Neljapäev, 5. november 2020

Lagendik

Tunnen end siin nagu oleksin jõudnud ära ja koju ühekorraga.
Hea ja rahulik on olla. Olgugi, et mingis mõttes ma pole siin päriselt ära, eemal ega eraldatud. Mitte kunagi nii päriselt kui näiteks saarel. Aga võibolla ongi mulle, mu hingele, mu sisimale loomusele ka seda vaja, et ollagi ainult pooleldi ära. Sest kusagilt taamalt kostab ikka lõppematu autode vuhin ja lärm Tallinna maantee poolt ja Uuemõisa poolt kostavad inimeste hääled läbisegi koduloomade omadega. Päeval valjemini ja tihedamini, õhtu- ja ööpoole vähenedes ja päris hilisel ajal pisitasa vaikides. Aga autod, need ei peatu päris vaikuseni vist isegi päris sügavas öös.
Käisin siin lagendikul korra suvel ka telgiga. Ja magasin kogu öö peaaegu et ärkamata. Sügavalt ja rahulikult. Mis on minu puhul päris ebatavaline, sest tavaliselt kusagil uues kohas olles, ja eriti veel telgiga, mis on õieti ju üks päris ebakindel paik ööbimiseks, ma tavaliselt und ei saa. Vähkren ja rähklen, pea segaseid mõtteid täis, vahelduva eduga poolunne vajudes varase hommikuni välja. Siis viimaks vajun oma lemmikusse, magusasse hommikuunne, mis soodsates oludes võiks kesta nii keskpäevani välja, aga suvel läheb enamasti juba mõne tunni pärast telgis nii palavaks, et seal ei kannata enam olla.
Tol pisut sombusel juuni nädalavahetusel, kui siin loodusvaatlusi tegin, olin ööle mõeldes targu kaasa varunud kõrvaklapidki, et oleks kergem unetuse aega mööda saata, aga neid ei läinudki vaja. Nii kui magamiskoti luku kinni tõmbasin, nii ma kohe ka magasin.

Sest õeti on see ju lagendik lagendiku taga. See koht on mulle oma ja tuttav olnud kogu lapseea. Selle vahega, et varem tundsin pigemini toda esimest lagendikku, mida lapsepõlvest mäletan ikka kui kevadistest nurmenukkudest hõngavat, kullerkuppudest kullendavat ja suurte mitmeharuliste kaskedega ümbritsetud lemmikpaika soise metsa vahel, mis on nüüdseks pooleldi kinni kasvama hakanud.
Praegu aga meeldib mulle too tagumine lagendik, millest mul varem aimugi polnud, isegi rohkem. Siin on mingit kosmilist rahu ja ürgsust. Suvel sain kohe saabudes kohaliku soku sõimu osaliseks, ilmselgelt olin tunginud tema maadele. Ta käis ja hurjutas ümber lagendiku kogu õhtu, siis magas vahepeal mõne tunni pisut eemal ( leidsin hommikul viimast ringkäigu tehes ta aseme tagumiste kaskede vahelt üleski) ja varahommikul hakkas uuesti peale. Tema möiratused ja haukumine kostis ikka kord ühelt, siis jälle teiselt poolt lagnedikku ümbritsevat roostikku ja madalat lehtpuumetsa. Ära minnes ta isegi vist jälitas mind mööda roostikku, et olla veendunud, et ma nüüd tõpepoolest ikka lähen, sest aeg- ajalt kuulsin sealtpoolt tasast ragstamist ning ühel hooletuse hetkel ta isegi vilksas korra nähtavale. Ehmatasime vist mõlemad ühevõrra, sest kuimina tardusin hetkeks, siis tema pistis kohe uisapäisa ja valjusti haugatades uuesti plehku, aga ütlesin talle mõttes järele, et ta niiväga ei ärrituks, ehk saame oma ühise lemmikpaiga jagamisega siin linnataguses metsatukas veel kenasti hakkama, sest tema lagendikule kavatsen ma ikka ja uuesti külla tulla.
Ja tulingi tegelikult veel mitmeid kordi nii suvel kui sügisel. Sel aastal oli ju nii erakorsdselt soe sügis, et puude lehed ei läinudki üldse punaseks, vahtrad jäid üsna ühtlaselt kollased ja haavad-tammed oli kuivpruunid kuni lehed suurte sahmakatena paari jahedama oktoobirlõpupäevaga langesid. Aga veel novembri alguseski õitsesid mu aias saialilled, kressid ja metsastrid. Ehk õitseksid päevalilledki, kui tormid neid maha murdnud ja teod õisikuid nahka pistnud poleks.

See tee, mida mööda nüüd sinna lagendikule pääseb nii linna kui Uuemõisa poolt, on ka võrdlemisi uus ja see vana, üle lodude ja karjamaade käinu, on sootuks unustuse hõlma vajunud. Hea tahtmise korral muidugi saaks ka ümberkaudu tulla, kummikutega poole põlveni sinakalt helkivas mudases soovees kahlata ja läbi aina tiheneva roostiku ragistada, aga ega seda tahtmist nii kergesti enam tule, kui saab ka lahedamalt ja kuiva jalaga. Või võib tulla ka hoopis mööda tihedat lepistikku, kus ainsaks orientiiriks vaid kitsuke mudane kraav, mis kulgeb läbi kogu selle metsa ning mille ääres kevaditi õitses kunagi ja vist õitseb nüüdki hulgi nii varsakapju kui metsikuid iiriseid, ja mis aitas mul suunda hoida tolgi imelikul korral, kui ei tea mis nooruse uljuse või seiklusjanu tõttu otsustasin metsa minna hoopis teisest servast, kui seda harilikult tegin, et vaadata, kas ka sealt, selle üksiku suure tamme taga algava tiheda lepisitiku vahelt pääseb viimaks välja tuttavale lemmiklagendikule. Pääses küll, aga oh mis aega ja vaeva see kõik võttis! Jalad olid läbimärjad, juuksed oksa- ja lehepuru täis, käed kriimulised ja sääskedest söödud, hinges segiläbi eksimise hirm ja uudsuse võlu ning viimaks muidugi ka päralejõudmise kergendus, aga kõigest muust enam hoopiski säärane tinane väsimus kontides, et ei mäletagi täpselt, kuidas ja kui kaua ma sealt hiljem koju tagasi vantsisin...

See paik, see kaskedega ehitud lepisitikutagune, mille vahelt kulges ka mu kunagine müstiline suusarada sel ainsamal talvel, mil üle kõige maailmas armastasin suusatamist ja leidsin omale pelgupaigaks mereäärse nõmme, tundub mulle aeg – ajalt siiani justkui unenägu, mida lapsena vaid ette kujutasin või millest toonastes lapselikes unelmates unistasin kui kohast, kuhu kunagi oma maja või onni ehitan ja sinna päriselt elama lähen. Aga nüüd seal käies saan aru, et kuigi aeg on seda paika tagasipöördumatult muutnud, on seal siiski veel leitavad üksikud tunnismärgid, et see siiski pole olnud minu unistuste vili ega romantiline väljamõeldis.
Paar suuremat kaske on lagendiku ühes servas veel täiesti olemas, ehkki toda kõrgendikku, mida nii selgesti seal ümber mäletan, pole enam. Nagu pole enam ka ühtki kullerkuppu. Nurmenukud veel on, ehkki nad on kolinud nüüd kaugemale kaskede alla ja sealt edasi tagumisele lagendikule. Nende kahe lagendiku vahelt avastasin oma suviste loodusvaatluste käigus muide ka kolm looduskaitsealust orhideeliiki: halli käpa, ööviiuli ja suure käopõlle.
Oma maja poolt läbi roostiku tulles oli aga alati esimene märk sellest, et kohe oled kohal, üks vana pikalivajunud (või pandud?) betoonpost, väga imelik ilmutis inimeste maailmast kesk looduse iseolemist!, mille peale ronida, et siis viimaks sooveest väsinuna mõni meeter kuiva jalaga kindlal pinnal edasi astuda. See post on endiselt samal kohal ( ja kes või kuhu seda olekski sealt pidanud vahepeal liigutama), loodus on ta nüüd muidugi hoopis rohkem omaks võtnud, oma rüppe peitnud, nii et sammal, kuivanud lehesodi ja igasugu väädid katavad seda peaaegu ühtlaselt, ent äratuntav on see post ometigi.
Samamoodi olen vahepeal kahelnud, kas see pisike roheline onnike, mida seal üksvahe mäletan olevat seisnud, oli seal lagendikul ikka päriselt ka olemas, aga ju vist ikka pidi olema. Sest just sellest imelikust tillukesest onnist keset kodumetsa, millest siiani ei tea, kes ja miks selle sinna tõi või ehitas ja mis mõne aja möödudes niisama salapärasel moel kadus kui tekkiski, said alguse mu sisimad ihalused minna ka ise ükskord päriselt niimoodi ära. Päris omaette, päris metsa sisse, päris oma onni. See imelik ihalus elab mõnes mõttes mu sees veel tänagi edasi, ehkki saan arukalt kaalutelles aru, et see on üks igati ebamõistlik soov ja isegi kui see soov täituks, ma ihuüksi kusagil metsa vahel kuigi kaua vastu ei peaks ega elada tahaks. Aga unistada ja lasta mõttel lennata on vahel tore või lohutav ka lihtsalt niisama unelemise ja fantaasialennu enda pärast.

Laupäev, 19. september 2020

Aidi Vallik "Minu Haapsalu"


See oli tõeline "Minu" lugu, just niisugune, nagu mu meelest peaksid olema kõik kõnesolevas sarjas välja antud raamatud. Vähemalt need, mis puudutavad Eesti väikelinnu, saari ja muud põnevat, mis on ja peabki olema üdini oma. Sest just seda oli ja on Haapsalu Aidi Vallikule, just seda sooja "oma ja südamele armas kõigi oma vigadega" tunnet kumas nende lugude ja meenutuste tagant minu meelest sellest raamatukesest ehk kõige enam. Lood olid küll vahest ehk veidi pealiskaudsemad ja napimad kui oleksin lootnud, ent seda nõuab paraku juba toosama "Minu" sarja formaatki.
Jah, ma saan aru, et on suur ja oluline vahe, kas seda loeb nö juhuslik inimene, kes pole varem Haapsalust eriti palju kuulnud või teab seda linna vaid pealiskaudselt, või loeb seda põline haapsallane ja autoriga isiklikke kokkupuuteid omav indiviid nagu mina, aga usun, et autori siiras imetlus ja armastus selle linna vastu jõuab lehekülgedelt siiski iga lugejani.
Ma tean suuresti just sedasama või vähemalt Aidiga väga sarnast Haapsalut. Kui ehk välja arvata autori verinoored aastad, mil teda veel ei tundnud, tuli kogu kunagine melu ja olu mulle elavalt silme ette. Olen omal ajal enam või vähem kokku puutunud paljudega neist põnevatest persoonidest, kellest raamatus kõneldakse. Gunnar. Eda. Aivo. Mann ja Rommi. Haapsalu kunagised punkarid ja bändipoisid. Paljud teised, kellele ta raamatus vihjab, kuid nimesid ei nimeta.
Minu jaoks on Aidi oma pehme loomu, koduse-emaliku hoolitsuse, suurepärase söögitegemisoskuse ning hubaste kodudega, kuhu alati palju iniemesi mõnusasti suhtlema kogunes, alati meenutanud pisut Muumimammat ja nii ei pane põrmugi imestama ka see, et üks peatükk tema raamatus kannabki näiteks pealkirja "Trollitalv".
Tundsin ära Aidi kui suurepärase, noortesõbraliku ja loomingulise emakeele õpetaja gümnaasiumipäevilt ( neid Aidi sepistatud geniaalseid etteütluste lauseid roosadest unistustest või noormehest, kellele plekkpott oli pähe kinni jäänud ning mitmeid teisi, kasutan siiani vahel oma tundideski!). Just tänu Aidile olen olnud kaasautor Auf Wiedermanni lehekülgedel ( ja kui hästi otsida, siis leiab ühe või paar vana koolilehe numbrit mu tagakambrist veel praegugi tohutute paberivirnade alt ehk üles). Saanud osa nii Centu, Rootsituru kui Gulliveri roki- ja muudest pidudest ning istumistest. Käinud Aidil külas nii tema avaras, pisut esoteerilises ja külalislahkes "Sukapüksi" tänava korteris kui hilisemas õdusas-hubases Koidula tänava pesas. Valmistanud ette restorani pidulauda ning visanud kirikuesisel õnnelilli Oti ja Aidi pulmas.Tundnud ( küll ainult natuke ja ühe, selle kõige sõbralikuma kandi pealt) nii kass Intsu kui koer Hermanni.
Olen kuulnud esimestest vastukajadest "Minu Haapsalut" lugenute hulgas, et seal on liiga palju autori omaenda nostalgiat, nii et linn ise jääb tahaplaanile. Ühest küljest on mul seda raske hinnata, sest see lugu neelas mu hetkega nimelt oma üüratu nostalgilaksuga, aga kui püüdsin end aeg-ajalt pisut isiklikest vastukajadest distantseerida ja lugeda seda lihtsalt kui lugu Haapsalust, siis leidsin päris palju ka seda. Kõik see, mis teeb Haapsalust Haapsalu, oli esindatud ja olemas: vanalinna puitmajad enne ja nüüd, loss, toomkirik ja selle ümber laiuv krahviaed, Kultuurimaja, raamatukogu(d), koolid, Paralepa, Vasikaholm, väike Viik, promenaad, See-teater, Lääne Elu toimetus, Sadama 5, Centrali Õllekelder, Gulliveri klubi, Rootsiturg, Teele pagariäri, Karja pood. Augustibluus. Ameerika autod. Vanamuusikafestival. Üheksakümnndate tipphetked Firenight ja Grillfest. Vanemast ajajärgust Vietnami õllekas, tänavakaevud ja vana polikliinik. Meri ja muinasjutud olid ka.
Kui kohalik saaks nuriseda, siis ehk selle üle, et kogu see kompott kaldub geograafilises mõttes valdavalt linna ühte nurka kokku, aga teistpidi võiks ju retooriliselt küsida- kas ja mida seal Tamme getos, kaubamaja "lihaletis" või taga Uuemõisas siis on, et sealt oleks midagi olulist ka raamatusse raiuda? Ehk jälle- nii on ja jääb ju veel alles teisigi paiku, olusid ja inimesi, keda loodetavasti uutes väljaannetes ja järgedeski tutvustada!
Aitäh, kniks ja kummardus, Aidi, selle suurepärase lugemise ja eriti nostalgiapuhangu tekitamise eest selle raamatukesega! Usun,et sai hea nii sinul kui paljudel-paljudel teistel!

Reede, 21. august 2020

Sireli vanaema

Mu kallis vanaema!

Hüüdsin Sind alati just nii- Sireli vanaema. Ja eks teisedki. Ehkki sirelitega polnud Sul suurt muud pistmist kui vaid see, et elasid sellise nimega tänaval. Siiski tuled Sa mälupiltides alati esile miskipärast just suure hõngava sirelpõõsa taustal. Ma isegi ei tea, kas see on valge või lilla, aga Sinu lopsakat tagaaeda, kus Sul muide tõesti vist ainsatki sirelit ei kasvanud, meenutab see mälupilt igati.

Jõudsin seekord Su juurde taas mitu päeva hiljem, nagu ikka- argitoimetuste man ei saanud varem tulema. Tõin seekord sulle roosi. Kollase kobarroosi. Sinu 99. sünniaastapäevaks.
Üheksa on ikka olnud mu lemmiknumber ja kui nüüd Sinu manu jõudsin ja arvutama hakkasin, taipaisngi korraga- et sel aastal oleksid Sa saanud just sellise maagilise arvu vanuseks.
Ehkki meie juurest läksid Sa teisele poole juba 30 aasta eest. See kibekülm ja valusvaevane jaanuarilõpp on mul siiani selgelt meeles, aga mitte sellest ei taha ma täna rääkida.

Jäin mõtlema hoopis selle üle, kes Sa õigupoolest olid, mu armas kommilõhnane vanaema?
Alati toimekas, argine ja toidu ümber askeldav, meenud Sa ometi eeskätt oma pehmusega, nii väliselt, kuid paljus ka sisemise, olemise pehmusega. Ikka naeratav, alati lahke, hell ja kodune- käes kudumisvardad, kastekann või kulp.
Enamasti liikusid ringi jalgrattaga, praegusajal ehk veidi vanamoodsana tunduva musta naisterattaga, mis omal ajal oli kindlasti klass omaette. Tumedate raamidega prillid ninal, heledad poolpikad juuksed lõksudega näo eest eemale seatud, ja lilleline sitskleit seljas. Seal Sa eemal Võllamäe veerul seisad, käsi päikese kaitseks kissis silmadele varjuks tõstetud, kleidisaba kerges tuules lehvimas, ja naeratad, ühteaegu avalalt ja pisut kohmetunult.

Ja nii nagu Sind, pole enam õieti olemas ka seda maja Sireli tänaval, mis Sind nii pilgeni täis oli. Maja iseenesest, seejuures väliselt suhteliselt muutumatu, on muidugi samas paigas edasi, lihtsalt minul pole sinna enam miskit asja, sest üsna pea peale Su surma müüdi maja maha. Sestap pean seal nüüd vaid unes käima. Ja käingi, sest üks osa hingest on sinna maha jäänud.
Sinu soojad jalajäljed on veel elumajast saunani viiva betoonplaatidest tee peal ju viimseni alles! Ja keerdtrepil ülemisele korrusele. Nagiseval parkettpõrandal tagatoas. Vanal heledast lakitud puidust peeglikapil liiguvad pärastlõunavarjud just niisamuti nagu Sinu ajal. Valge tahveldisega köögiuks kriuksub pisut. Ja süsimustalt läikiv kandiline raudahi õhkab toanurgas sooja pliidimüüriga võidu. On see vana, ühest servast pisut lohkuvajunud lahtikäiv voodi veel kusagil alles, triibuline sametine kate päevaks peale tõmmatud ja Sinu tikitud kassidega padjad ehteks kõige peale kuhjatud? Just nagu Sinu ajal oli, kallis vanaema...
Tüüakas pirnipuu köögi akna all ja päevaleitsaku eest maja varjus hõngavad lopsakate tumepunaste pojengide read. Tagaaia üle-elusuurune jasmiin, mille varjus peitus suur raudpada kastmisveega. Sealt ulatus välja voolik, millega Sa ühel heledal suvepäeval, mis võis olla mu varase lapsepõlve üks õnnelikumaid, kaltsuvaipu pesid, nii et veest rasked vaibad lärtsatasid üksteise järel päikeskuumadele teeplaatidele kuivama ja mina aina hüppasin nende otsas, nii et vett ja vahtu lendas igas suunas. See muru ja betooniga segunenud suvise kastmisvee lõhn seostub mulle ikka ja ainult Sinuga, armas vanaema!
Kriuksuv rohelise varrega kaevukook, suur arooniapõõsas teeservas ja valgeks võõbatud tüvedega õunapuud, mis ühes kauges meenutuses tühjal aiamaal karges talveöös seistes kuidagi külmetavatena mõjuvad. Raske raudplaadiga kinnikäiv kompostikast päris taga lõpus.
Selle vana saun-kuuri igiomast hõngu ei ajaks ma eales segi millegi muuga. Täpselt samuti on mul igal hetkel ninas Sinu nõudekapi, sahvri, pisikeses puitlaekas postkaartde kogu ja riidekapi magusvalulised, mälestustest tulvil lõhnad. Sinu lõhnad, ma kallis memmeke! Triibulises paberis pehmed iiriskommid. Krõbedad tanguvorstid- just needsamad, mis seal tuntud jõululaulus pannil särisevad, hapukurgid ja mulgi kapsad, mida keegi pole iial osanud Sinust paremini teha!

Sinu loomulik blond juus ( mida ükski omaaegne juuksur kunagi lokkida ei julgenud!) kandub nüüd meie pere naisliini pidi uhkelt edasi- lastelt lastelastele ja nüüdseks juba ka nende lastele... Näeksid Sa vaid, saaksid tugevate geenide üle uhkust tunda. Ja küllap Sa näedki, sealt kusagilt ülevalt. Sinu kaitsvat kätt ja mahedat pilku olen läbi elu endal tunnetanud.

Pistan roosipoti mulda, silun platsi üle- juba paari kuuga on siia siginenud omajagu käbisid, oksaraage, umbrohuheietki. Teen puhtaks hauakivi ja laterna. Küünla unustasin seekord hoopis, aga ehk augustivalguses polegi sellest veel suuremat lugu. Kükitan roosi juurde maha, kuidagi tunnen, et see vist meeldib Sulle, sest hauakivi tundub korraga soe. Kastan põõsa üle. Kaasavõetud veega. Ja hiljukesi ka silmaveega. Imelik on mõelda- nii palju aega on möödas, aga see valu nagu ei kuhtu ega vähene ikka veel. Olgugi, et käin siin Sinu juures, vanade väärikate mändide all ikka mitut puhku. Siin on kuidagi hea ja rahulik, justkui Sinu hingust on siin tunda.
Vara, jah, minu jaoks kaugelt liiga vara läksid Sa. Meie jutud jäid rääkimata, käimised käimata ja olemised olemata. Igatsus Sinu järele on aga jäänud, ajaga ehk omal moel kasvanudki, ja oma juured sügavale mu südamesse ajanud.
Ilusat sünnipäevakuud Sulle ja kohtume varsti jälle, mu armas kallis Sireli vanaema...

Teisipäev, 23. juuni 2020

Loodusvaatluste maraton 2020


Selle erilise kevad-suve raames olen päris mitmel moel senisest hoopis rohkem taas kokku kasvanud loodusega.
Liskas sellele, et saan sel aastal esmakordselt järjepidevalt hoolitseda ainsa lapikese eest sel maamunal, mida võin päriselt ja nimeliselt enda omaks pidada, võtsin kevade hakul osa üleriigilisesest nurmenukuvaatlusest. Aga nagu peagi selgus, oli see vaid sissejuhatus suuremale väljakutsele.
Nimelt sain võimaluse osaleda esmakordelt (ja praktiliselt täiesti ettevalmistamatult!) üle- Eestilisel loodusvaatluste maratonil. Hoolimata mõningatest väikstest tagasilöökidest ja viperustest usun ja loodan, et see kord ei jää mul ainukeseks ega viimaseks.
Kuigi nime poolest oli ju tegu maratoniga, st võistlus käis selle peale, kes sama aja jooksul ( 24h) suudab jäädvustada ja tuvastada oma varasemalt väljavalitud paigas enim liike, siis tegelikult sai minu jaoks määravamaks hoopis juurdetulnud teadmiste hulk!
Olin nimelt sisemiselt üsna valmis selleks, et uustulnukana ( ja ka mitte eriti suure taime-, ammugi aga putukate jt liikide asjatundjana) jään ma pingereas ilmselt viimaste hulka, nii et platseerumine edetabeli suhteliselt keskele oli mulle esimene positiivne üllatus.
Teine ja minu jaoks ehk veelgi tähtsam avastus oli aga oma kodupaiga tõelise elurikkuse tundmaõppimine. Ehk et minu lapsepõlve lodumaastikud, kus oma vaatlusi läbi viisin ja kus mäletan lapsepõlves kasvamas nii pääsusilmi kui kullerkuppe, mida kumbagi ei õnnestund paraku vaatluste ajal kusagil märgata, on õnneks (siiski praegu veel!!) looduslikult kordades liigirikkamad, kui hingeski oskasin aimata!
Ehk siis suutsin 24 tunni jooksul kokku õigesti tuvastada 64 erinevat liiki, millest kaks on kaitsealused käpalised, linde oli vaatluste hulgas 5, putukaid 4 ja tigusid 2 liiki, seega erinevaid puu-, põõsa- ja taimeliike tuli üle 50.
Tegelikult oli liike seal muidugi kordades rohkem, lihtsalt minu suutlikkusel olid piirid- st pildistasin ja lindistasin neid üles rohkem, aga ei suutnud kõiki nõuetekohaselt tuvastada ning kuna aega rahulikuks uurimiseks nappis, jäi paras ports taimi ka üldse määramata. Samuti kuulsin tegelikult öösel paaril korral soku haukumist, aga lindistada seda ei õnnestunud. Samuti hiljem üht lilleõiel toimetava putuka toimetamise videot üle vaadates kuulsin, et samal ajal kraaksusid sealsamas lindistamise paigas päris kõlavalt ka varesed, keda aga määratud liikide hulka lisada unus päris ära.
Mõned ideed sain juba järgneva(te)ks maratoni(de)ks ka: 1)Mõistlik on endale enne andmebaas Legulus. Tools. hästi selgeks teha, siis on maratoni ajal vähem mässamist.
2) taimi tuleb pildistada hästi täpselt ja mitmest kohast, paar vaatlust lükati tagasi sellepärast, et pildile oli jäänud liiga palju erinevaid taimi ning ei osatud tuvastada, mida sealt just olin määranud või oli pildil näha hoopis liiga väike osa taimest selleks, et seda täpselt tuvastada.
3) kui tahta olla hästi kaval, siis tasub juba vaatluspaiga kindlaksmääramise järel käia seal eelluurel ja vaadata üle, mis seal kasvamas- õitsemas-elutsemas on, siis vaatluse ajal on lihtsam liike lihtsalt järjest pildile/videole püüda. Esimene katsetus oli mul veel võrdlemisi kaootiline ja vahel kippusin unustama, kas olen mõne võõrama taime ka juba varem pildistanud või hakkan ennast kordama.
Aga nüüd ja edaspidi tunnen ma loodetavasti looduses alati ära muuhulgas nii sellised toredad nagu seenliidriku, halli käpa, punatähn-pehmekoore, kõrkja-roolinnu, vereva kontpuu, aas- rebasesaba, aga ka suure käopõlle ja hariliku käokannu, hundipaju ja hunditubaka, mets-lõosilma ja mets-harakputke, vööt- ja kiriteo.
Väike galerii mõnedest pildilepüütutest siia lõppu ka:
PS! Just praegu turgatas mulle pähe ka ainuvõimalik paik, kus tahan läbi viia uut vaatlusmaratoni!

