Teisipäev, 23. juuni 2020

Loodusvaatluste maraton 2020


Selle erilise kevad-suve raames olen päris mitmel moel senisest hoopis rohkem taas kokku kasvanud loodusega.
Liskas sellele, et saan sel aastal esmakordselt järjepidevalt hoolitseda ainsa lapikese eest sel maamunal, mida võin päriselt ja nimeliselt enda omaks pidada, võtsin kevade hakul osa üleriigilisesest nurmenukuvaatlusest. Aga nagu peagi selgus, oli see vaid sissejuhatus suuremale väljakutsele.
Nimelt sain võimaluse osaleda esmakordelt (ja praktiliselt täiesti ettevalmistamatult!) üle- Eestilisel loodusvaatluste maratonil. Hoolimata mõningatest väikstest tagasilöökidest ja viperustest usun ja loodan, et see kord ei jää mul ainukeseks ega viimaseks.
Kuigi nime poolest oli ju tegu maratoniga, st võistlus käis selle peale, kes sama aja jooksul ( 24h) suudab jäädvustada ja tuvastada oma varasemalt väljavalitud paigas enim liike, siis tegelikult sai minu jaoks määravamaks hoopis juurdetulnud teadmiste hulk!
Olin nimelt sisemiselt üsna valmis selleks, et uustulnukana ( ja ka mitte eriti suure taime-, ammugi aga putukate jt liikide asjatundjana) jään ma pingereas ilmselt viimaste hulka, nii et platseerumine edetabeli suhteliselt keskele oli mulle esimene positiivne üllatus.
Teine ja minu jaoks ehk veelgi tähtsam avastus oli aga oma kodupaiga tõelise elurikkuse tundmaõppimine. Ehk et minu lapsepõlve lodumaastikud, kus oma vaatlusi läbi viisin ja kus mäletan lapsepõlves kasvamas nii pääsusilmi kui kullerkuppe, mida kumbagi ei õnnestund paraku vaatluste ajal kusagil märgata, on õnneks (siiski praegu veel!!) looduslikult kordades liigirikkamad, kui hingeski oskasin aimata!
Ehk siis suutsin 24 tunni jooksul kokku õigesti tuvastada 64 erinevat liiki, millest kaks on kaitsealused käpalised, linde oli vaatluste hulgas 5, putukaid 4 ja tigusid 2 liiki, seega erinevaid puu-, põõsa- ja taimeliike tuli üle 50.
Tegelikult oli liike seal muidugi kordades rohkem, lihtsalt minu suutlikkusel olid piirid- st pildistasin ja lindistasin neid üles rohkem, aga ei suutnud kõiki nõuetekohaselt tuvastada ning kuna aega rahulikuks uurimiseks nappis, jäi paras ports taimi ka üldse määramata. Samuti kuulsin tegelikult öösel paaril korral soku haukumist, aga lindistada seda ei õnnestunud. Samuti hiljem üht lilleõiel toimetava putuka toimetamise videot üle vaadates kuulsin, et samal ajal kraaksusid sealsamas lindistamise paigas päris kõlavalt ka varesed, keda aga määratud liikide hulka lisada unus päris ära.
Mõned ideed sain juba järgneva(te)ks maratoni(de)ks ka: 1)Mõistlik on endale enne andmebaas Legulus. Tools. hästi selgeks teha, siis on maratoni ajal vähem mässamist.
2) taimi tuleb pildistada hästi täpselt ja mitmest kohast, paar vaatlust lükati tagasi sellepärast, et pildile oli jäänud liiga palju erinevaid taimi ning ei osatud tuvastada, mida sealt just olin määranud või oli pildil näha hoopis liiga väike osa taimest selleks, et seda täpselt tuvastada.
3) kui tahta olla hästi kaval, siis tasub juba vaatluspaiga kindlaksmääramise järel käia seal eelluurel ja vaadata üle, mis seal kasvamas- õitsemas-elutsemas on, siis vaatluse ajal on lihtsam liike lihtsalt järjest pildile/videole püüda. Esimene katsetus oli mul veel võrdlemisi kaootiline ja vahel kippusin unustama, kas olen mõne võõrama taime ka juba varem pildistanud või hakkan ennast kordama.
Aga nüüd ja edaspidi tunnen ma loodetavasti looduses alati ära muuhulgas nii sellised toredad nagu seenliidriku, halli käpa, punatähn-pehmekoore, kõrkja-roolinnu, vereva kontpuu, aas- rebasesaba, aga ka suure käopõlle ja hariliku käokannu, hundipaju ja hunditubaka, mets-lõosilma ja mets-harakputke, vööt- ja kiriteo.
Väike galerii mõnedest pildilepüütutest siia lõppu ka:
PS! Just praegu turgatas mulle pähe ka ainuvõimalik paik, kus tahan läbi viia uut vaatlusmaratoni!

