Neljapäev, 31. detsember 2009

Lumevärv

Aasta viimane päev. Tahaks täna ainult ilusast rääkida. Unustada vana aasta halvad asjad ja mäletada vaid mäletamisväärset - kogetud ilusat, õrna ja himgepuudutanut. Oli seni ilusaim saaresuvi - ei mingeid reise teistesse paikadesse, ei mingit mõttetut rabelemist, olingi vaid kohapeal, olemas ja nautisin kogu hinge ja ihuga toimuvat. Olin küll mõneti väga õnnetu või pigem vist lihtsalt hingelt katki ja nagu ikka, natuke üksildane, aga sain toimida omas olemises täpselt nii, nagu mulle sobis. Sain jälle rohkem iseennast tundma- mis ja kuidas mulle sobib, mis jälle kohe üldse mitte.
Ja aasta lõpuks saavutasingi oma soovitud olemise - üksi iseendas, minevikuvarjud võimalikult läbi lõigatud (nii palju kui see minu puhul üldse võimalik on- olen ju paras olnusse klammerduja, ehkki olen aduma hakanud ka seda, et vanad suhted ja end ammendanud inimesed vaid kurnavad mind ja et paremini toimiks üks õudne lõpp kui lõputu õudus, aga ikka tundub nii lõputult raske lasta neil täielikult minna...) ... Siiski olen nüüdseks peaaegu valmis vastu võtma elu uusi tahke, pakkumisi, väljakutseid. Kui valmis täpselt, eks seda näitab aeg, algus igal juhul on olnud üsnagi tõotav.

Ja see lumevärvi lugu (ikka Jäääre oma, kelle siis veel!). Kuulasin seda täna hommikul, see sobib tänasesse päeva ideaalselt,



Meil saare peal ja arvatavalt kogu Eestis on maas supersuur lumi ja loodus näeb välja kui imekaunis muinasjutt. Puud on suhkruvatise paksu lumekihi all, õhk lõhnab puhtusest ja umiseb suurest talvevaikusest, lumi on pea põlvini ja tasa, õige tasakene keeutab seda ülevalt veelgi alla.
Öösel kuulsin mitu korda, kuidas suured lumelahmakad kautuselt alla räntsatasid ning pooleledi akna alla ulatuvatesse hangedesse patsatasid ja tõesti, hommikul vaatasin, millised tohutud vatikuhjad balansseerivad otse katuse äärel, valmis iga hetk hooletut ligiastujat enese alla matma, tapjajääpurikatest rääkimata. Aga kui see pisiasi kõrvale jätta, siis jah - unistuste talv ( tunnen niiväga praegu fotokast puudust, ehkki tean, et imekaunis on loodus praegu vist tõesti kõikjal ja hiljem need hetkeemotsiooni ajeltehtud pildid ehk ei tundukski enam nii erilised. Eelmise aasta omi on praegu paar tükki alles, ilusad on küll, aga ei midagi enamat...), unelmate suusailm ja kui valged on nüüd ööd! Kui veel kuu ka natuke end vilgutab, on metsa vahel peaaegu sama valge astuda kui sombusel päeval. Õnneks saabuvad ühes uue aastaga ka 3 vaba päeva, loodetavasti suudan selle ajaga paar väheldastki suusamatka ette võtta. Ja kelgutada. Ja lumes püherdada ( st lumeinglit teha). Ja koertega hanges hullata. Ja tirtsu suusutama õpetada. Ja...
Ühesõnaga kaunist uut kõigile!

Teisipäev, 29. detsember 2009

Triibulised sukad

Ma ostsin enesele mingi äkkidee ajel paari nädala eest ilusad musta-punasetriibulised sukad. Need kohe kutsusid mind sealt poeriiulil ja ... Mõtsin siis, et ohoo, lähen nedega line-tantsu jõulukale ja välgutan seal uhkusega.
Täna õhtul ongi see jõulutantsulka juba. Eeem... kuidas seda nüüd öeldagi. Ma vist ikkagi ei pane neid. Sest:

Ilm on kole-kole (tuuline ja märja lumega, mis teeb küll looduse vapustavalt postkaardiilusaks, väljas on praegu meil tõeline talvemuinasjutt, sest hommikust saati on ühtse hooga aina puistanud, ... aaga seelikuga sellise ilmaga kuidagi eriti ringi liikuda ei kannata paraku).

Seelik, millega neid kanda tahtsin, ei läinud ka pooletunnise trrikimise järel sirgeks (kas on üldse võimalik kolmekordse volangäärtega seelikut triikida, korralikult ma mõtlen? Mina teen küll nii, et kiht kihi kaupa, aga ei mõika...).

Mul pole sobivaid jalanõusid sinna juurde. See ongi tegelikult asja tuum - eile olin pool õhtut nagu pesueht hilpharakas peegli ees ja muudkui proovisin erinevaid kombinatsioone ja kas on ka jalas nii mugavad, et nedega 3-4 tundi jaksab järjepanu tantsutada ja... Ainukese variandina jäid viimaks kaalukausile mu igilemmikud pikaninalised kauboikingad, aga need on helepruunid!!! No miks need ei võiks mustad olla??? On ikka häda- musta-punase kirju kostüüm ja helepruunid jalanõud ei sobitu ju mitte kuidagi ( kaalusin ka varianti kingad viksiga mustaks möksida, aga see pettus vist ei läheks väga läbi... :((
Nii et ega midagi- teksaspüks jalga, roheline line-tantsu särk ülle ja ilus küll. Nagunii teised on ka nii, lohutan ennast, sulangi paremini massi...
Aga minu ilusad triibulised sukad ikkagi ...öhöööö....

No pole hullu, varsti tuleb kevad ja selleks ajaks sebin omale kuskilt ilusad mustad kingad või saapad sinna juurde ja välgutan nendega ikka ringi, kus tahan.
Aga nüüd kohe varsti - tantsulkale!

Kokkuvõte esimesest blogiaasta(veerandi)st

Kõik teevad neid järjest, ma ei saa ju ometi kehvem olla.

Alustasin küll alles septembris ja sissekandeidki alles alla 50, aga tundub, et mõni loeb seda siiski ( kuigi ma ei oska seda kusagilt veel vaadata, kes täpselt vaatab ja kuidas minu blogini jõuab. Äkki keegi targem annab mulle mõne anuma (nõu), kuidas seda teha?).
Ehh, septmbrisse jäi vaid 2 arglikku algatust, mõlemad üsna virinad ja üsna unistavad. Noh, aga selline ma vist suuresti olengi- natuke virisev ja natuke unistav ja natuke liiga omette ja...
Oktoobrisse jäi palju sügiselamusi, mida ka agarasti blogis kajastasin.
November- mu kauaoodatud muutuste kuu, väga isiklikuks veel ei läinud, rohkem mulli ajamine, endal õnnis tunne südames.
Detsember - läks juba täie auruga blogimiseks, pole sugugi harvad korrad, kus teen päevas 3-4 sissekannet.

