Reede, 29. jaanuar 2010

Fred Jüssi juubeliks. Iseendaga silmitsi

Täna saab too tagasihoidlik ja ometi nii otsatult tark ja tasakaalukas inimene 75. Palju jõudu ja head tervist talle.
Kui üldse keegi, siis just tema oma juttude, filsoofia, ilmavaatega on mind enim mõjutanud. Kui üldse kellelegi, siis just talle vaataksin alt üles. Kuigi tema seda kindlasti ei tahaks.
Lugesin siit-sealt tema poolt öeldut üle ja panin kirja ka enese mõtteid tema omadega seoses:

• Ole see, kes sa oled. Ära püüa olla keegi teine.

Jah, seda ma olen püüdnud. Püüdlik näitlemine pole mul kunagi hästi välja kukkunud. Olen püüdnud jääda selleks, kellena olen siia ilma loodud. Püüdnud otsida ja käis oma teed, oma rada, kahjustamata teisi, rikastades ennast.


• Maailm on ümmargune – kõik su teod jõuavad ükskord tagasi sinu endani.

See on natuke hirmutav ja samas ka hästi ennast korrale kutsuv – mõtle hoolega, kas sa ikka tingimata pead seda tegema või ütlema, kunagi jõuab see kõik ehk tagasi sinu juurde ….

• Sa pead olema iseendaga sõber, alles siis saad olla sõber ka teistega.

• Ära püüa päästa tervet maailma, see ei õnnestu nagunii. Aga kui oled suutnud päästa või paremaks muuta kasvõi üheainsa inimese, on seegi juba suur asi.

• Vajadus vaikse ja endaga olemise järele on inimesele loomuomane, muidu hakkab ta iseennast kartma ja võõrandub endast.


Ka neid põhimõtteid olen püüdnud järgida. Ma pole kunagi olnud suurem asi suhtleja või kellegi suur juht ja õpetaja. Olen ikka maailma peegeldanud läbi iseenda, teiste jutule kaasa rääkinud vaid siis, kui olen isiklikult tunnetanud seda või teist olukorda. Mitte püüdnud teha tühja juttu kui ma tegelikult asjast ei tea.
Arvan siiani, et kui suudan õigele teele juhatada kasvõi üheainsa inimese, olgu selleks siis oma isiklik laps või mõni hea sõber, siis olen teinud maailma parandamiseks endast sõltuva. Kes õppida, kuulda, näha ei taha, seda ei saa ju ka kuidagi sundida. Olen ikka arvanud, et inimene jõuab inimeseni siis kui seda just hädasti tarvis on, mitte ei pea paaniliselt kogu aeg suhtlema, suhtlema … See on olnud mulle võõras. Aina rääkida, aina müriseda. Olen alati paremini talunud vaikust kui mürasid. Sellepärast mulle ka maal niiväga elada meeldib. Sest siin on vaikust. Seda suurt ja hindamatut loodusvara. Heidad õhtul voodisse, kuulatad ja kuuled ainult vaikust. Sellega võib nii ära harjuda, et enam teisiti ei oskagi. Nii et hoopis mürad hakkavad häirima. Seejuures just tehislikud mürad. Sest teadupoolest on ju ka loodus vael väga kärarikas, seda eriti kevadel-suvel. Aga see on teistmoodi, seda oskan ma vägagi nautida. Aga seda, et seltskond suundub loodusesse, tümpsumasin õlal, ma ei mõista … Kohe mitte ei mõista.
Tean oma väga lähedaste inimeste hulgas neid, kes vaikust kardavad. Sellepärast oleks mul nendega väga raske püsivalt koos (st sama katuse all) eksisteerida. Me tahame elult erinevaid asju. Ühel peab taustaks olema raadio või televiisor või vähemalt teine inimene, kes räägiks. Minul peab olema vaikust, aega hinge tõmmata, süveneda. Seesama lähedane inimene on mulle nooruses palju ette heitnud ka niisama molutamist. Miks sa midagi ei tee, istud siin niisama ja molutad. Hiljem tuli tark ja sõnaosav Fred Jüssi ning ütles, et tänapäeva inimesed ei oskagi enam molutada, nad on selle võime kaotanud. Ja maailm on sellest palju kaotanud. Inimeste tegevus on kaotanud mõtte, püsivuse ja hinge. Sest kui ei osata molutada, ei osata enam ka süveneda. Kui ei osata süveneda, ei nähta asjade, või olemuste sisu. Kui asjal/ olemusel pole sisu, pole ka midagi peale särava fassaadi. Aga see fassaad kukub esimese iilingu peale ümber ja siis jääb järele? Ei jäägi midagi järele.
Kui inimene saab vanaks ja küsib endalt, kuidas ma elasin, mida ma elult õppisin, mida maailmale enda poolt andsin? Mida ta siis vastab? Käisin siin ja seal, töötasin siin ja seal, rääkisin selle ja tollega. Aga midagi enamat? Mida see töö andis, miks sa seda tegid? Mida sa selle või tollega rääkisid, miks sa siin või seal käisid, mida sealt juurde said?
Ma ei taha ütelda, et see lähedane inimene mulle teistsuguste elutõdede pärast vähem armas oleks või et tema elatud elu sellepärast vähem väärtuslik oleks. Küll aga on mul väike mure südames, et ta päriselt iseendaga silmitsi seista ei julgeks ega ehk ka ei oskaks. Aga võib-olla polegi see tema tee. Tähtis on, et igaüks teaks, milline on tema rada, kuidas seda mööda paremini, õnnelikumalt käia ning tähtis on ka see, et teisi nende radadel ei eksitataks, et teiste radu austataks nende eheduses.
Olen muidugi ka ise kahjuks natuke tänapäeva pealiskaudse inimese moodi. Kui palju on mul möödunud päevi, millest ma midagi ei mäleta. Mis ma tegin? Käsin tööl, tegin süüa, koristasin, vaatasin telekat, läksin magama, kostan vastuseks nagu keeleõppe algkursustel. Aga kuhu jäävad elamused, õppetunnid, tähelepanekud? Õnneks on mul vähemalt olemas teadmine, et teaksin seda nii vajalikku oma päevast otsida, neid tähele panna ja õigel hetkel talletada.

Emakeel on meie viimane isamaa. Sellega võib olla nagu õnnega, mida kunagi ei ole, aga mis ükskord sulle selja keerab. Tema tähendusest, sellest, et ta oli, saad aru siis, kui oled ta maha müünud ja ta sulle selja keerab.

See Fred Jüssi tarkus ei kehti ju ainult meie emakeele kohta, see kehtib ka nn elu sümbolite kohta. Siinkohal meenuvad hiljuti Loomingust või Vikerkaarest loetud ühe noore luuletaja (nimi kahujs hetkel ei meenu) luuleread:
Vanavanemate talu müüdi maha
Viissada aastat ühe päevaga
Tuhat krooni aasta
kolm krooni päev
Jube valus ja tuttav tuli ette. Minu vanavanemate maja müüdi ka maha. Ilma igasuguste selgitusteta. Vanavanemad surid ja lapsed, kellel olid mõlemal oma elud, müüsid maja, kui ebavajalikuks osutunu maha. Kalgilt kaalutlevalt, süvenemata. Ja nii ma seda nüüd salaja leinan ja unes näengi, uitan aina ulmades üksi selles majas, kuigi tean, et see kuulub nüüd kellelgi teisele. Tean, et ei tohiks seal olla. Võibolla ei tohiks seda enam vaadatagi. Aga sisemine sund saab ikka ja uuesti minust võitu. Küll ehmatavad mind seal olematud klaasuksed, küll õunapuu külge seotud koer, kes aknaalust valvab, küll leiutan ma oma arust häid põhjusi, et ikka ja jälle sinna majja tagasi tulla.
Hing ei suuda kuidagi sellest paigast lahti lasta. Ikka mõtled, kuidas nüüd võõrad inimesed neid ruume, abihooneid ja aeda kasutavad. Kas need roosad ja hõnguvad pojengid on veel majanurgas alles? Või jasmiinipõõsasse peidetud metallpang kastmisvee korjamiseks? Kas saun lõhnab samamoodi kui minu ajal? Kas vana parkettpõrand elutoas kriiksub samadest kohtadest? Kas mustad raudahjud õhkuvad sama soojust või vanaema riidekapp lõhnab endiselt iiriskommide järele? Ka pööninguungaste uksed on veel sama värvi? Kas sahvriuksel on ikka sama vanamoodne käepide? Sunnid ennast küll, et mis see siis olgu – see on ju kõigest maja ja hoov, kõigest mateeria … Aga see ei ole ju! Mulle kui inimesele. Inimesele, kelle hing on selle kõigega esimesed kümme eluaastad nii ühte põimunud, et sellest enam hiljem kogu elu lahti ei saa. Need sidemed on põimunud märkamatult ja juured on ulatunud sügavamale kui sa eales aimata võinuks. See on see, et mateeria on muutnud sümboliks elus. See on muutunud millekski, mis saadab sind kujutlustes, millest vaimselt toitud, kuhu fantaasiates rändad. Kuhu reaalsuses minna ei tohi, sinna lähed ulmades. Aga sealgi on enese tegemiste hiilimiste, varitsemiste pärast natuke häbi.
Kas see on ikka õige???

