Neljapäev, 17. november 2011

Midagi teistsugusest sügisest ka

Juba on uus kuu, kõle ja hall, märkamatult poole peale jõudnud.
Elu veereb ühteaegu kiirelt ja rutiinselt, aeg-ajalt valgustavad seda üksikud eredad hetked, aga enamiku ajast on siiski väike tülpimus, tärkavad lootused, mis maetakse peagi uude pettumusse...

Tegelikult on endal ka kurb lugeda, kuidas ma viimasel ajal end aina masendunumalt väljendan. Huvitaval kombel on novembrikuus toimunud siiski ka väike muutus - olen hakanud taas maha rahunema ja eluga leppima - need on mu igatalvise tardumuse esimesed alged.
Ja elu ei ole mul ka nii üdini jube olnud kui siin mõnes viimasess postituses kajastanud olen.
Head ja ilusad asjad olen miskipärast hoopiski kajastamata unustanud.
Nagu oktoobri alguse Rocca-Al Mares käik koos setokestega ja hobuvankrisõiduga kesk kuldset jahedat sügisest laupäeva. Ja hilisem lotovõiduke kohapeal lahendatud ristsõnaga. Aasta algul ootab ees niisiis Narva-Jõesuu!
Või oktoobrikuine Saaremaa-sõit, mis päädis kollektiivse õhtuse mõnusa oleskeluga nooblis Georg Otsa spaas.
Või ENSV stiilikas kohalikus rahvamajas ja teine pisut tagasihoidlikum möll alles eelmisel nädalavahetusel Mardi-Kadri simmani nime all.
Nii et jah, kui üldine suur sügisväsimus ja -üksindus välja jätta, siis -
eehh, elus on ikka toredat ka!

Pühapäev, 30. oktoober 2011

Sügispoeesiast

Sel aastal siis muusikas taas väike suunamuutus, ühe hää tuttava soovitusel avastasin taas rokkmuusika. Selle sügise absoluutsed lemmikud!!:


Jah, ja tänasest on siis juba kella viiest väljas kotikas, see kohutav pime aeg on jälle käes. Justkui neid kurbi ja masendavaid mõtteid veel vähe oleks. Imelik, sest objektiivsest aspekstist, materiaalses mõttes läheks elu nagu paremaks, aga miski sisemine tühjus on totaalne.
Leian jälle aeg-ajalt, et nutan. Aga mille pärast? Ei tea. Näen enda ümber kummalisi musti varje, mis panevad täiesti võpatama ja tahes-tahtmata küsin endalt, kas minuga on ikka kõik korras?
Kas stress ja masendus avaldavad end tõesti lisaks spontaansetele viha-ja rahulolematusepursetele ka majas vilksavate tumeadate varjudena? Või on asi siiski vaid selles, et olen kogu nädalavahetuse järelejätmatult neid raskepäraselt lüürilisi Soome Sügispoeete aina kuulanud ja kuulanud ja kuulanud ja enesele nii hinge lasknud, et maailmast mu ümber ongi järele jäänud vaid imelik lummutis....

Reede, 14. oktoober 2011

Sügise heitlikud värvid

Lihtsalt üks päevikukatke, kirjutatud juba nädala alguses, kuid ajapuudusel riputan selle üles alles nüüd.

Eile oli maagiline päev – 9.10.11. Mitte sellepärast, et see juhtus olema ka minu sünnipäev, vaid too pühapäev oli lihtsalt täis sügise idülliliselt karget ja säravat ilu. Juba pudenenud, ent veel nii värviküllased lehed sahisesid tasakesi, päike paitas jaheda tuulega suisa kõrvuti, loodus lõhnas niiskelt, vägeandvalt ja tummiselt. Asfaldil sädelesid lombid, need ei jõua nüüd enam ka mitmepäevase päikese käes enam kuivada, ning uniseid kärbseid oli siin-seal veel sumisemas küllalt.
Selliste päevadega on tore olla õdusalt ja pisut omaette. Sattusin uitamisi ühte väljast segasummasuvilat meenutavasse, seest aga väga hubasesse heledat verd taresse. Imetlesin suuri silmi vana soojaõhkavat leivaahju, suurt aeglaselt astuvat seinakella, rõõmsatriibulisi kaltsuvaipu, iilingutes lehvivaid õhulisi pitskardinaid, rüüpasin suurest maia kassi pildiga tassist kuumalt hõõguvat ingveriteed … ja olin nii-nii hetkes kui vähegi oskasin.
Väljas on oktoober juba metsviinapuude lehed sügavalt veinipunaseks värvinud, rohi aga hakkab järjest enam luituma, madalaks vajuma, külmaunne vajuma. Kummaline, kuidagi ausalt vaatlev ja samas hinges kurbusi tekitav on neid iga-aastasi muutusi looduses jälgida nentides, et jälle kord saab ring täis. Maailm pöörleb oma teljel ikka edasi. Hoolimata inimese sisemistest heitlustest, muutumistest või plaanidest. Ning ometi - olgu inimene sisimas nii tõrges, piinlev või segaduses kui tahes, selline paratamatuse aistimine annab tahes-tahtmata tagasi kusagil hingesoppides pesitseva Suure Rahu. Hingamise õige rütmi. Oma olemasolu loomuliku ja tänuliku tunnetuse.

Ja kui teistmoodi oli mu maailm peaaegu nädala eest, mil olin nii... üllatunud, haavatud, muutumas... Ühest kohtumisest, ühest ootamatust kõnelusest.

Tol teisipäeval sõitsin õhtul mingi imeliku aje najal Haapsallu. Hinges oli selline nimetamatu raskus, mis poleks lasknud tol õhtul kodus omaette olla.
Kell oli juba pisut üle poole kümne õhtul kui oma toimetustega lõpetasin ja … ilma mingi mõistliku seletuseta tulin, nutt kurgus pitsitamas, välja tänavatele uitama. Ilm oli parajalt tuuline-tormine, argipäevale kohaselt olid tänavad juba tühjad, kõledad, kajavad. Kui nüüd tagantjärele meenutada, siis ega ma vist tolle pooleteisetunnise hilise retke jooksul rohkem kui paari-kolme inimest kohanudki.
Ma polnud kunagises kodulinnas jalutanud juba mäletamatuid aegu. Mere ääres küll, aga mitte tänavatel, majade vahel.
Alustasin vanalinna kandist, päris lossimüüride lähedusest ning suundusin edasi linnasüdame poole, vältides siiski võimalikult palju peatänavat, põigates aina sisse järgmise uitmõttena pähe tulnud uulitsaavast.
Jah, niisiis, kiira-käära suuremate ja vähemate, uuemate ja vanemate majade vahel, aknasilmadest vilkumas hilisõhtust hubast olemist. Viimased sügisesed õied aedades on juba külmast ööõhust longu vajunud, selge tähine taevas aeg-ajalt vilkuva kuuvarjuga ülal, tuul juukseid sasimas, külmi mahlakaid õunu aga aina puude otsast potsatamas.
Mulle meeldib öö, seletamatul ja müstilisel kombel. Mulle meeldib seisatada keset tühja asfaldivälja ning pead kuklasse ajades unustada laterna kunstlik valgus enese ümber, meeldib tumedat laotust vaadata ja unistada. Midagi võimast, hullutavat ja ürgset süttib mu meeltes nuusutades tuult, mis toob meelde nimetamatuid igatsusi, vaid pooleldi teadlikke soove, mis on läbi põimunud ühtaegu ilusast ja valusast, lootusest ja hirmust, magusast ja kibedast …
Aeg-ajalt lipsab kusagil taamalt mööda mõni vari. Kõpsuvad kellegi kiired sammud. Üksik naerukilge. Üle näo vilksab viivuks mööduva auto laternate valgusvihk. Siis olen taas omapäi. Kusagil siinsamas tuksleb veel elusid küllalt, aga mina olen siiski sellest eemal. Vaid käe väljasirutuse kaugusel, ent siiski. Mina linnas. Või linn minus.
Olen tulvil kõhklusi ja heitlusi, kuid siirdun edasi uude linnaossa, olles ammugi möödunud punktidest, kus esiti kavatsesin oma jalutuskäigu lõpetada. Õhtustest minutitest saavad pisitasa öised tunnid. Imelik loomusund aga kannab mind edasi. Raskus hinges pole veel lõplikult lahtunud.
Õigupoolest, ega ma oskagi iseendas selguse saamiseks midagi küsida, et endale vastata. Lihtsalt kõnnin. Mõttetorm on nii suur, et lausa tunnen, kuidas ebamäärased emotsioonitulvad teineteist eemale peletades must üle hoovavad, ühtki katket ei jõua päris lõpuni mõelda, sest juba enne on uus platsis, veelgi segasem ja vastandlikum kui eelmine.
Olen tõsiselt imestunud, et vaid paar ettevaatlikult lausutud peletussõna mind sel moel haavasid, mu nii põhjalikult rivist välja lõid. Inimeste vastasmõjud on imelikud. Küsin endalt mitmendat- setmendat korda, mis siis õigupoolest juhtus? Vaid väike vääritimõistmine, ei muud. Ja ometi kõnnin siin lagedas linnas, üksi keset ööd, silmad pisaraid täis ( ei teagi, on need rohkem seletamatust hinge salavaevast või aina külmemaks muutuvast tuulest või mõlemast kokku) ja tunnen, et olen korraga täiesti liimist lahti …
Jah, ma ei oska küsida. Ent küsimata jätmine oleks veelgi hullem. Sa ütlesid - sõprus pole ju ainult kirjad, helistamised ja sõnumid. Jah, kahtlemata, sõprus on ka erinevate päevade ja ööde meeleolud, ilmevirvendused suunurkades, ilmeksimatu kehakeel, valguse vastuhelk palgeil, tämbrivärvingud öeldud sõnades, koosoldud hetkede võlu, lemmikkoogi maitse, viirukihõng sõõrmeis ja tuhat muud pisiasja, mis inimesi teineteisega ühendavad.
Tundub, et alles nüüd olen hakanud mõistma inimhinge sügavamat säsi. See on ühtaegu valus ja ilus avastus.
Jälle aasta vanem.
Jälle aasta targem.

Neljapäev, 15. september 2011

Hinge pealt raskust vähemaks

Esimesed sügistormid õnnelikult üle elatud.
Elu on töö- ja suhtlemisterohke, aga mingi nimetu melanhoolia on ikka peal. Pole teistsuguse elurütmiga vist veel lõplikult harjuda suutnud. On tulnud esimesi vastukajasid uuele tööle - nii ühest kui teiset, nii heast kui halvast...
Ses mõttes on töö koolis ikka midagi hoopis muud - saad olla rohkem inimeste ja suhtlemise keskel ja tagasiside on samuti kiirem, ehkki vahel paratamatult ka valusam.
Olen kogu septembri vaguralt saarel istunud, püüdes oma aega paremini ümber jagada, õppides koos lastega tunnis olema, käituma, iseennast jälgima.
Ehh, ikka tuleb prohmakaid, kus tahaks kahe käega peast kinni haarata ja halada - miks peab elu nii keeruline olema, miks ma ometi nii tühiste asjade peale närvi lähen, kui kõik ei lähe esimese hooga minu tahtmist mööda? Mitte et ma oleksin närviline ja kibestunud pedagoog, kes klassi ees näost punaseks värvub ja sülge pritsib, enesekontrolliga on mul õnneks kõik veel korras, aga seiseheitlused on need, mis kuidagi ei lõpe. Alalised õhtused ( ja vahel ka varahommikused) põdemised, mis ei lase korralikult keskenduda on need, mis närve krussi tõmbavad ja kodus omaette hädaldama panevad.
Ja üksijäämise hetkil on tunne eriti nukker. Hing on täiesti tühja täis, pole ruumi ega tahtmist millegi jaoks. On tunne, et ettevõetud asjad ei vii sihile ja hirm, et jäängi kogu eluks üksikuks hundiks, siia kõrvalisse, ligipääsmatusse paika sahisevate puudu varju elama - olema, omaette ulguma...
Njaa, vahel ei tea isegi õieti, mida oma postitusega öelda tahan. Lihtsalt tahaks hinge peale raskust vähemaks laadida...

