Esmaspäev, 30. november 2009

LLLLLLLaisk laupäevak

Kui mu telefon miski kella kehaksa paiku lauba õhta närviliselt riiulil tõmblema ja urisema hakkas, polnud mina veel ööriietest päevastesse üle kolinud. Toru otsas oli A, kes küsis ilmasüüta, kas ta võib mulle külla tulla. Vastasin halba aimamata, et ju võib ( kuigi olin väga närtsind olemisega eelmisest täitsa uneta ööst ja tahtsin aint diivanil lösutades edasi kudeda ja koos oma 6-aastasega lapsemeelselt Jääaega vahtida).
Suutsin end siiski nii palju kokku võtta, et aasin omale dressid selga. Kohe selgus, et A. ei tulnud üksi, vaid koos kahe (Minu jaoks) täitsa võõra semuga. Istsime siis mu väikse köögilaua taga ja üritasime tarka juttu aada. Kõik kolm noorsandi olid tegelt juba parajad kriimsilmad, sest päeva jooksul olid nad endi sõnul üht ja teist manustada jõund. Pakkusid wiisakaste mullegi, a ma ei taht meelemürkidest midagi teada. Algus oli kummaline ja kohmetu nigu ikka eestlastel ju kombeks.
Siis oli natuke naljakas ka. Üks võõrastest poistest oli end lapse toolile suut` istutada. Ei saand enam välja säält.Kolistas, mis kole ja meil tekkis kollektiivne pilt sellest, kuidasvõiksid toimuda tema päästoperatsioonid alates selles, et seina sisse lõigataks tooli kujuline auk kuni selleni välla, et mu õuele maanduks päästehelikopter ja noorsand transporditaks toolile zombistununa sinna. Siis sai nagu lõhe ületet ( jällegist see, et mai ole tegelt NIIIIIIIII kuri inime kui mu tõsisest näost välla võib lugeda) ja kutsuti mind sauna ja lubati nõiatrumme põristada ja... Lubasin järele mõelda. Ja mida rohkem ma mõtlesin, seda lahedam see kutse tundus. Kuni A kusagil üheteist aegu õdangul veel helistas ja unisel häälel teatas, et nad väsisid ikka väga ära ja ei tule mulle vist järgi.
Siis olid kõigil head ööd.

paar sõna televusserist

... ehk siis lühidalt sellest, miks ma (endiselt) ei seedi telereklaame.

1. See plekieemaldaja reklaam, mille lõpus tuiskab sisse Rõõmus Poiss, kes küsib üleoptimistlikul häälel: "Emps! Mis meil täna õhtusöögiks on? ja Emps vastab sekunditki mõtlemata :" Vanish!!"
Kas pole mitte kole oma lapsele puhast mürki pakkuda? Isegi mu 6-aastane tüdrik hakkab seda reklaamijubedust nähes (hüsteeriliselt) naerma.

2. Teleturu järjekordne KENJAALNE ( palun vabandust sihiliku keeleväänamise pärast, aga antud kontekstis tundus see ainuõige) vaimusünnitis, mis õhutab lihtsameelseid ostma nugadeteritajat, mis algab sõnadega: "Kas teil on majapidamises palju NÜRIDAID nuge?".....
Appi, tundub, et et nende reklaamide tegijad pole kunagi põhikooli eesti keele tundides viibinud!!! See on ju üks põhilisi nn veaohtlikke sõnu, mida igale poole näiteks tuuakse ja võimatuseni juba vist kusagilt viiendast klassist peale läbi nämmutatakse. Ei ole nüridaid, on NÜRISID!! Elementaarne, Watson, elementaarne...
Aga inimesed räägivad endiselt valesti. AVALIKUS MEEDIAS!!! Ja siis me imestame, miks meie lapsed enam korrektses emakeeles väljenduda ei oska...

Reede, 27. november 2009

Teistsugune reede

Täna väga vara öösel ( no nii umbes 00.44) kui ma peaaegu et juba magasin, hakkas mu telefon piiksuma ja sain A-lt sõnumi, mis mind üliväga rõõmustas. Oli spontaanne öine kõne ja mu hallist ja valutavast ja üksluisest maailmast sai hetkega kirju, ootav- lootev-hele.

Uskumatu, kui palju ühe inimese väljailmumine võib muuta. Olin hommikul ärgates üle aegade RÕÕMUS! Tahtsin ärgata selleks, et asuda tegudele !!
Kuulan Tori Amost, eriti tema Crucify`d ( http://www.youtube.com/watch?v=wpC2iW5rplc, )
ja Cornflake Girli ( http://www.youtube.com/watch?v=cQ5VlOl6tj4 )
aga vahepeal ka uskumatut harfimängijat Andreas Vollenweiderit ja olen täis eluindu.
Ma näen jälle öist kuupiastet.
Ma haistan sügise kurvameelset ja niisket, ent siiski nii omakodust hõngu.
Ma saan taas hellust oodata.
Ma saan jälle ellu ärgata.

Sa oled vist jälle armunud, küsis hiljuti üks mu käest.
Jah, ja nagu minu puhul alati- uperkuuti, hetkega ja vahel isegi enne kui olen inimest uuesti näinudki !!!
Hing laulab. Üminal ...