• See on oluline vahe, kas sind tõmbab kuhugi või sind lükatakse kuhugi.
Jah, selles vahest olen ehk nüüdseks aru saanud. Seda tõmmet adunud teismelise aegadest peale. Et mina pole linnainimene ega seltskonnainimene. Ma ei ole ilmselt ka üdini maainimene, just selles kogukonna tegemistes osalemise poole pealt. Ka mind pole küla siiani omaks võtnud. Julgen arvata, et pole ka päriselt välja sülitanud. Ju ma siis päris seedimatu pole, aga seeditav ilmselgelt samuti mitte. Aga ma pole osanud kunagi linlikult kainelt kalkuleerida, olen ikka olnud asjade ja ilmingute suhtes sisemiselt tundlik, pole osanud valetada ja olen olnud traumeeritud (linna)inimeste mõttemallidest, mis on mulle üdini võõrad.
Selge on ka see, et mind tõmbab loodusesse, algul enam mere äärde, viimasel ajal aga samavõrra ka metsadesse. Mul pole kunagi olnud ükskõik, kuidas metsadel ja meredel läheb ja nüüd, täiskasvanu ja vastutajana tahan ma neid kaitsta, aidata moel, mis on minu võimuses. Tahan aru saada looduse protsessidest, tahan olla üks osa loodusest, aga ei taha olla sellest ülem. Eks mets tahab harjumist. Lääne-eestlasena on mul lapsepõlve kogumused metsadest piirdunud lodiseva lepistiku, kidurate kaskede ja pilliroovõsaga. Sihvakad männikud ja tumedalt kohavad kuusikud on mu ellu jõudnud alles viimastel aastatel ja nõudnud omajagu aega ja nendega tegelemist. Nüüd alles hakkavad omaseks saama. Aga uurimist on palju. Tõmme on tekkinud. Ei tea, kas saaksin sellestki painest enam lahti kui kunagi elu peaks tagasi linnasüdamesse viima …

• See raud, millest minu auto tehakse, on veel nii sügaval maa sees, et seda minu eluajal sealt välja ei kaevata.
Jah, räägin mina, mis ma räägin, luban, palju luban, üha selgemaks saab see, et mida rohelisemaks minu ilmavaade muutub ( ja see muutub, aasta-aastalt, see on täiesti ilmne), seda selgemaks saab ka see, et mina ei ole ega ka saa kunagi kuigivõrd autoinimeseks. Ma võin küll need tehnilised nipid läbi häda ära õppida ja sõita, kiiresti paigast teise kulgeda on teatud ebamugavates ilmastikuoludes ka kindlasti mugav, aga …. Liiga palju agasid. Autode tootmise ja toomise saaste, autoga sõitmise saaste, mitte ainult heitgaasid ja lekkivad jupid, õlid ja parandamine, vaid ka keerduv tolm ja helisaaste … Auto on mulle võõras, see on liiga elutu, liiga kandiline, liiga kärarikas ….

• Kuulun nende õnnelike inimeste hulka, kes on vahel õnnetud, kuid maailmas on ka terve hulk õnnetuid inimesi, kes on vahel õnnelikud.


See on ilus ütlemine, aga mina ise kuulun küll pigem viimaste hulka. Loodus pole mulle andnud sellist kiirgavat ja nakatavat energiat, mida kiirgub hr Jüssist. Mis paneb inimesed ammulisui kuulama, järele mõtlema, mis nakatab hetkega.

Teisipäev, 26. jaanuar 2010

Kümme mäluproovivat küsimust

Leidsin Lagritsa blogist säherduse asja:
Kirjuta, kus olid Sina kui…(kust selle uudise kuulsid, mida tegid, kui …)
1. esimene inimene astus kuule 21.07. 1969
2. John Lennon mõrvati 8.12.1980
3. Tshernobõli aatomielekrtijaamas plahvatus 26.04.1986
4. Balti kett 23.08.1989
5. Estonia uppus 28.09.1994
6. Diana suri 31.08.1997
7. saabus aasta 2000
8. toimus terroriakt World Trade Centerile 11.09.2001
9. Michael Jackson suri 25.06.2009
10. milline uudis jäi meelde elisest päevast või mida tegid eile?
Kellele edasi saata? Ma ei tõesti taha kedagi kohustada… paljud, kes hea meelega osalevad, on niikuinii juba teinud, niisiis – kes tahab, teeb ise.


Et Lagrits nii lahkesti pakkus ja ümberkaudsed blogilised ka seda aina usinamalt kajastavad, võtsin minagi end kokku.

1. esimene inimene astus kuule 21.07. 1969
Emm.. mind polnud tol kaugel aal veel tegelikult siia ilma sündinudki, nii et isiklikke mälestusi sellest kahjuks ei oma. Hiljem olen häguseid kaadreid heljuvatest skafandites kogudest siin-seal silmanud.

2. John Lennon mõrvati 8.12.1980
Olin juba olemas, täpsemalt öeldes siis tähistasin päev peale koledat mõrva oma teise elukuu täitumist. Taas olen hiljem lugenud, filmi näinud antud sündmusest. Kole lugu, ja Lennoni kustumatud hitid on ka alati meeldinud.


3. Tshernobõli aatomielekrtijaamas plahvatus 26.04.1986
Arvan, et ju ma kusagil kodus, vanaema juures või lasteaias võisin olla. Kodust ei mäleta midagi ärevat, ilmselt see meie peret väga otseselt ei puudutanud, vähemalt sellest ei räägitud ( laste kuuldes).

4. Balti kett 23.08.1989
Pidin vanaemaga koju jääma ja olin väga pettunud, sest vanemad läksid mingi suurema seltskonnaga sinna ( mulle meeldis väiksena tohutult autoga sõita, sest seda luksust sai endale nii harva lubada, aga vanemad läksid just mingite tuttavate autoga...) ja jätsid lapsed koju põhjendusega, et lastel on seal igav ja ilmselt tuleb palju külmetada ja pole tarvis seal tilbendada...

5. Estonia uppus 28.09.1994
Kuulsin uudist raadiost. Mäletan, et oli väga vihmane ja tormine päev, rõske ja külm ning koolitunnid jäeti ära. (või vanemad ei viinud koleda ilma tõttu kooli?). Raadio ja telekas mängisid kodus terve päeva, ärevus ja hirm olid õhus, mängiti palju Urmas Alenderi kurbi laule. Joonistasin selles kurva sündmuse puhuks pildi. Seda esmakordselt elus, sest ma pole kunagi kuigi hästi joonistada osanud, aga sellest päevast on jäänud ka aimus, et igasugu kurvad ja rusuvad sündmused mõjuvad mulle miskipärast inspireerivalt. Laevale jäi onunaise vend, teisi tuttavaid ei mäleta.

6. Diana suri 31.08.1997
Oli soe augustiõhtu, kui telekast näidati uskumatuid kaadreid. Väga südamesse ma seda sündmust ei võtnud, eriline Diana fänn polnud. Muretsesin ilmselt rohkem eelseisva uue kooliaasta pärast ( gümnaasiumi algus uues võõras klassis), aga kuna kõik meediakanalid vahetpidamata sellest rääkisid, siis paratamatult jäi aeg-.ajalt pilk pidama.


7. saabus aasta 2000
Oo, vot see oli alles valuline aeg. Pidime sõprade pool uhkema milleniumi-istumise tegema ja kõik oli väga kena, palju rahvast ümberringi ja olin pahaaimamatult õnnelik kuni pisut enne keskööd mu tollane esimene püsivam boyfriend otsustas, et ta tahaks mu nüüd peale pooleteise aasta pikkust suhet vist maha jätta.... Nutsin, hüsteeritsesin ja ei mäletagi täpselt, kas rakette vaatama jõudsin, vist ikka sõbrannade abiga jõudsin, aga meeleolu oli teadagi põhjalikult rikutud...

8. toimus terroriakt World Trade Centerile 11.09.2001
Olin tudengina Viljandis, ühikas polnud mul ei raadiot ega telekat ( tegelikult raadio vist ikka oli, aga ei kuulanud seda väga tihti). Arvan, et lugesin seda kusagilt lehtedest, hiljem nägin kusagilt vilksamisi ka kaadreid kokkukukkuvatest tornidest. Mingit hirmu ega paanikat otseselt polnud, eks seda Ameerika märulit oli ennegi siinmail lastud. Ju tundus kõik siis piisavalt kaugel olevat, et end mitteohustatuna tunda.

9. Michael Jackson suri 25.06.2009
Olin tööl, täiesti igapäevaseid asju tegemas kui naabrinaine sisse astus ja küsis, kas ma ka juba olen kuulnud... Olin tsipake üllatunud küll ja kahju oli temast omamoodi ka, ikkagi omaaegne popiidol. Ma suur fänn tal nüüd otseselt polnud, kuidagi lihtsalt olen sattunud ta elusaatust natuke jälgima. Olen näinud mingeid filme ta keerulisest ja olematust lapsepõlvest, kujunemisteest ja muidugi need lõputud kollased uudised ja skandaalid... Aga tema vägevad sõud ja hea liikumine olid kahtlemata samuti üpris muljetavaldavad. Tegin ta mälestuseks omale ka ühe plaadi ja kuulasin, mõned laulud on ikka päris head tal.

10. milline uudis jäi meelde elisest päevast või mida tegid eile?
Hmm, see võtab täitsa mõtlema. Oli täiesti tavaline natuke sinine esmaspäev- tegelesin koduste toimingutega ja tegin ka tööl haruldaselt usinalt ametialaseid asju. Õhtuks läbi nagu läti raha, vajusin varakult magama.

Esmaspäev, 25. jaanuar 2010

Experiment - haiglane eneseimetlus või mis iganes...

Uuh, on mul alles ideed!
Leidsin nimelt täna lauasahtlites tuulates ühe vana päeviku.( tegelt täitsa mitu, aga alustame siiski ühest).
Ma olin omal ajal kõva päevikupidaja. Ja mõtlesin naljaviluks, et riputaks ta kuhugi üles. Eks näis, kauaks lusti järkub seda sisse toksida. Või millal piinlik hakkab. Sellise hilisteismelise plära. Loe ja hirnu. Sõpradest ja vanematest ja koolist ja värgist.
A siia bloggi ei taht seda panna. Lõin siis uue, varjukaetuse nimelise. Netti risustama. Nalja saab just selle koha pealt, et kuupäevad on sissekannetel ju 2010 lõpuga, kuigi tegevustik leiab tegelikult aset hoopis eelmise sajandi lõpul ( vägev, kas pole - ikkagi lugusid eelmisest sajandist!). Sinna varjukaetusse siis toksingi. Võimalikult autentselt, jättes enamiku vähetähtsaid nüansse muutmata, aint väga isikliku ehk tsenseerin välja. Kirjaviisi jätan ka muutmata. Las need x-id ja y id ja &-d mõllata seal. Kuigi paegu, paraja keelepiprana on väga imelik neid sisse toksida. Aga jäägu pealegi nii, nagu tollal torust tuli, nii tuli...
Keda huvitab, see lugegu. Mina aata(kümneid tagasi). Endal võtab küll praegast suu muigutama.

Hei, mis uudist? ehk sünge südatalv

Külm on. põrrgulikult külm. Nii et sõrmeotsad külmuvad tuimaks selle napi ajaga kui sa oma igapäevase kohustusliku kolme puusülemi tiiru toa ja kuuri vahet oled jõudnud ära teha.
Aju on endiselt külmanud nagu ka köögi veetorud. (jah, ma naiivitar suutsin ju unustada peale reedeõhtust nõudepesu kraani tilkuma jätta ja laupa hommikuks oli ka kuumaveetoru külmand mistap kraanist ei tule sõna otseses mõttes enam tilkagi vett). Seoses üldise külmand olekuga pole juba tükemat aega ka ühtki inspireerivat mõtet mu pääkolusee ää eksind.
Olen viimased päevad tegelenud peamiselt:
a) ellujäämisega- umbes pool igast päevast kulub kütmisele ( ma väga loodan, et see külmalaine annab varsti järle, muidu ei tulegi enam puudega kevadeni välja, sest riit kahaneb praegu lausa ehmatava hooga). Teise poole päevast üritan muudmoodi asjalik olla ( aruanded on nüüd tehtud, keel õhtuti õpitud, pirukapühapäevad on tradtsiooniks saamas jne).
b) Hädaldamisega ( sest teadupärast ei käi ju hädad külas üksi, ikka karjakaupa). Mistõttu lisaks külmand kraanile ja rikkis külmikuregulaatorile otsustas mu majapidamises rivist välja minna veel ka pesumasina voolik, mis tähendab, et peale iga pesukorda ujub vannituba loputusvetest, ning aeg-.ajalt ajab korstent ja pliiti ühendav metalltoru välja kahtlast kärsahaisu ja praksub ähvradavalt, mille peale ei osanud reageerida muudmoodi kui et viisin koldes suitsevad halud kiirkorras hange susisema ja tegin aknad pärani, et suitsuandurid tekkind aroomidest lärmama ei pääseks.( küll oli külm öö...)
c) rõõmustanud,( kahjuks küll enneaegselt nagu peagi selgub) et mul mõned meestuttavad veel alles on, kellele häda korral helistada. Kes on suure suuga luband asja vaatama tulla, aga siiani pole neist uduvarjugi näha. A loodame, et varsti lähvad asjad ikka paremaks.
No näiteks et kui ikka üks väeti naesterhavas ei oska tehnilst taipu nõudvaid agregaate paremale elule äratada ja mehepoegadel on mujal paremat tegemist, siis äkki külmkapp, pesumasin ja veetoru parandavad ennast ise ära?

Neljapäev, 21. jaanuar 2010

Uus leiutis?

Idee: kui kellelgi peaks kodus häääästi igav olema, siis võtku kätte ja leiutagu üks selline maSSin, mis ise aruanded laisa inimese eest valmis kirjutaks. (võiks näitkes regaeerida käsklusele "aruandeke, täida end!" ja valmis ta ongi).
Ma olen järjekorras esimene, kes seda endale tahab!

Päev veereb päeva järel õhtusse, lõpptähtaeg veeereb ähvardavalt kiire mürinaga lähemale, aga aruanne vahib visa järjekindlsega sulle valgelt ja tühjalt otsa. ( ja selle asemel, et end kätte võtta ja see ühe hooga valmis kirjutada, istun hoopis blogis ja genereerin jaburusi....)

Kolmapäev, 20. jaanuar 2010

Lugemistest

Jah, nii kui ühe postituse ära lõpetad, tuleb uus ja parem mõte pähe.

Tahtsin kirjutada paarist viimasest heast raamatust, mida kohanud olen.
Esimene on Riikka Pulkkineni "Piir".
Raamatul on 2 põhiliini: gümnasiumitüdruku keelatud suhe oma emakeeleõpetajaga (mõned täitsa avameelsed stseenid, aga need ei häirinud absoluutselt, vaid olid antud kontekstis täiesti sobivad) ning eutanaasia teema abikaasade vahel, kellest üks ona haigestunud Alzheimeri tõppe.
Väga hea, kaasakiskuv ja mõtlemapanev lugemine. Lugu on kirja pandud nii, et jääd neid tegelasi uskuma, hakkad tundma, mõtlema ja hingama nagu inimesed raamatu lehekülgedel. Mõistad neid, elad nende kõhklustele, valudele ja otsustele kaasa. Raamatu lõpus oli mul küll raskusi pisarate tagasihoidmisega. See Anja valus otsus oli nii õrnalt, nii hingeliselt kirja pandud, välja mängitud... Seda on raske kirjeldadagi... Lihtsalt ei saa enam teost käest. Mitte et otseselt tegevustiku mõttes väga põnev oleks, vaid põenv just suuna mõttes. Kuhu asi edasi areneb. Kuhu nad oma mõtlustega välja jõuavad. Mida ära ostustavad. Ja kas peabki alati midagi konkreetset ära otsustama( Mari puhul ju jäi asi tegelikult õhku).
Eriti imetle(si)n jälle seda nappi ja kirgast keelekasutust. Olen andunud põhjamaaalaste austaja.
Soovitan soojalt.

Teine on Sandra Steingraberi "Mina olen ookean".
Alustasin sellega õigupoolest alles eile ja täna kogu hommiku praamis ka lugesin, lugesin... Nüüd ei jõua õhtut ära oodata, et edasi lugeda!
See on väga hea märk. Kui raamat hakkab kohe alguses meeldima, siis tavaliselt meeldib ikka lõpuni välja. Aga et tegu alles nii värske avastusega, siis konkreetset lõplikku pilti sellest siin anda ei õnnestu ( ei proovigi). Aga jah. Jälle valusad ja vägagi elulised teemad. Enda lapseootusaeg tuli nii säravalt meelde. Omamoodi isegi õnn, et toda teost (enda nõrka närvikava arvestades) mu raseduse ajal veel (vähemalt eesti keeles) olemas polnud. Ma ei tea, kas oleksin suutnud. Lugeda loodete väärarengutest, nende kirjeldustest ja põhjustest. Kas oleksin ülepea julgenud enam midagi teha või süüa või juua, kui ei tea kindlalt, mis ja kuidas beebile mõjub.
Praegu on ÜLIHUVITAV! Kohati on teos siiski natuke liiga teaduslik ( võib jällegi juhtuda, et hoopis mina ise olen alles nii harimatu, et paljusid termineid ei mõista ja inimese sisemiste protsesside, tekkimiste arengulugu paari sõõmuga ei suuda jälgida).
Aga põhiline on, et sellest tekstist kumab läbi, kuivõrd autor on oma teose kirjutanud kogu hingega asja juures ja sees olles. Et talle tõespoolest lähevad need teemad maailmas väga-väga korda. Et ta tahab oma teadmisi jagada. Inimesi hoiatada, harida, laiemalt vaatama panna. Ja omal moel ju ka julgustada.

Jee, linna! Külm, aga mõnus

Hah, sain eile päeval sel aastal esimest korda linna. Hurraa!!
Sain tantsima. Üle pika-pika aja. Aga tuli välja, et millestki tohutusuurest ma polnudki vahepeal ilma jäänud- nad olla nimelt põhiliselt sügisel õpitud tantse korranud, ja nagu ma aru sain, vist ainult ühe uue juurde õppinud ( mille ma ka kohe enam-vähem lennult selgeks sain)! Oh mind andekat, ekole!? Asi aga on teisalt suuresti ka selles, et kui 2-3 x juba pole trennis käinud, siis uuesti minnes ONGI kohe säärane eriliselt suur energia sees, jalad lahti ja vaatad ärevalt kella selle mõttega, et see trenn ometi veel niipea EI LÕPEKS!!
Jah, treener arvas ka, et paar korda kevade poole järele õppida ja ongi kõik. ( ma tõesti nii LOODAN, et kevadest hakkavad kõik asjad vähe paremini taas kokku jooksma, praegu on küll täielik segapundar, kuidas ja millal ma kuhugi saan jne).

Ah, eks see talv olegi pigem paigalpüsimise aeg, pole mõtet edasi-tagasi kööberdada, kui pakane ähvardab nina peast hammustada. Noh, minul oli natuke kibe käes küll selle linnasaamisega, lihtsalt mõned üpris elementaarsed ajsad hakkasid kodus otsa lõppema, mida kohalikust poest parimagi tahtmise korral juurde soetada ei õnnestu ( no nt nii elementaarsed asjad nagu erivärvilised mulineeniidid... hee-hee...Njah, tikkimissõltlaseks olen muutumas juba).
Linnakodakondseid oli hästi tore taas üle aegade näha ( kas pole mitte nii, et mida harvem oma esivanemaid ja muid lähedasi näed, seda toredamad ja kallimad nad tunduvad? Võrdluseks siis pubekameelne arusaam, et kui nendega ühist katust pidid veel jagama, tundus, et kellegi pole tüütumat/ nõmedamat/vastikumat elu).
Mis ajargaafiku üle vingumisse puutub, siis praam sõidab praegu üle orienteeruvalt 2 tundi ( kui kanal juba eelnevast sõidust lahti, siis 1,5 h). Mis tähendab, et ajagraafikut hetkel praktiliselt ei eksisteerigi. On umbkaudsed ajad, et võiksid olla siis ja siis sadamas, siis võib juhtuda, et praam mõne aja pärast jõuab... Jah, mis tähendab, et ka bussigraafikuga ei saa arvestada jne. Õnneks eile laabus kõik kenasti ( ma isegi SUUDAN inimestega täiesti normaalselt suhelda, kui end korralikult kokku võtan, aga veel parem on siis, kui juhtun lihtsalt olema suhtlemisaltimas meeleolus, mida mul küll kahjuks suhteliselt harva esineb...).
Jah, olenemata ametlikkuse puudumisest sõidab enamik ilmselt juba üle jää. Edu neile julgetele ...
Täna hommikul oli minul igatahes privaatreis- olin postikoti kõrval ainus reisija, kes müristades ja ragistades läbi kokkukülmunud jääpankade supi tagasi armasale saarele purjetas. ( aknast vaadates paistab kodusaar sadamasse saabujale küll väegade inimtühja paigana, avastasin taaskord - näha on esiti ainult tühi ja lage kadakane maa ning paar majakökatsit sadamapostide ümber külmetamas). Ja kõik. Muidu totaalne tardumus. Ei ühtki häält ega liikumist. Isegi linnud ei tundu taevas lendavat.
Ja milline päikesetõus! Täiesti veripunane idataevas! Ja ikka jälle pole mul fotokat ( eelmine andiski teadupoolest just 2009 a veebruarikülmade aegu väljas pildistades otsad, nii et ehk ongi hea, et praegu pakasega kalli aparaatusega õues ei vehi).
Tegelikult oli veel täitsa mitu asja, millest pajatada tahtsin, aga mõte täna kohe kuidagi ei liigu. ( tea, kas aju on ka külma saanud ja osad kanalid kinni külmanud nagu minu köögikraanil, millest tuleb ainult kuuma vett juba terve jaanuari...).

