Eh, vaevalt ma millegi säherdusega veel niipea tegelema hakkan (kuigi mine isahane tea!), aga kursus oli isenesest äraütlemata huvitav ja hariv nii uute teadmiste kui eriti põnevate inimeste poolest, et kursuse lõppedes oli kohe päris kahjugi laiali minna teades, et enam vist niipea ei kohtugi... Kuidagi nii ära harjunud juba 3 kuuga, et iga nädal oled mingi aja ka loodusgiidindusega hõivatud, algul pikad õhtused loengud, kevade edenedes aga varased väljasõidud igal nädalavahetuse hommikul. Nüüd jäävad need laupäevad kuidagi tühjaks...
Ka ei saa mainimata jätta, et äsjalõppenud kursust näis igati soosivat ka meie ilmataat, kellele meie tegemised-asjatamised kohe eriliselt meele järgi näisid olevat, sest olgu kui tahes hirmsaid olusid eelneva päeva ilmateade ka ei ennustanuks, meie matkad möödusid kõik eranditult ilma suurema vihma ja tuuleta, see-eest oli palju päikest ja lõputult kauneid looduselamusi. (kasvõi nt see, et hommikul viimasele loodusgiidide matkale sõites ilmus kusagil Rälby ja Diby vahel võsast tee äärde noor põder, kes ilmselgelt segadusse sattununa päris hulk aega me sõidukiga paralleelselt kaasa sörkis ja end niimoodi üsna lähedalt ja pikalt vaadelda lasi enne kui tagasi võssa kadus).
Ja see inimkooslus, kes kursusele kokku tuli - igavesti põnev seltskond sai - üle kogu maakonna ja no ikka nii erinevatelt elualadelt kui veel tahta võis, paljudele võis ehk tinglikult ühisnimetajaks anda tursim, aga see ei annaks neist/meist ikkagi päris hääd ülevaadet. No meie seas olid ju muu hulgas esindatud ka nt joogaõpetaja, tõlkija, paar pedagoogi, paar raamatukogutöötajat, loodusfotograaf ning neile lisaks muidugi erinevate puhkemajade omanikud, -pidajad, -töötajad ning siis veel väike käputäis neid, kes ka juba enne kursust otseselt või kaudselt loodusturimiga tegelenud olid. Aga väga toredad, sõbralikud ja targad inimesed olid kõik osalenud, suur rõõm oli koos nendega matkata, neid kuulata, oma maailmapilti elavdada, hulgi uusi kogemusi ja teadmisi talletada ning saada kinnitust asjaolule, et loodussõbrad pole õnneks meie kiirustavast maailmast veel kuhugi kadunud, vaid elavad päris meie külje kõrval ja ajavad sinuga sama asja.

Suur tänu teile!

Reede, 28. mai 2010

Täiskuu aeg

On olnud tohutult kiire nädal, pole nii paljukestki aega saanud, et siin blogis teiste uuemaid sissekandeid lugemas käia, enda omade kirjutamisest rääkimata.
Tuulutasin ennast linnas põhjalikult, asjaolude kokkulangevusel suisa 4 päeva jutti ja tagasi koju jõudes tundsin, et hirmsad ajad minu jaoks on nüüd ehk tõesti möödas.
Ilus ja suur kevad on täies väes, elu on hoolimata hoopidest mitmekesine, kiire ja huvitav. Pühapäeval käisin esmakordselt elus Osmussaarel. Seal oli väga tore ja põnev, ma luban, et kui sellest pikema kirjutise kord valmis saan, riputan ta siiagi üles.

Tirts tegi oma võimlemisrühmaga esimese avaliku esinemise, kogu võimlemiskooli 4 trupi kavasid oli tõeliselt nauditav jälgida, südantsoojendav - võimlejad on ikka nii ilusad, plastilised, graatsilised, silm kohe puhkab...
Kinos käisime tirtsuga kah üle pika aja ja "Kuidas taltsutada lohet" oli muhe täispikk multikas tõesti:


Eile oli aga spontaanne ja meeleolukas saunaöö, linnulaulu ja maasauna mõbnusalt kõrvetava leiliga ja kohvipaksuprotseduuridega seal ja ... Ahh, mõnus, mõnus ja hingepaitav oli jälle olla üle pika aja, nägin oma kallist ja... nüüd olen jälle uut lootust täis ja pisut- pisut õnnelikki ... . Täiskuuaeg algas kah just eile öösi nii kella kahe paiku, nii et nüüd tuleb jälle uusi hullusi oodata...

