Neljapäev, 23. september 2010

Tumedam pool

Olen viimasel ajal üha sagedamini ja põhjalikumalt veidralt sünges meeleolus, ei teagi, tuleb see kehvast planeetide seisust või on oma roll mängida siin aina süveneval sügisel ning suurel, hõlmamatul üksindusel.
Tundub, et elu kipub aina kiiva kiskuma, et asjad minu elus ei liigu hetkel kas üldse mitte või siis lähevad suisa vales suunas. Nullpunkt, must auk. Misiganes. Olen teinud valesid otsuseid. Läinud edasimineku asemel tagasi. Ja millal, mis hetkest see algas, ei taipagi.
Minu eesmärgiks on viimase aasta jooksul olnud saada teadlikult paremaks inimeseks. Olen teadlikult hakanud tegelema enese meelte rahustamisega, hingelt suuremaks, täiuslikumaks kasvamisega. Lugenud joogast ja tervendavast kodust, võimelnud, et ennast halbadest ainetest ja mõtetest vabstada, hakanud tervislikumalt toituma, kuulanud palju rahustavat muusikat, suundunud tegelema käsitööga, et meeli paremini tasakaalustada. Ikka saabub selliseid tagasilööke, et hoia ja keela.
Pole kusagile kadunud mu meeletud peavaluhood, veel vähem on taltunud mu aeg-ajalt ikka täiesti mustaks ja krussi tõmbuvad närvid. Pole ka mõtted suurt helgemaks muutunud. Kõige tipuks on tirts aina sagedamini ja sagedamini haige. Õigupoolest ta enam päris terveks ei saagi, enne kui uus haigushoog ta vallutab. Midagi on meie elus väga valesti.

Viimasel ajal leian sageli end lisaks mõttelt, et olen muutunud kuidagi kalgimaks, julmemaks. Vähe sellest, et ma enam ammu peaaegu ühtki inimest usaldada ei suuda, kõigesse ilusasse, heatahtlikku sügava irooniaga suhtun, inimesi vahel isegi põlgan, olen muutunud julmemaks ka palju muu suhtes.
Võtkem kasvõi näiteks noodsamad hiired, kellega juba kaua tulutut võitlust pean ja kelle tegemisi ka siinsetel blogilehtedel varasemalt mitut puhku kajastanud olen. Sügise hakul olid nad taas varakult platsis. OLi ju neile soodne talv ja veelgi soodsam suvi ja nii nad paljunevad nagu hullud.
Olen kogu septembri neile mürgikuulikesi pannud, mis on kui imeväel ära söödud. Aga hiired majast ei kao. Sel kolmapäeval avastasin oma kuivainete riiulit sortides, et need maidad on kõik mu 4 tagavaraks pandud jahukotti puruks närinud ja köök kattus hetkega paksu jahukorraga. Et mu närv oli juba enne seda minikatastroofigi igausugu elu jaburustest piisavalt must, oli see avastus juhuslikult seekornde viimane tilk mu kannatustekarikasse. Tundsin jõuetut viha. Tahtsin karjuda, jalgu trampida, asju loopida. Kuidagi oma pulbitsevat emotsiooni vägivaldsel moel väljendada. Ja mingi kaine mõistus lausus kusagilt kõrgustest- mida sa teed, metslane? Ise tahad veel haritud inimene olla, katsu end õige talitseda. Katsusingi. Ja kuidas see talitsemine siis välja nägi?
Võtsin sellise ebanormaalselt täiusliku rahuga 2 alustassi, riivisin nende peale rotimürki, siis segasin hulka todasama mööda kööki laialipudenenud jahu. Tegin kaks korralikku alutassitäit seda saatanlikku gemüset ja panin need hiirte lemmikpaikadesse valmis. Head isu, sindrid, soovisin neile mõttes. Ja kuulsin öösel läbi une, kuidas taldrikud kolisevad. Kuidas need jumala loomakesed heas usus mürgitatud toitu vitsutavad. Olin endaga rahul!

No öelge nüüd, kui see pole julmus ja kalkus, siis mis see veel on? Täna hommikul üht väga ilusat ja südamlikku raamatut lugedes tekkis mulle silme ette järsku kujutluspilt sellest, kuidas aegamööda täituvad kõik mu korteri seinad ja põrandaaalused väikeste valgete hiireluudega ja kuidas mina rahulikult selle surnuaia peal oma kalki elu edasi elan. Midagi tundmata, kedagi enese ligi laskmata, kõige ilusa ja hella üle vaid sarkastiliselt muiates.
Mis inimse niisuguseks muudab? Vaatad ennast kõrvalt ja hakkab õudne. Ise arvad, et oled kena ja armas olevus, aga tegelikult oled juba noorena seest mäda koletis?
Nii hea oleks ennast välja vabandada - öelda, et mul on olnud raske elu, keeruline saatus, olen sattunud kokku paljude selliste inimestega, kes on minuga vastikult käitunud, mind ära kasutanud, mind endast eemale heitnud, kui mind enam vaja pole. Aga mul on ju olnud ka rõõmu kohtuda inimestega, kes on olnud head, hoolivad ja omakasupüüdmatud. Teinud mulle head ise midagi vastu tahtmata!
Miks kipuvad just valusad haavad inimese üle domineerima? Miks hea ruttu meelest unub, aga halb ja ülekohus tekitavad nii suure kibestumuse, et see hakkab meie elu üle valitsema? Muudab meid nenedeks tumedateks ja kalkideks monstrumiteks, keda me oma hinges niiväga jälestame, kuid keda me kõikidest püüetest hoolimata ühel hommikul iseennast peeglist vaadates enesele otsa põrnitsemas näeme?

Teisipäev, 21. september 2010

Minu salaarmastus

Täna lõpuks olen ma Temaga kahekesi. Viimaks ometi! Oma valusarmsa majaga.
Ta on alati liiga kaugel, liiga kättesaamatu, ent ometi on tema ümber kõik nii oma, et see teeb peaaegu haiget. Ikka on ta vari mul kannul – mõtteid painamas, unelmaid täitmas, lõputuid küsimusi esitamas … Alatihti on ta salapäraselt reetlik, ahvatlevalt kättesaamatu, nii et ajab mu lihtsalt hulluks. Ma püüan ja püüan, aga siplen ikka abitult nagu kärbes suure ämbliku võrgus. Tema ainult irvitab mu üle. Pisut kaastundlikult ja pisut kurvameelselt.
Olen teda imetlenud: pildistanud, pilguga õhku maalinud ja olen tema eest jõuetus vihas läbi kuuvalgel sahisevate oalehtede pagenud, ronides paanikas otse üle võrktara … Ent ometi olen varem või hiljem alandliku usklikuna pidanud oma templisse tagasi pöörduma. Miski tõmbab, lausa veab kätt- ja südantpidi kord veidi kõhklevalt, kuid enamasti paratamatusele omase otsustavusega, tagasi tema poole.
Ta on minu kannatus ja armastus, minu helgeim rõõm ja ülim kirgastumine, minu metsikuim madalus ja põrgulikem piin. Temas seguneb minu häbi ja ülevus.
Ajuti on ta juba peaaegu võõraks jäämas, ent ometi on kord kootud niidistik aja jooksul karastunud vastupidavaks ja suisa katkematuks kangaks. Jah, tõesti – mida kaugemal temast olen, seda valusamalt tunnen temast puudust. Ajuti muretsen ja igatsen suisa hullumiseni, tahtes vaid tagasi tema juurde, kuigi kaine mõistus mind sõitleb ja ulmades hoiatab. Samas kaob ta jälle päevadeks ja nädalateks mälust nagu poleks teda olemaski …
Siis tuleb jälle südame hääl mängu ja selle vastu enam ei saa. Pean aina ja uuesti minema ning end tema hoolde usaldama. Tema vananeva pale eest hoolitsema. Teda lõpmatult kaitsma ja armastama.
Ta on liiga südame külge kasvanud ja oma.
Tahaksin kohe täna, vaevu üle luitunud läve astunud, asuda hoolitsema- värvima, kitkuma, siluma, koristama, pesema, parandama …. Mul on unistus rajada sinna oma pesa, oma mõnus ja turvaline maailm, kust keegi mind kätte ei saaks. Kui ainult …. Jah. Vastik ebaõiglane elu, keerdkäikudega saatus ning kõik muud ilusad ja vabandavad sõnad, miks on nii läinud …. Aga tegelikult, vaata endale ausameelselt otsa ja ütle: omaenda saamatus ja oskamatus. Karm ja valus, oi kui valus see ilustamata tõde on, mis siitsamast ilmahoolde jäetud hoonena sulle etteheitvalt otsa vahib.
Alles nüüd, siin seistes ja pilgul ringi uidata lastes saan aru, kui väga olen nende järele igatsenud. Loen aina ilusatest, LIIGA korralikest majadest ja LIIGA hoolitsetud aedadest kaugetes maades ja tunnen kurvastust omaenese hooletuse pärast. Oma küündimatuse ja tulutu südamevalu pärast. Oma maja, oma aia, oma käestlibiseva aja pärast.
Ja ma näen, kuidas kogu see hõlmamatu aare juba mul vaikselt lagunema hakkab, kuidas rõdupiirded mõranevad, klassid kukuvad kildudeks, katus koliseb ja tilgub läbi, viljapuud metsistuvad, peenrad ununevad, umbrohi ja prügikola võtavad kõikjal võimust. Tahaksin neile vaid öelda – ärgu nad niiväga muretsegu, nad on mul kogu aeg meeles. Ma vaid kogun veel natuke jõudu, et siis … ühel päeval – rohelisel kevadel või vihmasel varasuvel, kuldsel sügishämaral või kargel talvehommikul - tulla neid päästma!
Olgu see tänane selle pika ja vaevarikka teekonnas alustuseks.
On külm ja vihmane juulipäev ning ma lähen külla. Saan Ta omaenese võtmega lukust lahti keerata, süda hõiskamas ja muretsemas ühekorraga. Enne minekut aga seisatan viivuks väraval, peaaegu uskumata, et see veel võimalik on. Mina ja Tema, ah et ükskord koitis ka SEE päev! … Tõmban kopsud niisket suveõhku täis ja lähen.
Tuhmunud, paakuv - kooruva värviga välisuks. Kunagi oli see heleda puidu karva, helekollaseks lakitud. Nüüd ei teagi enam nimetada, on see pigem hall või kollane.
Külm koilõhnane eeskoda, tuttavlik saepururida kirjul vaibal ning krääksuv vaheuks, mida kõik saabuvad või lahkuvad külalised miskipärast alailma valele poole lahti üritavad teha.
Suur esik. See on jahe, hämar ja minu kujutlusis alati pisut tolmune. Ka nüüd näib ta veidi sünge - sopiline mustav trepialune, turritavad nagiotsad, unarule vajunud peegli läige, kolisevad radiaatoritorud laes ning seintel.
Pruunjaspunane toatrepp. See on palju väiksem kui ma mäletasin. Madalad kuluva värviga astmed, mis astumise all tuttavlikult põntsuvad. Mäletan neil siiani kaikumas ema samme, mida iialgi ei andnud kellegi teise omadega segi ajada. Kerged, kõpsuvad ja kindlameelsed. Kuidas neid on oodatud! Mõnikord ka pisut kardetud.. Hiljem lisandusid sammuderitta õe rutakalt tümpsivad jäljed, aga teisi ei mäletagi peaaegu … Ning heledat tooni läikiva pinnaga sirge käsipuu, millelt väiksena keelust hoolimata kõhuli alla sai siueldud.
Kõik on siin majas kuidagi väiksemaks jäänud, olles kulunum, laokile jäetum, tolmusem … Välja arvatud ehk trepiesine aknalaud, mis on sama kõrgel kui mäletasin. Ikka parajalt kättesaamatu, valgusküllane, külmade tuulehingustega ümbritsetud.
Siin on meie pere lõhn, mis laotub lummutisena üle kogu maja. Paljud on seda imelikuks pidanud, aga meiega on see alati kaasas käinud. See on moodustunud vanadest koitanud riidekuhjadest maalt toodud kappides, värskest aiamullast, isa tehtud mööbli saepurust, noodi- ja raamatutolmust, garaažis kuivavatest kalavõrkudest, alailma helisenud klaveriklahvidest ja kindlasti veel loendamatust hulgast muudest ainult meile omastest pisiasjadest. Nüüd on sellele lisandunud kurblik unustuse ja ükskõiksuse iiveldamaajav nüanss. See on kirbe ja lagundav musta masenduse ja hooletu kahetsuse hõng, sest kunagist meid, kes seda maja asustas-elustas, pole enam. Kõik on pudemetena ilmas laiali, saatjaks vaid harvad helged mälestused segamini valusate ja ilututega. See maja, olles ise küll juba hooletusest ja üksindusest haige, põdev ja varavana, aga hoiab neid kõiki veel endas.
Trepi ülemine made läigib endiselt. Vaid sellest paigast majas jääb alati miskipärast värskeltpestud põranda mulje, sest värvides sai see alati topeltkoguse - korraga värviti üle nii suur esikuhall kui trepp ja tema jäi täpselt sinna vahepeale. Igal laupäeval pesti just seda paika kaks korda, sest pesta tuli nii halli põrandat kui treppi ja see jäi kahe vahepeale. Nüüd läigibki ta, otsekui vanade meenutuste kiuste tolmu seest välja astunud.
Astmeid mööda, mis on ikka veel, peale nii paljusid ärevaid aegu ja aastaid, on nii jalgades, nagu ma poleks kunagi ära käinudki, üles jõudnud, nõjatun vastu heledat puitseina, tõstan hetkeks pilgu ning jään oimetult vahtima –eriilmelisi laearmatuure, soemüürijuppi, tagumistesse tubadesse suunduvaid tumendavaid ukseavasid, luitunud ja juba narmendama kippuvaidki isetehtud erksatriibulisi kaltsuvaipu, lakitud ja lihtsate puitkaunistustega seinakappe, jääklaasidega topeltuksi, üksikuid vildakile vajunud kunstiteoseid lagedatel seintel, tuule käes lehvivaid pitskardinaid ja nikerdatud alustele kuivanud ronililli … Kunagine au ja hiilgus, nüüd aina enam tolmu ja unustuse kätte hajuv. Mõtlen ahastades, kas polnud see mitte andestamatu viga, siit kunagi, nooruse uljus ja avastamata ahvatlused tagant kannustamas, uisa -päisa põgeneda? Kas nüüd kunagi avanebki enam võimalust tagasi tulla? Ma mõtlen - mitte niisama, halemeelselt külla, vaid tulla teadlikult päriseks, igaveseks? Nagu olen ulmades miljoneid kordi kujutlenud, igatsenud, soovinud?