Kuidagi väga hajevil olek on. Heljuva uduluulu tunne. Imelik päev...

Ahjaa, nädalavahetuseks on kah üle aegade mõned ilusad plaanid, aga kas need ka täituvad, on veel vara välja reklaamida. Kui käes, toimunud ja õnnestunud, siis aega hõista küll.

Teisipäev, 19. jaanuar 2010

kus mu telefon on?

Lugedes Sesamy põlvikute otsimise lugu (http://sesamy.wordpress.com/2010/01/19/kuidas-leida-kadunud-polvikuid/ ), tekivad kohe paralleelid ka iseendaga.
Magama heites on mul argipäeviti komme tuua telefon oma voodiäärisele padja lähedusse valmis, et hommikust äratust kuuldes pimedas toas unisena kaugele komberdama ei peaks. See on mul aastatega juba peaaegu automaatseks liigutuseks kujunenud, nii et teen selle kasvõi läbi poolune ära ning mõnikord isegi pühapäeva hommikul telefoni järele koban ja seda mitte leides ärevalt arvutama asun, palju ma tööle juba hiljaks olen jäänud, enne kui reaalsus kohale jõuab.
Täna hommikul olin ülimas hämmelduses - kuulsin küll, et telefoniäratus kärab kusagil juba tükemat aega, aga kuidagi imelikult summutatult ja kaugelt. Kobasin kuidagimoodi ühe käega tavapärastes kohtades ringi. Ei ole, ei voodiäärisel ega padja all ega...
Lõpuks märkasin ka teist kätt liigutada. No muidugi, seal see oligi!
Njah, ju oli siis eile õhtul uni nii magus, et jäin, telefon käes, magama.(huvitav oli ainult see, et tavaliselt ju inimese keha uinudes lõtvub ja miski ei tohiks enam käes püsida st telefon oleks pidanud kusagil tekipuntras olema loogiliselt, aga mina olin telefoni nagu kalleimat aaret kogu öö kramplikult peos pidanud)...
Ja hommikul võid ennast uimase peaga hulluks otsida.

Esmaspäev, 18. jaanuar 2010

Kunagisele armsamale. Ausalt ja valusalt

Leidsin sellise loo oma arvutist, üsna unutusehõlma vajunud teine, suvest saati tegevusetult seisnud. Küllap oma aega oodanud.Aga avaldamst ei tõrgu sest (Viimaste aegade ulmi ja seosetuid mõttekatkeid arvestades on see ka üsnagi aktuaalne.)


Ühel suvepäeval kohtusin iseenda minevikuga. Ette hoiatamata ja valusate nurkade vastu põrgates, nagu karta oligi.
Nägin üle aegade taas Sind, oma kümne aasta tagust armsamat; oma kunagist kõige kallimat ja lähedasemat inimest maailmas. Ja hinges tuksatas miski äkki üsna valusalt.

Sina. Oma lastega.
Ma ei teagi, kust alustada…
Olen sellele nii palju mõelnud. Selle vist teatavas mõttes isegi teadlikult esile kutsunud, sest öeldakse ju: millele pidevalt mõtled, selle energia lased kosmosesse tiirutama kuni ta lõpuks realiseerubki...
Tjah, niisiis. Olen palju mõelnud, millised nad võiksid olla. Sinu lapsed. Selle mehe järeltulijad, kellega oleksin isegi neid tahtnud… On nad Sinu nägu või… Sinu naise moodi? Kas neil ikka kindlasti on Sinu rohelised silmad, tume kulmukaar ja imeilusad, heledad sihvakad kunstnikukäed, nagu soovisin neid salamisi vaimusilmas ka oma lastele?
Nüüd siis tõugati mind valusa tõega silmitsi, ehkki tõde õigupoolest ei selgunudki. Lapsed on ju lapsed, nii väikestel, paari-kolmestel, õnnestub harva konkreetseid näojooni eristada.

Ja Sina ise. Ma peaaegu ei olekski Sind näinud, kuigi olen ikka arvanud, et tunnen Sind ilmeksimatult alati teiste hulgast ära. Aga näe, ma pole üldse nii ilmeksimatu, mälu petab või…
Ometi olen sageli linnatänavail uidates mõtisklenud, mis oleks või saaks, kui juhuslikult kohtuksime, silmast silma, parasjagu vabadena nii tööst kui lastest, ja läheksime koos… Noh, kasvõi kohvikusse näiteks. Räägiksime, kuidas kummalgi on vahepeal läinud, mida tunneme, arvame, tahame… Elust üldse. Nagu vanadel headel aegadel.
Jaa-jaa, ma mäletan imehästi, kuidas mulle meeldis Sinu omanäolist, kumedalt helisevat häält kuulata, kui oma arukal, rahulikul moel ilmaelust kõnelesid. Või kui Sa laulsid. Ilusaid ja mõtlikke laule oma keerdtrepiga ärklitoas kamina ees istudes.
Ning minevikku vast ei puudutakski, ehkki selle vari jääb meie vahele vist alatiseks.

Olen vahetevahel unes näinud, et tahad mind tagasi. Meil on olnud salajasi ja magusalt erutavaid kohtumisi tagahoovides, palju ilusaid sõnu… Ainult ulmades muidugi.
Siiski- miskipärast on need jäänud painama, kummitama. Need on olnud nii tõelusele lähedal, et tahaks juba uskuda, et olemegi ehk kusagil teises reaalsuses tõepoolest taaskohtunud.
Kes teab, võib-olla on neis ka pisut alateadlikku soovi, et nii läheks, sest ma pole Sind hoolimata mitmetest katsetest kunagi lõplikult suutnud oma hingest kustutada. Ehkki kainelt mõeldes oleks see ju peaaegu võimatu. Et me kunagi veel… Nojah. Unistada pole veel keegi keelanud.

Aga tookord olid Sa päriselt kohal, luust ja lihast inimene, kunagine kallim, ei oluliselt vanem ega noorem kui kunagi. Väliselt ikka samasugune- pikk, kerges habemetüükas näoga (uhh, kuidas põsed selle karedast puutest vahel mitu päeva hiljemgi veel tuikasid!), siiski soliidne ja õige-õige pisut kühmus, ehkki teisalt adusin ka teatavat muutust - mingit seletamatut väsimust, tüdimust ja nukrust Sinus… Aga see võis vabalt olla ka vaid kauge mahajäetuse kibestumus minus, mis seda nägema pani. Seda ehk näha tahtiski.

Ma seisin suures rahvamassis peaaegu Sinu kõrval, nii et hetkeks arvasin taas Sinu nahkjope tuttavlikku hõngu oma sõõrmeis heljuvat, kuid siis meenus, et on ju suvi ja vaevalt et Sa nahkjopes oled. Vaevalt see sul enam alleski on.
Me olime teineteist märganud, ent ma ei julgenud Sinu poole vaadata. Kogu minu julgusekübe oli korraga otsatult kadunud, nii et ei söandanud end peaaegu liigutadagi.
Ma teadsin ja tajusin lausa füüsiliselt, et Sa pidasid mind silmas ja mõtlesin rabistades, millise pilguga Sa, nüüdne aus abielumees ja 3 lapse isa, mind, pisikest kõhetut üksikema, võisid vaadelda? Oli seal killukesi hellust vanadest aegadest, oli seal segadust, kohmetust või oli vaid haletsusesegune viisakas uudishimu?

Püüdsin end Sulle otsavaatamiseks koguda, ent oli juba liiga hilja. Sa võtsid oma lapsed, kummagi poisipõnni ühe käe otsa, ning läksid.
Siiski- tundus, et pisut liiga kiiresti ja närviliselt laste käest mänguasju ära kiskudes…

Minule jääb aga olemata jäänud augustikohtumise nukrus ja valu veel kauaks hinge kriipima.

Veel hiirtest

Mul on põhjusmõtteliselt ahvikannatus ( nagu sünniaastastki järeldada võite, eksju), aga..
No eile õhtul sai mul lõppeks sest krõbistamisest villand, kui kell pool kaksteist öösel käib korteris selline krabistamismürgel, et Une-Mati ei julge aknast sissegi piiluda.
Hiilisin siis ette tuppa asja lähemalt uurima. Et ehmataks väheke toda jultunud tegelinskit. Kuulatasin iga kahe sammu järel, kus ta täpsemalt krõbistab. Köögis või elutoas ja millise seina läheduses kopsima hakata. Oli ahju taga. Pöörasin end aegluubis ümber ja... seal ta oli! vahtis mulle ilmsüüta moel otsa. Jõllitasime teineteist vist tubli minuti, enne kui hiirepoiss aru sai, et tema ees kõrguja pole mitte teps vahakuju, vaid täitsa elav inime, keda VIST maksab pisut peljata.
Mul kargas hing nii täis, et asusin pikemalt kaalumata kappides tuulama, et see kardetud mürk ikkagi üles otsida ja välja riputada, haisegu see elamine pealegi pärast hiirelaipdade järele ( kaua see üks hiir ikka haiseda jõuab? Nädala? Kaks? Või egas neid ometi seal ahju taga terve koloonia pole? Äkki ikka on? Igatahes... kannatame ära). Ei leidnud aga roosasid graanulied enam kuasagilt. Küllap loomaarmastaja minus need mingil hetkel siiski vastikustundes minema oli visanud. Täna oli see loomaarmastaja ennast küll kuhugi tundmatutesse kaugustesse peitnud.