Reede, 2. september 2011

Muutused saabusid...

.... nagu ikka üleöö ja olid üllatavad, ehkki vahest mõneti isegi aimatavad.
Et siis sellest aastast jälle kaks tööd kõrvu jooksmas pluss veel vabast ajast saare hüvanguks nokitsemine...
Njah, täna keset päeva, kui oma asutus oli lukus ja istusin vallas koosolekul ja samal ajal tiksus peas mõte, et juba 2 minuti pärast pean üle õue koolimajja tundi andma jooksma... siis oli küll tunne, et mind võiks kolm olla. Vähemalt.
Muidugi on tore olla kasulik ja vajatud, aga kui nüüd ausalt enesele otsa vaadata, siis - kaua ma niimoodi jaksan, kolmel tandril korraga teovõimeline, agar, loov, edasiviiv jne olla?
Eks aeg näitab.
Elu on kiire kui karussell ja mul on juba ette kahju, et enam ilmselt nii tihti blogistama ei jõua, kui seda sooviksin. Juba praegu, tänasel hetkelgi on taas olnud asju ja käike, millest pajatada.
Näiteks eelmine nädalavahetus Hiiumaal. Soe, suvelõpuhõnguline olemine, suuremat sorti line-tantsimine, mis laadis mind kujuteldamatul kombel ( terve suvi otsa pole peaaegu üldse tantsinud ja nüüd korraga 3 päeva jutti, aga mulle ikka oli vähe, nii kahju oli ära tulla...).
Ma polegi Hiiuumal juba vähemalt 10 aastat käinud, nii mõndagi oli vajunud unustustehõlma, aga samas olid maastikud ka kuidagipidi tuttavlikud. Ronisime natuke Rebasemägedes, kiikasime Kõpu tuletorni, imetlesime Kärdla kraatrit, einestasime Kohvilähkris, segasime kohalikke lambaid, kes ühe vaatamiusväärsusena reklaamitud pukktuuliku ümber heitunult määgisid, käisime sulistamas surfiparadiisis ning päeva naelana suutsime peale pikka künklikel külavaheteedel loksumist üles leida ka Hiiumaa-Eiffeli, sealsetel mõnusatel roigaskiikedel tukkuda ja kändudelt värsisepa veeretusi kokku veerida.
Laupäeval olime kusagil Kõrgessaare lähistel ühel kaunil muinastulel ja nägime ümberkaudsetel kallastel veel viit samasugust. Ülejäänud aja, nagu öeldud, sisustas suurepäraselt ohjeldamatu tantsimine.

Ahjaa, ja vahepeal olen hakanud ka filmigurmaaniks. Sel suvel olen omale soetanud juba kolm väga hääd linateost.
Südasuvine avastus oli "Tuukrikell ja liblikas"



Ja augustis lisandus tollele ja "Kuninga kõnele" veel esmalt "Karusnahk":



ning seejärel "Eleegia":



Ei oskagi neid filme omavahel võrrelda ega üht teisele eelistada, kõik need mainitud on omamoodi head. Ainulaadsed. Võimsad. Ega nood treilerid anna ka tegelikku õhustikku ju kuigi hästi edasi. Parimal juhul ehk maalivad aimatavd õhkõrnad piirjooned silma ette. Kui sedagi.

Esmaspäev, 22. august 2011

Aeglaselt ja raskelt

Augusti teine pool on minu meelest alati kuidagi melanhoolne- see on suvest loobumise aeg, mil elu rühib edasi aeglaselt ja raskelt. Veel on ilm roheline ja sirtsude koor tahab õhtuti kõrvu lukustada. Ööd on tihkelt sametmustad ja selgetel aegadel siravad taevas tähed, aga miski pitsitab hinge. Pole enam seda kergust ja rõõmu, mis juunis-juulis.
Ja kui siis ka elus on ajad, mis ei tõota kuigi suurt helgust, siis... Terve eilse päeva käisin ringi, imelik nutt kurku kraapimas, kurb ja nõutu, olles vahelduva eduga kord pisut optimistlikum, kord jälle üleni pisarais. Kõik on lahtine, elu teeb haiget, ei tea, mis edasi saab... Kallis A läks eile tagasi mere taha ja me mõlemad olime selle pärast pisarateni kurvad.... Tirtsu parim sõbranna läheb homme ära oma Lõuna - Eesti kodusse ja juba loetud päevade pärast on september ja kool, millele järgneb...
Ah, sügis, süngus, pori ja pimedus hiilivad juba liiga õõvastavalt ligi, proovi sa iga hetk siis tugev ja võimas olla. Lihtsalt ei jõua seda, muretu suvi on läbi, nüüd tuleb taas elu täie tõsidusega rinda pista. Olgu mulle siis lohutuseks kasvõi haldjalik ja võimas Lisa Gerrard, keda sinutorus ka väga ilmekalt kommenteeriti: Things can be holy to a person without it being religious...


Teisipäev, 16. august 2011

VDA

Tore ja teistmoodi nädalavahetus kodulinnas.
Jah, mulle meeldib väga Haapsalus Valge Daami aegu, kui peatänav on kogu vanalinna ulatuses liiklusele suletud ja seal on hoopiski hulgakaupa kaubitsejaid, rõõmsalt elevil inimesi ja muusikat ning suvesoe õhk lõhnab mee ja viiruki ja loomanaha ja värvide ja saiakeste ja suitsusingi ja jäätise ja mille kõige järele....
Kõndsime tirtsuga kohe puhtast rahva ja melu sees olemise mõnust paar tiiru niisama edasi- tagasi ja iga kord tuli mõni tore kaubitseja, kes pakkus maitsta tatraõiemett või küüslaugumandleid või singitükikest või palus nuusutuda omavalmistatud seepi või ...Ja muidugi nägime igasugu toredaid tuttavaid, kellest mõnda polnud tõepoolest juba paar aastat trehvanud ja seda suurem oli rõõm juhuslikust kohtumisest!!
Ah, ma ei teagi, olen vist sel suvel liiga palju oma vaikse saare peal istunud, et paaripäevane laadamelu mulle niiviisi pähe lõi. Igatahes lahkusin sealt paari imeilusate pikkade ja tilisevate kõrvarõngaste ja ammuigatsetud tatrapadja võrra rikkamana. Tirts sai uhke käemaalingu ja suure purgi talumett.
Aga tegelikult on Valge Daami Aja põhirõhk minu jaoks siiski tänavakontsertidel ja nende toimumise järgi sean ka oma ajagraafikut. Niisiis said seekord ära vaadatud:
Epp Petrone`muinasjutuhommik- kahjuks jäime sinna kõvasti hiljaks, sest selle toimumiskohta oli miskipärast muudetud ja tirts sai ainult muinasjutu viimaste lausete põhjal pilti joonistada ( ja hiiglasekasvu tõmmu Justin Petrone seisis oma fotokaga otse minu kõrval, nii et tundsin end täieliku päkapikuna:)) ;
kõhutantsutrupp Iiriseõied - hmm, mulle meeldib kõhutantsu vaadata, kui seda oskuslikult esitatakse ja neil on vaieldamatult imeilusad esinemiskostüümid, aga... no midagi jäi ikka neil eletamatul kombel siiski puudu...;
Black Coffee tantsutrupp - no omas headuses, ei oskagi neid kuidagi kommenteerida, palju nähtud ka neid juba, et midagi uut lisada.

Marvi Vallaste keskpäevaswingile pole samuti vähimatki ette heita- rõõmsameelne, dzässilik, ning põhiosas eestikeelne repertuaar, lisaks suurepärane saatjaskond proffide muusikute ( Toomas Rull, Peedu Kass, Tiit Kalluste) näol, ega sealt ei saanudki muud kui igati kõrvupaitav tulemus tulla.

Õed Anneli ja Ilona ning Tõun - nende kontsert oli mu meelest kogu VDA 2011 parim etteaste!! Eks see oli muidugi täpselt minu maitsele sobilik mõtlik muusika ka, mis pealegi on ka nii "Valguseotsija" kui Jääääre plaatidelt juba omajagu tuttavlik. Ent samas oli see lihtne kitarr ja vahetu suhtlemine publikuga... kuidagi hinge läks see kontsert.
Väike meenutus on samalaadselt kontserdilt, mis toimus küll juba mõne aasta eest, ehkki tookord oli esinejaid laval rohkem, aga usun, et sealgi oli meeleolu sarnane, sest nii toimumispaik kui üritus on ju täpselt sama.


Vahepeale jäi väike tunnine line-tantsu vabakava Aafrika rannas ning siis tagasi linna peale ning lõpetuseks veel:
popp ja noortepärane HU? kontsert. Ega ma sellelt koosseisult enne kontserti peale nende kuulsaima loo "Absoluutselt" suurt midagi ei teadnud, aga et see muidu mitte eriti minu maitsele lugu on tehtud mõnusa irooniaga tänapäeva tibinduse pihta, läksime kuulama. Tirtsule meeldis HU väga, istus terve kontserdi vaguralt paigal ega möllanud vaatamata mitmetele ahvatlejatele üldse teiste lastega ringi( kuigi see üdini tehniline klublik muusika soodustas igati nii jalakeerutust kui lihtsalt suvaliust ringitõmblemist!). Rahvast oli kontsrdil muidugi päris palju ( ja kusjuures täiesti seinast seina, mitte ainult noored!!) ja mulle ka täitsa meeldis, leidsin veel ühe moodsalt sarkastilise loo neilt, ( mõtlesin isegi, et paneks selle Facebooki üles, aga ikka ei pannud veel seekord:D )



Päris öö hakul aga veel Valge Daami legendi etendus - tirtsul oli taas muljeid kuhjaga, sest ta pole varem ühtki Valge Daami etendust ( ega vist ka üldse ühtki vabaõhuetendust) varem näinud ja iga antukese aja tagant oli vaja ärevalt midagi sosistada. Eks öine lossipark ja selge täiskuu ja salalik etendus tegid ka oma töö. Laps sai loodetavasti suure elamuse pikaks ajaks.

Kolmapäev, 10. august 2011

Augusti esimesest nädalast

Nonii, kohe esimesel augusti päeval murdis kummaline külmetushaigus maha tirtsu ja niipea kui tema hakkas esimesi tervenemismärke ilmutama, loomulikult ka minu, nii et reedel pidin hoogsalt tõusva palaviku tõttu lausa tööpäeva poolikuks jätma. Saatsin aga teatise kõrgemale poole teele ning lootsin nädalavahetusel rahulikult omas tempos terveneda.
Sain aga vaevalt mõne tunni tekikuhja all külmaväriseda ja pead valutada, kui hakkas riburadapidi kõnesid tulema. Esimene teatas, et juba õhtuks peaks koduukse taha ilmuma ammulubatud arvuti ning kohe pool tunnikest hiljem nõuti mind nädalavahetuseks naabermajja tööle. No head haigust seega!!
Ajasin end värisevi jalu aga püsti ning üritasin üüratute liitrite taimeteede ning valuvaigistite-palavikualandjate toel enam-vähem inimene välja näha. Arvutitooja oli küll väheke ehmunud ja päris ebakindlalt, kas ikka öömaja tohib paluda või tuleb kuusealusega leppida. Vastasin, et ju ikka peavarju saab, eks siis hiljem näha ole, kas nakkus kandus edasi või ei.
Hommikul lahkus rahutu külaline õnneks kiirelt oma teed ning mina vantsisin hoolimata hullult lurisevast ninast ning palavikujärgsest nõrgast olemisest tööpostile, kus sai kogu päeva nõusid pestud, pesu triigitud, tube kraamitud, serveeritud, siis juba uuesti nõusid pesta-kuivatada ja... Oh mõnus vaheldus ja seltskond on ka seal alati nii tore, et haigus ununes sootuks.
Pühapäeva pealelõunal olime aga tirtsuga juba nii kobedad, et läksime metsa seenele ja kui väike eksimiseviperus ( no ma ütlen, et selle metsaga on mul mingi imelik kana kitkuda, sest juba teist aastat järjest püüab ta mind endasse ära eksitada!) välja arvata, saime juba kahe tunniga üüratu koguse kukekaid. Kuidas ma neid realiseerima hakkan, ma väga täpselt veel ei tea, aga fakt on see, et seeni o n mul nüüd PALJU.