Praegu aga valmistun loodugiidinduse lõpueksamiks, mis saab toimuma juba homme. Siis on selle asjaga kõik. Natuke kahjugi, et nii kiiresti see huvitav kursus läbi saab...

Reede, 21. mai 2010

Minu suur /väike kaotus

Ma peaaegu ei julgegi seda postitust teha, set haavad on alles nii värsked ja süda taob metsikult seda kõike kirjutades. Aga loodan, et mure ja valu endast välja kirjutades saab hingel kergem.
Minu väike ingel ... kelle kaotasin tema kuuendal elunädalal... Ta jääb siiski minu südamesse.
On öeldud, et kõik sündimata lapsed, olgu nad kuitahes tillukesed, olgugi, et loodus ise otsustab ühel hetkel, et ei lase neil siia ilma tulla... et nad saavad ingliteks taevasse. Et tegelikult on neile tee lahti ja kui nad kord juba on hakanud tulema, kui meile on siiski see hing tulema määratud, siis varem või hiljem jõuab ta ka pärale.
Minu ingel veel ei tulnud. Tean, et ta istub kusagil õige mu lähedal ja ootab uut võimalust. Valvab mind....

Olgu, ma tean tegelikult ka seda, et ta polnud veel laps, oli ainult tilluke, nii sentimeetrine rakukobar. Aga... temast oleks võinud saada... minu laps. Keda olen nii väga igatsenud. Õde või vend mu kallile tirtsule... ...Silmatera mulle....

Jah, ma lugesin ja harisin ennast ses osas. Miks nii juhtub, et rasedus katkeb. Et see on looduse viis öelda - sellest lootest poleks nagunii eluvõimelist last saanud, oli geeni- või kromosoomiviga ja oleks sündinud raskelt haige inimesehakatis. Kui sedagi ...
Ometi tekib küsimus, miks? Miks just minuga? Kas ma tegin midagi valesti? Kas oleks saanud kuidagi olnut vältida? Ma ju niiväga ootasin teda. Olen juba palju aastaid oodanud. Ja esimene rasedus läks ilma vähimagi häireta...
Ja nean mõneti teaduse arnegut. Arst ütles mulle ka - prageused naised on veidi täbaras olukorras - paljud naised ei teadnudki varasemail aegadel, et nad 4-5 nädalat juba rasedad on ja arvasid, et ju oli toimunu lihtsalt tsüklihäire. Elasid rõõmsalt edasi.
Ja nüüd, kui on juba paarinädalst rasedust võimalik määrata, on naistel nii palju leina ja muret juures. Eriti kui teada, et tegelikult ligi 50 % rasedustest katkebki enne 10. elunädalat, just nendesamade eelnimetatud põhjuste tõttu. Et on väga palju variante, miks see võib juhtuda. Ka nt see kui oled külmetanud ja sul tekib palavik, seegi võib loote hävitada... Või jood liiga palju kohvi... Ja viimaks veel - pooltel katkemise juhtudest ei oska keegi öelda, miks see ikkagi juhtus...
Miks minuga nii juhtus, keegi muidugi ei uuri. Ei hakatagi enne uurima, kui on 3 korda järjest katkenud. Vaesed naised, mis neil tuleb üle elada, kes on nii mitu korda järjest oma inglikse kaotanud....
Mina ei julge niipea uuesti lapse saamisele mõelda, nii suur hirm on, et äkki juhtub jälle midagi. Et äkki ma ei saagi kunagi oma igatsetud teist last...
Ju polnud siis aeg (veel) õige, inimene, kellega seda last saada, ilmselt samuti mitte...
Aga samas on ka lohutajaid, kes ütlevad, et tavaliselt teisel korral juba õnnestub ja on neid, kes ütlevad - hea, et veel niigi läks, Oleks palju -palju hullem, kui oleksid lapse kaotanud siis, kui ta juba suurem on, kui ta juba liigutab...
Kõik see on õige, aga minu leina see ei vähenda...

Neljapäev, 20. mai 2010

Elu läheb edasi

Jahh, see suur ja raske koorem hakkab hingelt tükkhaaval pudenema.
Füüsiliselt olen nüüd jälle enam-vähem korras, hingeliselt... narmendan mõnevõrra. Leinad on leinatud, reaalsusega lepitud, eks tuleb edasi minna.... Leppida saatusega, mis ei taha mu elu muuta selliseks, nagu oma unelmais olen soovinud.
Võib öelda isegi- hea, et veel niigi läks... Tuleb elus teatud asju veidike ümber hinnata, oma suhtumistes paratamatult korrektuure teha ja vaadata, kas ja mis üldse edasi saama hakkab. Väga kurb on, tean ju, mida tegelikult ette võtta tuleks. Aga ma ei suuda. Õigemini me... ei suuda. Vist. Vähemalt mitte veel.
Aga pilt asjade tegelikust seisust on kindlam, valusam, karmim. Oma viga kah, et nii naiivne olin ja paljusid asju läbi roosa vahu vaatasin.


Olin kogu teisipäeva linnas, üritasin tuhmistunud meeli klaarida. Ilm oli imetabaselt kena, suviselt soe päike paitas ja tuult peaaegu et polnudki. Jalutasime tirtsuga pikki tunde mööda Haapsalu mereäärseid, suur luigeparv piki väikest viiki meid jälitamas. Püüdsime neile võilillenupse loopida, aga tuulega kandusid need hoopis teisele poole. Vaesed ärarikutud linnalinnud, need uhked kühmnokad, lootsid ilmselt meilt saia või muud nokapärast saada, aga meil (õnneks) polnud neile midagi anda.
Njah, nii me jalutasime, tirts nautis vabadust, mina tuulutasin lihtsalt raskeks kippunud mõtteid. Lõpetuseks käisime veel Aafrika rannas kiikumas ja jäätist söömas ning üks suur valge-punase kirju kass tuli minuga tutvust sobitama. Vaatasime linnutornist üle lahe Noarootsi poole, olemine läks peale viimase nädala läbielamisi helgemaks.
Elutahe tuli tagasi...Peaaegu ....

Reede, 14. mai 2010

Melanhoolne

Kõik oleks nagu hästi, asiste ja ammugi veninud probleemide lahendused on käes ja õueski on ometi viimaks soe, roheline, lõhnav ja, võib juba öelda, et pisut suvinegi. Igati umaikuu nime vääriv igal juhul.

Eile oli mul suur rahu otsimise päev. Mõneti ma selle isegi leidsin, aga täna on vana ärevus ja kurbus kõik tagasi. Tegin eile kogu päeva õues tööd, tirts ei nõustunud veel eile lasteaeda minema ja seepärast sain ise taas ainult pool tööpäeva teha.
Kui koju jõudsin, oligi väljas nii suvine, et ei raatsinud kuidagi tuppa jääda. Et A oli mulle veel oma imelised oksakäärid laenuks jätnud, otsustasin kogu oma hoovi ja selle ümbruse talvise lumekuhilaga mahalangenud okstest ära koristada ja oksad hagudeks lõigata. Nii see päev kulus ja mure- ning segadusepilved hajusid mõtetest kõrgusse.
Õhtul oli imeline äike. Istusime A-ga veel kella kümne paiku õhtul verandal, jõime kakaod ja vaatasime looduslikku teatrit. Kuidas äkiline soe vihmavaling lillelehtedel krabistas ja hooga maasse loike tekitas. Kuidas välgud erinevatest suundadest kord helesinise, kord lillakana sähvisid. Kuidas kõu esmalt kaugel ähvardas, siis kindlameelselt lähemale tüüris ja lõpuks kusagil läheduses kärgatas. Ikka teisest suunast kui oodatud sai. Eriti ahvatlev on minu jaoks alati äikeseaegne valgus. Kuigi toad muudab see üsna pimedaks, siis välja tekib minu meeelst selle valgusega nagu toone juurde, õigemini värvid, nende teravus tulevad ses imelikus ühteaegu nii oranzikas, lillas kui hallikas valguses eriti hästi esile.
Ja see imeline vihmapiiskades pärlendav äikesejärgne hommik. Piiritu linnulaul ( mu armas ööbikki on viimaks ometi kohal!! ), lõhnav maa ja sirav päike, see tegi meele kah nii-nii rõõmsaks...

Seda täpselt hetkeni kuni jõudsin tööle ja jäin omaette. Siis hakkas meeleolu teadmata põhjustel kolinal langema. Tegelikult ei ole teadmata põhjustel, ikka seesama üks ja ainus suur mure on hingel. Mis must saab? See mure, millest ma valjul häälel kuidagi kõnelda ei saa ja millele lähemat selgust saab loodetavasti teisipäeva lõunaks.
Kole on teadmatuses elada, saab tulema raske nädalavahetus, just hingelises mõttes raske, füüsiliselt ei olevat minuga hetkel midagi (elu)ohtlikku lahti, teisipäevane kontroll annab kindlama vastuse. Aga see mure, need närivad kahtlused, kõhklused ja teadmatus. Ja lisaks veel see, et sa ise ei saa midagi enamat ära teha kui oled juba teinud. Ainult istu, oota ja looda parimat. Selline seisukord ajab inimese lihtsalt hulluks.
Hea vähemalt seegi, et ilm on ilus.
Püüan hakkama saada.

Kolmapäev, 12. mai 2010

Äraolevalt, emadepäevast ja muust

Maikuu muudkui kulub, tirtsuke on juba pikki päevi ikka haige, olen vahelduva eduga pool päeva tööl ja poolteist kodus istunud, nokitsenud siin ja seal. Ees ootavad suured muutused elus. Ei tihka neist veel valjul häälel kõnelda, aga..

Tjah, mai on ilus kuu. Minu lemmik mõneti.
Rohi juba kasvab vana kulu seest läbi, pihlakad on oma lehesõrmed sirgu ajanud, toomingad on õrnrohelises kuues.
Nurmenukud on alles väikesed nublud, aga peagi paistavad õitsele puhkevat nemadki.
Pääsukesed on kohal ja vidistavad hommikuti räästa all, mu musträstapaaril on tiivad tööd täis, sest pesakastis siutsub terve rodu näljaseid nokki.

Kägu kukub. Eile kukkus mul päris õue all, lindu ennast küll ei näinud, aga hoov kajas võimsalt vastu.
Ainult oma iga-aastast suurimat lemmikkülalist, ööbikut, pole veel kuulnud. Ennevanasti kuulsin teda esmakordselt laksutamas ikka juba nii 6. mai paiku, aga sel aastal on olnud vist ka tavapärasest pisut jahedam kevad, Vähemalt meil siin lääne pool. Nurmenukud on ju alati emadepäeva juurde kuulunud, sel aastal polnud veel peale pisikeste õiealgete kulu sees madalal neist suurtsugu lilledest midagi märgata.

Emadepäev oli natuke rõõmus ja natuke kurb. Rõõmus, sest armas A kinkis mulle selleks tähtsaks päevaks lilli ( ei mäletagi, et keegi seni seda teinud oleks, aga mul võib ka väga halb mälu olla ses osas), kurb oli sellepärast, et tirts oli haige ja paljud teised lapsed ka. Kontsert jäi kuidgi tühjaks, mitte laste esinemiste, vaid publiku mõttes. Lapsi-esinejaid oli küll vähe kokku tulnud, aga kõik tulnud on siiski mu meelest tublit tunnustust väärt ( selle nad ka suure tordi ja muu ninni-nänni täis laua näol peale kontserti õnneks traditsiooniliselt said). Kurb, et keegi ei viitsi end siin saarel niigi palju liigutada, et end vähemalt laste vaeva tunnustamagi tulla.

Ah, meeleolu on nii hüplik ja emotsioonid nii laes, et ei ütle hetkel rohkem midagi.

Neljapäev, 6. mai 2010

Loomaaed köögis ehk jälle häda majas. PALUN ABI!!!

Kõigepealt, enne suuremat nuttu ja hala tuleb selle nädala suurim rõõmu- uudis: tirts SÕIDAB RATTAGA! Jah, võttis küll aega ja pisaraid ja meeleheidet ja lõputuid kukkumisi, mis see võttis, nüüd on kauaoodetud unelm täitunud ja tirts sõidab kahel rattal ringi kui täieõiguslik koolieelik kunagi!!! Ise on ta ka enda üle nii äraütlemata uhke ja ega emasüdagi jää selle vaatepildi peale sugugi vähem ükskõikseks...

Aga nüüd nutu ja hala juurde. Ei saa mitte jätta mainimata, et minu köök on saanud lemmikkohaks õige mitmetele issnada loomakestele, kes ju muidu looduses igati vajalikud ja kasulikud olevused võivad olla, aga mitte MINU KÖÖGIS! Rääkimata sellest, et hiirerahvas ei suvatsegi ilmselt sel aastal ahju alt/ kraanikausi tagant või ku iganes nad parasjagu ka pesitsevad, suvekorterisse üle kolida, sest endiselt käib üks tants ja tagaajamine ja kolistamine mu elamises ööst öösse...
Lisaks on mu elamise paari viimase nädalaga vallutanud ka terve hord SIPELGAID!!! Olen nõutu, jõetu... ei oska enam....
Ma tean, sipelgad (uurisin targast raamatust järele, et meie külalised on liigilt MULLAMURELASED) on meil olnud igal aastal, aga enamasti on nad tuppa trügima hakanud alles kusagil juuli teises pooles ja siis on nende külaskäigud kestnud kusagil septembri lõpuni...
Olen katsetanud tavaliste putukamürkidega, (Raid või mistand oligi) ja eriti esptsiaalse sipelgatõrjega (mingi jahu moodi valge pulber, mida maja vundamendi ääres asuvasse pessa puistasin ja lisaks nende oletatavatele peamistele käiguradadele...). Emmast-kummastki oli tulu ainult hetkeks, sest nähtavasti on pesa sügav, uued munad kooruvad ja uued sipelgad aina sünnivad...
APPI !! Kas keegi blogi lugejatest oskab selle mure puhul aidata? Iga väikegi soovitus oleks VÄGA teretulnud!
mul on siiber ja kopp ees ja ma ei taha, et nad igal pool elamises ringi sibavad ja solgivad ja hammustavad... Prr, ma ei salli kohe pautukaid... :(((

Teisipäev, 4. mai 2010

Kahtlane...

Oh seda maikuist ilmakest- vat mis kahtlase koleduse nüüd välja tõi! Veel neljandamal maipäeval tormi ja lörtsisegust vihma, kole kole kole...

Aga muidu on mai alanud kenasti- laupäeval talgutasime tirtsuga täiesti omasoodu, sest polnud erilist tahtmist kuhugi organiseeritult kraapima minna. Seeasemel kõndisime hoopis oma koduümbruse metsaradadel ja koristasime sealt kogu prahi ära. Tubli 2- tunnise käigu järel olid põhirajad läbi kammitud ja suurem prügikott saasta täis. Neid prügi koristamise tiire oleme teinud igal aastal alates ametlikest TeemeÄra talgutest ja kavatseme seda traditsiooni jätkata ka edaspidi. Õnneks meie kandis väga prahine ei ole ja selleks võib olla 2 põhjust: meie majaümbruse metsades käib suhteliselt vähe nö massituriste ja muuiduuitajaid ning teiseks on need inimesed nähtvasti ka üsnagi keskkonnateadlikud, millele annab oma panuse juurde ka meie saare laiemaltki paljukiidetud prügimajandus.
Aga et täna hommikul ilm heast peast nii ogaraks keeras, otsustasime tirtsuga, et täna linna ei lähegi, tõmbame kodus hinge, nagunii on mai veel üksjagu trilli-tralli täis tulemas.
Muidu on ka kahtlaselt imelik olla... Seda olemist ma hetkel pikemalt ei kommentaari, sest... tjah...