Okei, siis on ju veel üks vana ja roostes lõks. Seadsin selle halastamatult löögivalmis. Singiiva sisse ja ahju kõrvale ootele. (ei hakanud ennast närvi ajama mõtetega, mis ma siis TEEN, kui hommikuks seal keegi tõesti sees peaks olema).
Ahju taga jäi mu toimetamisest peale igatahes üsna vakka.
Öösel kuulsin vahepal läbi une mingit kahtlast kobistamist.
Hommikul läksin kindlal sammul asja uurima.
Lõks oli endistviisi vinnas.
Kedagi seal sees ei olnud.
SINK OLI LÕKSU VAHELT KADUNUD!!!

No on loomad, ma ütlen.

Suusutusest, nii ja naa

Kõik blogid siin pasundavad muudkui suusatamisest. Et kus ja kui palju ja kui tubli.
Njaa, et ilus talv ja pool meetrit lund. Peab lausa.
Nii ka mina.

Ma pole eriline spordifanatt kunagi olnud. Nii oma lõbuks, see veel kuidagi läheb, aga jah..
Noh suusatamise tipphetked jäid minul kusagile 14-15 aastase pubeka aegadesse kui kodumetsas üpris pika täitsa oma marsruudi leiutasin ja siis tollase olümpia-aasta (kus need olümpiamängud huvitav 1994 võisid toimuda?) sangaried jäljendades igapäevaselt selle tuuri ette võtsin. Olin lummatud, sillas, pöördes. Joonistasin lumeleoparde ja kirusin, et see veebruar ka nii lühike kuu peab olema.
Peale kooli on aga piikkad-piikkkad vahed sisse jäänud.
Kuni nüüdseni, mil otsustasin ka oma roostes luud-kondid jälle suusavormi ajada.

Noo, leidsin pööningult ühed suusad (puust ja Visu omad). Kepid ka ( no veitsa lüheldasevõitu, a käravad küll). Suusasaabastega oli kõige keerulisem. No ei ole.. Tee või tina. Viimaks võlusin siiski mingid eelajaloolised saja kilekoti ja muu pahna seest välja.
Ega siis polnudki pikemat pidu ega kaksipidi mõtlemist, teiste kirjutuseeskujudest inspireerituna metsa poole ajama ja suusutama!
...
...
Oh, oleks see kõik siis nii lihtne kui kogu kammajaad siin tagantjärele kirja panna!

Avastus nr 1: Metsas on lumi. NB! SÜGAV, puutumatu LUMI.
Avastus nr 2: Seisnud suuski oleks vaja enne kasutamist määrida, muidu nad EI LIBISE.
Avastus nr 3: Ilma eesoleva rajata on sügavas lumes raske (loe: võimatu) edasi liikuda, rääkimata suusatamise imiteerimisest.
Avastus nr 4: Juuksed oleks tulnud enne kõva sportimist korralikult kinni panna. On üpris ebamugav, kui tukk kogu aja, mil sa ennastunustavalt suusutada ponnistad, sul silme ees virvendab ja sa lumise kindaga seda eemale pühkides omal näonaha ketendama hõõrud.
Avastus nr 5: Vasaku suusa klamber ei püsi kinni. ( järeldus: suusatades saab sooja küll, kui iga 2 meetri tagant lõdvaksvajunud klambrit lahti ja siis uuesti kinni kakkuda ning seejärel suuskadel tasakaluharjutusi sooritades lummeuppunud suusakeppe taga otsida).
Avastus nr 6: Järgmisel päeval peale 27 minutit kestnud suusutamise imiteerimist on lihased väga haiged. Seejuures mitte jalgade-, vaid üllatus-üllatus, hoopis KÄTE omad (huvitav küll, kas ma suusatasin siis käte peal ve?).

Reede, 15. jaanuar 2010

Jänes püksis ja suured sõnad

Ohh, tänane päev möödub aina tegutsedes ja lendab kui linnutiivul.
Õnneks on hea energia ka sees.
Käisin just tähtsaid papreid ära viimas, a kui tagasi tööpostile saabusin, teatati mulle viisakalt, et palun vallavanema jutule ja kohe.
Ups, mis ma siis nüüd korda saatsin... hiilis otsemaid kohale vastik eelaimus ja süda hakkas sees puperdama. Tuterdasin värisevi jalu vallamaja manu, lastes teel peast läbi viimaste kuude ja nädalate sündmusi, mis sellise erakordse kutse võisid esile kutsuda. Ega sealt midagi head tulemas vist ei ole, olin veendunud. Peaasi, et nüüd... jne. Jänes oli algul ikka päris kohal.

Ehh, tuli välja, et uus vallajuht tahtis lihtsalt end tutvustada ja siis veel tehti mulle lisatöö ettepanek!
Noo, kes see loll siis sehandsel masu ajal lisatöö üle ei rõõmustaks, eksole... AGA:

Njah, et tahetakse mind miskisuguse veel olematu kultuurikomisjoni tööd koordineerima või kajastama või.. Noh, et üldist pilti kohalikest kultuurioludest looma ja paberisse raiduma ja... Avaldasin kiirelt enne asja üle käte minekut kohe oma kahtlusi, et kui on vaja kultuuri teha, siis on kindlasti vaja ka palju korraldada ja seda viimast ma ei oska. Apseluutselt.
Nemad kohe lahkesti vastu, et polegi vaja korraldada, peaasi kui mõtled, kirjutad, uurid ja puurid. Seda sa peaksid ju oskama, kultuuriharidusega inime.
Noo, hm, näib, et siis vist jah. Muidu vist poleks mind ses asjas punasele vaibale kutsutud...
Nii et siis põhimõtteliselt oled nõus? usutati veel üle.
Eem.. nojah, ju siis... puterdasin, endal peas vasardamas mõte, et ei tea, mida nad siis õieti tahavad või mida see lisatöö ikkagi endast täpsemalt kujutab ja kas ma sellega üldse hakkama ka saan...

Ohhh... oleks mul ainult rohkem enesekindlust ja... ja... algatusvõimet ja...

Mind lohutab praegu ainult see, et midagi paberile veel ei pandud, ei sunnitud kuhugi alla kirjutama ja seda komisjoni reaalselt veel ei eksisteerigi.
Pabistan igal juhul juba ette.

Samas on tore ka, kui vallas vahel etteheidete asemel ka natuke kõrvust püütakse tõsta.
Mis sest, et see tõstmine on kah ikka üpris kahe otsaga asi.
Mu enese jaoks vähemalt.

Ja miks ma selle segasevõitu postituse üldse kirjutama pidin, ma ka ei tea. Eks vist endas mingi selguse loomiseks.
Ja eelaimdusest, et samadel teemadel jauramine mul siin blogis ka ilmselt viimaseks ei jää.

Neljapäev, 14. jaanuar 2010

Torisev koer

Olen oma kutsukese koolitamisega siis niikaugele jõudnud, et ära said viimasel nädalavahetusel peetud juba ka esimesed toatuurid (-tunnid).
Püüdsin oma taksitegelasele selgeks teha, et diivanile ei roni- ja KÕIK!!
Ilma mingi järeleandmise või vastuvaidlemiseta.
Oskarile see teadagi ei meeldinud. Üritas iga kord, kui end vähegi liigutasin, iseennast võimalikult pailapse näoga mulle tiiva alla sokutada. Ei õnnestunud kuidagi. Kümneid ja kümneid kordi sundisin vaest looma tagasi põrandale lebama.
Nii kolm päeva järjest. Kasum on nullilähedane. Taks üritab ikka oma joru ajada.

Kui enam muidu ei saa, hakkab torisema.
Koera keeles, aga üsna inimese moodi- ehk siis häälega (häälekalt).
See on üpris halenaljakas, kui mu muidu üsnagi heledahäälne koeraniru seda teeb.
Minu kõrvale kõlab see madalahäälne jorin koos altkulmu saadetud solvunud pilkude ja diivanit mööda allalibisevate käppade sahinaga umbes nagu urr-mörr- lõrr- uugh -aagh- õrr-porr...
No vägisi tükib naer peale.
A katsu sa taksi üle naerda. Seda haavumist annub sul alles pärast heastada.
Ja kes selle jorutuse mulle ära tõlgiks?

taliharjapäev

Kas teie ka armsad lugejad teadsite, et täna on taliharjapäev - st tänasega ( mõnedel andmetel siiski 17. jaanuaril ehk tõnisepäeval) on pool talve läbi!Vanarahvas teadis rääkida, et karu pöörab nüüd külge ja hakkab teist käppa imema, samuti et loomapidajatel pidavat nüüd veel pool loomasöödast alles olema.

Kui enne ei teadnud, nüüd siis teate!