Loen ka agarasti teiste inimeste veebipäevikuid. Huvitav on. Ja naljakas. Ja mõtlemaajav. Osa inimesi on natuke tuttavad, aga enamik ilmsesti vägagi võõrad. Ses mõttes, et elusuuruses pole kohanud, nimepdi pole tutvustatud, külas pole käinud ja kui tänaval nägupidi kokku satuks, ei teaks ööd ega mütsi, et tegelikult ta tegemistel bloginduse kaudu pilku peal hoiad... Jaah, elu on palju muutunud. Aga, nagu öeldud, väga põnev on.
Seski osas on esimesed kõige-kõigemad lemmikud juba tekkinud. Ei taha kellelgi liiga teha, ma jälgin tõesti enam kui 20 blogi igapäevaselt, aga märgiksin eraldi ära 5 enim silmajäänut:

Sesamy
http://sesamy.wordpress.com/


Tavainimene
http://ignorabo.wordpress.com/

Indigoaalane
http://indigoaalane.blogspot.com/

Hundi ulg
http://hundiulg.blogspot.com/

Maailma parim koht (
http://maailmaparandaja.blogspot.com/

Aitäh teile kõigile, ( teile ka, keda ma veel loen, aga siin praegu ära ei märkinud!) et aitate mu päevi sisustada uute värskete mõtete, muigamiste, ahhetamiste, ohhetamiste, ledlike ideede ja palju muu toredaga.
Uuel aastal uue hooga!

Esmaspäev, 28. detsember 2009

Järeljõul vol 3 Viimaks ka rõõmsad ja toredad

Oma eelmisi postitusi vaadates võiks jääda mulje, et mu selleaastased jõulud olid paras hullumaja ja midagi toredat ei olnudki. Oli õnneks ikka.

* Sain rahulikult puhata.

* Õppisin ladusalt tikkima ( kui oleks fotokas, siis pildistaks oma töö edenemist...)

* Eilse õhtu parim hetk ja koduse idülli tipp: mina triigin köögis ja tirts üürgab vannitoas Jäääärt laulda ( teate küll, see et " Soovin, et su paljaid õlgu kataks valge kohev lumi ja et raagus paju otsas istuks harakas...). Lahe laul on see nii ehk naa, aga eriti lahe on seda laulmas kuulda 6-aastast tüdrukut, kes laulab seda igasuguse valehäbita, nii palju kui torust tuleb, oma lapsehäälekesega ja viisist pisut mööda ( olgem ausad, see ongi ääretult raske viisiga laul), taustaks kajav vannituba:




Ega käbi kännust kaugele kuku, teab selle kohta targutada esivanemate vanasõna. Mida kodus palju kuulatakse, jääb paratamtult ka lapsele külge. Mis võibolla polegi nii paha... Aga eks seda näita tulevik.

* Lumelaterna ehitamine. Esimese tegin linnas koos V-ga ja panime selle maja ette öhe hubisema. Kaugelt oli väga kaunis seda vaadata. Hiljem proovisin oma koduhoovis sama korrata, aga kahjuks eile õhtul enam lumi miskipärast üldse kokku ei hakanud (kuigi räästad tilkusid) ja panime siis lihtsalt küünla lumisele trepimademele ja sai ka hubane küll.

* Kuuvalgel kelgutamine. Seda me just eile tirtsuga ääretu mõnuga tegimegi - hämarduvas metsas, nii koos kui vaheldumisi künkast alla tuhisedes ja kuu vilkus lumiste kuushiiglaste vahelt ja kõik ses hetkes oli nii ilus (ja natuke õudne ka nagu kuuvalgusega üleujutatud metsas peabki olema).

Järeljõul vol 2: mitterahulikud jõulupühad

Aga ega siis jõululaupäevaga huvitav elu mu vabadest päevadest veel lõpnud polnud. Seda ei maksaks siit väikessarelt küll naiivselt loota.
Kuigi minu põhiline hirm oli seotud saarele tagasi saamisega- juba teadsin ette väriseda ju, mis hirmsad olud teel valitsevad, osutus see lapsemänguks võrreldes hilisemate katsumustega. Ehk pigem nimetagem seda suureks vedamiseks. Kui V juurest kesklinna suunas bussipeatusse ( kui ikka võtaks ennast õige kätte, rahakoti puuga selga ja teeks need juhiload kasvõi nui neljaks ära ah!?, tuli jälle kiuslik mõte luurama nagu iga kord sellistes irreaalsetes oludes - seljakott ja veel kott ja veel kott ja kelk ja tirts ja buss läheb kohe-kohe...)) jooksin sõna tõsises mõttes nii, et nahk auras seljas ( ma olin ausõna üsna kindel oma higistamise astet arvestades, et mul pidi seljast küll parjat leili tõusma, mis valgete keermetena mu rühkimistekonda jäid märkima) ja hing paelaga kaelas - vahepal lõi silme ees mustaks kui avastasin, et bussini on veel aint 10 min ja olen alles poolel teel, seejuures olid teed libedad ja enamikus ülesmäge... Siis jõudsime sadamasse suuremate jamadeta.
Ja saarele maabudes avastasin rõõmsalt, et kohalik busski on seekord kohal. Ronisin ilma pikema kaksipidimõtlemiseta bussi ja leides, et olime tirtsuga sel korral ainsad reisijad, küsisin viisakalt, kas ka ratta võiks bussi tõsta tee äärest. Juht oli lahkesti nõus ja tõi meid koduväravasse ää. Õnnis jõuurahu!...
....Kuni 2. jõulupüha ( 26.12) hommikuni, mil teispool maja algas ilgem mürgel - kolistamine, trampimine, ülivõimas tümps jne. Mõtsin algul, no okei, kohalik noorsugu veedab eale kohaselt vaba aega- nad ju ennegi käind koolivaheaegadel kultuurimajas piljardit tagumas jms. Õhutundidel selgus, et seekord näikse tegu olevat siiski pigem mingi peolaadse üritusega - hääled valjenesid, autod voorisid, tümpsule keerati aina volüümi juurde...
Kuna rulood oli kõikjale ette tõmmatud, ei õnnestunud aknast sisse hiilimisega lähemat teavet hankida. Võtsin asja siiski küllalt stoilise rahuga - tikkisin hoolega oma majakest edasi( jõulude aegu edenes töö täitsa kenasti, olen nüüd kõva ksitöömutt varsti valmis, hehee!), kuulasin Keiko Matsuid, lugesin tirtsule õhtujuttu ja palusin tal kell 11 õhtul siiski voodisse pugeda, kuigi mürgel teisel pool alles näis õigeid tuure koguvat...
Tegelikult tegi ikka natuke tusaseks küll, nad siiski juba üsna hommikust peale ( no hästi, keskpäevast siis) võimutsesid siin, öörahu reeglist võiks siiski kuigivõrd kinni pidada ja sellks ajaks vähemalt muusika vaiksemaks keerata. Jep, panin siis enda omale ka veidike volüümi juurde, et meeleolu ikka õnnis ja rahulik püsiks....
...kuni kell 00.30 pistis maja tuletõrjehäire või suitsuandur või misiganes ta poleks sellise huilgamisega tööle, et ehmatasin omale südame kurku. ( jah, nii uskumatu kui see ka näib, aga kultuurimaja saali ja fuajee alarmid kostavad minu korterisse täpselt sama intensiivselt kui koha pealegi selle vahega, et minu korter on lihtsalt väiksem ja sestap müra mõju tugevam...)
See õudus kestis üsna mitu minutit ja mu aju jõudis selle ajaga juba välja selekteerida kõikmõeldavad ja-mõeldamatud isikud ja asutused, kuhu oma murega pöörduda. No see EI OLE EGA SAA OLLA NORMAALNE - kui ei saa omas kodus magada ega üldse kuidagi olla, sest pool üks öösel lärmab su toas suitsuandur, mille aktiveerumises sa ise kuidagi osaline pole!!! Ja seda veel kallite jõulupühade aegu, mis peaksid kõigi eelduste kohaselt olema vaiksed pühad! Tõeline irivtamine tundus see hetk.
Njah, kainelt kaalutelles võib arvata, et ju keegi pidutsejaist oli keeldu eiranud ning siseruumides suitsetama hakanud või olid nad kamina liiga ruttu kinni pannud või mida iganes. Igatahes koha peale asja uurima minna ei tunudnud eriti ahvatlev. Seda enam et olin juba ööriietes ja ma pole kuigi hea sõimaja või ka läbirääkija, pealegi veel ilmselgelt purjus inimestega.
Selle huilgamise nad said õnneks siiski u 5 min jooksul maha, aga too andur jäi vahelduva eduga kolismea ja mürisema veel pea terveks ööks. Mina vajusin lõpuks päästvasse unne kusagil pisut peale 4 öösel, olles enne hiilinud aknast, ega seal teisel pool siiski midagi ei põle ja mõelnud välja kiirpäästmise stsenaariumi juhuks kui peaks selguma, et siiski on tulekahju - umbes, et kustkaudu põgeneda ja mida jooksu pealt kaasa haarata ja mida tirtsule käigu pealt ümber mähkida, et ta lumehanges ööriietega ei külmetaks... OOh, paanikaosakond ühesõnaga, kogu see öö. aga veel 04.12 kui viimati teadlikult kella vaatasin, käidi teisel pool alles treppidest ja vadistati ja vaieldi ja... Mai teagi kui kaua...

Muide, täiesti temaväline küsimus ka - mis selle haiguse/ seisundi nimi võiks olla, kui ei suuda arvutiklaviatuuril sõnadesse tähti õiges järjekorras kirjutada? Mina pean kogu aeg oma postitusi sada korda üle lugema, sest igas teises sõnas on tähed vales järjekorras tulnud ( näiteks sõna valgus asemel vaglus või sõna kass asemel kaas jne). Arvutidüsgraafia?

Järeljõul vol 1: jõululaubased seiklused

Kui nüüd eriti pealiskaudne ( pealkirjaline) olla, siis nagu näete, minul sel aastal jõule polnudki - olid esmalt eel- ja nüüd on järeljõulud.
Tegelikult asi muidugi nii hull pole. Jõulude aegu ei saanud jõuludest pajatada, kuna arvuti man ei pääsenud. ( oli sõna otseses mõttes luku taga, mida ma võtme puudumise tõttu võimeline polnud avama, aga see rohkem inside joke - kes teab, see teab).
Nonii, et jõulud said sel aastalgi peetud ja olid mõneski mõttes mäletamisväärsed. Võtame olnu siis algusest peale läbi:

JÕULULAUPÄEV

Linnaskäik. Et sinna üldse pärale jõuda, tuli ette võtta tubli seiklus. Mis seisnes alljärgnevas tegevustikus:
1. Pühade puhul on praamil erigraafik ( nagu alati vist, peaksin juba staazika saareelanikuna teadma)
2. Punktist 1 tulenevalt ei ole ümber tehtud kohaliku bussi graafikut. Mis tähendas lihtsalt öeldes seda, et buss sõidab pühade aegu enam-vähem ainult siis kui meelde tuleb ( no hea küll, ma SAAN aru, et ka bussijuhtide perel on jõulud ja tahetakse puhata ja haljast visata ...).
3.Tulenevalt punktist 2 tuli mul keskusest sadamasse saada omal jõul - arvatavalt siis kondimootori abil!
4. Mulle tekkis pähe plaan võtta jõululauba hommikul ette väike jalutuskäik ( sarjast - tunne oma kodusaart ka talvisel ajal!). Mis aga omakorda tähendas, et hommikusel laisklemisel on kindlalt kriips peal, sest matk sadamasse võtaks minimaalselt aega 2 tundi, rõhk sõnal minimaalselt. Mistõttu peaks ärkama juba ikka kusagil 8 paiku ommuku... nuuks....
5. Ma ei saanud öösel korralikult und, mõeldes, kas on üldse tark tegu 2 kallihinnalist vaba päeva sellele rühkimisele kulutada ja kas me ikka jõuame 2 tunniga kohale ja eriti tobe oleks hakata tagasi matkama kui juhtub, et praamist maha jääme...
6. Varasel jõululauba hommikul turgatas mulle pähe pöörane idee - milleks mul siis see ratas uvitav kuuris on kui mitte sõitmiseks? ( mis sest, et väljas on lumi ja jää juba mitu nädalit).
7. Suures avastuseõhinas tegin juba enne 9-t hommikul külavahel proovisõitu ja olud tundusid talutavad.
8. Põrutasime sadama poole rattaga ( jaa- jaa, sellesama kitsakummilise plekivedajaga), võitsime sellega tubli tunni jagu ja pisut pealegi aega ning olin oma otsusega väga rahul kuni...
9. ( Khm, nüüd tuleb väike naljakoht) ... kuni esimese kilomeetri järel täie lauluga uperkuuti käisin ( üllatus-üllatus- lahtilükatud põldudevahelisel tuultele avatud teelõigul oli valitsemas konarlik kiilasjää!).
10. Kirusin ja lubasin endale, et kui ühe korra veel peaksin kukkuma, jätan kogu püha ürituse pooleli ja olelen mõnuga kodus terve jõuluaja.
11. Olin vapper ja hoolimata sinikates ( jah, alles hiljem selgus, KUI vägevatest ja erksavärvilistest seejuures!) valutavatest jalgadest ukrdasin uuesti rattale ja sõitsin nii ettevaatlikult, kui ajavarud seda lubasid, edasi.
12. Jälle uus üllatus - ka kogu sadamasse viiv teelõik ( nii u 1,5 km) oli puhas liuväli.
13. Tegin päeva targima otsuse -ratas põõsasse ja jalgsi edasi!!