Esmaspäev, 20. september 2010

Seened ja MALFF

Nüüd on jälle päevad kiiresti ja vägagi tegusalt möödunud.
Esmalt avastain eelmise nädala lõpul, peale pikka kurvastust seeüle, et kuhugi kaugemale metsa seenile vist ei pääsegi, sest rattakumm on tühjavõitu ja pumpa mul pole ... Siis neljapäeva õhtul ladiseva vihmaga töölt tulles avastasin, et loodus oskab ikka imehästi lohutada küll - minu õue surnud puukõverikule, mida kasutan pesunööri toestusena, olid üleöö kasvanud seened. Lähemal uurimisel tuvastasin- harilikud külmaseened. Terve tüvi oli noid pruunikaskollaseid seenekesi kohe kubinal täis, et ei mahtunud mu esimesse kätteleotud kantsikusse äragi. Peagi tõin toast pesukausi! Jahmerdasin seenetega terve õhtu - et tegu surnud puidust toituva seenega, oli neid ju vaja eelnevalt natuke leotada ja korralikult kupatada ja lõpuks öö eel veel marinaad peale. Nämm! Oma õue seened, sain ühe puu saagist siis kokku 5 pooleliitrist purki marineeritud külmaseeni (poolteist purki oleme tirtsuga tegelt juba nahka pistnud, nii head on, krõmpsud ja mahlased!).
Ja nädalavahetusel ronisime üle päris rüki aja ka linna. Toimetusi oli üksjagu, nii et ühe päevaga ei jõudnudki kõike toimetatud. Laupäeva õhtul ja pühapäeva hommikul aga külastasime ka Matsalu Loodusfilmide Festivali - mõistatasime mitmel moel loodust (tirts sai selle eest isegi medali, et ta nii hästi loodust tunneb!!), vaatasime seenenäitust ning loomulikult istusime mitu tundi ka kinosaalis. Ilusad filmid olid kõik, mõni natuke ilulisem( "Tänapäeva Eeden"), mõni elulisem ( "Siim, samuli ja Dolce Vita"); mõni murelik ("Kamtsatka- lõhede riik"), mõni lausa väga valus ("Armastuse lugu"). Elamuse ja mõttaine andis aga igaüks neist. Väga tore ja roheline nädalavahetus oli igal juhul.

Kolmapäev, 15. september 2010

Tahaneitaha tahaneitaha ...

Täna on kohe hullult masendav ja üdini väsitav päev. Väljas tõstab juba varahommikust peale tormi, puulehed kolletuvad ja ladistab külma vihma.
Pea on tühi ja otsused, mida peaksin otsustama, ei taha kuidagi pärale jõuda. Käsi ei tõuse haarama ka pastakat-paberit, et üks tõsine ja ratsionaalne kaalutlus kõigi poolt- ja vastuargumentidega paberile panna.
Võtsin omale veel 2 närvesöövat päeva otsustamiseks, kas võtta vastu suur ports lisatööd või mitte. Sisetunne ütleb, et ei peaks, sest ma ei sobi sellele tööle kohe kuidagi ja mul on tunne, et - khm, kodeeritult väljendudes- vähe panustades loodetakse saada suurt kasumit. Mulle see mõte ei meeldi. Ma tean juba ette, et mulle ei hakka see amet, need ülesanded kunagi sobima.
Aga teine osa minust jällegi utsitab- mis oleks kui prooviks, peab ju ennast arendama, ilma arenguta võib kängu jääda, uusi alasid tulebki tundma õppida, mida rohkem oskad, seda lihtsam edaspidi jne jne ...
Aga kardan, et jään oma proovimiste, õppimiste, hakkamaasaamapüüuga ikkagi lõppkokkuvõttes üksi, kuigi praegu lubatakse suuresõnaliselt, et me kõik hakkame sulle appi. Aga mina ei taha olla vastutav isik, ma ei sobi suhtlema, organiseerima, läbi viima, tagant torkima. Ei sobinud juba varakevadel kui mulle seda juttu esmakordselt räägiti. Ei sobi nüüd. Ei hakka kunagi sobima, sest inimese olemust, huvisid, eeldusi ja üldist olekut ei ole kahjuks võimalik muuta.

Olen lõhkise küna ees.
Väljas valab aina külma vihma. Ma igatsen midagi hoopis-hoopis muud.

Esmaspäev, 13. september 2010

Tegemata-nädal ja tegus tulevik

Sooh, möödunud nädal läkski niisiis kirja kui üleni haigeolemise aeg. Esiteks tirts, kes küll viirusest küllalt kiiresti jagu sai ning oleks võinud juba 2-3 päeva pärast kooli tagasi minna... Aga siis sai viirus ka minu kätte, mul olid täpselt samad ilnmingud, mis lapselgi, selle vahega, et minu, vanainimese (:)))!), lõi see rivist välja mitte kaheks vaid lausa neljaks päevaks. Olin ikka tõsiselt 2 päeva voodis pikali, nii et mitte midagi ei suutnud teha, hea, et lapsed-loomad läbi häda toidetud said.
Eile aga pidin juba tegus olema ja nagu sügise alguses ikka paistab, tegevust jätkub ja tuleb juurdegi. Nii töö- kui hobialast. Näis-näis, mis neist suuresõnalistest plaanidest tegelikult saab...
Ka talvine puukoorem tuli eile õhtuhämaras kohale, needki tuleb kiiresti vihamvarju toimetada. Riigiisadele tuleb end homme päälinna näitama minna. Ja, nagu tegevust veel vähe oleks, avastasin täna, et selle nädala teine pool on Haapsalus ju MAFF-i päralt. Palju-palju häid loodusfilme, fotonäitusi, õpitubasid jm loodushoiu, metsaasukatega seotut, mis mulle niiväga sümpatiseerib. Kõige hiilgavam oli see, et lugesin festivali kodukalt, et päevapilet on 25 eeku.... No ma ei tea, kas mu silmad näevad valesti või on mingi trükiviga või ... Kuidas nii hea asi saab nii vähe maksta?! Igal juhul, kui see kõik tõsi on ja asjaolud klapivad, veedan me eelseisva nädalavahetuse Matsalu Loodusfilmide Festivalil.

Teisipäev, 7. september 2010

Tervenemise aeg ...