Mina olen küll täheldanud näiteks ka seda, et päev on juba umbes 2 kukesammu võrra pikemaks läinud - hommikul ärgates on väljas juba peaaegu valge ja hea tahtmise korral jõuab ka õhtul koju juba vaikse hämaruse varjus, mitte enam kottpimedas.
Aga talveuni on lihtsalt kohutav. Pane sa seda kella nii vara äratama kui tahad, enne kaheksat hommikut on võimatu silmi lahti saada.
Aa, ja minu tüütult töisest talvest on ka pool möödas- see tähendab siis, et üks aruanne on valmis, teine alles võtab minu sees hoogu.

tõestisündinud nali

Tulnud raamatut laenama kena noor neiu. Otsinud esiti tükk aega nõutu näoga riiulite vahel, siis pöördunud töötaja poole.
"Kas teil siin neid sh...shh... Schwartzenneggeri raamatuid ka on?"
Töötaja olnud hämmlduses ja vaikselt endamisi tõdenud, et küllap on ta ikka ajast väga maha jäänud, pole nagu kuulnudki, et too musklimehest kuberner kunagi miskit üllitanud oleks, saati siis veel mitu.
Vastanud siis küsijale, et meil siin pole jah.
Neiu lipsanud kiirelt uksest välja, aga töötajale jäänud okas hinge, et äkki neiu siiski otsis miskit muud, ajas lihtsalt nime segi.
Umbes täpelt 4 minutit hiljem on neiu tagasi ja küsib targa näoga "Hamletit"!

:))))

Teisipäev, 12. jaanuar 2010

Lume hävitustöö

Kõik patravad siin ja seal lume imelisusest ja looduse muinasjutulisusest, siin- kirjutaja isegi on seda aeg-ajalt teinud.
Eile õhtul aga avanes mulle ka selle kena postkaardi teine külg. Toimetasin veel pimeda hakul midagi oma õuel, jäin kuulatama õhtu imelist vaikust kui korraga riivas mu kõrva summutatud ragin ja tugev mütsatus. Ringi vaadates nägin ainult männiokste vahelt üles keerduvat kerget lumepahvakut, kuigi oli täiesti tuulevaikne. Vähem kui paari minuti pärast kostusid täpselt samasugused helid juba pisut teisest suunast. Ja siis ka kolmandast kohast. Kui esimese pahvaku ajal mõtlesin veel, et ju mõni suurem vares või muu lind tõusis puu otsast lendu, aga kui nägin otse enese õuele patsatavat suurt männioksa, sain aru, mis toimub.
Selleaastase tohutu lumekoorma all ei pea puuoksad lihtsalt enam vastu ja murduvad. Njah, olin ju ennegi paaril korral enese õuel mahasadanud oksi märganud ja neid teeradadelt koristanud, aga eile õhtul käis metsas ses osas küll tõeline möll.
Nii et ei maksagi ehk niisama uisa-päisa enam mändide alla uitama minna (ega mul pole sinna küll suuremat parata, mu kodumajake asubki praktiliselt männisalu keskel), aga tjah. Eluohtlikuks võib osutuda, sest need oksad, mille alla sadamise eile oma hooviümbrusest avastasin, ei olnud kaugeltki mingid haledad raod, vaid ikka nii poole käsivarre jämedused tüüakad jändrikud. Kui sellega pähe saad, ei ole nalja natukestki...
Vaesed puud muidugi, tänavune talv räsib neid ikka hoolega, sest kui sellise pilguga nüüd ringi käia, siis märkasin murdunud okste kuhilaid iga paari sammu tagant.
Jah, mis teha- loodusel on igas asjas oma head ja vead. Nagu meilgi.

Ma püüan ikka positiivne olla...

... Täitsa teadlikult püüan, teades, et loomuldasa olen ma hästi negatiivse ilmavaate, depressiivsete sundmõtete, virila loomu ja muu ilusaga geneetiliselt õnnistet...
A no mõnikord kohe ei tule välja. Üldsegi.

Ma ei käinud eelmine nädal tantsutrennis. See nädal ka ei lähe. Ning (kas ja) millal üldse sinna minna saan, on suure küsimärgi all. Sest:
meie praamigraafik on JUBA JÄLLE ära vahetatud. Eelmise aasta lõpukuudel tehti siin suur avalik arutelu ja puha, et arvestame ikka kohalike soovide ja ettepanekutega uue graafiku koostamisel jne. Ma siis panin ka oma tagasihoidliku palve, et no jätke ikka see teisipäevane õhtune praam kella viiest käima, muud palvet ei olekski.
Nüüd pole sest arvestamisest küll õhkagi näha. Ma olin vist ainuke loll jälle, kes uskus, et neid arvamusi keegi ka loeb ja arvestab. Tuleb välja, et hoopis järjekordne Bürokraatia värk, et teeme vormitäiteks ära ja viskame nurka tolmu koguma need kohalike soovid. Sry kui nüüd kellelegi liiga teen, aga selline mulje jääb küll. Ja tunne, et minu kui kohaliku üksikisiku soovidega, kes ometi iganädalaselt praami kasutab (mõnikord isegi mitu korda nädalas), ei ole üldse arvestatud. Teeb meele väga mõruks.

Nojah, ma olen ikkagi lõppude lõpuks kainelt mõtlev inimene (vähemasti püüan olla) ja leidsin, et mis siis ikka - kui tanstima ei saa, siis ei saa, töökoha säilitamine on siiski esmatähtis ja kui selle pärast tuleb lemmikhobist loobuda, tuleb see mõru pill alla neelata.
Teisalt jälle tekib trotslik küsimus - kas ma tõesti kavatsen nii kergesti alla anda? Olgem ausad, ma olen oma hobiga tegelemise jaoks algusest saati palju võidelnud, räheldnud, ennast kulutanud. Line-tants on mul juba nii südames, nii suur tükk elust, et niisama heast peast sellele käega küll enam ei löö.
Niisiis pidasin treeneriga väikest viisi nõu, mida teha. Kõne alla tulid mõned eratunnid, kui oleks veel huvilisi ( ja selle taks ei olekski 10 x tavatunnist kõrgem nagu tavaliselt). Ja iseõppimine kirjelduste ja videote põhjal ja... No aga see pole ikka päris see, kui teistega koos tantsida. Ma ei ole ju tegelikult loomu poolest üldse suurem asi seltskonnainime, ikka nokitsen pigem omaette, aga vot line-tants ongi vist mul see tasakaalustaja. See tantsuliik on juba oma olemuselt ju selline, mis lausa nõuab rohkem kui 1-2 tantsijat, et tema efekt (liigutuste sünkroonsus jne) üldse mõjule pääseks. Kaua sa ikka üksi koduseinte vahel seda vihud.
Siis püüdsin asja enesele positiivseks mõelda - ma saan (tantsu arvelt) senisest rohkem tegeleda kõigi teiste asjadega, millega kah olen tahtnud tegeleda, aga pole aega jäänud. No kasvõi toosama rootsi keel, mida ikka usinamalt kui kord nädalas nüüd püüan õppida. Ja oma kodusaare- ainelist uurimust on plaanis jätkata kolmanda osaga, algus on sees, materjali koguneb, aga oleks vaja pikemat pühendumist, süsteemsemat lähenemist, süvenemist.
Nii et tegevuse puudust olla ei tohiks, aga hing on tantsu pärast nii haige praegast, et vägisi tahab pisar silmanurka hägustama tõtata.
Ma ei lase seda siiski veel ligi.
Püüan iseenda loomusest üle olla.
Positiivselt mõelda.

Jah.

Täna siis uurisin jälle nutuse näoga graafikut ja avastasin, et ohoo- see ju kehtib ainult jaanuari lõpuni.
Mis tähendab, et veebruarist on JÄLLE UUS graafik seinal! Kas mul aga maksab naiivselt loota, et siis on teisipäevane õhtune aeg tsipa varasemaks tõstetud ja mul õnnetsub siiski taas trenni lipsata?
Väheusutav, kõmiseb sünge negativism mu alateadvuses.
Lootus sureb viimasena, teatab keegi peenikese häälega teisest hinge salasopist.

Esmaspäev, 11. jaanuar 2010

IIIIIIIIIIgav on

Tirtsu lasteaias on juba nädal aega külmapühad, sest ruumides on sooja vaevalt 10 pügalat. Mis jama sinna torudesse lõi, keegi ei tea. Asja uuritakse.

Mis tähendab aga seda, et tirts peab mul tööl kaasas olema.
Mul aga praegu aasta vastikuim aeg - need ahh..aruanded. Jah. Numbrid ja arvutused ja tabelid. Jõle tüütu, aga hea, kui juba kaelast ära saaks.
Teed lapsele selgeks, et palun ära sega mind praegu, mul on tähtis töö, tähtaeg läheneb ja...
Igatahes üritad seda lapsele selgeks teha.
Ta vaatab sind arusaamatuses- millest sa räägid? Mai saa sõnagi su jutust aru. Mul on igav. Tegele minuga.
No joonista midagi.
5 minuti pärast on laps tagasi. Ma ei taha praegu joonistada.
Loe siis midagi.
Ma juba lugesin.
No ole siis veidike arvutis.
10 min pärast on laps tagasi - see on nii paha arvuti, paneb silmad kipitama.
No värvi siis pilte.
5 min pärast on laps tagasi- need pliiatsid on nii nürid...
Ohh, no laps-laps, leia siis ise endale mõni meelepärane tegevus!

Mida teeb siis igavlev 6- aastane põnn ühes teatavas riigiasutuses, kus peab kogu lahtioleku aja valitsema suhteline vaikus, rahu, puhtus jne:

* Tirib ruloosid ette ja eest ära (emme, mis SEE nupp veel teeb.. Oih, kuidas ma nüüd selle tagasi saan!!?!)
* joonistab endale markeriga näole ebamääraseid kujundeid (ja hirmutab kogu päeva oma musta näoga külastajaid!)
* loeb kriminaalromaani (Dana Martoni "Salajane leping". Väidetavalt luges ta ühe jutiga läbi 15 lk ja kinnitas, et palju põnevam kui lasteraamatud).
* Kriuksutab saabastega vastu põrandat, jättes sellele kenasid musti triipe( te ikka mäletate, et u 3 nädala eest käidi seda suure raha eest puhastamas, jah?)
* Ujutab mu töölaua oma asjadega üle (no näiteks joonistused, kustukummid, värvipliiatsid, ajaleheväljalõiked, küpsisepuru jne jne)
* Arvutab kalkulaatoriga, kui palju on
121260+957019265
ja siis 349476+097347-907564
ja siis 34864+56++0ˇ488657+08785-876591245+0747562094985
ja siis...
ja... siis veel ...
ja siis...
teatab mulle selge ja kõlava häälega kõik saadud vastused. (Emme, see väike arvut arvutab täitsa õigesti: 8-8 ongi ju null!!)
* Sosistab iga veerand või poole tunni järel tungivalt: kui kaua sa veel siin pead olema? või Miks me juba koju ei lähe? või...
Igav on , noh.
Kuidas need suured inimesed küll aru ei saa!