14. Hurraa- me siiski jõudsime praamile!! Üks praamimeestest vaatas mind ja tirtsu ( kes elas rattaavarii üle ainsamagi kriimuta- ilmselt sai enne rattalt maha kui see tee poole lendas) haletsuseseguse huviga ja küsis, kas me tulimegi nüüd kogu tee jalgsi. Itsitasin endamisi pihku ja vastasin, et ei, ainult Svibyst ( ja ega ma palju valetanud ka, ratas jäi ju tõepoolest põlluveerde ühe põõsa külge, mis kuulub veel Sviby küla valdustesse)...
15. Linn oli hulludest ostlejatest ja nende autodest tuubil. Mu tark tirts ( ikkagi eelmine nädal alles pealinnast tulnd ju) leidis, et see on hullem kui Tallinn. Kahjuks kuulusime ka ise sedakorda hullude ostlejate parvedesse, sest enamikule pereliikmeist olid kingid veel ostmata. Ninni-nänni niisama osta ei tahtnud, ikka midagi, mis nii kingi tegijale kui saajale ka midagi tähendaks. Ja nii saigi lõpuks kogemata kombel olema. Ise jäin endga ikka nii rahule!!!
16. Jõulud võisid tulla- oli vilkuv kuusekompostisioon toanurgas ja kingikuhi selle all ja palju-palju küünlaid ja imelist jõululõhna, nii et hommikune seiklus hakkas meelest hajuma ega kahetsenud üldse siiatulemise vaeva. Ja öine rahvast tuubil toomirik oli ikka hingeülendavalt ilus. Kirikuõpetaja rääkis teelolemise võludest ja hinnalisest oskusest mitte liialt kohalejõudmisega kiirustada. Lasin oma uue aasta soovid selasamas õhku liuglema....

Ilus Hirv ehk hilinenud talvetervitus

Ei tea, kas nii tehakse, aga teen ikka.
Lugesin just viimast Loomingut ja leidsin midagi nii ilusat, et tahaks jagada.
Indrek Hirve luule on mulle alati väga meeldinud ja ka äsjane lugemine ei valmisatnud pettumust. Üks neist viiest jõululaulust pani südame eriti ärevalt põksuma. (Ehk isegi inpireerib mind?)

LUMI

kaks silma kurba
hõredas jäätunud põõsas
kaks kurba silma

paks lumi valge
tuul kannab hangi mu ette
paks lumi valge

õhtus su hüüdu
tunnen kui kallistust kaugelt
õhtus su hüüdu

paks lumi valge
väikesed loomad on kerged
paks lumi valge

peod panen ümber
sinu kui väikese linnu
peod panen ümber

paks lumi valge
oh küll mu jalad on rasked
paks lumi valge

mets on nii vaikne
öö - see on kallistus kaugelt
mets on nii vaikne

näe - uni pehme
tuleb kui paks lumi valge
näe - uni pehme

Kolmapäev, 23. detsember 2009

Eeljõulud

Mulle hakkas see tirtsu leidlik lugemisvääratus nii meeldima, et jäingi näh kasutama.
Nonii , eilne ametitöövaba päev kadus nii kätte ää, et ei saanud õieti arugi, kuhu ta sai... Eile hommikul oli küll tunne, et oleks õige eriti tubli ja asuks kodus askeldama. Mõttes oli palju õues toimetada - tuua metsast kuuseoksad tuppa lõhnama ja rookida lund ja tassida puid ja...
Alustuseks käisin kohe hommikul dusi all ära, et hiljem poleks vaja niiskete juustega väljas olla. Kuivamist oodates aga sattusin imelikke tikkimisvaimustusse. Olen juba tükk aega meeles mõlgutanud, et ainuke asi, mis mul koolipõlve käsitöötundides teha meeldis, oli tikkimine. Ja et see kukkus erinevalt muudest jubesoperdistest mõnikord isegi täitsa talutavalt välja. Sel aastal olingi viimaks nii tubli, et ostsin kokku vajaliku tikkimisriide ja erinevaid mulineesid ning otsisin välja ka mõned ritspistemustrid.
Tjah, esimene proovitöö oli nagu oli, aga suurema tööga plaanisin alustada pikkade pühade aegu. Variante oli mitmeid: imeilus kassipilt, millele aga tarvis umbes 20 eri tooni mulineesid, neist enamikku oma 5-10 tükki. Mis ajaks mu eelarve ikka päris lõhki, arvestades, et iga üksik mulinee maksab 9 kr. Korrutame selle 20-ga ( 180 kr) ja selle omakorda 10-ga ... Oh jaah...
Järgmine varinat olid geomeetrilised värvilised kujundid, tundus kõige lihtsam ka, eriti kui mõni värv asendada juba ette ostetutega. Siis hakkasin riiet välja mõõtma. Mustril oli öeldud, et suurus peaks olema 50x 50 cm. Selgus, et ostetud riide hulk ei vea seda üüratut tahukat välja ja selle täistikkimine võtab vist siiski liiga palju aega. Ja otsustain spontaanselt hakata tegema hoopis armsat maamajakest lilleaiaga. Arvake ära, kuhu mu päev kadus! Ja nüüd arvake ära, kui palju ma tikitud sain? Õige vastus: ukse piirjooned ja peaaegu terve seinapalgi! Tikkimine aga tundub endiselt vaimustav.
Seega on kõik lootused tänase peal: hommikul uksest välja astudes avastasin, et öösel tõusnud paras tuuleke on mu eilse töörügamise mõnuga nullinud: kõik lahtikaevatud teed ja hoolega pühitud trepp on enam-vähem sama paksu lumekatte all kui eile peale tihedat lumesadu. Egas midagi, hakkame aga jälle lihast kasvatama ( avastasin eile kuuris sobrades nimelt, et mul polegi lumelabidat, vaid ainult kõige tavalisem maa kaevamise oma, selline raske metallist kobakas). Ja et praegu on hea lumi mass, tahan kindlasti ilma ära kasutada ja vaipadele lumepesu teha ( tirtsul saab kindlasti üüratult lõbus olema). Ja metsas on endiselt käimata. Ja homseks tahab V mind enda juurde, kuigi kodus oleks nii palju toimetada... Tahaks ise ka mõnes mõttes siiski linna minna, kuigi praam käib meil ka praeguste jääoludega nagu jumal juhatab, nii et mingite konkreetsete kellaaegadega väga arvestada ei maksaks. Jõululaupäevaseid traditsioone tahaks südamest järgida: vanavanemate ja onu hauale ja kesköisele missale toomkirikusse ja pere näha kallil jõuluajal ja... Ah, ma lihtsalt ei tea praegu, mida teha... Jõulud on ikka minu jaoks raske aeg.
Lähen-ei lähe, lähen- ei lähe... Elu karikakramäng...

Reede, 18. detsember 2009

Tervistparandav külmavares

Prr, ilm on vahepeal külmaks läinud. ( eksole ime jah, teised panevad ammu blogidessejäätuvate veekogude pilte üles, mina ärkan alles nüüd, kus pakane juba nädala jagu meid kimbutand...).
Aga jah, Kui teisipäevane kütmisring asjaolude ebasobivuse tõttu taas vahele jäi, siis keksnädala õhtutunnil koju ilmudes näitas termomeeter elutoas vaevalt 15 soojapügalat. Ja seda on minusugusele külmavaresele vähe! Ikka 22 kraadi olgu ära, vähemaga ma ei lepi.
Ja asusingi usinasti kütma ( ja puid tassima ja kuivatama -soojendama ja...). Oh seda turgutavat tervisesporti talvises karges õhus ( teate küll, puuriitadel turnimine, puusülemite vinnamine ja mäest üles tuppa kandmine ja ladustamine). Tervis tuleb, mis mühin. Ei mingeid migreene.
Merel on ka juba jää, seejuures üsna paks. Nii et teadjamad juba ennustavad - paar nädalat veel taolist külma ja meil on jälle jäätee. Hurraa, massid kogunegu jälle siia ATV-dega tuuritama...