Toreda üllatusena avastasin, et minu kevadel seemnetena mahapudistatud saialilledest esimene pääsuke on õiepunga valla löönud ja särab nüüd nagu tõeline oranz päike keset mu muidu ühtlaselt rohelist õuemuru, tema kõrval võtab aga hoogu juba ka teine suurenev õienupp ning loodan, et teisedki suuremad taimed saavad mind oma erksa iluga ehk veel sügise hakul rõõmustada. Kuidagi uhke tunne on südames oma lillede pärast- ikkagi otsast otsani ise kasvatatud ning kompostiga poputatud!!
Veel avastasin eile esimese Minu-sarja raamatu, mis mulle tõeliselt meeldib- Sigrid Suu-Peica "Minu Horvaatia". Neelan seda lausa ühe sõõmuga ja tunnen aeg-ajalt iseennast ära - kaunis loodus, väikese üksildase saare isoleeritus, väike ja endassetõmbunud maailm. Autor on seal võõra riigi territooriumil elanud üsna samasugust elu, nagu mina siinsamas Eestis juba mitmeid aastaid. Ja kui raamat meeldib, siis hakkadki tahes-tahtmata pisut suuremat huvi tundma ka laiemalt - olen täna mitu artiklit netist Horvaatia kohta läbi lugenud ja Youtube`st selle maa muusikat kuulanud ja juba on tekkimas väike kihk seda paika maamunal ka ise uudistama minna!

Eile aga võtsingi end kokku ning hakkasin seenehoidiseid tegema- esimese korraga sain 2 liitrist purki ainult, nö prooviks, aga täitsa head jäid, ning et marinaadi jäi veel üle, kavatsen täna köögis mässamist jätkata. Mitte ainult seente, vaid ka porgandite, suvikõvitsa, kurkidega. Nagu üks õige maainimene elama peab - ikka suvi otsa talveks valmistudes ja hoidiseid vaaritades, ainus väike mure on see, et nüüd kipuvad purgid otsa saama, mida kevadel kui jalus olevat üleliigset träni mitu kotitäit prügimajja sai kantud. Nüüd on omad vitsad, eks ole :)))

Kolmapäev, 3. august 2011

Ühest elamusest ...

Juuli lõpupäevil käis meie saarel külas üks mu suuremaid lemmikuid Eesti muusikast.
Tegin täna lehele sellest kontseridst artiklit ja olin hopsti tagasi selles kaunis äikesejärgses, hunnitult lõhnavas, natuke nukras ja ühtlasi natuke ülevas õhtus, kergelt melanhoolses meeleolus, jälgimas vaikset loojanguleegitsust nooorte männilatvade kohal, tundes end ühtpidi väga üksi ja teistpidi ka üpris õnnelikuna, et saan oma lemmikutega pea külg-külje kõrval istuda, neid naudinguga kuulata, võtta ja jätta endasse tallele see imekaunis õhtu sest imepärasest ja kummalisest suvest.
Leidsin ka ühe nende paljudest ainukordselt ilusatest lauludest seda meenunud meeleolu ilmestama. Hmm, see pole küll see päris-päris Jäääär, mis seda pealkirja kuuldes kõrvus kumsema hakkab, aga siiski ... ilus, ilmekas, lummutuslik ning oma mõtliku, aeglaselt astuva rütmiga sesse melanhooliasse isegi ülimalt sobilik.

Reede, 29. juuli 2011

Muljeid varajuulisest päälinnast

1. Päev - tappev kuumus, istume tirtsuga Vabaduse väljakul Ahhaa keskuse ees ning ei suuda ristini ronida, varjus + 32.
Lõuna tuttava tuttava lokaalis - ahjulõhe ja pannkoogid, hmmm!!.
Õhtul ronime jäätiste toel Toompeale, jalutame mööda selle varjulisi nõlvu, imetleme erinavtelt platvormidelt ilusaid linnapanoraame. Viimasel platvormil kõõludes jääb kõrvu mõnus muusika ning satume vabaõhu veinikohvikusse, kus musitseerivad Muusikaakadeemia noored, lauljatar meenutab nii oma välimuselt kui häälelt Kärt Tomingat. Istume mõnusates korvtoolides, limpisime V-ga jahedat valget veini ( 5 eurot pokaal) ning naudime terve tunni mõbnusiad jazzi- ja bossarütme.

2. päev - Hommikune sebimine Viru keskuses, suudan üllatavalt hästi ses tohutus rahvamassis hakkama saada ja orienteeruda. Otsime mööda kesklinna tulutult trollipeatust, et sõita loomaaeda. Viimaks loobun tulutust jahmerdamisest ning võtame kindla suuna Balti Jaama, seal ongi õige troll parasjagu ees. Hops ja oleme kohal.
Looomaaia väravas ennetav jalgade plaasterdamine ja siis 3,5 tundi kõnnimaratoni. Kuumus on endiselt tappev, ei suhkruvatt, suur jäätisekokteil ega mineraalvesi aita selle vastu. Enamik suuri loomi jääb taas nägemata, isegi karud on seekord leitsakuvarjus, tiigritest ja teistest toredatest rääkimata.
Õhtul, õieti küll ööhakul, teeme väikese Kalamaja tiiru ja kõnnime mööda Kultuurikilomeetrit. Möödume Kalaturust, vanadest vanglahoonetest, paljudest kunstipärastest ning seejärel tunduvalt vähem kunstipärastest graffititest. Seal kõndides on peaaegu tsivilisatsioonist eemalolemise tunne, suure linna lähedust reedab vaid katkematu vaikne taustamüra - liikluse pidev undamine, tümpsuhelid kauguses, üksikud katked inimhäältest ning aeg-ajalt roheluse taustal vilksavad valgustatud aknad.

3. päev - Laulupeo rongkäik. Jõuame Draamateatri juurde just selleks ajaks, et näha möödumas rongkäigu saba - Viljandit ja Võrut. Siis paneme tempot juurde, lõikame otseteed läbi Viru keskuse ning tormame mööda Narva maanteed aina edasi ning jõuame nii peaaegu et pärnakateni välja. Tegelikult sammub ju seal 2 rongkäiku kõrvu - ühes keset sõiduteed marssivate kaunites kostüümides esinejatega ka vähemalt sama suur hulk nende poolehoidjaid ja /või niisama uudishimulikke neist kahel pool kõnniteedel. Kõnnime rongkäigulistega kuni Russalkani, seal väsime ja teeme teispool väikesel haljasalal hingetõmbepausi.
Kopsaka piletihinna tõttu me kontsrdile ei jää, vaid suundume seeasemel hoopis Kadriorgu. Pika otsimise peale satume toredasse NOPI kohvikuse. Sööme imehead peedirisotot ning Nopi hamburgerit ( see pole üldse mingi tavaline hamburger, vaid tõeline täispraad, mille hävitamisega tirtsul tõsiseid raskusi tekkis!!).
Kõhud täis, suundume toredasse lastemuuseumi, mille nimes sisalduvad sellised nimed nagu Milla, Miia ja Manda. Tirts toimetab seal mõnuga kuni muuseumi sulgemiseni välja ja ka suurtele on seal väheke vahvat tegevust.
Õhtul privaatne veiniõhtu Cesaria Evora saatel

ning hilisõhtune jalutuskäik Laboratooriumi tänavat pidi - se on üks salapärane ja müstiline tänav täiesti vanalinna servas, mille kohta V-l nii mõndagi huvitavat oli jutustada.

4. päev -Hommik Solarise Apollo raamatupoes veedetud, võiski alata tagasisõit kodusaarele.

Reede, 15. juuli 2011

In my secret life

Oli üks sellise pealkirjaga laul kunagi, Leonhard Cohenil vist, kui ma ei eksi...
Igatahes jah, mul on olnud ilus ja salapärane suvi, minu unelmad on täitunud. On olnud sooja, hellust, ilu sügavat tõsidust, ime-imelisi hetki ...
Sõnad on nii mannetud kõike olnut ja olevat edasi andma.
On siiski suur õnn elada just siin ja praegu!!!

Neljapäev, 30. juuni 2011

Juuni viimane

Tundub, et elu on jälle ilusam, vindumine on otsa saanud ja peaaegu et saan jääle täiel rinnal elada.
Vaatasin lõpuks ära ammu igatsetud filmi "Kuninga kõne", ja lihtsalt PIDIN selle omale erakogusse ka ostma. NII HEA asi lihtsalt!
Sain suve hakul natuke tööd nokitseda, hoopis teistsugust kui igapäevaselt teen, aga peab tunnistama, et füüsiline rügamine aitab imehästi vaimul puhata. Just seda mul vaja ongi.

Ja kui veel hommikul kell 04.35 helistatkse lihtsalt selleks, et öelda - on kauni päeva algus, ärka ja naudi koos minuga seda päikesetõusu, teine küll teispool mobiilitoru ja taustaks helistaja torust kostev kajakate kisa... Ma olen võibolla vanamoeline, aga minu meelest oli see romantiline. Ja ilus. See läks mulle hinge. Sentimentaalne nagu ma olen.

:)))

Esmaspäev, 27. juuni 2011

Jaanijärgne

Näib, et elu läheb siiski edasi, sest nii toredat jaaniaega polegi mul juba kaua olnud.
Jah, uskumatu, et mina, kes ma muidu ju loomult na eraklik ja üksihoidev olen, suutsin suisa 4 päeva jutti rõõmsa, tegusa, erksana külalisi võõrustada. Oli tõeline siblimine - ühed tulid, teised läksid ja mõned külastused ka kattusid. Aga kõik olid sõbralikud ja aeg lendas tuuletiivul.
Ära sai nähtud väikese viivtusega alanud saare jaanik, külastatud pudi-padi laata, käidud jalgsi Svibys ujumas, mängitud ohtralt Aliast ja muid toredaid lauamänge, meie õuel ja mujalgi pisut grillitud ja sündmuste krooniks oli muidugi võrratu laupäevaõhtune suitsusaun, mis tegi olemise nii-nii teiseks, see oli kohe tohutu positiivse energia laks!!

Ja tänasest olen ametlikult puhkusel, ehkki mõned poolikud tegemised tahavad lõpuleviimist ja nii ma istungi juba kolmandat tundi ikka truult tööl ja ootan pikisimi, et arvuti end viimaks kokku võtaks ja vajaliku teele läkitaks, et mina saaks hakata mõnusat suve nautima...

Neljapäev, 16. juuni 2011

Viidipäeva paiku

Jah, eelmisest postitusest võis must väga kole mulje küll jääda. Aga ennast oli vaja kuidagi tühjaks laadida ja pärast sellist totaalset hala hakkas veidi kergem ka.
Eile käisime tirtsuga linnas ennast tuulutamas, sest 3 viimast pingelist nädalat oleme vaid kodus vahtinud. Tuulutus kulus väga marjaks ära ja palju asju sai ka korda aetud.
Süda on kergem ka sellest, et lõpuks ometi on tirtsu südamesõbranna jälle saarel suvitamas ning tirts ei pea enam pikki halle päevi minu töö juures igavledes mööda saatma.
Toredad inimesed hoiavad ühendust, eks sealt need lootusekiiredki pärine, st ega suurenenud probleemihunniku tõttu elu veel päriselt seisma saa jääda. Loen palju tarku raamatuid, sain kätte ammuigatsetud teose Maria Tilga "Minu isa Gunnar Aarma". Tore lugemine, kuigi ma eriti uut teada pole sealt saanud, aga nii teose autor kui peategleane on minu jaoks väga sümpaatsed isikud. Olen hästi palju kunagi enda jaoks üles kirjutanud Gunnar Aarma raamatutest "Kuidas saada õnnelikuks" ja "Mida paljud ei tea" ning muidugi kuulanud tema loenguid, lugenud muid asju. Ja alles üsna hiljuti sain teada, et Maria Tilk on tema tütar - juhtusin ööülikoolis paari aasta eest kuulama Maria loengut "Looduse põhirütmid", mis ka nii hästi minu mõtete ja hoiakutega sobis, et mõtelsin - vot, tark naine, mulle ta meeldib. Ja nüüd siis tean, et targa isa tütar veel pealekauba!!