Reede, 8. jaanuar 2010

Hiired kohal :((( Appi!

Noh, mu naiivne lootus elda aaastake hiirevabalt haihtus eile hommikul, kui jumala loomakeste tehtud kuriteod köögist avastasin.

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis ületasin ennast pühapäeval kokandusalaselt igati- nimelt võtsin ette Napoleoni koogi tegemise, millest mu ema oma kõige helgemal küpsetamisperioodil (mm, need kodused kõrvalopsud ajavad veel praegu suu vett jooksma!) keeldus, öeldes, et see on üks igavene poole päevane jamamine ja mässamine.
Nii oligi. Aga töö tasus end ära. Valmis too koogike, mu lapsepõlveaegne lemmik, sai. Koos kõigi külmutamiste, rullimiste, küpsetamiste, keedukreemide ja kihtidega. Sai valmis, maitses hea ja mis veel eriti tore- seda sai palju, nii 3-4 päeva jagu koogirõõmu.
Eelmainit kolmapäeva õhtuks oli koogist järel veel tubli veerandi veerandik - ehk paras tükk hommikukohvi kõrvale hammustada. Kui aga neljapäeva hommikul kööki saabusin, oli koogivaagen ...tühi! Küsisin tirtsult üle, kas tema sõi eile õhtul kogu koogi ära. Vastus oli eitav. Nüüd puges mu hinge üks kuri kahtlus:
Olin tegelikult juba paar päeva varem hakanud ühes raskesti ligipääsetavamas kööginurgas tundma kummalist ebameeldivat lõhna- nagu oleks kusagil mingi riknenud toit. Ometi ei tohiks see nii olla - kõik potid-pannid on korduvalt üle nuusutatud, kahtlased pakendid läbi vaadatud, prügi minema veetud. Ikka haiseb. Järelikult ... jah. Saigi asjad omavahel kokku sobitatud- olgugi, et lootsin helget aastat, on siiski hiired taas mu majapidamise vallutanud.
Egas midagi, asusin köögiriiuleid laiali lammutama ja otse kraanikausi kõrvalt leidsingi hiirte söögilao - lisaks tükkideks näksitud koogisäilmetele ( kuidas nad maidad, ometi nii suure tüki nii kaugele on vedida jaksanud ja ühe ööga nii palju süüa!?, mai mõista) oli seal küpsisepuru, koerte potist hiivatud kanakonte (need haisesidki, muide), ja palju muud huvitavat. Tolmuimeja tegi sellele hoidlale praegast küll üks-null ära, aga kui kauaks?

Asi pole üldse selles, et ma hiiri kardaksin. Nad on tegelikult lähivaates ju lausa nunnud- pisikesed, pehemd ja nööpsilmadega haprakesed olendid... AGA: Nad segavad oma krabistamisega mu erku und, nad solgivad toitu, nad lõhuvad elamist.
Ja ma ei tea, kuidas neist vabaneda. Mürki ma neile panna ei tihka ( räägitakse ju küll, et on selline mürk, mis laibad kuivatab ja mumifitseerib, aga millegipärast on mul hinges kahtlus, et ka see protsess iseendast võtab siiski nii mõne päeva vähemalt aega ja ei toimu päris haisuvabalt), pluss veel see, et kui nad poevad kuhugi seina või põranda alla surema, ei saa ju neid sealt enam kuidagi kätte.
Lõksud.Mnjah. Üks asi on need lõksud üles panna. Hoopis teine asi pärast neid õnnetuid olevusi sealt välja korjata. Mina viimasega küll hakkama ei saaks. Lisaks olen ma pidanud piisaval hulgal päästma neist nt lõksu käppapidi kinni jäänud hiiri, kes seal hirmunult rabelevad ja hädiselt piiksuvad. Hiirelõks on mu meelest rohkem selline kole piinariist kui miski õiglane abivahend.
Mis variante veel on? Elusalt purki püüda ja lumehange visata? Võib ju aimata, et nad veel samal õhtul taas su kapi taga krõbistavad.
Kas keegi teab mõnd head nippi?
Siis palun alandlikult mind aidata.

maalaps

Tirts lahendab arvutiga ristsõnu, kus arvatavad sõnad antud piltidega. Teemaks transport. Kui üldiselt laabub tegemine viperusteta, siis ühe juures jääb ta kimbatusse. "Emme, mis asi see veel on?" uurib ta umbusklikult. "Buss või?"
"Ei, sa vaata, mis tal seal peal on?" annan oma arust hea vihje.
Tirts takseerib mõtlikult sarvi ja teatab "Aa, see on vist ratastega televiisor!"

Nojah, kohe näha, et laps just iga päev Tallinnas ei viibi!

Kolmapäev, 6. jaanuar 2010

Imelik mõte

Loen muudkui blogidest, kes, kus ja kui kaua aastavahetusel pidutses ja millises joobeastmes inimolendeid teel koju kohtas...
Hmm, ka A, kes mulle uue aasta hommikul korduvalt ja iga korraga aina rohkem purjutanuna helistas, väitis, et uue aasta hommikul lausa PEAB ju pidutsema...
Et mis mõttes peab? olin hämmeldunud. Ja kas pidutsemine peab tingimata tähendama ennast enam-vähem kooma joomist?
No, igal juhul on see täiesti normaalne, tõmbas mu vestluspartner end veidi tagasi. Ja alkohol käib ikka pidude juurde. See on täiesti normaalne...
Ei, minu meelest küll alkoholi (kuri)tarvitamine eriti normaalne ei ole. Samuti ei ole minu jaoks pidutsemise ja alkoholi vahel võrdusmärki. Juba ammu.
Nojah, sina oled jah selline teistsugune inimene, püüdis A mu teisitimõtleja äkkarvamusi rahustada...

Njah, niisugune paari õhtu tagune vestlus meenus siis.
Nii kahju, et mind peetakse nö normist kõrvalekaldujaks. Selle pärast, et mina ei pea alkoholiuima normaalseks seisundiks ja et ma selle pärast südant valutan, kuidas enamik kaaskodanikke end mõõdutundetult igal võimalikul ( ja ka võimatul) juhul erinevate sõltuvusttekitavate ainetega mürgitab.
Olen mina imelik või on maailm minu ümber imelik, tõstab minus ikka ja jälle pead üks igivana ja äraleierdatud küsimus.

Teisipäev, 5. jaanuar 2010

Täitsa avalik saladus

Sain ühe vihje.
Nüüd on siis ka see suur hetk kätte jõudnud, mil juba teatakse, et kes ja kuidas ja miks...
Ehk vaevalt olen ma saanud mõne kuu salapärast avalikku päevikut pidada (kõlab hästi, kas pole- salapärane avalik päevik!), kui juba kuluaarides sosistatakse. Ja tuleb kiruda vaid iseenda püha lihtsameelsust, arvates, et kui kirjutan asjadest mitte väga otse ja varjunime all, on kõik looriga varjutet ka päriselt.
Nüüd siis juba väike Eestimaa (mu väiksest kodukohast rääkimata) teab, kes on see salapärane saarlane, kes antud lehele järjepanu uusi sissekandeid teeb.

Tjah, ega ma väga varjanud ega valetanud kah midagi. Elan, kus elan, teen, mida teen, suhtlen, kellega suhtlen (või siis jälle ei tee ega suhtle)- milleks oma pead keeruliste salasüsteemidega vaevata? Kedagi sõimanud ma ei ole, poliitika räpased mängud mind karvavõrdki ei köida, kellegi täis- ega isikunimesid ei ole kasutanud seni, ei kavatse ka edaspidi. Nii et ses mõttes - no problem.

Lihtsalt väga loodan ka kaaskodanike viisakusele, kes nüüd avastavad, et aa, see on ju SEE (pisike suurte kõrvadega IMELIK TEGELANE, kes päevad otsa midagi kahtlaselt omaette nohistab, aga keegi ei tea ju, mida ja milleks, eksju.....:)) ), et nad selle ikka viisakalt enda teada peavad või ainult isekesis arutavad. Mitte avalikult lahmima ei tõtta, nagu nt Soileenil (http://soileen.wordpress.com/) oli hiljuti probleem, et tema blogis kiputi teda nö vägagi kodanikuna kohtlema. Ja isiklikuks minema.
Blogi on siiski iga inimese enda väike kirjutuskodu. Loodan, et kõik uued ja vanad lugejad mõistavad mind.
Ega pane pahaks, kui vahel natuke torisen. Või millelegi vihjan.
Head lugemislusti ka edaspidiseks!

Nalja nabani! Minu mp3 ennustus aastaks 2010

Paranoik tutvustas oma blogis ( http://kurimuri.wordpress.com/2009/12/31/uue-aasta-mp3-formaat/ ) uut ja moodsat ennustusviisi, mida minulgi tekkis kihk ise järele proovida. Tulemused, olid... hmm, ma ütleks piisavalt atraktiivsed, üllatavad, hämmastavad...
Kõigepealt ma ei mäletanud ju sugugi, millistes variatsioonides muusikat mu arvuti sisaldab, st mida kõike põnevat sinna olen aastate jooksul kogunud ja/või unustanud. Noh, kui ma talle siis auto dj peale panin, hakkaski ta, nagu soovitud, suvalises järjekorras leitud lugusid mängima. Aaga ... Tjah, mul on siin lisaks nö lemmikmuusikale ka päris üksjagu nt line-tantsude muusikaid, mistap need kõik playlisti tekkinud laulud nüüd päris lemmikute hulka ka ei kuulu. Samas mõned olid ikka päris head ja panid pihku itsitama küll. Siin need tulemused siis on:

1. Kuhu olen jõudnud 2010 aasta alguseks:

Varvara "Dve storona odnoi lunõ"

Ehh, jah. Kallid lugejad annavad mulle ehk andeks, et kirjutan venekeelsed laulupealkirjad ladina tähtedes ja kuulmise järgi (ilmselt kohati valesti siis). Vene keelt ma väga hästi paraku ei jaga,sestap saan selle loo sõnadest vaid mõne fraasi kaupa aru, aga loo nimi ise juba on ju piisavalt paljuütlev. Ja ka tõepoolest iseloomustab mind üpris tabavalt.