Pühapäev, 14. juuni 2020

Eksiarvamuste sügavuses


Tjah, see kevad on tõesti tulnud ja ka olnud päris eriline. Kõige muu hulgas olen saanud veelkord kinnitust tõsiasjale, et miski ei tule ellu niisama, tühjalt kohalt, kõik on millekski vajalik.
Blogimises on taas sisse tulnud paus, aga seda mitte niivõrd seetõttu, et poleks materjali või vajadust kirjutada, vaid selles, et ressurssi on jäänud väheseks.
Aga mis ma siin ikka pikalt keerutan. See, et ma hakkasin taas mõtlema ja uurima Mägitee kohta, osutus niisiis prohvetlikuks ettekuulutuseks. Sest vaevalt mõni päev peale tolle postituse tegemist ilmus kunstnik B mu ellu tagasi.
Õnneks mitte päris samamoodi kui varem. Pigem on tegemist väikse selgimisega, loodetavasti mõlema poolt. Otseselt kohtunud me pole, omavahelisi arusaamatusi oleme klaarinud või pigem lahti seletada ja mõtestada püüdnud kirja teel. Kogu maikuu oli see üsna intensiivne, ma ei teagi, kellel või miks seda nüüd rohkem vaja oli, aga see polegi vast tähtsaim.
Tähtis on hoopis see, et sain ise aru, mis mu elus viimastel aastatel on kõvasti vajaka jäänud. Mitmes mõttes on selle suhtluse uuenemine olnud minu jaoks silmi avava tähtsusega. Olen saanud teadlikumaks, mida ja miks oleks vaja enda ümber muuta. Juba olen selles suunas astunud ka esimesed arglikud tibusammud.
Tahan küll endamisi mõelda, et selle suhtluse (ajutine?) taastamine oli vajalik eeskätt selleks, et see paras sasipundar me vahelt lahti harutada, mis tookord aastaid tagasi harutamata jäi, aga pean tunnistama, et vähemalt samavõrra oli seda vaja ka selleks, et teadvustada endale, kuhu olen jõudnud ja kuhu võiks suuna võtta edasi.
Ja kui algul tundus, et aastad pole kumbagi eriti palju muutnud, siis mingil hetkel taipasin enda puhul, et olen suutnud siiski mingil määral hingeliselt kasvada, olen enda jaoks ümber mõtestanud paljutki, mida ja miks kunstnik B mulle tookord ütles. Tunnistan- paljust tema poolt öeldust-mõeldust on keerukas lõpuni aru saada (ka nüüd, enam kui 10 aastat hiljem!), ajuti taipan ka, et tema mõtteuiud ja suhtumine ellu ning inimestesse on mõnel määral omakasupüüdlik, aga samas- kellel meist ei oleks?
Ajuti on ta endiselt väga tumemeelne, ajuti valusalt aus ja ega ma päris lõpuni aru temast ilmselt iialgi ei saa, aga tänasel hetkel neid ridu kirjutades ongi meie suhtlusse juba tekkinud pikemad pausid, nii et võib vabalt olla, et see kõik oli mõeldudki kestma vaid kui hetkeline puhastustuli, mis viib minema vana halva ning teeb ruumi uuele ja puhta(ma)le.
Mis aga kõige tähtsam- olen aru saanud, et ta ei ole kunagi olnud minu vaenlane ega püüdnud mind halvustada või kritiseerida, ta ongi lihtsalt väga otsekohene ( tõesti vahel küll ka omaenda deemonitest aetud, nagu ta isegi on tunnistanud), oma tõdedes väga tugevalt veendunud, ent siiski püüdnud mind vaid arenema ja laiemat pilti nägema panna, sest ta näeb minus selleks potensiaali!
Ja ma olengi arenenud- olles hakanud tema tõdesid paremini mõistma, olen taaskord ka pisut loomingulisemal lainel- kuu ajaga on sündinud 2 uut tantsu ning hiljuti tegin täiesti spontaanse hilisõhtuse fotoretke linna tühermaadele. Hiljem oma fotoasjatundjast suurele piigale neid jäädvustusi näidates tõdes ta, et pole minu piltide hulgas varem nii häid, täpseid ja kujundirikkaid näinudki!
Ja muidugi võrdub kunstnik B minu jaoks alati väga hea muusikavalikuga. Olen just selle suhtlemise tulemusena viimaks ometi soetanud enese isiklikku fonoteeki nii Trio Fragile, Andreas Vollenweideri, Steve Hacketti kui nii mõnegi teise albumeid.
Uue ( tegelikult pigem siiski vana hea, kuigi mitte ainult) muusika laineharjal olen tänu sellele suhtlusele samuti õige võimsalt ja kaua püsinud. Olgu üks uus suurepärane uus avastus siia lõppu ka: