Reede, 12. juuli 2019

Minu esimene tantsupidu. Minu arm!


Jaah, nagu arvata oligi, ei läinud miski sel peol ja nädalal nii, nagu eelmises postituses kangesti kartsin. See on jälle see minu tohutu ülemõtlemine, mille käes ma ikka vaevlen, elades sellega ülemäära keerukaks nii enese kui teiste elu. Tegelikult oli minu esimene tantsupidu tõeline "minu arm", sest kõik sujus suuremate tõrgeteta, et mitte öelda täiesti sujuvalt!
Ühelgi hirmul polnud vähimatki alust- ei jäänud ma haigeks, unustanud ennast ega tantsusamme, ei eksinud ära ega olnud just kuigipalju aega ka koduste järele igatseda. Üks töö ja vile oli hommikust õhtuni ning see kõik toimus nii mõnusas seltskonnas, nõnda et muretseda polnud vähimatki põhjust. Sain hakkama nii ühissöömise, -pesemise, -olemise kui -magamisega ja üksiolemisest ma tegelikult üldse puudust ei tundnud. Tuleb tunnistada- ägedate ja toredate naiste seltskonnas möödub aeg kiiresti ning on turvaline olla. Hakkan isegi arvama, et kui võetakse, lähen uuel hooajal uuesti rahvatantsu!
Proovid olid muidugi pikad, kohati oli vaja kaua niisama oodata, aga ei midagi hullu, neid jalasirutuspause oli ka vaja, sest teisel proovipäeval, mis oli kõige pikem, ( kokku ligi 12, 5 h koos pausidega) oli küll vahepeal tunne, et nende 5-10 min pauside ajal ei jõua vett juurde võtma ega wc järjekorda... Aga õnneks oli see nii tõesti vaid ühel päeval.
Suurem segadus oli söömisega. Kummaline oli süüa nii, et hommiku- ja eriti õhtusöögid olid ülirammusad, samas kui lõuna jäi tihtipeale lahjemaks, kui mitte öelda, et vahel kohe päris kesiseks ( ja seda räägin mina, kes ma ise just oma söömisharjumustega eriti ei hiilga!). Kõige kurvem oli aga seejuures see, et lõuna-ja õhtusöögi vahe venis vahel ikka tohutult pikaks ja õhtusööki saigi alles nii u 21.30 paiku õhtul, mil oli harjumatu endale vastu magamaminekut rammusat toitu sisse ajada, aga et kõht nõudis oma, tegin seda siiski suurema nurinata.
Esimesel päeval koosnes meie lõuna napilt ühest juustu-salativõikust, müslibatoonist ja õunast, valdavalt oli aga selleks supp, mille variatsioonid päevade lõikes eriti ei muutunud: valikus oli vist oma 4 päeva järjest herne-, värskekapsa.- läätsesupp või seljanka, mingil päeval oli vist lihata rassolnik ka. Mina proovisin nende päevade jooksul ära nii seljanka, (mis oli järjekordade pikkuse järgi hinnates kogu aeg populaarseim valik). Kahel korral sain hernesuppi- esimesel korral seetõttu, et saime proovist lõunale nii hilja, et muid valikuid lihtsalt polnud ning teisel korral seetõttu, et hernesupile polnud saba, aga minule tundus näituste paviljoni umbses ja ülerahvastatud ruumis ning rahvariidevööga tihedalt kokkutõmmatuna lõputus järjekorras seistes ühel hetkel, et hakkan vaikselt minestama, kui kohe istuma ei saa. Ühel õhtul oli koolisööklas ainult värskekapsasupp, mis oli paras lati alt läbijooksmine, sest tundus, et kuigi värske too supp küll polnud, pigem eelmise ja üle-eelmise päeva jääkidest kokkukeedetud ( lihtsat mainin, et eelmisel päeval oli õhtusöögiks olnud värskekapsahautis ning üle-eelmisel risoto ning tollest nn värskekapsasupist võis tõesti kõike eelpoolmainitut ka leida).
Aga kui välja jätta tõsiasi, et selsamal ülipikal proovipäeval ei jätkunud viimastele lõunatajatele enam supi kõrvale leibagi, ei saa mina rohkemat küll ette heita ka toitlustamise poole pealt- kokatädid meie koolis olid äärmiselt toredad ning tegid kohe võikusid juurde, kuigi me saabusime ühel hommikul sööma alles siis, kui ametlikust hommikusöögi lõpust oli juba 2 minutit üle. Ja laulu- ning tantspeo ametlik kama- pohlamoosi jäätis oli ka väga hea!
Proovid, mis esmapilgul graafikut vaadates tundusid üle-eluliselt pikad, läksid tegelikult üpris kiiresti, midagi ületamatult rasket ei olnud, kui natuke kuulata ja tähele panna ( ikka sisuliselt platsiklassikaks saanud väljendid ülalt pukist nagu "kolm tädi täpi vahel", "Koondume, tiheneme" või "nüüd tantsime minu jauramise järgi"). Nii oma tantsijate, aga ka teistega platsil tekkis üsna pea tore üheshingamine, mis muutus eriti võimsaks, kui saime kõik koos juba Kalevi staadionile. Kõik need vetsujärjekordades kallistusi jagavad või kellatorni trepiäärtel käeplaksu ootavad lapsed ja küünarnukitunne teiste tantsuplatsil olijatega oli ikka hoopis uutmoodi olemine, rääkimata sellest, et "Maa hinge "tantsides tuli korduvalt klomp kurku ja pisar silma, nii liigutav ja ilus oli see tunne, sõnum ja muusika, see suure ühtse hulgana platsil tantsimine....
Üldse oli kogu selleaastane tantsupeo repertuaar mu meelest hiiglama vahva, sain hoobilt omale juurde mitu lemmikut nii tantsude kui muusika vallas, kui ainult nimetada "Musta madu", "Metsa väge", "Oh keerutat", "Pihlapuud" või "Kirisabalindu". Peale peolt naasmist on aga teadagi kuulamislistis esikohal Trad Attack, Triinu Taul ning Estonian Voices!
Ja ega tegelikult kõik õhtud nii lõputult pikad ka staadionitel olnud, kahel korral oli meil nii palju aega, et teha ka mõnus väike õhtune koosviibimine seltskonnamängude ja niisama muljetamisega, kolmandal korral aga kutsus juhendaja ise meid kõiki enda ümber ning rääkis, nii ühest kui teisest ning see viimase päeva kallistamine ja tänusõnad...
Seda kõike on raske sõnadesse panna ka nüüd, ligi nädal peale suure ürituse ja elamuse lõppu, mil pean tunnistama, et olgu ma nii vähe sotsiaalne kui ma igapäevaselt olengi- selline olemine, üheshingamine ja kokkuhoidmine oli ka minule mõjuvõimas ja meeldejääv elamus väga pikaks ajaks ning andis seletamatu, aga väga sooja ühise olemise, teineteise eest hoolitsemise ja vahva koosolemise tunde. Saan vaid oma rühma tänada ning omakesis mõelda, et ehk saan minagi öelda- järgmise korrani tantsuplatsil!