2. Aasta 2010 põhiülesanded:

Jaak Joala "Trummitüdruk".

Oli pidupäev, oli rahvast koos,
oli pille ja pasunaid...
Pam-pam pam, süda hüppab mul sees;
pam-pam pam - keelata ma teda ei saa...
Või kuidas need totakad sõnad seal olidki. Hirnu herneks, tõepoolest! Pole absoluutselt mu lemmiklaul ka, juhuslikult arvutisse unustatud.
Ei saa üldse aru, mida see ennustus tähendama peaks. Et elu peaks rüõõmsamaks muutma ja rohkem pidutsema hakkama või? ... Pole nagu üldse seda tüüpi... See ennustus pani küll totaalselt bambusesse praegast...

3. Eneseteostus 2010 ja minu "mina":

Alsou "Gorod pod sontoi"

Väga ilus laul, aga näh, jälle venekeelne. Saan sõnadest aru nii palju, et see räägib nukrast armastusest, sassiläinud suhetest, on kuidagi hästi melanhoolne ja igatsusi äratav. Samas täiesti loogiliselt iseloomustab mu mina-pilti küll: ka mul on sageli raske iseendast aru saada, miks ma toimin ja reageerin just nii, nagu seda teen, olen vast liigagi tihti murelik ja melanhoolne ning aru saan iseendast vaid mõnes üksikus kohas. Küllap on siis nii, et ka alanud aasta ei too ses osas suuremat selgust. Paraku...

4. Rahaasjad 2010:

Jaak Joala "Alles eile"

Alles eile me olime koos,
kas kohtume me veel?
Kuid kas kasu enam sellestki,
lahku läinud me teed...

Kõlab väga kurjakuulutavalt igatahes. Südam alt kohe võttis õõnskas hetkeks. Ah, aga see ju tühipaljas naljaennustus, millest võib siiski välja lugeda ehk seda, et lisatööd mul niisiis endiselt loota ei maksa. Tuleb sama piskuga läbi ajada, millega seni hakkama olen saanud. Raha ei armasta mind endiselt. Nuuks.

5. Sugulased ja naabrid 2010:

Jaak Joala "Käies öös".

No juba jälle va Uak Uala, mu arvutil on taga vist mingi eriline suhe...

Happy end ootab sind
sa tead, et koos on meil hea...
Ja rohkem sõnu polegi vaja. Kui suhted on korras, on kõik muu ka korras. Palju õnne mulle.

6. Kodu 2010:

LeAnn Rimes "Head Phones"

Raju tümakas lugu, on hoopis ühe tänaseni õppimata line-tantsu muusika, mitte mingi lemmik... Nii et ei jaga jälle muhvigi, mis seos sel mu koduse olukorraga võiks olla...

7. Armastus 2010:

Jaak Joala "Suvi"

Suvi, sillerdav suvi.
Lõputult pikk on päev,
kauaks nõnda nüüd jälle jääb...

Näedsa, midagi üldtuntut ja üdini positiivset kah vahepeale. Vähemalt (õnnelikest?) armusuhetest puudu ei peaks tulema, nagu tark ennustus rääkida teab... Asi seegi!

8. Tervis 2010:

Hedvig Hanson "Kui tahad olla hea"( Tule mu juurde)

Ära mult küsi sa, miks vajan sind.
Ära mult küsi sa, mis saab meist.
Kui tahad olla hea, ma palun sind-
endast üks kiir mulle kingi ...

Ennutus on täiesti arusaadav - hoia oma tervist, ära mängi sellega, muidu võib ta su lihtsalt maha jätta. Hoian hoolega meeles!

9. Partnerlus 2010:

Hedvig Hanson "Me koos"

See valu, mis on olnud,
nüüd olematuks saab.
Õrn tuuleiil ses koidus
kokku tulnud taas.
Me koos, me koos
all kahvatu kuu,
ses lummuses ununeb muu...

Lugu ennustaks nagu taas suurt armastust ja kuumi tundeid. Pole paha, pole üldse paha! Sedasi võib veel suisa õnnelik aasta tulla, ma ütleks...

10. Võõrad rahad, laenud, müstika ja seks 2010:

Abba "Mamma mia"

Eee ... noojah, tuleb vist suurem tants ja tagaajamine, Mamma mia tõepoolest!! Ei kommentaari pikemalt.

11. Reisid 2010:

Modern Talking "Heart Of An Angel"

Ei mõika suuremat sest ennustusest. Taas tegu tantsumuusikaga, kusjuures sedapuhku väga ilusa line-valsiga. Aga mis on sel pistmist mu uue aasta reisidega, eks seda peab siis elu ise näitama.

12. Karjäär, uued kohustused 2010:

"Sume intro"

See on nüüd küll väga huvitav lahendus. Instrumentaalne vahepala. Miskipärast mulle tundub, et see võiks ennustada näiteks mingit uut, senitundmatut ja loodetavasti positiivset arengut karjääriliinis. Et tegu alles sissejuhatusega, võib loota, et suuremad teod ootavad alles ees. Elame, näeme, loodame.

13. Sübrad ja sotsiaalsed suhted 2010:

Code One "Nüüd võin taas"

Hmm, minu pubekaaegne suur lemmikbänd. Tegin neist hiljuti ühel nostalgiahetkel tõesti ka plaadi ja kanäe, ilmutas end kohe ka uue aasta ennustusse. Üpris tore lugu ju iseenesest:
Pole eales keegi mind veel
köitnud nii nagu sina teed.
Sa oled vihm,
mis võiks kasta kõik kuivanud maa
ja ka sellest jääks üle veel lõpmata...

Tore, kui sõprusshted tugevneksid, tõesti olen need viimasel ajal kuidagi unarule jätnud.

14. Saladused, alateadlikud protsessid minus 2010:

Kärt Tomingas "Sinisilmselt"

On maailmaruum nii otsatult suur,
et kõike sa mõista ei või,
kuni leidub suur võim,
mis meid tagasi mõistmise algusse viib.

Natuke tobeda valsiviisiga tehtud laul, aga sõnum on suur ja võimas. Usun, et liigset mula siia juurde pole vaja.

15. Kuhu olen jõudnus 2010 aasta lõpuks:

Elena Paparizou "Firecraker"

Nagu isegi seda tunnistada võite - grande finale!!
Superhea lugu, läbi aegade üks mu absoluutseid line-tantsude lemmikuid. Et aasta lõpuks siis olen tuleneelaja valmis! Äge aasta tuleb mul, ma ütlen.
Äge!!!

Esmaspäev, 4. jaanuar 2010

Andekas siis või andetu?

Jälle olen nii enesekeskne kui vähegi saab.

Täna avastasin meilboksist vastuse ühele kirjale, mille umbes paar kuud tagasi Värskele Rõhule saatsin. Selle uuema aja üllitise ideeks ja lipukirjaks olevat ju noorte ja vähetuntud kirjutajate nö rajale aitamine. Vaja oli saata vaid lühike enesetutvustus ja paar tesktinäidet.
Noh, vaatasin siis ka enne ikka mitu korda nende seniste rõhklaste profiile ja tundsin end kohati ikka üsna vanana juba oma 29 eluaastaga. Nii ka alustasin, et ei tea, kas tohingi ennast enam nooreks pidada, aga autor olen juba pkka aega oma lugudele ja suht tundmatu ka. Paar luulerida vist saatsin ja andsin vihje, millisel veebilehel mu peamise zanri - miniatuuridega, veel tutvuda saab.
Ei kippu ega kõppu. Kui juba 4 nädalat ( vb rohkemgi, ei mäleta enam täpselt) mööda sai, tunnistasin end lööduks, ei oodanud enam. Ju siis olnud piisavalt noor ega piisavalt autor ega ülepea kuidagigi andekas.
Nüüd siis tuli vastus. Tsiteetrima ei hakka, aga jutu mõte oli see - toredad lood sul, aga liigitamatud. Liiga staatilised, liiga kontekstist väljajäävad., Liiga erinevad ( saad sa inime aru - erineda on ju hea, aga LIIGA PALJU erineda pole enam päris see...). Vanus hakkab ka juba piire ületama. Sõnaga, kobi kotile, vana penskar, missa trügid siia noorte ja andekate püünele pilti rikkuma...

Ja siis lugesin kohalikku lehte, kus kõik mu 4 viimast lugu olid avaldatud ( st peaaegu pool lehte minu päralt). Aint et meie kohalikku lehte loeb vaevalt käputäis inimesi (KUI keegi neistki minu omi lugeda viitsib valimiste jm probleemide kõrvale).
Nüüd tuleb jälle see nutt ja hala, sedakorda siis Pantalone stiilis:
Ohh, ma olen nii kuulsusetu!... :((

Aga ikkagi tahaks naiivselt küsida - olen ma siis andekas või andetu, kui üks tähtis kirjandusnina ütleb, et tähelepanuväärne küll, aga üleriigiliselt ei kipuks avaldama, samas kui valla leht on kirjutistest pöördes ja nõuab aina uusi...?
( jahh, ma tean vastust - siin vallas pole just palju kirjutussoonega inimesi, vabariigis tekib neid seevastu nagu seeni pärast vihma, sestap ole enne imetlet küla-kirjaneitsi kui hordidesse kaduv "suurkirjanik", aga hing ihkab ikka püünele ju ... Inime on juba oma loomult auahne ja tahab, et kõik teda imetleks ...