Ah, mis ma torisen tegelt. Pean hoopis ennast vahepeal väheke kiitma - olen end kokku võtnud ja kiusatustest hoolimata terve nädala suutnud kohvile ei öelda( täna hommikul oli ahvatlus vastupandamatu, aga õnneks oli kohvikoor vahepealsete päevade jooksul halvaks läinud...jee!). Üldse saan öelda, et kohv võib minu jaoks vabalt jääda seltskonnajoogiks, st mul pole probleemi juua seda ainult siis kui keegi juhtub külla tulema või linna peale kellegagi kohvetema tahan jääda.
Tuleb tõdeda, et see hommikuse kohvi ergutuse värk on ka suuresti peas kinni - kange tee annab täpselt sama efekti ( kui mingeid efekte jookide abil üldse õnnestub saavutada, pigem on asi siiski kosutavas ja enese mõõdupuule vastavas unekoguses mu meelest).
E-ained menüüs on järgmine õppetükk, millega lähiajal rinda kavatsen pistma asuda. Esimesel lugemisel tundub ulmeliselt keeruline teadus, aga küllap ma end sellest läbi järan ja endale meelepärase-vastuvõetava sealt välja selekteerin.

Aga homme, oh jah, tuleb tahes-tahtmata see paljulubat` pealinnatuur ette võtta (ma pole seal terve aasta käinud, olen ikka maakaks küll hakand!). Eks siis on muljeidki jagada( kohvikusse ja loomaaeda!) ja ohkida, kuidas terve nädalavahtus selle alla läks ja midagi muud ei jõundki...

Neljapäev, 17. detsember 2009

Üldiselt mulle mehed meeldivad...

(Täna ei saa jälle kuidagi pidama, muudkui postitan.)

Aasta algupoolel oli mul juhtum, kus üks juba tugevas keskmises keskeas kunstnikuhingega meesterahvas hakkas mulle väga kangekaelselt silma heitma ega suutnud kuidagi mõista, miks ma tema katsete suhtes nii tuimaks ja sallimatuks jään. Ma ei osanud talle seda fenomeni ka kuidagi mõistlikult seletada - ütlesin, et no näed, pole midagi teha, mõnega tekib "keemia", mõnega mitte, siin ei aita punnitamine ega kaine kaalutlus ega miski nõiajook ka mitte... Kui ta siis ühe väga pika ja piidleva telefonikõne ajal jutu sisse pikkis, et "Vaata, sa meeldid mulle hoolimata sellest, et sa pole just kõige ilusam naine, keda oma elus olen kohanud..." No arvake ära, kas see suurendas minu soovi temaga edasi suhelda?!?

Leidke mulle mõni naine, kes tahab sümpaatse härra silmis olla "mitte maailma ilusaim naine" ja leppida 23. -nda kohaga pingereas... Mina ei tea ühtegi.

Mees peaks siiski oskama naisele härrasmehelikult läheneda, isegi siis kui tema katsed on ette luhtumisele määratud.
Samuti peaks mees mingil määral ka oma välimuse eest hoolitsema( kuidas sa saad teha etteheiteid naise välimuse kohta, kui sa ise näed välja nagu kalkar, deklareerid kohe avalikult, et liigne pesemine pole tervisele hea ning vaikne jutt jääbki kuulmata, sest suu haiseb nagu... Ah, ei taha mõeldagi... Miks on meeste ja naiste vahel neis asjus ikka veel nii suur kuristik?
Mulle näiteks meeldib, kui mees hästi lõhnab, maitsekalt riides on ja igas olukorras viisakas ning austav suudab olla.
Ürgisased, machod ja pullivennad mulle peale ei lähe.Varem arvasin, et katkise kampsuniga boheemlased on ka lahedad. Nüüd enam mitte. Nood eelpoolnimetatud "turnivad mu kohe offi" nagu üks tuttav selle kohta ütleb.

Võin valehäbita tunnistada, et eelistan jah veidike tossikesi või kui soovite siidikäppasid ehk siis üldiselt meie jõuühiskonnas vähem aktsepteeritavaid isendied, kes hakkavadki meil aina enam defitsiitsemaks muutuma. Kahjuks.

Lapsevanema raske, aga lõbus elu

Viimasel ajal on TV-st aina sagedamini hakatud näitama erinevas versioonis kondoomireklaame. Ja ühel õhtul tekkis ka minu lapsukesel iseendastmõistetav küsimus, misasi see kondoom selline on...
Olin esmalt natuke kimbatuses, aga üritasin siiski:
Noh, püüdsin asja ääri-veeri seletama hakata, see on nagu rasestumisvastane vahend meestele...
Mismoodi? ei taipa mu kõrgeltharitud 6-aastane midagi. Ise sa ütlesid, et mehed ei saa lapsi sünnitada!
Nojah, sünnitada nad ei saa, aga mäletad, mis me ühest raamatust kunagi lugesime- selleks, et laps saaks sündida, on vaja naise munarakku ja mehe seemet.
Jaa-jaa, mäletan küll.
No vot, selleks, et need mehe seemned soovitamtul ajal naise munarakuni ei jõuaks, ongi vaja meestele kondoomi.
Ahah!
Rohkem küsimusi ei olnud.
Khm-khm, praegu veel ....

Seda seika kirja pannes tuli mulle tegelikult veel üks paari aasta tagune asi meelde, kus jäime tidrikuga niisama lobisema ja jäime tollal nii 3-4 tirtsuga rääkima nii tõsisetel teemadel nagu jumal.
Kusagile panin selle dialoogi endale ka sõna-sõnalt kirja, aga hetkel pole seda käepärast. Lugu sai alguse vist sellest, et kõnelesime sellest, et ei maksa niisama, uisa-päisa tarvitada sõna jumal ja sellest tuletatud väljendeid ( jumalast lahe, jumala igav jne). Lapsuke tahtis teada, miks nii. Mina vastu, et vanarahvas rääkinud selle kohta, et nii nagu arvatakse, et vandumisel tuleb kurat ise koos saba ja sarvedega maa alt välja ja küsib madalalt kõmisedes, miks sa mind kutsusid, sama asi võib vist jumalaga ka juhtuda.
Aga milline see jumal on? päris lapsuke edasi.
Näh, ega mina nüüd ka päris täpselt ei tea, aga arvatavasti on ta mõni halli habemega heatahtlik taat.
Kas ta istub pilve peal?
Mõni arvab, et istub, mõni jälle arvab, et jumal on nähtamatu tegelane, kes kõiki inimesi valvab...
Aga, emme, kas jumal peeretab ka ?
!?!...

Päkapikk sai kirja

Paar õhtut tagasi oli jõulusussi sisse sokutatud kiri päkapikkudele, autoriks isiklik tirtsuke. Kirja sisu oli lihtne ja lööv:
"Kallis päkapikk. Tahan jõuludeks taevatähtedega kindaid. palun kommi ka."