Neljapäev, 26. november 2009

Mina olen oma karja juht?! ehk Oskari ümberkasvatamine, vol 1

Mind on haaranud koeramaania, nagu V viimati väljendus, kui nägi minu kotis korraga mitut koerteteemalist raamatut. Nii see vist tõesti on.
Kuigi ma pole seniajani kuigivõrd kindel isegi selles, kas ma üldse olen õige "koerainimene", olen ma seadnud endale silme ette kindla sihi kasvatada oma Oskar-poiss klähvivast-hüplevast-naksavast õuenähvitsast ümber Korralikuks, Viisakaks ja Hästikäituvaks Toakoeraks. Kuna mul antud alal igasugune varasem kogemus puudub, saab see kindlasti olema paras tuleproov, aga põnev ettevõtmine igal juhul.

Algust sai asjaga tehtud eelmisel laupäeval ( enne seda olin muidugi seda mõtet peas veeretanud juba kuu ehk paar ning intensiivselt koerafoorumites istunud, soovitusi kuulanud ja kordamööda "Kutsika kasvatamist" ja "Koerakuulajat(http://www.koer.ee/Koerakuulaja.html)" lugenud juba 2 nädalat).
Sain aru oma elementaarseimast ja saatuslikumast veast, mida olin oma Oskariga suhtlemisel teinud - ma polnud end kehtestanud karja juhina. Mina ei juhtinud teda, seega jäi temal üle vaid hakata juhtima mind. Seda tuli otsustavalt muuta. Esimesed head märgid sellest on nüüdseks käes.
Kuna olin koerga suhtlemisel seni olnud suhteliselt kärsitu, enamasti väsinud ja närviline, oli Oskar hakanud mind kartma, mis väljendus hästi tema kehakeeles - minu liginedes heitis ta otsemaid selili või külili ( mis olevat koertekeeles armupalumine). Natuke harjutamist, mitte liigset lipitsevat semutsemist, rahulikke ja kindlameelseid käske, allumisele vahetut kiitmist ja Oskar on hakanud minu liginedes viksilt istuma ja temaga tegelemist ootama.

Rihma otsas oleme ka varem jalutanud, aga väga ebaregulaarselt. Probleeme on veel üksjagu . kui juhtpositsiooni võtmine seal ( st rihma tirimine enda soovitud suunas v kiirusel) on üsnagi kontrollitav ( esiti küll peamiselt füüsiliselt tugevama jõuga, aga peagi loodetavasti ka lihtsalt seetõttu, et Oskar hakkab mõistma, et tirimist jätkates ei saabu soovitud vabadust e rihma järk-järgulist pikenemist), siis eriliselt vastupandamatu huvi on Oskaril miskipärat möödasõitvate autode vastu. No siis kohe tormaks, nii et puudki ümberkaudu lookas, viimanegi viisakuseraas kaob koerast jäädavalt. Ka vastutulevad inimesed on esiti oma võõraste lõhnade ja olemistega üpris uudistamisväärsed, aga mitte nii magneetilised kui autod.

Laupäeval tõin ta hakatuseks ka tuppa tutvuma paikadega, kus ta võibolla ühel kenal päeval elama hakkab. Mis tegi murelikuks, on Oskari paks kasukas ( ta hakkas toas olles esimese viie minutiga silmnähtavalt lõõtsutama). Talvel on see muidugi eriti kohev, aga ega see tal ka suveks eriti hõredamaks ei jää ja sellest tulenevalt tekkiski mul korraga 2 kõhklust, miks hakata kahtlema endas kui potensiaalses koerainimeses - see lõputu karvakoristus, mis pikakarvalise taksiga kaasneb ja eriti too spetsiifiline ja mulle isiklikult üsnagi ebameeldiv koeralõhn. Olen lugenud foorumitest, et pikakarvalisi isendeid olevat soovitav pesta vaid korra kuus. (!!) Kui minul Oskar toas peaks hakkama viibima, siis poleks ilmselt pääsu 2-3 nädalas pesemisest. Ei talu seda vänget aroomikokteili lihtsalt. Aga ehk on ka harjumise asi. Ja ehk on ka nii, et õues elaval koeral on see "parfüüm" tugevam?

Siis on veel ülshüppamine. Koerateadjamad räägivad, et väikest kasvu koerte puhul tavapärane asi, sest soovitakse peremehega silmakontakti ja kuna kahejalgne ( loe: inime) on väikse krantsu jaoks ilmatu kõrgel, ei jäägi vaesel loomal üle muud kui üles hüpata, et end nähtavaks teha. Parim vahend selle probleemi leevendamiseks olevat ignorants. Oi, seda ma oskan hästi! Kõnnin hüplevast koer-pallist mööda nagu tühjast kohast. Ei vaata ta poolegi. Mõtlen omi mõtteid. Jälgin silmanurgast kutsu reaktsioone. Oskar on teadagi hämmeldatud - tavapärase negatiivse tähelepanu asemel (no koera jaoks ju asi seegi - "Kas lõpetad juba" jne), ei paista keegi teda enam üldse mitte märkavat. Ta üritab veel paar korda, siis klähvib natuke heitunult ja viimaks istub vaikselt minu kõrvale maha. Tubli, koer, just seda ma sinult ootasin.!!
Need hüplemise õppetunnid muidugi alles kestavad, sest Oskar üritab taksi visadusega iga kord senini veel tähelepanu saada oma vanu, sisseharjunud meetodeid klasutades, aga iga korraga õige pisut siiski vähem...