Üksindust on peletanud ka kalli A kõned, kaugelt mere tagant. Naljakas, kuidas mõne inimesega tekkinud side ei kao ajas ära. Isegi kui ta on kaugel, isegi kui ta ei helista ega anna üldse endast mingit elumärki, siis ikkagi vaistlikult tead, et kusagil on ta olemas, toetab sind kasvõi mõttes. A-ga just nii on. Me pole kohtunud veeburari lõpupäevist alates. Helistanud oleme selle aja jooksul vast nii 2-3 korda. Aga ikka mõtlen ta peale ja tunnen, et just temalt saan praegu ehk enim tuge, mida on viimasel ajal nii vajaka jäänud. Nagu ühes hea raamatus ( Toni Morrissoni "Armas") kunagi öeldi: " Tore, kui sul on olemas inimene, kes on su hinge sõber. Sa võid koost laguneda ja kokku vajuda. Ta võtab su killud maast üles ja annab need sulle õigesti kokkupanduna tagasi." A - ga on mul tõesti väga vedanud. Ta on minu sõber. Minu tugi. Minu pelgupaik.
Loomulikult teeb vahel igatsus hirmsasti haiget, aga taltsutan ennast ja mõtlen vaid hääd, meenutan ilusat. Näen muidugi teda sageli unes, aiman seal asju ette ( nägin nt, et ta käis aprilis Eestis, aga ainult korraks- ja kui ta viimaks emadepäeval mulle helistas, tuligi välja, et nii just oligi. Ja paari nädala eest nägin, et jaanipäeva paiku ta tuleb uuesti ja nüüd ta ütleski, et järgmine nädal on ta tulemas, siis loodetavasti pikemaks ajaks!).
Nüüd, viimasel nädalal on A mitu kora helistanud ja öelnud, et tahaks juba kodus tagasi olla. Nii hea ja soe tunne on, kui ta ühendust võtab. Tihti on isegi nii, et mõlemad vaikime telefoni otsas, ei oskagi nagu midagi öelda, lihtsalt hea on teineteise vaikust kuulata, olla kasvõi sel kombel natuke ühenduses ...
Ootan ja loodan sisimas väga, et see suvi siiski ei ole päris hukule määratud. Märgid justkui oleksid pisutki lootustandvad.

Teisipäev, 14. juuni 2011

Väsinult

Olen omadega otsas.
Väsimus kõigest on nii suur, et süda läigib.
Kuklas kumiseb.
Mellekohtades kohiseb.
Närvid on püsti.
Ei taha.
Ei oska.
Ei suuda.
Tunnen ennast keset kaunist kodupaika äkki nagu paaria. Tagaaetav.
Isegi nutta enam ei jaksa.

Minu lootust hoiavad elus vaid üksikud väikesed lootusekiired.

Olen kusagil augus.
Loodetavasti hakkab kunagi parem.

Teisipäev, 31. mai 2011

Vahepeal

Suure enesehaletsuse vahel jõudisn eile siiski viimaks ka esimest korda sel keavdel muru niita ning mu toast õue kupatatud saialilled on täies elujõus ning näivad oma uue asukohaga künkatipul troonivas puukastikeses keset päikesepaistet ülimalt rahul olevat.
Umbes kuu aja eest maha pandud pojeng ajab väikesi võsusid. Olen nii-nii rõõmus, et ta ellu jäi! Järgmisel suvel ehk on siis mulle magamistoa akna alla lopsakat ja lõhnavat põõsast loota.
Ja ööbikud on ka viimaks ometi kohal. Sel aastal võtis see tulemine neil ikka aega.

Esmaspäev, 30. mai 2011

Natuke lõpumeeleolune

Juba ongi mai lõpp käes - loodus on küll imekaunis, aga õhk on külm, tuul ja vihm pigem sügisesed kui suvealgust tõotavad...
Ja tuju pole viimasel ajal sugugi kiita. Elu on taaskord ette käänanud oma tumedama palge. Korraga on väga paljud asjad halvasti. Või viltu. Aga see on juba peaegu et Murphy seadus, et kui juba valatakse, siis täie mõnuga...
Sõnaga- tunnen, et ei oska järsku enam elada, olen kuhugi kaotanud oma lootusrikkuse prillid ja näen ehmatava realistikkusega, millist elu ma tegelikult elan. Tajun, millised inimesed on minu ümber. Teen valusaid korrektuure. Mõnele inimesele olen ilmselt oma järsult muutunud käitumisega pisut ülkohtuki teinud....
Sõnaga, et mitte pikalt halada, on olukord selline:
Olen osutunud ebaõnnestunud lapsevanemaks, kes peab oma käitumismalle ilmselt mõne spetsialisti abiga pisut uuele kursile suunama; samas pean töötama tingimustes, mis on kiirelt muutunud mitme teguri võrra kehvemaks ning lisaks on kodune elamine järjekordselt sipelgaid täis...

Siiski on mõni positiiven elamus kah lõppu lisada:
meie saarel käis külas Aleksei Turovski, keda kuulata oli puhas rõõm!
Osalesin laupäeval Läänemaa tantsupeol, millest võttis osa sadade rahvatantsijatega kõrvu ka ligi 50 line-tantsijat ning meie etteaste läks kenasti, see võeti publiku poolt tugeva aplausiga vastu.
Asi seegi.

Kolmapäev, 18. mai 2011

Eerikupäeval

Ilus ja roheline mai- päike on soe, linnud hõiskavad, lilled õitsevad, puud lehtivad järjest ning õhk lõhnab rammusalt, värskelt, isukalt … Ajuti suudan tunda sellest isetut rõõmu, olen õnnelik, et olen juhuse, saatuse või ma ei tea mille kiuste sattunud elama just siia, sellele väikesele, salalike imede saarele. Teisel hetkel olen jälle väsinud, nii-nii tüdinud, tülpinud. Mõtlesin täna hommikul liinibussis tagasi saarele loksudes- mis vahet seal siis niiväga on, kas ma elan saarel või mandril, st siis Haapsalus. Ka kodulinnas on palju vaikseid elamurajoone, kus õhk samuti lõhnab, linnud laulavad ja liigset kära kusagilt ei kostu. Ka Vormsi jääb piisavalt lähedale, et seal suviti aeg-ajalt käia … Aga ajakulu oleks kordi väiksem, ei oleks seda lõputut mujal ööbimist, sõitmisele, praami ootamisele läinud aja- ja rahakulu ning sügis-talvise reisimisega kaasnevaid ebamugavusi. Mind häirib, et nö kõrgemad võimud peavad siin endastmõistetavaks, et inimesele saab vabalt juurde delegeerida kohustusi, seejuures palka lisamata ning sul ei ole erilist õigust ka vaielda, sest kusagil kuklas kummitab ebamäärane hirm, et liiga sõnakaks muutudes võid ühel hetkel oma piskustki palgast ning ühes sellega ka nii töö- kui elukohast ilma olla … Ma ei tea ausalt tunnistada isegi, kust ma sellise hirmu võtan, aga on mingi halb aimdus, et pean olema tasane ja targu omi asju ajama, muidu võivad asjad hakata viltu vedama. Samuti on hakanud üha enam häirima, et väikeses kohas ei ole sinu elu ainult sinu teha, ka paljud mitte asjassepuutuvad võtavad endale sageli õiguse teiste elukorraldust ja-põhimõtteid kommenteerida. Mul iga kord kihvatab sees, kui midagi taolist jälle kusagilt kuulen, aga seni olen suutnud end talitseda. Ei tee neist tühikargajaist välja. Ent kauaks ma suudan, ei tea.

Ja ometi, kõigest sellest tüütust ja vastumeelsest hoolimata olen tagasi saarele saabudes peaaegu alati õnnelik. Rutiin on hakanud tulema, aga see on isegi mõneti rõõmustav - tead juba, et praamilt tulles saad bussiga, kuhu vaja, ei praami- ega bussipiletit ostes ei pea enam ütlema, kuhu sa sõita soovid, piisab ütlusest „Palun koju!“ See on kuidagi õdus tunne. Ehk see ongi siiski natu-natuke see ehtpokulik „ko … ko … kodutunne!!“

Jah, on ilus ja rõõmus kevad, ehkki sisimas ma ennast kuigivõrd rõõmsa ega õnnelikuna ei tunne. Olen rahutuist aegadest ja pikast kevadisest sebimisest väsinud. Olen ju aprilli algusest saati aina 2-3 x nädalas mandri vahet vuhtinud ja tunnen, et enam ei jõua. Viimane nädal on eriti hull olnud ka ses mõttes, et jube pikk migreenimaraton on olnud. Lootsin vahepal, et olen neist koledaist kaaslastest nüüd ses mõttes vabanenud, et üle 1-2 x kuus neid taluda ei tule- aga näib, et vara rõõmustasin - kogu viimase nädala on migreen mul lausa üle päeva külas käinud... Palju õnne, üleväsimuse puhul seega. Õnneks pole enam ka palju jäänud- vaid 1,5 nädalat veel vastu pidada. Siis on kõik. Ja karta on ( eelmise aasta kogemuse põhjal), et vaevu jõudnud end esimesest suuremast väsimusest välja puhata, kui on platsis suur tühjus- mis edasi? Pole enam vaja kuhugi kiirustada, midagi teha, kedagi näha? Vahid kodus nelja seina ning tunned end lõpmata tühja ja üksildasena …
Aga ärgem kiirustagem ajast ette. Just äsja, st u 24 tunni eest astusin nö uude ametisse. Olen nüüd kohaliku lehe tegija- esialgu vaid materjali kokkukoguja ja esmane ülevaataja, kuid lubati, et kui selle tööga hästi toime tulen, pannakse edaspidi ka kogu toimetamise ning väljaandmise mured-rõõmud minu kanda. Ja siis ehk ka pisuke palgatõus. No ootame - vaatame, ja loodame parimat. Esitised emotsioonid on küll pigem sedapidi, et ajalehe töö võib mulle isegi sobida, selline tasane nokitsemine, mis mulle enim sobib. Lisaks sisemine heameel ka selle üle, et saan oma saarele veel kuidagi kasulik olla, et mind ehk siiski päris lootusetuks käpardiks siinmail enam ei peeta.

Reede, 6. mai 2011

Hetki aiast

Ilusad ja soojad maipäevad lihtsalt ajavad igal õhtul mind välja ja nii oma siis olengi kogu selle nädala olnud väikest viisi algaja aiapidaja.
Esmalt riisusin hoolega ära kogu majaümbruse muru - 3 õhtut järjest tööd, aga nüüd on kenam vaadata küll.
Eeemal kulurohu sees toimetab teisigi elusolendeid ringi,ükspäev istusin lihtsalt pingil, nina päikese poole, mõnuledes tõeliselt soojades kiirtes, kui kuulsin maast mulluse rohu seest kerget krabistamist. Kuna just eelmisel päeval olin umbes samas paigas hiiri agaralt ja vilkalt ringi toimetamas näinud, arvasin, et ju seegi kord... Lähmalt silmitsedes selgus aga, et seekord oli asjatajaks hoopiski imearmas väike sisalik! Tükk aega silkas ta niisama rohukõrte vahel- keda või mida ta seal jahtis või jooksis ta niisama elamise rõõmust- seda mina ei tea, aga ühel hetkel oli ta igatahes jõudnud minu väljasirutatud jalgade juurde. Ilmselge umbusuga silmitses ta neid imelikke pikki ja tumedaid asjandusi,mis tema käiguteedele varju heitsid ja otseteed takistasid. Too väike mustjas sisalik oli nii otsustava ilmega, et hakkasin juba vahepeal mõtlema- tea, kas kavatsebki tõesõna nüüd üle mu jalgade ronida... ning tõenäoliselt just see mõte sundis mind ka vaevumärgatavalt oma jalgu sisalikupoisist(või -tüdrukust) tollikese eemale nihutama. See pisike liigutus pani ka loomakese endas viivuks kõhklema ja nii ta teist teed minna otsustas. Minul aga oli tore kevadine elamus taas nagu varnast võetud!!