Mis ma siin jutustan- mõneti on hoopis vastupidi - tirts jäi eile õhtul jälle haigeks- 38, 5 palavik, nina umbes, kurk punane...Mul paanika südames, mis nüüd ometi lahti - laps ei saa nädalatki terve olla, kui juba uus haigus majas, seda pole veel juhtunud.
Seega ei mingit linnatuuri täna, ei tantsutrenni, ei midagi ... Aga vähemalt delegeerisin, et mulle organiseeritaks mingi kaubavoor linnast kohale, sest kõik hädalavajlik on varudest lõpukorral. Asja uuritakse ning antakse teada, et me ikka ellu jääksime. Võimatult keeruline on see saareelu vahel.

Täna hommikul tulin vaid paariks tunniks tööle, et kibedamad asjatoimetused siiski tegemata ei jääks, ja sain juhuslikult kuulda, et perearst on ka täna saarel. Siis kibekähku koju tagasi, ajasin tirtsu voodist välja, talvejope selga ja padavai arstile. Too arstionu arvas aga, et tavaline viirushaigus, seda pidavat praegu palju liikvel olema ( ja asi see siis minu vast nädala eest alles eelmisest haigusest toibunud tibukesel üles korjata oli, eksole ... :((( ). Et siin aitab ikka tavaline kodune loodusravi, piim meega ja üle 38 palaviku võiks lapsel maha võtta. Muud tarkust ei midagi. Ahsoo, seda veel ütles ka, et enam ei peagi iga lapse haiguse järel arstitõendit võtma, ema võib ise kirjutada tõendi ka üle 3 päevasele puudumisele. Hea teada. Südamel sai natuke kergem, et lapse haiguse ei midagi hullemat kui... njah, mingi suvalien viirus....

Aga suhted inimestega tunduvad tervenevat, selle üle on mu rõõm kõige suurem! Väike naeruvirve on jälle silmade taga ja sipelgad jooksevad selga mööda. Nagu oleks ei tea mis suure teoga maha saanud, aga tõesti - viimse nädala jooksul olen jälle hakanud rohkem inimsetega suhtlema, mind on ise üles otsinud inimesed, kes pole endast kaua-kaua märku andnud. See on puhas rõõm, see on hea tunne, kui saad teada, et inimesed pole sind unustanud, nad on sulle mõelnud, sa oled neile tähtis, nad ütlevad sulle ilusaid ja siiraid sõnu.

Neljapäev, 2. september 2010

Kõik, kõik on uus septembrikuus ....

Nii jah, et minu armas väike tirts on nüüd koolilaps. Esimeste muljete põhjal näib, et oma uue staatusega igati rõõmus ja rahul, et mitte öelda särab üle näo nagu päike!!!!
Minul on küll lausa unehäired olnud viimastel päevadel, nagu peaks ise uuuesti kooliteed otsast alustama - kas koolikott on valmis, ega midagi maha ei jäänud? Aga taskurätikud? Aga pliiatsiteritaja? Kuis on lood kooliriietega? puhtad sokid ikka võtsid? ... .... ... .... ...

Uuh, milline jabur kanaemastumine!!! Ma.... ma kohe ei suuda seda uskuda, et tirts peabki hakkama nüüd igal hommikul 5 päeva nädalas kell 7.30 ärkama ning aina kooli ja kodu vahet vantsima. Et ta mul juba nii suur ja tubli on! Aeg lendab ja vist peab tõesti paika vana ütlus, et mida aeg edasi, seda kiiremini aastad lippavad.

Uuued tuuled kipuvad vist puhuma hakkama ka nii töö - kui muu elu rindel. Esimesed tunnismärgid neist aiva ilmutavad end. Seisan nagu tüüpiline õhumärk, poolel teel maa ja taeva vahel, pisut abitult ja suurelt segaduses, ja kõhklen nagu jaksan. Kas ma peaksin... või ei peaks? Kas on targem olla nii nagu praegu või muuta oma elus midagi? Ja kas see muutus saab siis tooma kaasa muutused minu soovitud suunas?
Kui ei riski, ei katseta, ega siis saa kunagi teada. Aga olen andnud enesle mõttes lubaduse kaaluda kõik hoolikalt läbi nagu ühele ehtsale Kaalude esindajale kohane. Aga fakt, et tuleb hakata langetama elu muutvaid otsuseid, on ilmne. Vähemalt tänase päeva seisuga.

Nutta ja naerda tahaks ühekorraga, nii kõikuv meeleolu on - ma ei tea, kas peaksin olema rohkem õnnelik või õnnetu. Aga ma eelistaksin olla pigem ettevaatlikult õnnelik.