Selline heldimus tuli peale- mul on nii poeetiline laps( TAEVATÄHTEDEGA kindaid!), ja kui hea, et on veel väike laps ja väikesed soovid ja ...
Tirtsu enda selgitus oli lühike - tegin kirja ja kui hommikuks on kiri kadunud, siis järelikult ongi päkapikud olemas.
Niisis, ta siiski kahtleb juba. Mäletatavasti ta avaldas esimesi kahtlusemärke juba selleaastase jõuluootuse alguspäevil, aga... Tähtis on, et laps ise TAHAB uskuda. Mis siis, et päkapikk on juba 4 korda sel aastal juusutpulka toonud( päkapikkudel on ka raha vähe, arvas tirts). Mis siis, et hommikul on sussi sees sama mandariin, mis eile õhtul köögivaagnal...
Laps on elu õis, selles pole kahtlustki!!

Esmaspäev, 14. detsember 2009

Killukesi nädalavahetusest

* Olin haige ( koos tirtsuga põdesime täpselt sama imelikku kõhutõbe).

*Magasime nii reedest laupäeva kui laupäevast pühapäeva 12 tundi jutti ( hoolimata sellest, et reedeöine vallapidu teispool mu korteriseinu kestis ma ei tea mis kellani öösel, mina jäin kesköö aegu magusaste magama ja tümps ega purjutavad kaaskodanikud ei häirind üldse).

* Oskar näitas valla keelepeksjatele koha kätte.
Khm, nojah, on ju kogu saarele enam-vähem üldteada, et mina oma koeri üleüldsegist ei sööda, jooda, silita ega käitu nendega kuidagi inim(koera)väärselt. (sest kuidas muidu seletada aeg-ajalt mu ukse taha ilmuvaid Chappi hädaabi-pakikesi, tühje supipurgikesi; ilma minu loata küla vahele pahandust tegema lastud penisid v lõputut tigedat klatsi antud teemadel...). No vot, kallid jõulupeo külalised muidugi omas suures hääduses olid mu orvukestest koerikutele präänikut pakkunud( mida muide IGAL valla jõulupeol täiesti tasuta laudadele jagatakse...). No Priit kui iginäljane endine varjupaiklane oli kõik ustavalt sisse puginud, aga Oskar näitas pakkujatele mõnuga keelt ja laotas kõik pakutu mööda oma territooriumi laiali- sööge ise oma piparkooke, kui tahate. Haa, ja siis tulge öelge veel, et minu koerad on näljas!!

* Küpsetasin pirukaid.
Olgu kohe öeldud, et mina pole suurem asi kokkaja ja köögitoimkonnast viilin mõnuga kõrvale kui aga juhus avaneb. Kui muidugi mõned erilised kirgastumishetked välja arvata( mis seisnevad peamiselt erinevate suppide valmistamises, mida ma enesegi üllatuseks hästi valmistada oskan). Aga küpsetamise alal olen ikka üsna algaja...
Aga vot seisis mul sügavkülmas juba pikemat aega üks pärmitaigen. Pühapäeva pealelõunal võtsin siis viimaks julguse kokku ja hakkasin sellest pirukaid meisterdama. Osa tegin seene-oliivitäidisega, osa mustikamoosiga. Isegi tirtsul läks täidist hakkides oma tõbi meelest ära( muidu oli ikka kogu aja diivani totaalselt hõivanud, nii pikk kui lai ( loe: nii pisike ja kõhn) kui ta ongi. Tegi muudkui hädist nägu ja nõudis teed ja küpsist ja sooja toitu ei söönud üldse. Isegi mitte oma lemmikuid. Hakkasin juba vahepeal oma liigse kanaemastumise pärast muret tundma).
Pirukad tulid peaaegu et välja. Kuigi kuumutasin nad pisut üle, moosipirukad ei sesinud koos ja osa moosi valgus välja ja kõrbes pirukapõhjadele.
A muidu- esimese korra kohta pole paha. Mõlemad tegijad sõid ja kiitsid. Ja tervenesid.
Ja tulid esmamspärval vapralt hommikul läbi karge külma. Kes siis lasteaeda, kes tööle.

All You Need Is Love

Jah,just. Näete, millega armsad kaaskodanikud nädala eest hakkama said ( meie omad ka vilksamisi täiesti esindet):
http://www.starbucksloveproject.com/


Ja mis täna hommikul eriti rõõmustab, on pisike, kuid siiski krudisev ja LÕHNAV lumi väljas. Ja päikese vari lumekorral.
Ja VALGUS!
VALGUS.
VALGUS....

Reede, 11. detsember 2009

Haigus- päästa mind

Nonii, on ilmselge, et eilse töörügamisega tegin endale füüsilises mõttes tõsiselt liiga... Juba eile õhtul läks enesetunne kodus väga kehvakeseks- kõht valutas ja selg oli tuim ja söögiisu oli null ja uni vaevas. Mõtlesin siis - pole midagi, varakult magama ja küllap hea pikk uni mu hommikuks reipamaks teeb.
Aga looda sa- teki all polnud mul korraga uneraasugi enam. Peas keerlesid vaid segased mõtted eesootavast raskest nädalast ja enesetunne läks aina hullemaks. Viimaks läks süda nii pahaks juba, et kobisin heaga oma narilt alla ja tegin omale aseme põrandale juhuks mind peaks olema tabanud õõvastav kõhugripp( sest just neid sümptomeid enesel kahtlustasin), mille puhul on wc-sse jõudmine sageli sekundite küsimus ja nari järsust redelist allaronimine sinna juurde ilmselgelt ei kuuluks ...
Külmavärisesin ja higistasin siis põrandal, kukal tuim ja sain vahelduva eduga isegi magada. Hommikuks oli pilt ikka kehvapoolne, kaalusin tõsiselt tööle minemata jätmist, aga ikka mingi kuri ork oli seljas - no nii hull see asi nüüd ka pole, ehk läheb päeva peale paremaks.... Veeretasingi end tuimadel jalgadel kohale, kuumutan ennast pontso sees ja puhuri ees, aga arhiivi poole isegi ei vaata. Istun vaguralt helendava ekraani ees ja üritan teha töötava inimese nägu.
Ja sedasi mõtiskelles tuli mulle isegi üks päästev mõte - ehk ongi see haigus tulnud mind hoopis päästma. Et ma endale toimetamistega liiga ei teeks. Üldjoontes näeks minu lähipäevade graafik välja selline:
11.12 - valla jõulupidu ( kusjuures enne seda tuleb mul veel tirts linnast ära tuua)
14.12 - linnas, seminaril ( õhtuks koju koerte man ning kütma)
15.12 - linnas line-trennis + esivanema sünna
16.12. - linnas tirtsu trenni jõulupidu ( hea kui õhtuks koju tagasi pääseb, kui ei, siis alles neljap hommikul)
18. 12.- linnas - tirtsu viimane trenn
19.-20.12- päälinnas ( KuMu, Estonia, kaguete sugulaste külastamine jne)
22.12. - linnas, viimane tantsutrenn ja / või lasteaia jõulupidu
29.12 line-jate jõulupidu