Eilse õhtu aga veetsin lilli istutades. Tõin välja 2 tühja lillepotti, paki astri- ja teise saialilleseemneid ning hakkasin vana mulda kompostiga segama. Ja taas jõudis minuni väga terav teadmine, et tahan omale justnimelt kompostikasti ja ruttu!!, mitte ainult sellepärast, et kast on hoovinurgas ilusam vaadata kui laisalt lösutav vormitu hunnik, vaid ka sellepärast, et kogu kompostimuld on praegusel hetkel üle külvatud männiokaste ja eelmise aasta rohujäätmetega. Seetõttu võttis mul omajagu aega juba komposti seest üleliigse puru väljanoppimine. Muidu aga võib öelda, et no kompostmuld lausa NÄEB RAMMUSAM VÄLJA- on teine selline tume ja tummine, võrreldes tavalise hallika liivmullaga ikka hoopis teine tera. Komposti, mis lilleseemnetele mõeldust üle jäi, viisin tuppa teistele oma hädalisematele isenditele, nagu mul paar piimalille on- lehti neil ei ole ja päikesepoolne külg ühel suisa pruuniks tõmbunud. Loodan, et nad kosuvad nüüd ja on sel suvel ehk väheke reipamad kasvajad.
Ja minu silmarõõmud - suured ja lopsakad bergeeniad on omale viimase nädalaga lihavate lehtede varjus suutnud armsad roosad õietupsud kasvatada, mis jõudsalt end peagi ilmselt üles päikese poole sirutavad.!

Teisipäev, 3. mai 2011

Kevadpühade aegu ...

Uskumatu, et on juba maikuu! Ma ei saa aru, kuhu see aprill käest kadus...?!
Taas on tormiliselt kiire kevad, tahaks kõike ja kõikjale jõuda, aga tahes-tahtmata ei jõua ja jõutugi jääb kohati poolikuks.
Olin nüüd 3 päeva jutti saarest eemal. Endal juba koduigatsuski natuke kriipis kurgus, aga mõtelsin- just see ongi kojujõudmise suurim võlu vist, kui viimaks, peale pikka igatsust sinna tagasi jõuad ja mõtled: " Ohh, MINU KODU! Siin on ikka kõige parem!!"
Olin kogu nädalavahetuse ühe toreda inimese, tegelikult ammuse sõbra juures, kellega polnud aga vahepeal mitu aastat suhelnudki ja nüüd siis kui tirtsuga tema poole läksime, õhtuks külla, ütles ta ootamatult - kui tahame, võme tema juurde ka ööbima jääda, nii kauaks kui mandril viibime. See oli tore mõte, sest tema kodus oli kuidagi eriliselt hea ja lihtne aura. Selline kodune ja siiras. Tal on 2 imearmsat last, ilus kodu... Ja ma mõtlesin, et ta on kindlasti oma hinges väga õnnelik inimene, sest ilmselgelt tahab ta oma elu just lastele ja perele pühendada, ta armastab väga lapsi, seda on temast igati näha, lisaks enda lastele hoiab alati hea meelega ka minu tirtsu, kui mul vaja kuhugi minna ja... Aga temaga rääkima hakates selgus, et ega ta tegelikult niiväga õnnelik ei olegi... Väline on siiski pisut petlik, ent siiski on mul selle nädalavahetuse üle tohutult hea meel, oli kuidagi rahulik ja teistmoodi olemine. Kodune ja turvaline ...

Kevadpühal tegelesin aga hoopiski veidike aiandusega!! Käisin Oma Maja juures ära, koristasin natu-natukene hoovipealset katkistest kasvuhooneklaasi tükkidest ( oleks siis töökindadki märganud kaasa võtta, aga ei- tegin seda musta ja ohtlikku tööd ju oma ülipeente pehmete tupsukestega sametkinnastega, eriline siidinäpp, ma ütlen :)), lõikasin pojengil eelmise aasta kuivanud raod maha ja kaevasin lahti ühe väikese lillepeenra. No see oli umbrohust nii läbi kasvanud, et nägin 3 tundi ränka vaeva kõigi nende juurepuhmastike maast väljaharutamisega ja ega ma tegelikult nüüdki niiväga kindel pole, et sellega kõik puhtaks sain. Kõige vastikum on aga see, et kõikjal ümberringi lokkab umbrohi endiselt ja levitab puhtale maale otsekohe uusi seemneid peale. Nii et pean olema kiire ja mingid tugevamat sorti lilled sinna maha panema. Ostisn kaasa ka ühe paki astri- ja teise saialilleseemneid, aga no.... mina olen ikka väga algaja aiapidaja, ühtki lille pole ma elu sees varem seemnest kasvatanud, nii et tulemas on tõeline katse-eksituse eksperiment. Kavatsus on esiti selline, et panen lilleseemned kodus pottidesse idanema ja vaatan, kas ja mis sealt end välja ajama hakkab. Ja kui tulevad tugevad taimed, saab need mingil ajal ehk aeda ümber istutada ka. Pean aga esmalt end lillekasvatuse alal veidi harima ....

No ja muud kevademärgid on ka viimaks käes, siin saarel polegi suurt muud kui et viimased hangeriismed on viimaks ometi sulanud, metsaalused sinetavad sinililledest, muru hakkab roheliseks tõmbuma ja toomingatel on suured lehepungad peal, aga no mandril on ilm soojem ja juba pühapeäval olid nii kased kui pihlakad õrnrohelises lehekuues!!!

Reede, 15. aprill 2011

Aprilli keskpaik. Looduslembene

Kevad tuleb vist siiski ka sel aastal.
Igal juhul olid mu kärsitud nartsissipojad oma ninad läbi lumekeltsa juba aegsasti välja pistnud ja sedamoodi on ninaotsad kõigil kollased... Ei tea, kas neist sel aastal nüüd asja saabki, aga ehk on neil siiski veel aega end uuesti koguda ja ka rohelisi võrseid välja ajada...
Ka teiselt lillepeenralt kühveldasin nädala algul ettevaatlikult suurema lumekuhila pealt ära, mu suurte ja uhkete igiroheliste lehtedega lilled ongi end juba sealt alt sirgu ajamas, peaks nende keeruka nime taas kuidagi meelde tuletama.
Täna hommikul läbi Haapsalu lossipargi bussi peal kiirustades nägin imeilusate päikesekiirtes küütlevate sulgedega väärikat pardipaari lossimüüri ääres hommikust jalutuskäiku nautimas. Säälsamas vuhises üle mu tee vilgas kuldnokk, tema taga omakorda taarus vana vares ( loodan, et ta pisikest laululindu eespool ei märganud) ning muidugi vudis kõikjal hulgi tuvisid. Jah, eks neidsamu, kes ikka ja alati on sealsetes lossimüüriorvades pesitsenud, seal õõvastavaid hääli tehes, mis mulle laspena hirmujudinaid tekitasid. Rääkimata sadadest hane-ja luigehäältest, mis juba eile õhtul mind päikeseloojangul Haapsalu lahe manu jalutama kehutasid, kuid mis siiski väsinud jalgade tõttu seekord tegemata jäi.... Jah Haapsalu ja tema linnud!

Ja ka loodusgiidide koolitus jätkub, ehkki läbi võitluste ja läbirääkimiste, on juba 2 loengut kuulatud, veel ainult 1 teoorianädal ja siis lähevadki lahti matkad!! Matkade kava vaadates näeme ja kogeme kindlasti taas palju uut ja omanäolist ning olen juba ette kurb, et selgi aastal pole ma veel saanud nii rikkaks, et endale fotokas muretseda....

Tööl on ajad samas kiired ja närvilised. Igasugu asju muudetakse jätkuvalt, palju on segast, ent ehk ühel hetkel hakkab sest sasipuntrast ka minu jaoks midagi positiivset kooruma. Vähemalt on mul praegu selleks palju enam lootust, kui oli sügisel.
Pealegi annavad praegu nii soojad ja päikest täis kevadilmad juurde tohutult energiat ja elamiserõõmu!

Teisipäev, 5. aprill 2011

Linnulauluhommikutest

Aprill on alanud, seega peaks olema kevad. Aga ... lumi ei taha sel aastal üldse ära sulada. Inimesed on juba närvilised, sest on harjunud sel ajal juba oma aimaal müttama, kuid sel aastal, ... üht tuttavat tisteerides:
" Käin aga maja lõunapoolses küljes oma ainsat õitsevat lumikellukest vaatamas ja muud midagi teha ei ole..."
Kui nüüd tõele au anda, siis mõningad maalapid on ikka juba igikeltsa alt välja ka sulanud, ehkki üldpilt on kuupäeva arvestades ikka veel masendavalt talvine.
Õnneks või kahjuks, aga linnud on ikka aegsasti kohal. On julged, ärevil, näitavad ennast ning lasevad häältel kõlada.
Sookurgede trompetid küla taga tanumal, juba varahommikust saati hüüdmas.
Mutsrästast kuulsin valjult vilistamas juba nädala eest. Ringi vilksatab neid sirelite ladvus nagunii ohtrasti.
Leevikesed oma erkpunaste pugudega keskmist mõõtu vahtralatvades õhtupoolikuti kõõlumas ning õige vaikselt omavahel vestlemas.
Hommikused tihaste hüüud, segiläbi metsvintidega ( no minul on küll imelik kuulda metsvintide "Siit-siit metsast ei saa mitte üks pirrutikk!" laulu ajal kui aknatagune on alles paksult hanges - need linnud toovad tahes-tahtmata oma elurõõmsa lauluvidinaga silme ette ergavad ja tummiselt lõhnavad maihommikud...mis mulle näivad siin ja praegu alles kättesaamatus kauguses ...

Teisipäev, 29. märts 2011

Elu keerdudest, kevadeaimusest

Elu veereb usinasti uperpallitades ja segast on hetkel palju. Emotsioonid on laiali pillutatud, eks püüa neid kuidagi kokku koguda ...
Jah, eelmise nädala lõpul tõusid esile negatiivse varjundiga ühiskondlikud asjad. Olin endast väljas ja tundsin end kaitsetuna. Noh, ütleme nii, et kõrgemad asutused otsustasid taas isepäi toimetama hakata arvates, et mis ma nende vastu ikka saan, ma ju alati kõigega nõus. Olen ju LIIGA HEA INIMENE, nagu hiljuti üks hea tuttavgi märkis. No mis teha, ega ikka alati ei saa ilmsele ülekohtule pea longus vastu kah astuda! Ja siis - olge lahked, võetakse asju kohe isiklikult ja ollakse veel solvunudki, kui mõnes kohas noka lahti teen ja seletusi nõudma hakkan. Vot nii... Õnneks näib, et asjad hakkavad siiski endisel moel või vähemalt peaaegu samal viisil edasi liikuma, nagu need seni on sujunud.

Lõpetasin just täna hommikul järjekordse hea raamatuga - Anne Ragde "Öine soov" oli just täpselt õige lektüür, mis hetkel mu hingeseisundiga üpris hästi sobib.

Vahepeal on kevad ka ametlikult, nii kellakeeramise kui kalendri järgi kohale jõudnud, kuid õues pole sellest meie saarel küll veel muud märki, kui liikuma hakanud merejää, mistõttu oleme taas teadmata ajaks lõksus- ei enam jääteed, ei veel jääsupis liikumisvõimelist praami ...
Aga see-eest on kevad südames. Igal moel. Võiks öelda - ärevust on ülearugi, liblikad lendlevad kõhusoppides juba kõigest väest, aga ei midagi enamat. Hetkel veel.
Aprill ja mai tõotavad praegu ka usinasti kõiksugu erinevat laadi tegevusi, mis mulle moel või teisel vägagi korda lähevad, seda siis eeskätt nii loodusgiidinduse poole pealt, mis kirjade järgi järgmisel nädalal peaks algama. Samuti on üsna palju tegelusi endiselt seotud minu armastatud Line-tantsuga - on oodata üritusi, esinemisi, trennid nagunii. Et siis saab ilmselt tulema samasugune sebimisrohke kevad nagu oli ka eelmine. Olen ärevil, põnevil, elevus lausa leegitseb hinges!
Ah jaa, siia postituse lõppu või taustale sobib mu meelest väga hästi ka üks ilus ja temaatiline laul:

Reede, 18. märts 2011

Väike pildigalerii Rootsi-reisist

Mõtlesin, et kui prooviks õige- teha sedasama, mida teised blogilisedki usinasti harrastavad. Nimelt luua siia oikkade kirjaridade vahelduseks ka väike pildiseeria eelmise nädala Stockholmi reisist.
See on siis see uhke ja kuninglik Baltic Queen, mille pardal kogu pidu ja pillerkaar toimuski.