Seep see on too asi, kui inime ei suuda 2 aasta jooksul, mil juba koer majas olnud, end nii palju kokku võtta, et koerast korralik, viisakas ja talutav kaaskodanik teha. Omad vitsad, ega muud.

Reede, 20. november 2009

Magamata öö

Vaat mis uneuduse peaga netiavarustest õnnestus õngitseda!!! Naersin omaette valju häälega tükk aega - lambiga kiiktool, mille valgusti hakkab põlema tooli kiikumise peale. Ajab ikka muigama küll too kujutluspilt kui tahaksid mugavalt kiiktoolis röötsutades lugeda, aga ei saa, sest niipea kui sa enam ei kiiguta/liiguta, kustub valgus. Bööö!!!


Hommik helkima lööb katustel

peagi algab päev.

Rõõmus kellatirin kasutu-

polnudki ju und,

väsimus on suur ...


See InBoileri laul iseloomustab hästi ka minu tänast ööd/hommikut. Ei teagi, kas see on ärevusest väidetavate elumuutuste ees, üldisest närvipingest või millest(täiskuud vist praegu pole ja ka liigsete energiaülejääkide üle just kurta ei saa), aga viimastel nädalatel on mul väiksemat sorti probleeme õhtuse uinumisega. Hakka või muretsema. Igakas juhuks ma praegu veel siiski ei hakka, sest päris magamata pole veel olnud...


Täna oli küll nii, et magama jäin umbes täpselt 00.20 ja taas olin januse kurguga üleval kell 03.44. Tuigerdasin kottpimedas toas veepudelit otsides käsikaudu ringi, külastasin nii igaks juhuks ka väljalaskeasutust ning lootsin seejärel mitmeks tunniks taas magusaste uinuda. Häh, looda sa!

Ei minigt uneraasugi kusagil, ole sa kumma külje peal, selili, kõhuli või kasvõi pea peal, ei targemat tulemust kuidagi. Ainult kahtlase väärtusega mõttekatked vilksasid teineteise järel läbi pea, üks jaburam kui teine. No tee või tina. Kuulasin siis saare öövaikust aja kiirema kulumise mõttes. Ei ainsamatki häält, ainult kauge külmkapi undamine kostus köögist. Koerad ei haukunud. Autod ei sõitnud. Hiired ei krabistanud (õnneks!!). Puud ei kohisenud akna taga. Mingil hetkel hakkas vihma ladistama. Tavaliselt vähemalt see heli tekitab unise mõnutunde sellest, et sina oled õdusasti sooja teki all, pehme padi pea all samal ajal kui väljas on külm, rõske ja ebameeldivalt niiske. Ei aidanud täna seegi.

Uuesti õnnestus uinuda alles umbes täpselt kell 05.58, st sain magada veel peaaegu et 47 minutit. Aga oleks see siis ka mõni uni olnud, ainult vastikud luupainajad olid. Ärkasin niisiis telefonikellatirina peale, üleni külma higiga kaetud, tuju oli viril ja silmi oli raske lahti hoida. Lahmisisn kõigepealt sisse suure kohvi ja seejärel veel pisut lahjema cappucchino. Loodetavasti aitab see normaalselt rivis püsida. Tänase ja ka järgnevate päevade plaanid on suured ja kaunid ning seotud peamiselt tööülesannetega lähemal ja kaugemal.

Eraelu puudub mul praegu õnneks või kahjuks täielikult. Eks näis, ehk ongi nii kergem. Ja targem? Elada eeskätt iseendale, oma lapsele, meeleoludele, siis tööle ja hobidele ning kedagi üleliigset sellesse toimivasse kooslusesse mitte lasta. Punkt.



Teisipäev, 17. november 2009

Mägitee ja täituvad soovid

Ma ei teagi kohe, kuidas või millisest otsast oma tänast postitust alustada, sest mõtted tulvavad tohutu hooga praegu peast läbi ja olen eilsest valuatakist, mis kestis hiliste õhtutundideni, veel natuke nõrk.

Kunagi oli mul 2 kassetitäit omanäolist, heljuvat, sosistavat, kaasakiskuvat, ärevat, külmajudinaid tekitavat muusikat üldpealkirjaga "Mägitee". Nüüd tagantjärele imestan ikka veel, kui tabav on see nimi olnud kasvõi juba selle käänulisuse tõttu, kuidas ma selle omale sain ( V käest, kes omakorda sai selle ühelt kunstnikult, kes omakorda lindistas need lood ... oh ei mäletagi päris täpselt, kuidas...) Kuidas too salapärane kunstnik B tundus mulle nii põnev, omanäoline, küünlaleegina ligitõmbav persoon, kellega mul päriselus aga tookord kohtuda ega tutvuda ei õnnestunudki ... Või ka selle tõttu, kus, millistel ajahetkedel ja (piir)situatsioonides olen neid kassette lõpmatuseni kedranud... Igatahes :
On kuidagi kujunenud nii, et mul on muusikaga lihtsam suhestuda, kui olen selle enda jaoks konkreetsete nimede, nimetustega fikseerinud. Kasvõi esitaja(te), aga soovitavalt ka laulu(de) pealkirjadega. Mägitee puhul see nii ei olnud. Enamik lugusid olid lisaks ka instrumentaalsed, mis nimetamise veel keerulisemaks muutis. Hiljem olen siit-sealt tabanud, et see või teine lugu oli ka minu Mägiteel kunagi olemas, teiste hulgas näiteks sellised lood sellistelt esitajatelt nagu:
Dire Straits (http://www.youtube.com/watch?v=4hHfCMh-G-s, )
Genesis ( http://www.youtube.com/watch?v=9f7LBOTwrRU,
Andreas Vollenweider http://www.youtube.com/watch?v=bF9fv_wy_dA&feature=fvw
Gary Moore (http://www.youtube.com/watch?v=4O_YMLDvvnw) ....)
Aga enamik sellest pea kolmetunnisest muusikakompotist on tänini jäänud tabamatuks ning müstiliseks kuulamiseks. Nüüdseks on need kassetid lõputute kolimiste ja uute plaadihordide tõttu kuhugi unustustehõlma kadunud, ent aeg-ajalt pääseb üks või teine neist kuulamistest siiani kummitama, kas meloodiajupi või fraasikatkena. Hakkan mõtisklema, kustkohast see mulle tuttav on ja siis meenub jälle Mägitee, sellega ühenduses kogetud emotsioonid, mälupildid, aistingud ...
Siis tabab mind määratlematu igatsus olla taas sama vaba ja üksildane hing nagu ma oma tudengipõlves olin, mil võisin minna ja teostada oma hetkeuidusid praktiliselt alati kui seda tahtsin, olles täieõiguslik oma aja peremees. Panin klapid pähe, Mägitee helid enda ümber heljuma, ja hulkusin vahel tundide kaupa mööda (mägist!) Viljandit või rõskeid Haapsalu mereäärseid. Nüüd seda õnne enam ei ole. On kindlakskujunenud päevaplaan, omad kohustused, "tähtsad tegemised" jne ... Samas annab see vajaliku turvatunde ja ma pole niiväga kindel, kas tahaksin jälle olla rahatu, pidetu, kaootilistest unelmatest toituv tudeng...
Siski, siiski, oma olemuselt olen ju jäänud ikka samaks unistajaks, üksildaseks uitajaks. Imetlen endise hooga vanu, väärikaid ja/või omanäolisi maju, mõtiskelles, kuidas võiks maitseda elu neis, kuidas need seespoolt välja näeksid, kas mulle meeldiks see või hakkaksin ise neid ümber kujundama. Imetlen salaja hoolitsetud aedasid, soovides sisimas ka endale üht sellist ehk küll ise teades, et vaevalt mul selle rajamiseks ja pidevaks hooldamiseks piisavalt kannatust jaguks.

Nüüd viimaste nädalate jooksul on toosama kunstnik, minu Mägiteede "autor" B. mulle mitu korda helistanud, soovinud suhelda. Aga mina ei jaksa. On kuidagi juhtunud, et pole saanud tema kõnesid vastu võtta (olgem ausad, korra jätsin ühe hilisõhtuse ka lihtsalt vastamata, sest olin juba väsinud ja liiga teisel lainel tema veidrasse maailma sisseeelamiseks). Praegu on selle kõige peale nii kummaline mõelda- kunagi soovisin väga temaga tuttavaks saada ja nüüd, kus see ongi juhtunud, ei suuda ma temaga isegi mitte pinnapealselt telefonitsi suhelda, rääkimata silmast silma kohtumisest. Ta on lihtsalt liiga koormav, ennast pealesuruv, veidratesse äärmustesse kalduv tegelene isegi minu jaoks. Juba mõtegi temaga suhtlemisest väsitab mu ära. Juba see teadmine, et ta kogu oma olemisega nõuab minult enamat kui ma valmis olen andma, muudab mu üdini vastupuiklevaks ja põgenedapüüdvaks.
Siit ka loole väike moraal- inimene, ole hoolas ja mõtle enne sügavalt järele, mida soovid, sest need soovid võivad täituda kõige ootamatumal ajal ja viisil ning osutuda hoopis milleksi/kellekski muuks mida või keda lootnud/oodanud oled. Aga võib ka olla, et sa ise pole veel valmis millegi uue ja kentsakaga kohtumiseks ja elu on seadnud sulle lihtsalt väljakutse, milleks pead midagi juurde õppima, kogema, endas muutma ...

Esmaspäev, 16. november 2009

tumehall

Elu ei 0le eriti ilus kui pead ärkama varahommikul magusast unest selle peale, et kogu su parem peapool ja kukal tagatipuks tuikab tuimast valust. On juba teada, et tulemas on järjekordne migreenihoog, mis aina süveneb päeva jooksul.
Sa pead minema tööle, kuigi süda on paha, kõhus keerab, pea kumiseb ja kõige meelsamini tõmbaksid end diivanile kerra ega liigutaks kogu päeva väikest varvastki. Sest iga liigutus vallandab uue tuksleva valuhoo. Paigal istuda polegi kõige hullem. Jooks palju sidruni-ingveriteed, kuulaks vaikset ja rahulikku muusikat, ei suhtleks kellegagi. Ehh, looda saa.

Tööpäev on algamas ja see tuleb hoogne, üks klient voorib teise järel reipalt uksest sisse, et ei mäletagi nii tihedat päeva enam nädalaid (ning neid tühja täis päevi on olnud lugematu arv, kus keegi ei käi ega küsi ega suhtle) ... Egas midagi, järjekordne ( hommikust loendades juba kolmas) kangem Ibumax sisse ja ... elagu ravimitööstus, olen ustav klient!! ( Mis sest et vastutahtsi, sest ükski looduslik vahend pole seni mu migreenidest veel tõhusalt jagu saanud).

Täna on just üks neist kõige raskematest päevadest mu elus. Üks paljudest, kus ma ei tea, millest need migreenid tulevad ja miks nad valuvaigistitele ei allu või õigemini alluvad nii raskesti.... Ringi liikuda on piin- hambad ristis, kätega peast kinni hoides vaid .... Lugeda on raske, arvuti on suisa vaenlane, aga et need lõputuna näivad sügishallid tunnid veidi kiiremini kuluksid, klõbistan paar rida siiski blogisse, üritades sealjuures võimalikult vähe helendavat ekraani vahtida.
Aga kas sa näed, lootusekiir vilksatas, tööpäeva lõpuni on jäänud veel vaid viis minutit, siis aga finally - home, sweet home !

Reede, 13. november 2009

13 ja reede

Oleksin ma väga ebausklik, siis ei pistaks ma täna oma ninaotsagi toast välja. Õnneks olen ma ebausklik ainult natuke ja seega midagi väidetavalt õnnetu kuu- ja nädalapäeva kokkulangevuse tõttu tegemata pole jäänud.
Õigupoolest mõtlesin ma selle üle alles siis kui lõuna paiku koju üleliigseid asju ära ning mahajäänuid juurde tooma kõmpisin. Siis leidsingi, et täna ju reede ja 13, aga mul seni hämmastavalt kenaste päevake möödunud. Ptüi ptüi, et ma nüüd midagi ära ei sõnuks ... Aga tjah, sain ühe toreda etteaste pakkumise Haapsallu, mida on parajasti paar nädalat aega rahus ette valmistada. Peagi on algamas loodetavasti ka Line-tantsu koosviibimised Haapsalus ning täna toimus üle pika aja ka rootsi keel.
Hmm, mulle see keel meeldib, olen peale kursust kohe pool päeva sellel lainel ja häälin mõttes sõnu ja väljendeid ning unistan ajast kui oskaksin ka ise seda juba soravalt rääkida. Naljakas küll, kuigi rootsi keel iseendast on ju ka selline hakitud rõhkudega ja kangevõitu olemisega, siis ikka on nii, et kui algaja eestlane seda pursib, on nii rootsi kui mistahes muul keelel minu meelest alati juures ainult eestlasele omane puine maik. Täna oli tunni alguses kohal ka üks päris rootslane, kes meie õpetajannaga seal sundimatult vestles- kuulasin nende juttu hoolega, paarist asjast sain vist arugi, aga püüdsin just meelde jätta keele kõla, sõnade rõhke, kõne voolavuse rütmi. Olen paras keeltehull jah, mis teha .

Tegusaid aegu on oodata ka õhtuks, mil tirtsul avalik esinemine ja päris õhta pidavat kohalikus trahteris miskisugune pidu olema. Eks näis, ehk kiikan kah ukse vahelt sisse, nii vahelduse mõttes, et kas siin saarel on tõesti võimalik, et ka keset kõige süngemat sügisest aega mingi üritus korraldatakse ja mis siinses mastaabis veelgi suurem ning tähtsam küsimus - kas sellest ka OSA VÕETAKSE ja kui, siis kas ikka aktiivselt, rõõmsalt või on põhirõhk siiski vaid kontrollimatul alko tarbimisel jm sellega kaasneval? Loodan väga igal juhul parimat võimalikku varinati olemata siinjuures ka ise päris kindel, milline see olla võiks.

Teisipäev, 10. november 2009

soojade maade igatsus. Hõrgutavad mälestused

Väljas on nii vastik ligane kaamos, olematu valgus, lirtsuv-libe maapind ja tilkuvad räästad, et tahes-tahtmata tuleb pöörane igatsus millegi parema, ilusama ja helgema järele peale.
Olengi nüüd juba oma 2 tundi istunud reisijututubades ja lugenud, et kael kange. Ja mälestused tulvavad kusagilt kuklapiirkonnast esile, nii et unustasin hetkeks, et viibin ikka ses jubedas Eesti kliimas.