See saab tulema üks meeletum aja-, raha ja eeskätt energiaröövellik aeg. Mis tähendab, et jõuluks on toss totaalselt väljas. Mis on omamoodi isegi hea, sest siis lihtsalt puhkan ega põe totakat jõulumasendust ehk.
Hah, ja siis seda graafikut vaadates tekib veel küsimus - millal ma ustava riigiteenistujana siis need kohustuslikud 5 päeva nädalas tööl peaks huvitav olema? Millal tuba kütma? Millal koertega jalutama? Millal rõõmus ja tegus emme olema?...
Sealt aga tekkisiki salakaval mõtteke, et kui ma nüüd see nädalavahetus jääkski tõsiselt haigeks, siis see haigus jätaks mõne igavama osa sellest graafikust välja ja seda igati loomuliku, mitte leiutatud põhjusena. Mis laseks normaalsemalt hingata. Loogilisemalt mõelda. Mitte uisa-päisa elus ringi tormata, midagi õieti nägemata, kogemata, süvenemata ... Mulle nii ei meeldi. Mulle on vaja stabiilsust, rahulikku ja turvalist kulgemist, pikka mõtiskelu, asjaolude vaikset jälgimist, ajavoolus sõudmist, sujuvat edasijõudmist.

Neljapäev, 10. detsember 2009

plaanid muutuvad

Mul oli täna hommikul nii palju häid mõtteid peas, mia siin teistelegi pajatada. Käisin eile õhtul teatris, pakatades oma väikeset elamusest, ja tahtsin mõtiskleda teemal, kas arvutimängud ikka peavad lastele kohustuslikud olema ja veel halada, kui kiireks mul järgmine nädal kipub minema ja ...
Mitte ridagi ei saanud kirja, sest kohe tööpäeva algul sain teate, et vähem kui 2 nädala pärast tuleb kohapeale mingi põrandapuhastusfirma ja selleks ajaks peab vaba olema võimalikult suur osa põrandast, sh ka kõik riiulivahed. Mis tähendas minu jaoks suurpuhastuse algust asutuses. Täna alustasin ajalehtede arhiivi korrastamist ja tööd, tuleb tõdeda, on lausa üle pea. Sinna see tänane päev kadus, ilmselt kaob ka homne, kuigi selg valutab juba praegu parajalt sest küürutamisest-kükitamisest, üles- ja allavinnamisest, ajalehepakkidel turnimisest-libisemisest .... Uuhh!!

Esmaspäev, 7. detsember 2009

Tean nii hästi...

... seda tunnet, mida võisid tunda lapsed, keda Haldjapiigad oma blogis kirjeldasid:
http://haldjapiigad.blogspot.com/2009/12/soitsin-bussiga-lasteaia-poole-ning.html

Tegelikult ei tahakski meenutada, aga sisimas oli nii valus seda lugeda. Iseenda lapsepõlv tuli meelde. Ka mina ütlesin oma isale nii u 13-aastaselt, et häbenen teda, ei julge kedagi küllagi kutsuda, sest kunagi ei tea, millal ta purjus on ... See tundus talle mõninga üllatusena tulevat, pani vist isegi hetkeks mõtlema, aga ... sellest ei muutunud lõppkokkuvõttes siiski midagi.

Vaesed lapsed, kes peavad selle probleemiga silmitsi seisma juba eelkooliealistena, kes saavad aru selle haiguse tõsidusest ja laastavusest... Jääb üle ainult loota, et see koorem neid enneaegu maadligi ei vajuta ning nad tulevikus suudavad olla teistsugused ilmaodanikud, anda postiivset eeskuju ning julgevad meelemürkide vastu välja astuda. Olen Haldajpiigadega absoluutselt nõus, kasvatan oma last iga kell enne üksi kui mõne alkoholismile kalduva ja/ või muidu ebastabiilse tüübiga koos. Säästan nii enese kui lapse närve.

Neljapäev, 3. detsember 2009

Mõtteid teemal "Minu Vormsi"

Loen juba pikemat aega Epp Petrone`i Minu-sarja raamatute saamislugusid nii kirjastaja kui kirjutaja versioonis ja aina sagemini settib esile mõtteke, kas Minu-sari laieneb ühel hetkel ka meie oma kodumaale, kus on samuti ju tohutult põnevaid paiku, kuhu inimesed elama satuvad, kus põnevate asjadega tegelevad , uut, ehedat ja mõtlemapanevat kogevad, ilma ning inimesi avastavad?

Minul tiksub ju kohe-kohe täis 5 Vormsi aastat ja mäletan, et kunagi, kui alles esimest korda saarega nö tutvuma tulin, öeldi mulle saatuslikud sõnad: see saar siin ei ole enam Eestimaa, see on omaette kuningriik. Ja nii see tõepoolest on - siin ei kehti tavapärased seadused, siin on iga masti inimesi, kes esindavad kirjut maailma kõige üldisemas mastaabis, iseasi, kas minu vaatevinkel neile on just see kõige õigem ja kas ma oma mõtteid ja tundmusi ka väga selgelt välja oskan kirjutada, sest loomult pole ma suurem asi suhtleja ega kaugeltki mitte hea inimesetundja, nii et kontaktid inimestega on olnud pigem juhuslikud kui teadlikult otsitud-uuritud … Aga – midagi siin saarel on, olen siinse elu käigus palju arenenud, palju õppinud ja see protsess jätkub veel ja veel. Olen siin tutvunud rohkemate inimestega kui vaata et kogu Vormsile eelnenud elu jooksul kokku, olen saanud ennast proovile panna, avastanud enda nõrkusi ja tugevusi, olen omal nahal kogenud elu helget ja ka pahupoolt.

Nüüd oleks muidugi paslik hetk küsida, mis see Vormsi fenomen siis ikkagi on? Muidugi, mingis mõttes on Vormsi maakoht nagu neid Eesti pinnal lõpmatul hulgal on – ka siin tarbitakse arutus koguses alkoholi, ka siit lähevad noored ja edasipüüdlikud aina minema, sest kohapeal ei ole töö- ega elukohta, elanikkond väheneb ja vananeb, eiratakse mõnuga seadusi, kõik tunnevad kõiki ( ja sageli paremini kui inimene ise), paljud ei lukusta siin tänini koduuksi, „keeratakse teineteisele käru“, ehkki samas toimib siin ka omalaadne külakogukond – kui häda käes, siis tullakse inimlikkusest siiski teineteisele appi, mitte ei jäeta üksi bussipõrandale oigama … Mis teeb Vormsi nii eriliseks paigaks , et sellest saaks raamatu kirjutada? Meditsiiniabi puudumine, piiratud kontaktid „suure maaga“? Tohutult puutumatut, avarat ja lõhnavat ürgloodust?
Peab tunnistama, et minul kui juba suhteliselt staažikal uus-vormsilasel on seoses saarega olnud elamusi kui elevante ja seda kohe kuhjaga - ekstreemsed minekud üle jäätee, kokkupuude (väidetavate) zoofiilidega, elu esimene kõrtsikaklus, öine jahiretk, suitsusaunas käimine, sügav põhjamaine pimedus, kokkupuuted kummitustega, ehedad eestirootslaste talud, töötamine ametis, milleks ma enese arvates ealeski suuteline polnud …
Jah, seda üht ja ainukest märksõna Vormsi jaoks on keeruline välja tuua, kõige enam kujundavad seda minu ( ja usun, et ka enamiku teiste Vormsiga kokku puutunud või puutuvate inimeste jaoks) siiski LOODUS, INIMESED ja AJALUGU.