Tükike õdusat põhjamaist arhitektuuri

Siin sa siis jalutad, mööda päikesevarjudest helendavat tänavat, pea omi mõtteid täis....

... ning vastu jalutab sulle üks tore Rootsi koer!

Just säärase nimega paik asubki keset Stockholmi linna ning seal meeldis mullegi väga promeneerida ning inimesi hiilida...

... moodsad ja kiired trammid selja tagant mööda suhistamas.

Hetk varakevadisest Stockholmi linnapargist

Uhke linnakujunduselement

Aga juba tuligi tagasi laeva pöörduda ..



Meie laevabänd, kes meid väsimatult aina uute sambade, rumbade ja merengue`dega turgutas

Teisipäev, 15. märts 2011

Etteütlus emakeeles ... puhas kaks!

Eile oli jah jälle emakeelepäev.
Üks tuttav helistas mulle kohe hommikul ning andis teada, et Vikerraadio korraldavat sel puhul iga-aastast e-etteütlust, millest kõik võivad osa võtta ning kuna tema on minu keelelistest tugevustest vaimustatud, arvas, et ka mina peaksin kindlasti seal osalema.
Egas midagi - võtsin asja käsile ja mõtlesin - päh, mis see üks etteütlus siis ka ära ei ole! Keerasin raadio kella 10 paiku hommikul mängima ja ...
No kell pool üksteist, kui tekst raadiost kostama hakkas, olin otsekohe tagasi koolipingis eksamit sooritamas. Süda põksus ärevalt, sõrmed kippusid klahvidel kergelt värisema ning sassi minema ja rumalad kahtluseussid uuristasid rinnus - kas see on nüüd õigem nii- või naapidi? Läksin kohe täitsa ähmi täis.
Viimaks saatsin siiski teksti ära ja mõtlesin ise - polnudki ju nii hull, tekst oli tore ja lühike ja no 2-3 viga ehk teen ...
Nonii, kell 12. 20 olin varmalt tulemusi kuulamas. Ja kui siis hakati kommenteerima, kuhu need krutskid seal tekstis peidetud olid. Appiii!!! Olen loll nagu lauajalg, tuleb välja!
Ma ärevuses peaga muidugi ei taibanud oma ärasaadetud teksti kuhugi ümber kopida, aga arvan, et kogu selle mõne rea peale oli mul ikka kõva 10 viga. Tundsin tõesti täie kohutavusega, kuidas ma korraga eesti keelt enam ÜLDSE EI OSKA!!
Et kirja alustades käib tere järele koma, oli minu jaoks hästi unustatud vana.
Et kas või ja veel kord tuleb kirjutada lahku, oli minu jaoks suur ja tõsine ülletus.

Et kaudse küsilause lõppu ei panda küsimärki, oli ka nagu kusagilt läbi udu kuuldud, aga ammu unustet. Ja no see konkreetne etteütluse tekst ju lausa kubises neist kaudsetest küsimustest...
Ei, ma arvan, mul võis seal tekstis tegelikult isegi 15 kirjaviga olla, kui arvestada, et seal oli lisaks eelmainitule sees ka 2 võõrapärast sõna, mida ma kunagi kuulnud polnud ja sestap umbropsu, kuulmise järgi kirja panin, ja siis see tobe laensõna, mille ma otse loomulikult kah valesti suutsin üles märkida.
No hea seegi, et võib-olla kirjutatakse endiselt sidekriipsuga ning sõnaühendi sähviv-sirendav võib kirjutada nii kokku kui sidekriipsuga.

Mul on ausõna praegu häbi, et sellise soditud teksti all peab igavesti troonima minu täisnimi ja telefonimuber.
(Läheb nurka häbenema...) :((

Nädalavahetusel. Mängides

Jaah, elu teine Rootsi reis ongi imekiirelt seljataha jäänud.
Sinna nimelt see nädalavahetus kuluski. Mul olid sellele reisile teatavad ootused-lootused, see pidi olema selgimise aeg. Aga mis te arvate - nagu minu puhul ikka, ei saabunud tegelikult mingit suurt ega õnnistavat teadmist, kuidas kõik mu elus peaks olema.

Reis iseenesest meeldis mulle väga - tundsin selle kestel enam kui kord selge teadmusega - just siin ja praegu olen ma õnnelik, just nii võiksidki asjad alati olla!! Igapäevaelus sellist tajumist ju ei ole, on sadu pisiasju, mille pärast rabeleda, millele kogu su mõtteenergia ära kulub, nii et selliseks väikeseks hetkeks ei jää lihtsalt aega ega võhma.
Möödunud nädalavehtusel minul jäi. Olin rutiinist väljas,(mis oli minu jaoks ülimalt kauaoodatud aeg), olin koos vahvate inimestega, kelle seltskonna olin suuresti ise valinud, olin uhkel ja säraval Baltic Queenil. Ja oli tunne, nagu oleksin ka ise kuidagiviisi natke kuninganna!
See suurte reisilaevade luksus sümpatiseerib mulle ikka kohe väga - kõik need pehmete vaipadega kaetud pikad koridorid, sillerdavad metallkäsipuud, tohutul hulgal peegleid, ülekullatud träni, klaasriiuleid, kristall-lühtreid ja vilkuvat tuledemerd, kõikvõimalikud pubid ja baarid, erinevad lõhna ja helibuketid, ööpimeduses sillerdav tumemust läikiv vesi kõikjal sinu ümber, mis on ühteaegu võimas ja võtab südame alt natuke kõhedaks ... Oo, see võtab kohe pea pööritama. Eriti kui oled juba liiga kaua harjunud looduse rütmi ja vaikusega. Vahel on tore ikka kogu rutiin pea peale pöörata, olla kusagl hoopis mujal, teha midagi täiesti teist.

Ja Stockholm - no mulle see linn kohe meeldib, meeldis juba eelmisel aastal (eriti selle toreda väikese Meremuuseumi tõttu, kuhu selgi aastal tagasi minna igatsesin, aga ajanappus paraku ei võimaldanud), aga sel aastal jäi too linn kuidagi eriti helgena meelde. Esiteks on Rootsis sada korda rohkem kevad kui meil, vähemalt oli tol laupäeval, kui mina seal viibisin. Lumi on palju rohkem sulanud, linnud laulsid iga puu otsas, nii et kogu õhk sellest helises ja sooja oli vähemalt 10 -12 pügalat!!
Veel näib mulle, et Rootsi inimesed on kuidagi sõbralikumad, aina naeratavad sulle igal sammul, ükskõik, kas oled parasjagu kusagil suure kaubanduskeskuse fuajees jalgu puhkamas või kõnnid omi mõlgutusi mõeldes mööda tuulist tänavat ülesmäge. Vaatasime muide täiesti ammulisui, et rootslased käivad sisseoste tegemeas koos oma koertega. See sai meil omamoodi parooliks lausa - "Vaata, jälle üks Rootsi koer!" Meil jäetakse kõik penid kuhugi poe ukse taha nukrutsema, aga seal marssisid omanikega kõrvuti sabad rõngas uksest sisse nii tibatillukesed chihuahua`d (oma pisikeste punaste vestiketega!!) kui laisalt edasi lonkivad retriiverid. Jah, ja mulle meeldib jalutada piki seda tohutupikka kaialleed ( mille täpset nime ma ei mäleta, aga see sisaldas igal juhul sõna "Kaj"), kus on iga sorti laevu ja jahte ( ja ehtsaid piraadikoeri, kes laisalt dekke mööda lontsivad ja mõnedele turistidele puhtalt oma suva järgi poseerida võtavad). Mulle meeldib seda tagasihoidlikku põhjamaist melu kevadises päikesepaistes vaadata, endal jalad sulisevatest kevadvetest läbi ligunenud, samas kui moodsad, kiired ja peaaegu hääletud trammid aina mu selja tagant läbi vuhisevad. Ning imetleda seda omanäolist põhjala arhitektuuri, mis vaatab pruuni,oranzi ja kreemikaskollasena vastu kaiallee vastas olevalt mäeküljelt.
Ega me suurt linnas hulkuda tegelikult ei jõudnudki, põhiline elu käis siiski laeva peal. Esimesel õhtul olime isegi mõneti natuke kurvad, sest kogu meie neljane seltskond oli ju teatavate tugevate line-tantsuliste kalduvustega ning lootsime seeõttu muidugi kusagilt leida ka enda tantsumaitsele sobivat muusikat. Aga noh, oli ju taas latiinokarnevali aeg ja seega igal pool vaid sedasorti muusikagi kosta. Ega selle kuubalaste show kohta pole tegelikult midagi halba öelda - nad on kaheldamatult väga pilkupüüdvad oma pikkade sihvakate tumedate kehadega, võrratult temperametsed ja haaravad publiku kaasa, rääkimata oma üliefektsetest lavakostüümidest ja tüdrukute puhul ka väga tugevalt üle vindi keeratud make up`st. Ent ometi ... - see oli kohati liiga rabelemine mu meelest, kohati oli kava ka sutike ühetooniline-plaaniline ... Ei, mulle väga meeldis tõesti, aaaaga - kolmandat korda enam vaatama ei läheks. See viimane lause oli tegelikult kogu meie seltskonna ühishinnang nähtule, mitte minu ainuvalik.
Teisel reisiõhtul vedas meil mõnevõrra rohkem - me saime laevatrubaduuri saatel nii mõnegi oma tantsu vihutud ja pubirahvale me meeldisime, no mõni vahtis kohe sõna otseses mõttes ammulisui ja kordas iga me tantsu järgi käsi kokku lüües "No uskumatu, täiesti uskumatu ...!" Millest võib taaskord teha vaid järelduse, et line-tants on vägagi mõjuv ja efektne, kui seda õiges kohas esitada ning tantse esitav seltskond on suurem kui 1- 2 inimest!!!
Jah, ja isiklikus plaanis oli reis samuti suhteliselt ... hmm, ütleme siis informatiivne. Ma kutsusin sinna reisile kaasa ühe inimese, keda soovisin natukene täpsemalt tundma õppida, temast enesele mingi konkreetse pildi luua. Omal moel see isegi õnnestus, ainult et -.. Oh jah, selle asemel, et pilti selgemaks saada, läks minu pilt asjade seisust veelgi kirjumaks!! Seda on tegelikult raske sõnadesse panna, mis toimus ja sestap panin ka postituse pealkirja sellise umbmäärase. Et jah, suuresti oli see ju mäng - üks luuras, teine luuras, tehti tibatillukesed tibusammud edasise poole, aga need kahtlused, need kõhklused, need... no ei anna kohe kusagil asu. ...