Mõtlesin sellest, kuidas ma Hispaanias PlayaSoli kämpingus oleandripõõsa varjus tähistaeva all ööbisin, küljealuseks vaid pooleldi lahtivolditud telk, kus teispool tihedat ja okkalist hekki voogamas kiirtee ja vahemereäärne raudtee. Kuidas küll need rongid seal vuhisesid- nagu jaapani filmi oleks sattunud- alles näed kaugusest tulukest plinkimas ja 4 sekundit hiljem vuhiseb puna-valge raudteeesiug sust peaaegu hääletult mööda ja on tegu, et vägev tõmbetuul sind enesega kaasa ei veaks. Öö oli nii soe, et dusi alt tulles tundus, nagu oleksid õue astudes sattunud sauna. Ja mitte ainsamatki putukat sinu ööund häirimas!!

Või kuidas ma pühapäevase siesta ajal mööda tühje ja kajavaid ja natuke kummituslikke Zamora tänavaid ei-mäleta kuhu jooksin ja ometi kõike seda hardusega suutsin silmanurgast jälgida.

Või kuidas ma 37-kraadise kuumusega varjus mööda Zaragoza linnaväljakuid keskpäeval lõõmava päikese paistel luusisin, igast varjulisest ja konditsioneeritud ärist mind uudishimulikult luuramas kohalike pilgud, kes mind ilmselgelt hulluks pidasid...Ja mina nautisin lihtsalt mõtet, et ma olen Hispaanias.! Hoolimata valjult signaalitavast-mürisevast- kriiksuvast ja tossutavast liikluskeerisest enda vahetus läheduses. Sest Hispaania sillutis, Hispaania inimesed, hispaania keel ja Hipsaania päike oli kõik, mis tol ilusal hetkel luges.

Kuidas ma Pisas hoolimata valutavast kurgust Itaalia meelitavat gelatot pugisin, mida pakutakse Itaalias igal tänavanurgal, igas värvi- ja maitsevarjundis ja mil pole peaaegu mitte midagi ühist Eesti jäätistega. Suured, õhulised, kreemised tornid, helerohelised, heleroosad, kreemkollased pallid surutud krõbedasse vahvlitorbikusse ... Vesi tuleb suhu .
Itaalia hurmavad salatid oliiviõli, rohke tomati ja basiilikuga... pehme ja mahlane ehtne kohalik lasanje, spinatiravioolid .... Itaalia peale mõtlemine ajab mu alati näljaseks!

Leidsin nädalavahetusel oma kapis suurpuhastust läbi viies selle põhjast veel pudeli ajalehepaberisse mähitud valget Austria veini. Ei tea veel, kas ja kellega ma seda kallihinnalist kingitust jagama peaksin? Või laseks tal veel aastakese sealsamas pimikus laagerduda? Vein pidavat ju aastatega aina paremaks minema. Ei tea küll, kas mu toatemperatuur on veini hoidmiseks just see kõige õigem aga ...
Ka Austria tuleb mulle alati meelde seoses Maurice`i hotelli hõrgutistega. Muide, see leitud veingi on ju Maurice`i saadetud. Eelmise aasta jõulukingituseks. Hmm, tore, ülevoolavalt sõbralik ja üllatavalt pisikest kasvu tumedasilmne marokolane, kes peab Viini lähistel oma hotelli ja fännab eestlasi niivõrd, et hommikusöögilauas on saksa- ja inglisekeelsete siltide kõrval üles riputatud ka eestikeelsed ning meie hilist ning ülirikkalikku õhtusööki ilmestas restoranis taustaks kõlav Dagö! Keset Austria ööd! Vaimustav!!!
.
Ah jaa, kanges soojade maade igatses otsustati meie üldiselt parajaks sõjatandriks muundunud "kodus" meisterdada üks fondüü. Njah, päris kõiki koostisosi meil ju polnud, aga tegime nii kuis oskasime. loovutasin oma pool pudelit kirsiveini puuduoleva kirsilikööri asemele lootes, et valmistaja suudab seda mõistlikult roa sisse tilgutada. No arvake ära, ta kallas kogu pudeli sisu ( e nii u 250 g) sinna sisse. ...
Ei kommentaari. See fondüü ei kõlvanud eriti süüa. Sest lämmatav-kirbe veini maitse ujutas kõik muu enda alla. Eriti mu 6-aastasele tirtsule, kes seda samuti ette aitas valmistada nt juustu ja muskaatpähklit riivides, ja kannatamatult kuuma pliidi ees ootas. Kokk oli teadagi mu kommentaaride peale jälle solvunud. Mina muide olin tema peale ka. Et ta mu veini üksi ära jõi ja fondüü kihva keeras ja meie kõik õhtul poolnäljas pidime olema. Ja kui õhtul hilja tujutult telku ees kalapulki näksisin, tuli mul suur plomm hambast välja ja pean kolmapäeval jälle linnas tolknema ja hambaarsti juurde minema, mis tähendab, et tööl ma samal ajal olla ei saa ja vald on sellega kindlasti ülimalt rahul ...
Ja kodu on endiselt sõjatallermaa.
Näed, jälle kipun hädaldama ja halisema. Vaja postitus ää lõpetada enne kui asi päris väljakannatamatuks muutuda jõuab. Lõpetuseks viriseks siiski natuke veel.
See kõlab siis umbes nii:
Et see õudus ometi lõpeks!!
Tahn siit ära!!! JA mitte enne kena kevadet paluks mind mitte siia tagasi saata!!!

Esmaspäev, 9. november 2009

Puhastus

Tõeliselt "puhastav" nädalavahetus oli tõesti.

Esiteks lugesin praktiliselt 2 (öö)päevaga läbi paljukiidetud Sofi Oksaneni teose "Puhastus". See oli ka tõesti kiidusõnu väärt - oli hea, huvitav ja tundeid (mitte küll alati üdini positiivseid) tekitav lektüür. Meedias räägitakse ja arutletakse jah palju selle üle, et kui antud raamat ka teistesse euroopa keeltesse tõlkida, kas see ikka kõnetaks prantslast, sakslast või itaallast samuti kui ta teeb seda eestlaste või soomlastega, aga ... Mina arvan, et ajaloolise tausta foonil joonistub "Puhastuses" selgesti välja inimeste saatusejoonte jälgimine, samuti on mu jaoks paljuski tegu eeskätt õnnetu ja traagilisegi armastuslooga ning alles seejärel ajasturomaaniga.
Julgen kõigile valju häälega soovitada, olgugi et mind kohati pisut häris raamatu aastate lõikes hüplik ja kuidagi edasi-tagasi kulgev ülesehitus, et kord on aasta 1947 ja siis 1951 ja siis hoopis 1949 ... See selleks, tegevusliinid on üldjoontes selged, ei liigset peenutsemist, liigseid karaktereid ega suurelist pateetikat. Asjadest ja oludest räägitakse ilustamata, asjalikult, inimlikult. Aliide Truu oli ja jäi raamatulehekülgede põhjal minu jaoks algusest lõpuni inimeseks, kellel on oma head ja vead. Hoolimata oma tegudest ja otsustest.

Teiseks tegelesin aktiivselt oma elamise puhastamisega vanadest riietest ning jalatsitest, mida enam keegi ei kanna ja sorteerisin möllava (riide)tolmuallergiaga võideldes neid oma 5 tundi kottidesse alateemadega: prügimäele, ära andmiseks ja/ehk/või tagavaraks ning müüki. Sain kokku 5 väiksemat poekotti ning ühe suure prügikoti. Uskumatu lausa, kui palju mõttetut rämpsu võib sisaldada inimese elamine ! Ja siis veel imestad, miks riided kappi ära ei mahu või miks on toas kogu aeg ülekoormatuse tunne.
Kolmandaks üritasin oma mõtteid puhastada, eeskätt edasise suhtes. Paar huvitavat välgatust ka tekkis : a la kui Muhamed ei nõustu kuidagi mäe juurest vabatahtlikult lahkuma, peab mägi ise nähtavasti Muhamedi juurest ära minema. Eks näis, väike ja jõuline algus sellega sai ju tehtudki.

Reede, 6. november 2009

Põlen ja põlen, läbi ikka ei põle

Elu käib mulle vahel konkreetselt üle jõu .
Ja ma ei salli esimesel korrusel elamist, kuna iga tolbajoob, kellel tuleb kella kahe paiku neljapäeva öösel pähe eriti vaimukas mõte tulla minu akna taha kopsima, saab seda vabalt teha. Ja vajadusel ka kardina vahelt sisse kiigata ja siis veel kopsida, nii et iga viimnegi majaline ikka üles saaks aetud ja lapsuke peab mulle unseguse ärevusega sosistama "Emme, keegi koputab vist." Ja mina vastu, et ",Maga lapsuke, on alles sügav öö. Me ei lase seda rumalat koputajat sisse."( kes lasteaia lapsel keset neljapäeva ööd omas kodus rahulikult magada ei lase). Nõutus ja jõuetus võtavad maad. Ning segavad edasist uinumist.