Pühapäev, 14. juuni 2020

Eksiarvamuste sügavuses


Tjah, see kevad on tõesti tulnud ja ka olnud päris eriline. Kõige muu hulgas olen saanud veelkord kinnitust tõsiasjale, et miski ei tule ellu niisama, tühjalt kohalt, kõik on millekski vajalik.
Blogimises on taas sisse tulnud paus, aga seda mitte niivõrd seetõttu, et poleks materjali või vajadust kirjutada, vaid selles, et ressurssi on jäänud väheseks.
Aga mis ma siin ikka pikalt keerutan. See, et ma hakkasin taas mõtlema ja uurima Mägitee kohta, osutus niisiis prohvetlikuks ettekuulutuseks. Sest vaevalt mõni päev peale tolle postituse tegemist ilmus kunstnik B mu ellu tagasi.
Õnneks mitte päris samamoodi kui varem. Pigem on tegemist väikse selgimisega, loodetavasti mõlema poolt. Otseselt kohtunud me pole, omavahelisi arusaamatusi oleme klaarinud või pigem lahti seletada ja mõtestada püüdnud kirja teel. Kogu maikuu oli see üsna intensiivne, ma ei teagi, kellel või miks seda nüüd rohkem vaja oli, aga see polegi vast tähtsaim.
Tähtis on hoopis see, et sain ise aru, mis mu elus viimastel aastatel on kõvasti vajaka jäänud. Mitmes mõttes on selle suhtluse uuenemine olnud minu jaoks silmi avava tähtsusega. Olen saanud teadlikumaks, mida ja miks oleks vaja enda ümber muuta. Juba olen selles suunas astunud ka esimesed arglikud tibusammud.
Tahan küll endamisi mõelda, et selle suhtluse (ajutine?) taastamine oli vajalik eeskätt selleks, et see paras sasipundar me vahelt lahti harutada, mis tookord aastaid tagasi harutamata jäi, aga pean tunnistama, et vähemalt samavõrra oli seda vaja ka selleks, et teadvustada endale, kuhu olen jõudnud ja kuhu võiks suuna võtta edasi.
Ja kui algul tundus, et aastad pole kumbagi eriti palju muutnud, siis mingil hetkel taipasin enda puhul, et olen suutnud siiski mingil määral hingeliselt kasvada, olen enda jaoks ümber mõtestanud paljutki, mida ja miks kunstnik B mulle tookord ütles. Tunnistan- paljust tema poolt öeldust-mõeldust on keerukas lõpuni aru saada (ka nüüd, enam kui 10 aastat hiljem!), ajuti taipan ka, et tema mõtteuiud ja suhtumine ellu ning inimestesse on mõnel määral omakasupüüdlik, aga samas- kellel meist ei oleks?
Ajuti on ta endiselt väga tumemeelne, ajuti valusalt aus ja ega ma päris lõpuni aru temast ilmselt iialgi ei saa, aga tänasel hetkel neid ridu kirjutades ongi meie suhtlusse juba tekkinud pikemad pausid, nii et võib vabalt olla, et see kõik oli mõeldudki kestma vaid kui hetkeline puhastustuli, mis viib minema vana halva ning teeb ruumi uuele ja puhta(ma)le.
Mis aga kõige tähtsam- olen aru saanud, et ta ei ole kunagi olnud minu vaenlane ega püüdnud mind halvustada või kritiseerida, ta ongi lihtsalt väga otsekohene ( tõesti vahel küll ka omaenda deemonitest aetud, nagu ta isegi on tunnistanud), oma tõdedes väga tugevalt veendunud, ent siiski püüdnud mind vaid arenema ja laiemat pilti nägema panna, sest ta näeb minus selleks potensiaali!
Ja ma olengi arenenud- olles hakanud tema tõdesid paremini mõistma, olen taaskord ka pisut loomingulisemal lainel- kuu ajaga on sündinud 2 uut tantsu ning hiljuti tegin täiesti spontaanse hilisõhtuse fotoretke linna tühermaadele. Hiljem oma fotoasjatundjast suurele piigale neid jäädvustusi näidates tõdes ta, et pole minu piltide hulgas varem nii häid, täpseid ja kujundirikkaid näinudki!
Ja muidugi võrdub kunstnik B minu jaoks alati väga hea muusikavalikuga. Olen just selle suhtlemise tulemusena viimaks ometi soetanud enese isiklikku fonoteeki nii Trio Fragile, Andreas Vollenweideri, Steve Hacketti kui nii mõnegi teise albumeid.
Uue ( tegelikult pigem siiski vana hea, kuigi mitte ainult) muusika laineharjal olen tänu sellele suhtlusele samuti õige võimsalt ja kaua püsinud. Olgu üks uus suurepärane uus avastus siia lõppu ka:

Neljapäev, 14. mai 2020

Dilemma


Karantiiniaeg on nii mõnetigi positiivselt mõjutanud minu liikumisharjumusi. Igapäevase autoga nühkimise asemel kasutan nüüd ringi liikumiseks enamasti jalgratast või kõnnin hoopis jalgsi. Neid mõlemaid teen kusjuures enam-vähem võrdselt.
Täna poetiirult tulles tabas mind leppemärkidega tähistatud ja laia valge joonega kenasti kaheks jaotatud kõnnitee äärde jõudes aga hetkeks kummaline dilemma- kumb ma täna siis olen, jalakäija või jalgratas?!?
Keskkonnasõbraliku liikumisviisi rõõmud, eksole:))