Teisipäev, 1. märts 2011

Neist, kes meie ümber

Ärkasin täna enese kohta üüratumalt vara – juba kell 4.48 hommikul. Uni oli korraga läinud ega tulnudki enam tagasi. Koerad olid kogu öö õues kuidagi rahutud - aina haukusid ja eks seegi ajas unerütmi paigast. Vähkresin ja ootasin und, kuid tulutult. Kell 6 hommikul loobusin tulutust üritusest ning keetsin esimese kohvi. Asusin mingil imelikul sunnil oma vanu päevikuid lugema, jäid teised riiuliotsalt näppu ja saigi mõeldud - loeks õige pisut, mis elu kunagi sai elatud. Seda enam, et tunnen kuidagi praegu tavalisest teravamalt perekonnasidemeid, või peaks pigem ütlema, et nende puudumist?
Ühel minu lähedasel ja armsal inimesel on praegu elus väga rasked ajad. Püüan talle igati toeks olla, aga tunnen, et ega ma midagi otseselt tema heaks ära teha ei saagi. Küll aga saan lihtsalt talle olemas olla, kuulata, kaasa mõelda, toetada, sest näen, kui üksi ta äkki on … Samuti panevad sellised ootamatud ja rasked olukorrad pisut teisiti vaatama omaenese elule. Jah, võin ju siin halada küll, et elu on ikka nii ebaõiglane ja raske on selle või tollega hakkama saada, aga kui nüüd ennast kellegi teise eluga kõrvutada, on mul tegelikult ikka hullumoodi veel vedanud. Mul on olemas koht, mida saan nüüd juba peaaegu oma koduks nimetada, mul on olemas töö, olgugi, et vähetasuv, mul on oma koht siin väikeses kogukonnas ja ma saan tegeleda üpris palju just enesele meeldiva ja kasulikuga. Mul on olemas imearmas järeltulija ning ka keegi lähedane ja sügaval sisimas südamele väga kallis inimene. Olgugi, et teda pole igal hetkel minuga ning vahel, kui sellisele poolikule suhtele väga kainelt vaatan, leian, et siin on mõttetult palju valu ja etteheidet ja hoomamatust jne, tean ma vähemalt üsna kindlalt, et teda võib alati usaldada, ta austab mind igas olukorras, temast on siiski tohutult moraalset tuge ja tunneksin end väga näruselt, kui ta mingil põhjusel mu elust peaks päris kaduma.
Sellele kõigele mõeldes tuleks tegelikult tänulik olla, enesele ehk rohkem teadvustada, MIS ja KES on tegelikult elus kõige tähtsamad. Sest kui sa pead mingil põhjusel korraga kaotama kõik, millele su senine elu tugines – siis saab korraga selgemaks ka ümbritsev maailm- kes on need, kes sulle peale vaimset ja füüsilist katastroofi alles jäävad. Kes oskavad olemas olla. Ja mis selgub – inimesed, ka need, kes peaksid mingite üldlevinud parameetrite kohaselt olema sulle kõige lähemal, on tihtipeale omaenese eludega nii puntras, nii ametis, et ei näegi sellest sasist enam kuhugi kaugemale. Ei oska ootamatute pöörete korral midagi öelda, midagi teha, kuidagi olla. Ja kaotusvalus visklejale näib, et kui ka viimaks ütlevad, siis ikka valesti. Eks kaotusseisus olijast saab vast veidi paremini aru- elu on niigi segi paisatud, et ei näe kõike ehk kõige kainemas valguses, aga … Tjah, näib, et meile on liiga vähe õpetatud, kuidas teist lohutada, kuidas teha vahel raskeid otsuseid koos teisega või vähemalt teda julgustada, et jaa, sa teed õigesti, kuigi see on valus ja raske. Me ei tea oma suures enese ninaotsa imetlemistuhinas enam, kuidas olla vajadusel oma inimene …
Jah, ma saan aru- elu on praegu väga paljudel raske ning ilmselt just seetõttu ei panda ka tähele seda, kui mõnel on olukord hullemast hullem, aga siiski tuleks püüda end kokku võtta. Tuleks kasvõi kord nädalaski mõelda kõigi oma lähedaste ja kallite peale. Just nende peale, kelle olemasolu ja tavaelu on saanud nii endastmõistetavaks, et me neile ehk oma mõtetes ja tunnetes liiga vähe aega ja enese mõtteid oleme jätnud.
Ma tunnen ka ise, et mul on vahel raske kurvas seisus olijale helistada - kohe ei oska öelda neid õigeid sõnu. Mõtlen, kuidas kõnet alustada. Tobe oleks lausuda optimistlik käibefraas kuidas läheb?, ent kahtlaselt kõlab ka Saad sa hakkama või Kuidas sul olud on vms, millest kumab läbi ilmselge haletsusenoot ja haletsust ta vaevalt praegu kuulda soovib. Veelgi halvem on lugu siis, kui teine, kes on ju alati nii tugev, nii elujaatav olnud, järsku teispool toru nutma hakkab ja tunnistab, jah, mul ongi praegu raske, ma kukun kohe kokku, ma ei jaksa enam, sest kõik –kõik mu ümber ongi täiesti lõplikult untsus … Mida siis teha? Mida öelda, kuidas lohutada?? Kas püüda teda toibutada, läbi telefonitoru? Jah, aga mil viisil seda teha? Kaasa nutta? Usun, et kui pisar endalgi silma tuleb, ei tasu seda häbeneda, saad ehk natukene teise valu endaga haarata, et tal pisutki kergem hakkaks, kaasvõi selleks põgusaks hetkeks. Viia teemad hetkeks mujale? Ka seda, aga usun, et tähtsaim on teda lihtsalt mõista ja talle kinnitada - see on täiesti loomulik ja normaalne, et sa oled segaduses, kurb, vihane, meeleolu kõigub pidevalt ühest äärmusest teise ja iga sentimentaalne lauluke, mis suvalisel hetkel kusagilt kaubanduskeskuse kõlaritest kostub, võib su täiesti endast välja viia.
Ühel hetkel on kogu see mõõn möödas, ehkki aeg selleni tundub veel lõpmata pikk ja tee käänuline ning kariderohke, elu ei saa lõpmatult allamäge veereda, kunagi peab siiski põhi ette tulema ( kuigi annaks taevad, et kellegi elurong kunagi nii sügavale kihutama ei peaks) ja siis hakkab jälle vaikselt paremaks minema. Sammhaaval, kindlasti suuremate ja vähemate tagasilöökidega, aga elu läheb paremaks …
Kui ei oska muud öelda, siis seda saab ikka kinnitada, et iga lõpp on ka millegi uue algus. Ehkki seda võib hättasattunul olla raske mõista ja märgata ning elutunnelis puuduvad hetkel vähimadki valguskiired, on need tegelikult siiski kusagil olemas või vähemalt peagi tulemas.

Esmaspäev, 21. veebruar 2011

Veebruari eelviimane nädal. Kodune, rahulik.

Tahaksin seda postitust alustada ühe hea tuttava sõnadega: Oli meil siis seda külma just nüüd, keset päikesest säravat veebruari vaja? Kus oli too pakane kogu pimeda detsembri ja jaanuari, mil oleks olnud ainuõige seda kaminavalgel trotsida? Praegu on ometigi juba veeburari lõpp ja ilma nende tohutute kangestavate miinuskraaditeta mõtleksime juba kõik kevadest ja kuulataksime esimesi lindude silksatusi puude otsast ehk võsa vahelt ....
Jaah, raske on see talv olnud, tüdimus on peal. Näen juba unes rohelist - aina rohelist - suuri mahlakaid kaselehti ja lopsakat lõhnavat rohtu. Ei taha enam seda valget ja külma ...
Kogu eelmise nädala oligi meie saarel kool suletud, sest õpilaste järel jäi haigeks ka enamik õpetajaid, nii see läks ... Aja mahavõtmise aeg kõigi jaoks. Ka mina, igavene ringiärpleja, istusin vaguralt kodus, esmalt põetasin oma tirtsu ja kütsin hooolega elamist soojaks, linnas pole juba veebuari algusest peale käinud ja eelmine nädal jäeti üleüldise külma ja haiguse tõttu isegi aeroobikatrennid ära!
Oli lõõgastav küll, igal õhtul küdeva ahjusuu ees rahus uut pilti tikkida ilma, et peaks paaniliselt mõtlema, kas ja kuhu ma järgmiseks kiirustama pean.
Aga tikkimismaania hoog on mind küll järjekordselt nüüd haaranud.
See on igati temaatiline rebase pilt, ilus ja talvine, ma olen kogu hingega asju juures ja üritan seekord teha kõik nii täpselt mustri järgi kui võimalik ( eelmised pildid on ses osas natuke mul üle jala lastud- no läks valesti, siis läks, saabki pilt omanäolisem - stiilis ). Olen juba ka uuelt pildilt jooksvalt üsna mitu pisiviga avastanud ( pime kana tikib ju!, ja nagu nimme läks mul just nüüd ka laualambi pirn katki ja uut pole saarel kusagilt võtta, nii ma siis püüan iga vaba päevavalguse kiirt enda huvides tööle panna, õhtul teen targu muid tegemisi) ja iga kord halastamatult valesse kohta sattunud pisted üles harutanud ja õiged õigesse kohta säädnud.

Ja kirjut koera oleme tirtsuga teinud nüüd kohe 2 korda järjest. Mul on nii äraütlemata kahju vahel õdusatel õhtutel, et mul enam elektriahju pole, millega saaks nädalavahetusel mõnuga küpsetada ( ainus kokkamise viis, mis mulle natkenegi istub!), aga nooh, häda teeb nutikaks, või kuidas seda öeldaksegi. Kui pole võimalik teha sooja magusat, tuleb nuputada külmi ja/või keedetud variante. Olemegi nüüd katsetanud ära erinevad versioonid küpsisetortidest - igal moel on need imehead, olgu immutatud või immutamata, vahukoore või kohupiimaga, banaanide, sokolaadi ja millega kõigega veel.... Bubert on meil eriline lemmik, aga sellega ma ei viitsi just ülearu tihti jännata. Kama ja müslit nagunii külmaga ei söö ...
Aga kirju on koer on megahea - lihtne ja kiire valmis teha ja rammusat hammustamist jätkub kohe 2-3 õhtuks!!

Teisipäev, 15. veebruar 2011

Külmapühad ja muu elu

Et siis nõndaviisi- keset veerbuari tegi sellise külma ja pakase, et hoia ja keela. Juba teist päeva on hommikune termomeetrinäit - 15 ja minu ahi, mis "tavaoludes" üeab sooja 24 h, on õhtul särtsuvkuumaks köetuna siiki hommikuks täiesti maha jahtunud. Tjah, seda polegi sel talvel veel juhutnud, et iga päev peaks ahju kütma, et toatemperatuur üle 20 plusskraadi püsiks, vähemast mulle, külmavaresele,ju teatavasti ei piisa...
Ja meie saart on laastamas tõeline tõbede müriaad, lausa taoline, et koolis on karantiin - st eilse seisuga oli kohaliku koolis 19 õpilasest kohal vaid 7, st alla poolte ning kooli juhtkond otsustas õppetöö kolmeks päevaks katkestada, kuni lapsed äkkrünnakust pisut toibuvad.

Ja muust - elu on kiire, kirju ja huvitav. Nagu mul tegelikult nüüdseks vist juba üsna tükk aega. V isegi märkis eelmine nädala kiirvisiidil olles, et pole nii sportlikku ja aktiivset mind veel kunagi varem näinud. Jaah, elu teeb inimestega vahel imesid! Isegi ei usuks, kui ei näeks, et vuhin 3-4 x nädalas aeroobikat teha pluss tantsutrennid ja muu seltsielu.
Siin- seal on ka muutusi haista. Eeskätt praegu vist tööpõllul ning ma loodan kogu südamest, et need olud muutuvad vaid positiivsemaks ... Nojah, lähema selguseni peaks neis asjus jõudma juba nädala lõpuks. Loodetavasti.
Ka erelus on mingid tuulekesed virvendamas, aga kas sest virvendusest võiks loota kõikemuutvat tormi, seda ei tea veel tahta. Olen kõigele uuele igal juhul avatud, ootel ja... no sõnaga, eks näis, mis lähem tulevik ka neis asjus toob.

Esmaspäev, 31. jaanuar 2011

Kodu. Lähivaates. Reedene loojang …

Mis seal siis on?
Üksildane laupäevane hämarus. Akende veerde ulatuvad hanged. Tilkuvad räästad. Katuselt allasahmavad lumepatsakad, mis suhistavad oma külmunud kristalliterakesi vastu klaasi.
Varjuandvad ja rahusisendavad kuused, kel tihedail okstel kollaka pärlikeena talvikeste rivid, hõreda müürina siin seal hoovipealset valvamas.
Ja lõpmatu hulk pikki, sihvakaid, kohevate ladvatuttidega, tuules kohavaid pedakaid. Mõnel hall tüvi krobeline ja muhklik, täis ajahamba täkkeid ning rohekashalli samblaga kaetud tüüakaid, teised alles noorusvärskelt punakaspruunid; nende tüved tunduvad puudutuse all siidjalt siledad ning see õrn koorekiht tuleb lahti esimese võimsama iilinguga ja jätab paakunud lumekorrale ühes okkapuruga omanäolist siiruviirulist mustrit.
Mändide alla poetunud üksikud pajupõõsad, punakalt läikivad sirged raod kiiretes iilides vehklemas, kui külmasaanud käed. Paar tagasihoidlikku pihlakat ja kibuvitsa, metsõunapuugi on end teiste vahele osavalt sisse seadnud. Nad kõik hoiavad omamoodi seda väikest ja konarlikku hoovilapikest, andes sellele oma näo, värvingu, hingamise ja hinge.
Kogu meie vaikset laupäeva pealelõunast olemist aga valvab taamalt heledamat tooni lepistik ning selle kõige üle laotab end pilvine ja otsekui pisut kortsuskulmuline taevas.
Kui väga teistmoodi oli see praegu nii ühetooniliselt hallivinune laotus veel eile õhtul! Milline imeline hõõgus ja hunnitu värvide mäng! Punased, oranžikad ja soekuldsed toonid põimimas end ühte lillakassiniste kiudpilveräbalatega, nii, et kogu mändidetagune kuumas ja õhetas sellest kummalises ja kaunis jaanuarilõpupalavikus.
Seisin ja vaatasin. Ilma et oleksin midagi mõtelnud. Suisa tardusin. Kuulasin vaikust enda ümber. Astusin edasi. Ainult sammukese või paar. Vaatasin jälle. Üles ja selja taha ja kaugusse ... Imetabane leegitsev, isegi müstiliste toonidega taevas kõikjal minu ümber. Ei raatsinud kuidagi seda kummastavat ja haruldast pilti silmist ega meeltest lasta. Toosama raagus lepavõsa taamal, kahvatu lumevälja piiril, aga lumi oli siis täis hoopis erilisi värelusi, tumesiniseid varje, vaevuaimatavat taevakuma peegeldust.
Teadsin, et seda harvaesinevat ilu pole kauaks imetleda antud. Paarikümneks minutiks ehk. Ja nii ma seisin., Ikka veel, kuigi endalgi põsed juba õhetasid pakasest, otsekui oleks sealtsamast laotusest mullegi osake seda palavikuhõõgu kingiks kaasa antud. Seisin, varbad külmanäpsituse haardes, peaaegu et keset küla, ja ajasin muudkui pead kuklasse. Ei ühtki inimest kusagil, ei ainsamat automüra ega koerahaugatustki, ei kaugel, ei lähemal. Vaid mina ja loojang. Keset reedet ja pärastlõunast saart. Eemal aimumas vaid raagus lepistik ja lage külmavirvendav lumeväli ning üle nende hõõgvel taevas veel viimaseid hetki puude tippusid oma eredate huultega puutumas.
Kuldkollane loojang. Ja mina. Uudistav, õnnelik. Nii väike keset uhket looduse vaatemängu …
Oli viimane reede selle aasta jaanuaris.

Neljapäev, 27. jaanuar 2011

Seiklustest nädalavahetusel

Mnjaa, et Raplas sai siiski ära käidud. Aga see oli ka selline käik, mida annab mäletada.
Esmalt sain reede hommikul tantsutreenerilt teate, et ta on poolhaige ja seadis seega kogu minekuplaani kahtluse alla. Mina mõtlesin seepeale - mis siis ikka, kui ei saa temaga, saab ehk teisiti, bussiliiklus ju toimib me maal. Ja rongi oma kah. Sõelusin läbi variante ja leidsin, et kui juba reede õhtuks mandrile laekuksin, oleks õigeaegne kohalesaamine kindlam. No nii, reedeõhtu kiskuski kiireks, kohe peale tööd linnutiivul koju, dusi alla, asjad pakkida ja poole seitsmeks bussi ootama. Ilm oli lörtsisegune ja suure tuulega. Ebameeldiv. Enesetunne oli ka pisut närviline. Ootame ja ootame siis tirstuga, kell läheb, bussi ei kusagil. No kui olime juba 20 min külmetanud, läksin asja uurima....
No arvake ära - muidugi mõista läks reedeõhtune praam juba kell 5 õhtul mitte kell 7, nagu kiiruga olin vaadanud. Olin enda peale pehmelt öeldes pahane, tegelikult ikka kohe sigavihane, kiristasin hambaid ja mõtlesin - mis seal ikka, saangi õhtul kodus rahulikult kütta, ja lähen homme hommikul.
Hommikul olin krapsakalt vara üleval, hetk enne seda, kui uksest välja jõudsin astuda, saingi treenerilt kõne- tal palavik ja hääl ära ja tema ei sõida... Nonii, tuleb niisiiis alternatiivide peale lootma jääda.
Minek tõotas tulla nii nibin-nabin kui vähegi annab. Minutilise täpsusega tuli jõuda Haapsallu, tirts kohale viia, Tallinna bussile jõuda. Aga...
No loomulikult ei liikunud meie praam taaskord mitte vähimalgi määral graafikus, st kui viimase järgi pidanuks praam sadamas olema kusagil 9.55, siis tegelikult oli alles ... ollalaa, kusagil 11.02 ... Seega mul kõik bussid läinud ja Rapla ürituse alguseni jäänud vähem kui tund!! No nui neljaks, aga ma lähen, nüüd kasvõi juba puhtalt trotsi pärast. Mängisin aga rikkurit ja võtsin takso. Ja läksingi!!!
Uuh, milline hullumeelsus, aga no tantsujalg tahtis ja ise ka niiväga tahtsin, olin ju ühele inimesele veel lubanud, et kindlasti tulen ja toon talle, mida ta vajas ja ... Õnneks juhtusin sellise hästi muheda taksojuhi peale, kellele juhtumisi väga meeldis line-tants ja ta tegi mulle isegi natuke hinnaalandust sellepärast!!
Noh-jah, hiljaks ma ju jäin, aga tsipake enne kella üht päeval olin siiski Raplas platsis. Tantsisin ja suhtlesin ja tundsin end mõnusalt, ehkki ausalt tunnistada ei olnud mul veel eriti aimu, kuidas ja millega ma sealt küll õhtuks tagasi kuhugi tuttavamasse ümbrusse peaksin laekuma. Oli variant minna Tallinna rongi peale, aga kuna ma Raplat ülde ei tunne, ei tahnud mõeldagi, et pean hakkam pimedas võõras linnas otsima vaksalit, mis reeglina pole üheski linnas kõige meeldivad kohad nii ehk naa, ja siis veel, et õige rongi peale saada, mis liigub minu soovitud suunas ja ... Uuh, olin sisemiselt ikka pabinas. Nii pooljuhuslikutl sain aga teada, et pool kaheksa pidada minema Raplast buss otse Haapsallu, kontrollisin - ja kae imet, nii oligi! Kivi langes südamelt ja elu näis taas lillepidu.
Muidugi oli kurb, et pidu nii vähe kestis ja 2 tundi peaaegu pidin pärast bussi oodates külmas ja lumises linnas ringi hulkuma, enesehaletsus isegi jõudis vahepeal korra kallale pugeda, aga no kui kella üheksaks õhtul tagasi kodulinna laekusin, väsinud, õnnelik ja vaene!, oli ikka hea tunne küll!!!
Ja kuigi terve järgmise päeva visklesin vastiku migreeni käes ( sest ega eelmisel hullumeelselt kiirel päeval polnud ju aega korralikult süüa) ja peaaegu keskpäevani põõnutasin ja üldse oli kogu enestunne kerglt zombistunud, olin ma ikkagi enesega rahul.
Õhtulgi veel tuli seigelda kojumineku osas, sest liinibussi juht oskas sadamasse valesti sisse sõita ja kuni ta hangede vahel ukerdas, sõitis meie praam( mis üllatuslikult sedakorda täiesti graafikujärgselt minutipealselt väljus) juba minema. Õnneks polnud ma ainus praamilemineja bussis ja nii me 3 minutit hiljem õnnetu hanereana kai ääres seisime ja sadamamees karjus, mis kõri võttis meie praamimeestele, et hei! inimesed tahavad veel peale tulla! Praam, mis oli tubli 20 meetrit juba jõudnud kaist eemalduda, lükkaski õnnekombel tagasikäigu sisse ja saime ikkagi pühapäeva õhtuks tagasi külma koju.
Uuh, milline elu, veelkord.

Kolmapäev, 19. jaanuar 2011

Keset jaanuari

Näed sa, talve selgroog ongi juba krõksti pooleks ja... kas teie olete ka märganud, et päev on hakanud juba üsna jõudsasti pikemaks venima? Ei hommikul tööle minnes ega õhtul tulles ei pea enam päris kotikas sumpama, näeb üht-teist vara- ehk hilisvalguses äragi teha.
Ja kui ma veel eile olin kangesti vingumismeeleolus ühtede ja teiste asjaolude pärast, nii et nutt oli varuks ( aga see oli loomulikult tingitud ka parajast väsimusest- mis on teadagi tagantjäreletarkus). Aga õnneks möödus eilne päev nii, et ma blogisse vigisema ei jõudnud. Ja kanäe- täna ongi juba palju parem.
Asjad sujuvad, kui kohe hommikul tarmukalt ebameeldivatest kohustustest kinni krabada ja need ära teha nagu nalja. Seega - esimene aruanne on tänasega valmis!! teine veel ootel, aga kui pool mäge ületatud, küllap teisegagi ühele poole saab!
Järgmine hea uudis on see, et ka kevadet on mul nüüdsest jälle põhjust rohkem oodata - aprillis algab meie loodusgiidide jätkukursus!!! Mul oli selle üle tõeliselt hea meel, sest nii kursus ise kui seal osalenud inimesed olid väga vahvad ja selleaastane uus kursus on nö poolkinnine-st oodataksegi eeskätt eelmise aasta omi, et jätkata sealt, kus eelmise aasta mais pooleli jäime. Hea on ka see, et paljud ongi juba sinna end ära reganud ja me oleme taaa HKH-sse teretulnud!!

Jah, ja nädalvahetusel saab Raplasse tantsima!! Juhhuuuu!!!! Ma pole juba kuu aega saanud erinevatel põhjustel ju tantsutrennis käia, see- eest olen ise tublisti saare peal tööd teinud, ise uusi tantse õppinud ja jõudumööda neid ka teistele kohalikele õpetanud. Aga no teadagi see tantsuvärk - kaua sa ikka üksi ja omaette .... Seltskonda on vaja, saarelt välja on vaja saada, selga sirutada, ilma ja inimesi vaadata, tutvusi uuendada... Sõnaga- nädalavahetus on paljutõotav ... !
Ja elu, mis siis et lörtsiligase ilmaga, on ikka ilus ja tore. Sulailmalgi on tegelikult üks tore kõvalnähe - mingid linnud juba siutsuvad üsna agarasti meie kandis, eriti hommikupoolikutel ....

Neljapäev, 13. jaanuar 2011

Uue aasta esimene

Nii uskumatu, kuidas aeg ikka lendab .... Varsti pole juba tervelt kuu aega oma bloggi klõbistama jõudnud.
Esmalt oli meil saarel tohutupikk intrnetikatkestus, mis kestis jõululaupäevast 6. jaanauarini ja... ohh, elu on ikka endiselt kiire ja huvitav. Ja segane. Elan täistuuridel, suhtlen inimestega rohkem kui varem. Teen asju. Ja see näib omakorda inimestele meeldivat.
Jõulud möödusid vägagi toredasti. Valla jõulupeol tehtud ülletusesinemine (mida valmistasime ette ikka rohkem kui 2 ja pool nädalat) oli ülimenukas! (nüüd nad kindlasti loodavad juba uue etteaste peale, hiljemalt aasta pärast, aga soovitavalt juba palju varem! õnneks ka mõtteid jätkub...:)) Jõululaupäeval viibisime naabrite pool pidulikul õhtusöömaajal, mis oli helge ja hingeülendav. Õigupoolest tuli see kutse mulle küll ikka suhteliselt ootamatult, aga üritus oli tõesti imetore ja südantsoojendav.
Uus aastagi on alanud huvitavalt ja paljutõotavalt...
Olen lummatud ... lummuses... aga sellest peaks tegema ühe eraldi sissekande. Kunagi.