Jah, nii ta on. Ei jaksa vahel elada. Isegi kirjutada enam peaaegu ei jaksa ... Kuigi eile pealelõunal hakkas vaikselt lume moodi asja taevast alla kirmetama ja täna hommikuks ongi maapind õhkõrna valge kihiga kaetud. Selle sügistalve esimene lumi niisiis. Aga see ei too hetkel suuremat helgust, sest ... Olen igal õhtul nagu tühjakspigistatud sidrun, kuigi kui ratsionaalselt mõtlema hakata, siis otsest põhjust selleks nagu poelgi. Tegelen ju asjadega, mis mulle endalegi midagi pakuvad, ma ei ole õnneks üks neist paljudest, kes oma töid ja kohustusi vihkavad ja hambad ristis, oma vastumeelsust alla peavad suruma.
Küll aga olen ma krooniline derpessiivik, kohati vastikult pessimistlik, aeg-ajalt iseendalegi (mis siis veel teistest rääkida) tohutu närvipundar, kes ärritub kõige mõttetumate asjade peale ja ... Noh, suur ülemõtleja, iseenda elu keeruliseks ajaja nagunii. Et pilti veel kirjumaks ja segasemaks ajada, tegin hiljuti netis ka paar oma vaimset tervist nö "kontrollivat" testi ja tulemus ...? No arvake ära- peaksin kiirelt ja tõhusalt oma ellusuhtumist muutma, enda ümber totaalseid ümberkorraldusi tegema, sest vastasel juhul ähvardab mind peagi mentaalne läbipõlemine!
Heh, küsimused olid seal stiilis, kas pisiasjad ja telereklaamid ärritavad sind, kas satud võõra inimese kommentaaridest või valest pilgust masendusse, kas tunned end kogu aeg väsinu ja mittevajalikuna jne jne. Huuh, no ütleme nii, et vastasin enamikule taolisest küsimustest jaatavalt, aga need sümptomid ja seisundid on mul olnud juba aastaid, st järelikult olen läbipõlemise ääre peal seisnud huvitav juba aastaid või? Põlen ja põlen, aga läbi ikka ei põle. Njaah, tugev natuuur, pole midagi öelda!

Esmaspäev, 2. november 2009

Nädalavahetusel ... Ossuga

Ossu sööb alistunult ISE marju, nähes, et keegi TÕEPOOLEST ei kavatse teda ses raskes ülesandes abistada.
Meie vaene väike krantsike on ju NII VÄSINUD... - No tehke mulle siis vähemalt pai, pohli mulle nagunii vist keegi ise suhu pistma ei tule ....

Näh, pildid said siia kõige ette nüüd- ei oska siia blogisse fotosid veel päris õigesse paika ajada nagu näib. Eks ma õpin veel.
Need pildid ei kajasta küll nüüd meie viimast metsaskäiku, mida allpool kirjeldama asun, aga Oskar on ikka Oskar - ühtemoodi kangekaelselt ja ülbelt käitub ta iga kord. Taksi veri - mis sa teed, raske on tal õppust võtta ja alluda. Imearmas on ta sellegipoolest ( ja ta ise on sellest vastikult hästi teadlik, nii et ta saab siiski iga kord võimaluse ka minuga omal soovil pisut manipuleerida).
Ootasin, et tuleks vaheldusrikas ja teistsugune nädalavahetus, aga ei midagi. Ei saa just öelda, et otseselt igav oleks olnud, oli igati rahulik ja õnneks ka üsnagi pingevaba. Ootasin ju tegelikult külalisi -ühte tähtsat ja kallist inimest ning teist võhivõõrast, aga ei tulnud kumbagi. Aga ei lasknud pettumusel üldse maad võtta ja tegutsesin omasoodu.
Pühapäeval oli traditsiooniline metsaskäik, sedakorda koos Ossu aka Oskar bin Ladeniga. Nagu ikka, näitas mu väike krantsuke algul kõigiti oma terroristioskusi ( ega tal päris asjata ka nii provotseeriv nimi pole!) - püüdis mu käest juba jalutusrihma kinnitamise ajal korduvalt plehku pista ning ka esimestel jalutuskäigu minuteil tantsis osavasti rihma otsas, üritades oma tempot peale suruda. Metsas vahele jõudes oli ta olukorraga juba rohkem harjunud ning võisin ta vabadusse lasta. Nüüd polnud mingit muret, ei kadunud mu kutsu enam kuhugi, kui ka silkas hetkeks silmist, oli hiljemalt paari minuti pärast tagasi kontrollimas, kas me tirtsuga kka tuleme järele.

Nalja hakkas saama siis kui jõudsime suviste marjakohtadeni. Eks ta ole mul paras mustika- (ja ka pohla) maias kogu aeg olnud, aga taksile omaselt hirmus kaval. Oma meelest vähemalt. Nii kui nägi, et meie tirtsuga marju sööme, oli Oskargi platsis - istub otse punetava pohlapuhma kõrvale maha, lehvitab oma kohevat hända ja teeb oma ilusaimat nägu- roosa keeleke suust väljas, pailapse ilme silmades helkimas, elav etteheide ja sisedialoog kogu kehalt peegeledumas.... ( vaata ka iseloomulikke pilte postituse alguses):
No miks te siis MULLE marju suhu ei või pista? No on need inimesed alles - ise söövad, aga koerale ei raatsi keegi anda. Mitte ivakestki. Sure või nälga siin metsas... Lõpuks heidab meie vaene äraunustatud koerake alistunult marjavarte vahele külili: Hea küll, tehke mulle vähemalt paigi, söödavat mulle vist keegi nagunii suhu panema ei soostu... Ja siis viimaks, oma silitustenormi kätte saanud, asub isukalt ise maast öökülmadega magusaks muutunud pohli nosima. Niisugune kavalpea see Ossu meil. Taksile omaselt kange loomuga - ikka peab viimase hetkeni iseloomu näitama ja kui näeb, et enam kuidagi ei saa meid mõjutada, annab alles alla. Aga siiski kuidagi solvunult ja iseteadlikult.