Neljapäev, 23. aprill 2020

Kui nimetamatu saab nime ehk veelkord Mägiteest


On hämmastav mõelda, kuidas aeg lendab. Sellest on tõepoolest juba peaaegu 10 aastat, mil siinsamas blogis kirjutasin ühest kõige müstilisemast ja erilisemast kassetist oma tagasihoidlikus muusikakogus, mis jõudis minuni läbi vastuolulise, ent samas väga põneva kunstnik B.
Ega me tea, mis milleks hea või vajalik on, ammugi mitte seda, kuhu need hetkeajed meid lõpuks välja viivad... Igatahes ühel teisipäeva õhtul juhtun taas oma vana kassetiriiuli juurde ning mulle jääb kätte toosama mitmekümne aasta eest saadud ja lindistatud "Mägitee".
Panen selle nii muuseas makki ja ... äkki neelab see mind hetkega! Ülepeakaela, täpselt niisama kui see on teinud minuga ka palju kordi varem. Ainult et seekord on voog eriti võimas. See võrgutab, niidab jalust, mässib endasse, köidab niimoodi enda külge, et lood ja laulud saadavad mind päeval peas kummitades ja öösel kummaliste unenägudena. Pea pööritab ja tunne on nagu värskelt armunul!
Kümne aasta taguse külma ja lumerohke talve hetked voolavad segiläbi hilisemate ja varasematega minust läbi. Külma sauna valged kahhelkivid ja vaikne helisev ümin selle kohal, ühe suvise ootamatu kohtumise hämming, lootusrikas hüüd ja... ometi põgenemine, ühe nõudlikult anuvad pilgud ja teise lukus süda... Jah, tunnen taas, et olen kaasa kistud mingist seletamatust voolust, mida ei oska seletada, tõrjuda ( aga ega ma vist seda tahakski), ammugi mitte sellest vabaks saada.
Viimaks kisub sisemine pinge juba nii kõikehõlmavaks, et ei saa enam teisiti kui lihtsalt pean asuma nende müstiliste ja eriliste laulude jälgi ajama, sest endiselt ei tea ma enamiku puhul ei esitajat ega pealkirja. Tänapäeva internet on aga täis imelisi võimalusi jälitada vajadusel nii teisi inimesi, rääkimata lauludest. Niimoodi fraasikaupa otsides kulub mul vaid paar õhtut ja saladuseloor ongi viimaks lõplikult kergitatud. Siin nad mul siis on, nagu haruldased pärlid ükshaaval teineteise kõrvale säravasse keesse lükitud: "too fast to live, too young to die" ehk Bryan Ferry, "stealing someone else`s dream" ehk Rupert Hine, "clouds in the sky" ehk The Nits, "dark is the night" ehk Steve Hackett, "out of island i have come" ehk Sinead O`Connor, "wise and foolish virgins" ehk Genesis, "one night stands in L.A" ehk Slade, Gary Moore, Yello, Fragile & Robert Jürjendal...
Taaskord- ei tea, on see nüüd hea või halb. Osaliselt tunnen kergendust, osaliselt kurbust, minus on endiselt segiläbi palju nostalgiat ja segadust ja kunagi nutmata jäänud nuttu..., aga lahti pole need laulud mind lasknud ka nüüd, nime ja pealkirja saanutena. Pigem on nende haare veelgi tugevnenud. Kunstnik B punakas vari saadab mind öö hakul rahutusse unne, kus läbi tema korteri rohesiniste aknaraamide vaatavad kammimata juuksekahlu tagant ta pilklikud silmad ning peas taovad kunagi minu poole pillutud teravad märkused ja täitumata ootused. Siis aga kuulen kusagilt pilvedest läbi kumavat muusikat, mille ta kunagi minu poole on läkitanud ning tunnen end kui sulavaha, mis liig ägeda leegi mõjul mööda küünalt allapoole nõrgub. Ma olen peaaegu valmis neid kibedaid sõnu ja etteheiteid andestama, ehkki ma pole isegi kindel, kas ta mingit andestust vajaks...
Ja ehk polegi see tõesti esmane, sest sisimas tunnen tegelikult vaid suurt tänulikkust, kuna olen saanud hingeliselt nii palju rikkamaks. Mitte sõnade läbi, mis täna siingi nii mannetuks ja kobavaks jäävad, kui püüan kuidagigi edasi anda seda, mis minu sees viimastel nädalatel lõõmab, vaid millegi palju ürgsema ja võimsama läbi, mis kord raputab kosena, järgmisel hetkel aga paitab vaikse flöödina. Ikka üminal üles ja alla mööda ainsat mõeldavat Mägiteed.... Call me a stranger, call me a fool...






Esmaspäev, 13. aprill 2020

Neljas nädal. Kevadine.


Sel kevadel olen taas õnnelik isikliku jalgratta omanik ning loodan, et saan sellega rohkem liikuma, kui mõnel eelneval aastal. Ja et see pelgalt mõtteks ei jääks, tegingi esimesel aprillipühapäeval oma sõitudega algust. Eesmärgiks Haapsalu ümbruse külateed ning teejuhiks sedakorda suur piiga. Ja ta oli rattagiidina tõesti super, sest hoidis tempot vastavalt minu soovile ning vältis nii palju kui võimalik ka suuremaid teid, nii et kodu juurest liikusime linna tühermaade kaudu esmalt välja linnpiirini Lihula maanteel ning sealt edasi kulges marsruut juba Valgevälja karjääri tagant mööda väga ilusat ja vähekäidavat teed, millest mul seni aimugi polnud. Järgmine suund oli Mägari ja Asuküla poole, et esimesel suuremal ristmikul otsustada, kas edasi või tagasi ja kui edasi, siis mis suunas.
Ilm oli imetabane, muudkui päike ja jahe, kuid vaikne tuul. Igas kandis oli see-eest avastada aina uusi linnuhääli, mis kodaias tänavu tol hetkel kõik veel kuulmata olid: karjääri veerel suure kuuse võras siristas punarind, Mägari põldude vahel lõõritasid lõokesed, Sepaküla heinamaadel hüüdsid kiivitajad ning Tanska tagustel tühermaadel turlututasid sookured.
Tjah, aga tagasi tulime siiski kõige otsemat Rohuküla maanteed pidi, mis oli tol pühapäeval kella kuue aegu õhtul õieti üpris tühi ja vaikne- 7 km jooksul, mis meil linna tagasiteed oli, sõitis meist mööda vast nii 10-12 autot.
Muidu aga tundub, et karantiinist kui sellisest hakkab vaikselt rutiin saama. Siiski üht-teist uut on veel ära nähtud ja proovitud:
* püüdsin kogu nädala oma poeskäigud hoida pigem lõunasel kui õhtusel ajal lootes, et ehk nii õnnestub inimkontaktid veelgi minimaalsemana hoida. Tulemus sai risti vastupidine- selgub, et just kella ühe-kahe ajal päeval on inimestel nüüd siinmail tavaks saanud poes tuuritada, nii et kohalikku Selverisse oli nädala lõpuks üles seatud silt, mis teatas, et üle 50 kliendi korraga sisse ei lubata ning poe läbipääsuväravate ees seisis tõesti ka turvamees, kes hoidis silma peal nii sellel, mitu inimest poodi siseneb ja sealt väljub kui ka sellel, et enne ja pärast külastust käsi desinfitseeritaks.
Endapoolse kommentaarina tahaks siinkohal lisada, et kuigi ma ise eriti pideva desinfitseerimise usku ei ole, saan aru, miks see (suurtes) poodides vajalik on, aga ma tõesti palun taevast, et maskide kandmist ei tehtaks kohustuslikuks. Esiteks usun ma selle abinõu tõhusust veelgi vähem kui pidevat käte piserdamist, teiseks on mask kohutavalt ebamugav ja inetu ning kolmandaks- neid pole ju sugugi lihtne endale ka hankida.
* Olen "käe valgeks saanud" nii videokõnega telefonis kui videokoosolekul osalemisega arvuti toel.Kui telefonikõne tuli välja täitsa sundimatult, siis koosoekuga oli pisut tegu, et vastavat keskkonda endale esmalt üldse massinasse ja seejärel ka käima saada. Lõppkokkuvõte sai selline, et nägin ja kuulsin ise kõiki teisi, aga teised mind küll nägid, ent ei kuulnud. Peale koosolekut tõttas appi jällegi mu tark ja osav tütreke, kes paariminutilise klõbistamise järel välja selgitas, kus ja milles viga peitus. Andis mulle ka täpsed juhtnöörid, mida teha, kui veel sellist asja peaks olema, aga mis te arvate, et ma nüüd, kõigest 24 tundi hiljem, seda pikka teed seadete ja mille kõige alt veel mäletan ka?...
* Ühel õhtul juhtus aga kõrvu minister Reps, kes rääkis kusagil saates ettevaatlikult sellest, et võibolla, kui olukord stabiliseerub, hakatakse koole vähehaaval uuesti avama peale 15. maid, aga seda eeskätt lõpuklassidele ning neile, kellele koduõpe absoluutselt ei sobi. Ja kuigi see oli alles arutelu, mitte mingi ametlik info, tekitas see minus puht isikliku mätta otsast vaadates küll tunde, et ega minul sel juhul koolimajja sel õppeaastal vist enam miskit asja pole oma individuaalsete õppekava(de)ga noor(t)ega. Mis pole mõneti sugugi mitte halb, sest kodukontor ja omas mullis hõljumine ( ja eriti varahommikune magus uni!!) sobib mulle siiani hiiglama hästi!

Reede, 3. aprill 2020

Kolmas nädal karantiinis. Perekondlik.


Tuleb tunnistada, et eksisin vist arvates, et kodus püsides tekib vaba aega juurde. Peaks ju olema igati loogiline, sest ei tööle, lapsele lasteaeda ega trenni pea ju enam minema, tööasju saan enam-vähem sättida iseenda graafiku järgi ja poes käin ka võimalusel harvem.... Siiski lähevad päevad üksteise kannul nii kärmesti, et vaevalt jõuad ühel sabast haarata, kui juba ongi see läinud.
Kogu viimane nädal on kulunud suuresti perekondlike sünnipäevade tähe all. Noorem piiga tähistas elu esimest minijuubelit märtsi lõpupäevil traditsioonilise eestipärase peolauaga. Kuna peo temaatikaks oli värske viiese soovil roosa, saidki peolauale roosade õhupallide ja lillede kõrvale vastavat tooni rosolje, kirsimahl ning sefiiritort. Preili ise oli loomulikult ka üleni roosasse mähkunud ja rõõmustas ühtviisi nii oravapusle kui printsessi mängukaartide üle, aga eriliseks lemmikuks osutus hoopiski palavalt soovitud puldiauto, mis küll kahjuks rohkem kui paar päeva meie piiga raevukale sõidustiilile vastu ei pidanud, mil miski asi rataste vahel kinni kiilus ja uhke antvärk enam kuhugi suunas ei keeranud ega pööranud...
Aprilli esimesel päeval aga oli aeg suurema piiga käes, kellelt saabus varakult teadaanne- ei mingeid salateid ega poetorti, seeasemel tuleb sushipidu, koogi soovis sünnipäevalaps samuti ise teha. Ja oi, et mul tol kiirel argipäevahommikul fotokat ligi polnud, sest laud sai tõesti uhkemast uhke! Nelja sorti erivärvilist sushit, pooled neist soojad, pooled külmad, iga sort eraldi taldrikul ja kenade erksavärviliste lisanditega kaunistet! Sain oma suurelt võsult tunnustussõnadki, sest suutsin vaatamata esitisele pisikesele kahtlusele kogu sushi manustada vaid pulkade abil! Aga kirsiks pidulauas- ah see suussulav, ülirammus toorjuustu-sokolaadikook!! No on õnneks ikka mõnele meie peres seda kokkamis- ja küpsetamisannet kohe kapaga antud!
Pidude kõrval aga jätkus ka tavapärane argielu. Seoses peolaudade ettevalmistusega tuli sel nädalal poodi külastada peaaegu et iga päev, aga et selleks korraks on nendega ühel pool, siis loodetavasti uuel nädalal on poodide osas taas rahulikum.
Viimasel nädalal olen kokku puutunud ka oma esivanematega ja märganud imestusega, et õigus on neil, kes väidavad, et vanem generatsioon suhtubki kehtestatud eriolukorda kuidagi.... lõdvemalt.
Esmalt teatas mu ema telefonis, et kuna tema ainsate siin linnas elavate lastelaste sünnipäevad on vähem kui nädalse vahega, siis kavatseb tema tulla neid korraga õnnitlema, küsis mis päev ja kellaaeg meile sobiks ning laekus ilma suuremate ettevaatusabinõudeta kohale. Olin veidi hämmingus, aga ei söandanud teda takistama ka hakata. Hädavajalik see käik nüüd just ei olnud, aga eks tuleb temastki aru saada- kodus on igav, kaua sa ikka koertega ümber viigi jõuad jalutada või jalgrattaga Rohuküla vahet sõuda... Ja päris ilma põhjuseta see tulek ju ka polnud- lapselaste sünnipäevad vajasid igati õigustatult tähistamist.
Umbes samad lood valitsesid ka teise esivanema pool. Tema küll otseselt külla ei kippunud, ainult tordi saatis minuga teele, küll aga tellis härra nädala esimeses pooles vägagi iseteadlikult minult transpordi, et teha üks põhjalikum poetiir. Sealt vaevu tagasi, kui juba uuris, kas mul oleks mõni päev veel aega teda sõidutama tulla, tal olevat just pensipäev olnud ja nüüd oleks paras hetk veidi küttepuid juurde varuda. Küsisin, kas ta on ikka kuulnud, et temaealised inimesed vanuses 60+ on riik kuulutanud riskigrupiks, kes ei peaks võimalusel üldse mitte kusagil ringi vehkima, vaid vaguralt kodus püsima? Seepeale taat veidi taltus ja kohmas mokaotsast, et ega enam jah päris poisike ole, aga eks liigutama ikka ju natuke peab...
Vot sulle vaguraid vanainimesi!
Ilmad on sel nädalal küll enamjaolt nii külmad ja koledad püsinud, et eriti jalutama pole meelitanud. Siiski olen teatava hämmeldusega täheldanud, et rohelised linnaliinibussid liiguvad linnas endiselt üsna laialt ringi, kuigi ma neis kordagi ühtki reisijat pole näinud. Nagu kummitusbussid kummituslinnas. Eriti ehe oli see kummituslik tunne eile õhtul, kui poole kaheksa paiku kodu poole liikusin- taevasse koondus parasjagu just tuure koguva tormi sünkjaid pilvi ning tervisetee tõusvas tuules kohavate männilatvade kohal tiirles kisades suur hakiparv.

Reede, 27. märts 2020

Natuke nagu ulmefilm...


Küll sel aastal tuleb see kevad ikka teisiti! Ja ometi loodan ma, et kogu sellel kummastaval ja harjumist vajaval me ümber on mingi suurem ja hoomamatum kasu nii loodusele kui meile, inimestele.
Kaks nädalat karantiini saab kohe mööda ja vähemalt teist samapalju seisab veel ees. Ilmselt rohkem. Olukord on muutunud tõsisemaks, meetmed karmimaks. Isegi koroonanaljad, mida viimati alles pühapäeval ise ühes suletud FB grupis tegin ja millele reageerijaid oli lausa rekordiliselt, ei aja enam naerma.
Mida siis selle paari viimase nädalaga täheldanud olen? Eriti suuri muutusi ega ümberkorraldusi mina väheseltsiva inimesena tegema pole pidanud. Pole endiselt kihku kuhugi kambakesi kuuluma minna. Püsin kenasti koduseinte vahel ja teen suuresti tavapäraseid tegevusi. Suurt piigat tuleb ses osas veidi tagasi hoida ( mitte et ta kampades liiguks, vaid tema värske õhu tiirud on vahel ikka väga pikad ja hakkan tahes- tahtmata kahtlustama, kus ja mis... kanaema ja muretseja, nagu ma olen). Muidu aga läheb aeg toimetades üsna kiiresti. On lausa hämmastav, kui sageli tuleb kodus koristada, süüa teha ja eriti NÕUSID PESTA, kui kõik kodakondsed pidevalt kodus on! Tunnen end vahepeal nagu pesurobot...
Siiski on paljutki minu ümber ka muutunud:
1) Meie väikelinn on tavapärasest veelgi vaiksem. Täna kella kolme paiku Kastani elurajoonis liikudes jäin suisa keset tänavat seisma ja kuulatasin- tõesti- ei kesklinna ega Tamme geto poolt ei kostnud tükk aega ainsatki heli.
2) Inimesed liiguvad tavapärasest rohkem ringi jalgsi. Nii palju kui mina oma igapäevastel värske õhu tiirudel näinud olem, liigutakse meie kandis õnneks enamasti paarikaupa, vahel ka perekonniti, suuremaid kooslusi mina näinud ei ole. Mis eriti naljakas- kui lähed oma arust mõnda kõrvalisse kohta jalutama, kohtad seal palju rohkem teisi inimesi, kui nt kesklinnas!
3) Politseid on see eest tänavatel patrullimas näha üsna sageli. Tavaliselt on minu ja väikse tirtsu liikumisaeg u tund aega iga päev, kellaaeg ja liikumismarsruut varieeruvad, aga iga kord oleme näinud politseiautot selle aja sees meist mööda sõitmas 2-3 korda.
4) Olles nüüd igapäevaselt väga palju koos oma järeltulija(te)ga, tekib ootamatuid äratundmishetki nii ühes kui teises suunas. Teen väikese piigaga iga päev natuke mõnd toredat värvimistööd või eelkooli töölehte ja märkan, kui nutikas, vastupidav ja andekas ta mul on! (Ja kui kangekaelne ja lärmakas, kui tal on igav või oma tahtmist ei saa!). Samuti imtlen poolsalaja oma suurt piigat, kes igapäevase suure sõpradega suhtlejana suudab end tõsiselt tagasi hoida ja on kummalgi nädalal kohtunud ainult ühe v kahe inimesega ning õhtuti tõesti püsibki vaguralt kodus!
5) Lisaks poemüüjatele olen nüüd oma silmaga ära näinud ka tänavatel ja poodides maske kandvad (tava)inimesed. See vaatepilt on ikka väga veider, tahab harjumist ja tekitab sisimas küsimusi, kas see kõik ikka toimub päriselt?
6)Aeg- ajalt satun sotsiaalmeedias pildigaleriidele, kus mingil kellaajal on keegi käinud kaameraga mööda kodulinna ja pildistanud populaarsemaid parkimis-, kogunemis- ja muid ühiskondliku elu keskpunkte, mis nüüd on ka soojal ja kutsuval pühapäeva keskpäeval sulnilt auto- ja inimtühjad. Või ehk hoopis ulmeliselt tühjad? Tahes-tahtmata tulevad meelde kaadrid fotogaleriidest, kus on pildistatud imelisi kohti üle kogu maailma, mis on erinevatel mandritel ja aegadel mingil teadmata põhjusel inimeste poolt päevapealt maha jäetud. Nüüd neid reaalselt alles mõne nädala eest nii elus olnud kohti, eriti näiteks koolihoove ja laste mänguväljakuid omaenda kodulinnas tühjadena ja keelavate siltidega märgistatutena silmitsedes hakkab sisimas natuke õudne.
7) Teisest küljest hingan ma siiski veidi kergemalt, sest viimaks ometi on ka loodusel võimalus end sirutada ja mitte olla pidevalt üle koormatud tarbimise, heitgaaside, müra ja kiirusega. See on tegelikult see koht, kus ma tõesti loodan, et ehk inimkond hakkab natukene laiemat pilti nägema ja mõistma, et elada saab ka teisiti- meiega ei juhtu mitte midagi hullu, kui püsime vaid oma kodumaa ja – riigi piirides ja seda isegi siis, kui baarid, spordiklubid ja riidepoed on mõnda aega suletud. Et jalgsi või jalgrattal liikuda on sootuks mõnusm ja tevislikum kui iga kord kakssada meetrit poeni autoga kärutada. Ma tõesti loodan, et nad saavad sellest paremini aru.
8) Mõistan loomulikult, et pole midagi parata ja kõiksugused tähtsad ja/või toredad asjad tuleb samuti ära jätta või edasi lükata. Niisiis lükkuvad teadmatusse kaugusesse nii minu Haapsalu hambaarsti aeg, mis oleks pidanud olema järgmisel nädalal kui ka Tallinna juureraviarsti vastuvõtt aprillis, mida olen oodanud detsmebrikuust alates. Samuti on edasi lükatud nii meie pisipiiga esimene väike juubel, milleks olime mitu nädalat ette plaaneerinud koha, aja, üllatuskülalise(d). Ning edasiste korraldusteni on "külmutatud" ka meie traditsiooniline aprillikuine line-tantsu maraton oma rekordilise 120 tantsuga. Küll me kunagi needki ära tantsime. Suvel ja vabas õhus ongi ehk kaua oodatud kaunikene mõnusam.
9) Raamatukogud ja Vormsi on lukus. Nuuks....

Pühapäev, 15. märts 2020

Eriolukorrast. Introverdi vaatenurgast


Maailm on andnud meile võimaluse võtta korraks aeg maha, ringutada ja mõelda, kuhu oleme jõudnud ja mida teha edasi. On antud aeg olla rahulikult kodus, nautida toimetamist omaste keskel, arutleda ühiste väärtusete üle. On antud aeg puhata ülelüldisest rabelemisest ning tulla tagasi koduseinte vahele, kus muidu viibime ehk liiga vähe.
Need on mõtted, mis mul kogu seda kriisi ümber vahutamist vaadeldes pähe tulevad.
Introvert, nagu ma olen, ei tekita rahulikult kodus asjatamine minus erilist muret ning sisimas olen veendunud, et midagi väga hullu juhutumas ei ole, küllap laabub kõik peagi isevooluteed.
Paanikas ma ei ole, kuivaineid ega wc-paberit poest kokku ahnitsemas pole käinud, aga eile oli päris veider kohalikes suuremates poodides jalutada ning vaadata pooltühje hoidiste, purgisuppide ja külmutatud poolfabrikaatide riiuleid vaheldumisi täiesti tühjaks ostetud tulaettpaberi- ja kuivainete riiulitega. Siiski- nii igaks juhuks võtsin oma varudesse juurde ühe sojapiima, paar pakki spagette, küpsiseid, pähkleid ja kommi, paar kilo kartuleid ning suurema paki taskurätikuid. Kõik muud ostud olid nagu igal teisel tavalisel korral.
Ka minu kodune elu saab olema suures osas nagu ikka. Tööd saab esialgu edasi teha, lihtsalt mahud on veidike teised ja ettevalmistuse aeg nendeks samuti. Rõõmustan, et ei pea mõnda aega varahommikul ärkama, äratama, kiirustama ega roolis olema. Saan rahulikult edasi tegelda oma mitmete kirjutamisprojektidega ning lugeda mõnuga raamatuid.
Kurvastan veidi selle üle, et tantsima minna ei saa, aga õnneks on line- tants selline liikumisvorm, mida saab täitsa edukalt ka kodus üksi harrastada. Kavatsen igal juhul kord või paar nädalas teha tantsutrenne koduseinte vahel nüüd ainult iseenda rõõmuks. Sama lugu on ka joogaga.
Laste igavust tuleb kodus kuidagi peletada, aga küllap nendegagi hakkama saab. Mõned mõtted on juba olemas.
Nüüd peab aga jälle rohkem kokkama. Ses mõttes mulle see kooliaeg jällegi meeldib, et argipäevadel ei pea muretsema sooja lõuna pärast- lapsed söövad koolis ja lasteaias, ka ise saan tööl olles sooja toitu ning söögimuret on oluliselt vähem. Nüüd tuleb jälle nuputama hakata.
Raskeks läheb minu jaoks ilmselt alles siis, kui internet ja elekter peaks mingil põhjusel kaduma..... Ehkki ma ei näe hetkel erilist põhjust, miks midagi sellist peaks juhtuma.

Pühapäev, 23. veebruar 2020

Barbi Pilvre "Minu Vormsi"


No mis ma oskan kosta- tõele au andes ma kartsin selle raamatu ilmumist vist niisama sama palju kui ootasin. Nüüd, sel reedel, olles vaevu ära vaadanud raamatu esitlusvideo, suundusin teost raamatupoodi nõutama lausa pooljoostes.
Ja muidugi on kogu mu nädalavahetus möödunud võimsa Vormsi muljete ja mälestuste laviini all. Ma loen, ajuti lausa lehekülgi neelates, mõtlen ja kõrvutan loetut enese kogemustega, ma innustun ja piinlen kordamööda, nii et öösiti on tegu, et end magama sundida.
Peas on totaalne virrvarr, kus on kord kurbust ja segadust, sest Vormsi raamat ongi nüüd tõesti olemas ja pealegi üsna hästi kirjutatud. Samas vaheldub see virrvarr mu peas ka suurte selgushetkedega, kus tean tund- tunnilt aina selgemini, et ka minupoolne visioon samal teemal peab siiski valmis saama. Ehkki jah, mitte enam Minu Vormsi nime all.
Kes ei tea, millest sellised siseheitlused, siis olin ju ise ka üks kandidaat, kes kunagi aastal 2018 pakkus Petrone Prindile end sedasama raamatut kirjutama.
Vormsist raamatu kirjutamise mõtted olid mul tegelikult peas keerelnud juba tükk aega varem, sellest annab tunnistust ka üks minu kunagine blogisissekanne aastast 2010. Seega olid mu iseenda väljapakkumisel juba mitmed fragmendid ka paberile pandud, ühel hiljutisel saarekohtumisel sai kohalikele küsijatelegi lubatud, et minu Vormsi lood saavad ühel hetkel kaante vahele ning 2018. aastal olingi valmis neid vajadusel kohe kirjastusele tutvumiseks saatma. Paraku jäin hiljaks, sest... Barbi juba kirjutas "Minu Vormsit"! Sellest ka see tuline hirmusegune ootusärevus nüüd mu hinges.
Mõneti olen ma kimbatuses, sest Barbi ja minu aeg saarel kattuvad, meie olukord saarele sattudes ja seal eladeski näivad esmapilgul paljuski ühesugused. Vähe sellest, ka tema kirjutamise stiil on minu omaga äärmiselt sarnane, nagu on öelnud need üksikud proovilugejad, kellele olen oma katkendeid lugeda andnud.
Muidugi on Barbi hoolega lugenud ja uurinud saare ajaloolist tausta ja see moodustab osaliselt muudesse mälestustesse seotuna, aga osalt ka täiesti iseseisvate peatükkidena peaaegu poole raamatust. Otse loomulikult on see õige, sest ilma ajalugu avamata poleks ju praegust Vormsit kui sellist võimalik tutvustada. Samas jätab see raamatusse kui tervikusse sisse ka tühimikke, sest olen ikka arvanud ja tundnud, et Minu-sarja raamatud peaksid olema võimalikult ehedad ja autori enese kogemuse kesksed. Ehk teisisõnu- ajalooliste ülevaadetega peatükid katkestavad autori oma lugu päris mitmel korral ning muudavad loetut seeläbi vähem isiklikuks ja rohkem pinnapealseks.
Teiselt poolt see raamat kahtlemata siiski ka on autori Vormsi nägemus- tema lood maja saamisest ja remondist, kassidest, tenniseväljaku-unistusest ja lähematest naabritest ongi ainulaadsed ja inimlikud. Eriti soe tunne jääb lugedes portreelugu Galjast, kes tõepoolest ongi üks armas ja tagasihoidlik vanainimene, saare praegune raudvara, nagu neid aja jooksul kahjuks aina vähem järele jääb.
Teisalt on kahju, et Vormsi elanike galerii piirdubki suuresti vaid ülevaatega Galjast ja tema lähedastest. Pisut on räägitud ühest endisest vallavanemast Tanel Viksist, mõne tunnstava sõnaga on ära märgitud Strengide pere Rumpost. Samuti on viidatud Elle Mallele ja Allikute perele, aga kes nad siis ikkagi on ja mil moel saare jaoks olulised, ei saagi raamatust teada. Muidugi on teisigi saareinimesi siin- seal mainitud, mõned neist tegelastest on päriselus kordades värvikamad ja lähemat vaatlemist väärt kui "Minu Vormsi" seda edastab, aga see on muidugi nii mitmetahuline teema, et jätame selle praegu sinnapaika.
Kohati jääb poolikuks aga minu meelest põliste Vormsi traditsioonide elushoidmise teema. Tahes-tahtmata jääb raamatust mulje, nagu tegeletaks sellega natuke ülejala, et põhitegijad ses vallas on vaid suvevormsilased, kel põhitöökoht pealinnas ning kes siis mõned korrad aastas hobi korras rahvariided selga panevad ja põlist Vormsit "mängivad.". Et ainus tõsiseltvõetav tegevus ses osas on kord aastas toimuv talharpamängijate suvine kokkutulek. Tegelik pilt on ikka natuke teine.
Saarel on olemas täiesti tegus käsitööselts koos erinevas vanuses meistritega, kes aastaringselt kohapeal elavad ja toimetavad, juba aastakümneid järjepidevalt tegutsev ja esinev rahvatantsurühm (vahelduva eduga suisa rühmad), mille tuumiku moodustavad samuti siiski kohalikud ning mis käib kohalikku tantsu-, laululoomingut ning laiemalt ka kogu saart tutvustamas üle kogu maailma.
Samas on väga õige autori tähelepanek selles osas, mis puudutab saare ajaloo kajastamist ajajärgul 1950-1990. Kui omal ajal saare ajalugu oma koolitööde tabeks uurisin, olin samuti hädas justnimelt maailmasõdade järgsest ajast info leidmisega. Seda on kirjasõnas vähe ja mis on, on katkendlik, napisõnaline ja/või tollele ajastule omaselt liig illustreeriv-idealiseeriv. Periooditi aga puudub kogu teave üldse. Nagu poleks vahepealsel ajal saarel kedagi elanud ega midagi tehtud. Seega on siin kindlasti tühimik, mida praegu veel saarel inimesi küsitledes mõnel määral täita saaks, nagu autor väga õigesti sedastab.
Sooja ja turvalise tunde jätab raamatus ka autori suhe loodusesse. Ega teisiti tegelikult vist saakski, sest loodust hoidmata ja armastamata ei peaks Vormsil vist kuigi kaua vastu. Väga omal kohal on Hullo parunikivimetsa ja Tartu Toomemäe raielangiks muutmise võrdlus- just nii me, endised ja praegused vormsilased, end tunnemegi, kui tahetakse maha võtta üht ilusamat, armsamat ja mälestusterohkemat jalutamise kohta otse saare südames, vahetult kiriku ja kultuurimaja naabruses. Mulle isiklikult on see teema eriti valus, kuna too kant on olnud aastaid mu kodumetsaks. Olen neis paigus sõna otseses mõttes veetnud tunde ja päevi oma elust, tunnen sealsete metsaradade iga lohku ja kändu ning käin paljusid puid eraldi tervitamas-kallistamas. Sestap oli taoline uudis lausa südantlõhestavalt valus ning olen nõus tegema kõik endast oleneva, et seda otsust peatada või vähemalt muuta. Üht-teist lootustandvat on praeguseks juba ka selgunud ehk et RMK on lubanud niipalju, et vähemalt otseseks lageraieks seal siiski ei lähe.
Lõppkokkuvõtteks ütleksin, et kuigi raamat on mingis mõttes väga hea ja üldistav kokkuvõte stiilis, mis see tänane Vormsi siis õigupoolest on ja mida pole, sest kõik olulisemad aspektid saavad ju kajastatud. Ja kuigi loodan siiralt, et sarnaselt minuga saab raamatu juures iga nii endine kui praegune vormsilane või muidu Vormsi sõber kogeda äratundmishetki ja sissepoole suunatud muigeid, jääb see pigem siiski vaid aimavaks pinnavirvenduseks, kergeks ülelibisevaks pilguheiduks meretagusesse salamaailma, kus miski ega keegi end niisama lihtsalt ei ava.
Teisalt tunnen ka teatavat kergendust ja olen mõttes Barbile isegi tänulik, et üks osa saarelugusid just sel moel kaante vahele sai. Ehk just nii pidigi minema ja nüüd olen rohkem teadlik, millised Vormsi teemad juba käsitletud on, et neid enam oma lugudesse mitte sisse tuua või kui, siis ehk hoopis teisest vaatenurgast. Samavõrra aga saan raamatu edenedes ka aina enam rõõmustada, sest Barbi Vormsi ON tegelikult siiski hoopis teistsugune kui minu oma ja tegelikult jääb nii ka minul veel piisavalt ruumi oma Vormsi kirjutamiseks!