Tuleb tõdeda, et tundsin Vormsi kui Oma Saare kohe esimestest hetkedest ära. Siin oli väga palju just seda, mida olin otsinud – eemalolemist, vaba loodust, äralõigatuse eksootikat (ja siiski vajadusel (sünni)linna piisav lähedus), vähe inimesi, mugav töö. Olin parasjagu räsitud keerulistest suhetest ja elust värske emana, mu selja taha olid jäänud tapvalt õõvastavad olmelised olud, kummitav kodutus, vastik ja traumaatiline kohtulugu, võlad ja pooleliolev ülikool. Siin saarel tundsin end lõpuks ometi kui vanajumala seljataga. Kaitstuna, iseendana. Ja tundub, et ka saar haaras mu hoobilt endaga kaasa- mind rakendati erinevatesse ülesannetesse, mind hakkas huvitama saare ajalugu ja korraga oli minuga juhtunud see, millest rahvasuu nii elutargalt räägib - annad ühe sõrme, aga võtab terve käe …
Kas ja kuidas seda kõike eelpoolöeldut raamatuks annab vormida, ma veel tõesti ei tea ( sest ma pole kunagi varem ju ühtki raamatut kirjutanud, kuigi sellest unistanud olen pea kogu eluaja). Aga mõte iseenesest köidab mind praegu. Vägagi.

Kolmapäev, 2. detsember 2009

Pingelangus

Mõtlen ja mõtlen siin juba pea nädala, mis mul küll viga on, et nii vähe elujõudlust ilmutan ja enam kuhugi ei jõua? Ei reedesesse rootsi keelde ega eilsesse tantsutrenni... Motivatsioonipuudust ei tohiks olla, ise olen need endale valinud ja ma ka naudin nende mõlemaga tegelemist väga, aga siiski? Liiga vähe valgust ja vitamiine? Ligihiilivad haigused?...

Eile hommikul otsustasin niisiis, et vot ei lähe sel teisipäeval linna ja kõik. Ei olnud jõudu ega tahtmist jälle õhtul hiidkiirusega toidupoodi mürgeldada ja närviliselt mõelda, mida võtta, mida jätta, et siis hommikul tagasi saarele loksudes pahaselt avastada, mis kõik JÄLLE ostmata jäi ( ja mida kohapealt lihtsalt ei saa v saab nii 2-3x kallima hinnaga... saareelu rõõmud eksole). Siis napp tunnike tantsurõõmu ja seejärel jälle kellegi juurde ööbima, mis ei ole see päris oma kodu, oma rütm ja mõnel pool ei taha üldsegi igasugu põhjustel enam viibida...
Õhtul helistas V ja uuris, kas ma ikka olen tulemas. Vastasin, nagu asi oli ja samas lahendasin sama telefonikõne käigus iseendalegi üllatuseks mõistatuse sisu ühe sõnmaga ära- see on lihtsalt meeletu pingelangus. Kogu see tramburai, mis siin viimased kuud on kestnud, väsitas ja kurnas mind nii meeletult, et pidasingi nähtavasti pidevat pingesolekut, sõjaseisukorda oma tavaliseks ja loomulikuks olekuks. Ja nüüd, kus viimaks ometi minu soovitud lahendused on juba peaaegu et käegakatsutavas läheduses ja koju on saabunud õnnis rahu, langes kogu pingekoorem sellise kolinaga seljast, et võtabki jõuetuks.
Aga pole midagi, küll ma end peagi kogun. Pea on niigi juba peaaegu et püsti taas ja A tegi mulle nii head ja põhjalikku massaazi minu kõige nõudlikumatesse paikadesse, et pea see elujõudki minusse tagasi ei tuhise!

Teisipäev, 1. detsember 2009

Kirjumirju detsember

Täna kohe pasundan, nagu jaksan, juba kolmas postitus tänase kuupäevaga. Näib olevat eriti mõttetihe päev ( jaa, noogutavad targad pead- see on see järjekordne magamata öö, mida mul viimaseid postitusi sirvides näib aina sagedamini ühel või teisel põhjusel ette tulevat. Väike statistika olevat kusagil tehtud, et iga (korralikult) magamata öö vähendavat inimese eluiga 3 päeva võrra. Sedaviisi edasi elades võib niisiis juhtuda, et mul õnneks ei tulegi ehk pikka ja kurnavat vanaduspõlve, juhhei!!). Aga tagasi tõsiseks.

Jah, detsember on minu jaoks alati üks ääretult vastuokslik kuu olnud- ühelt poolt on need kohustuslikud jõulud ( tahaks ju õnnelik olla, aga enam ei oska) ning eriti tahaks tirtsu pärast- tema naljanina teatas mulle pühapäevase esimese advendi ajal, et tema kavatseb igatahes sel aastal veel päkapikka uskuda, sest ta nagunii teab kõiki peidukohti, kuhu ma magusat kodus peidan - seega ei saa mina see olla, kes talle öösiti salamahti soki sisse maiust poetab!!
Ahah, nojah, mul jälle suumulk kinni.

Aga seda õiget jõuluaega ja uue aasta tralle pelgan nagu igal aastal. Et äkki tunnen end liiga üksi. Liiga äralõigatult. Et igal pool mujal on parem kui kusagil mujal. Kiikad hämaruses võõraid aknaid ja mõtiskled, kui soojad ja õnnelikud on kindlasti sealsed inimesed oma ahjusoojades piparkoogi- ja hapukapsalõhnastes tubades, samas kui sina longid sihitult mööda radu ja polegi nagu kusagile minna, pole nagu kellegagi olla ja lõpuks ajab teiste inimeste (näiline ) õnn ja rahulolu su lihtsalt nutma. (kuigi seda tajutud soojust ja õnne ei pruugigi seal olla või on see lihtsalt väga oskuslikult välja mängitud). Ühesõnaga- jõulud on alati üks raske aeg ( sel ajal pidi enesetappude arv alati hüppeliselt suurenema ja ma ausalt tunnistada väga ei imesta ka, miks see nii on, ehkki ma isiklikult õnneks suitsiidsusele ei kaldu). Tahaks ju iga kord sel nn imede ajal midagi suut ja ilusat, helget, hingelist, sooja ja meelihaaravat. Aga igal aastal on see tulemata jäänud. Katkise lapsepõlve mõjud ehk, lohutan end. Ju ongi, aga see pole tõtt öelda just eriline lohutus.

Teisalt paistab tasakaaluks aktiivset tegevust detsembriks üksjagu tulevat, seda eriti kuu keskel, kus 14.- 20. dets on üks ilgem tõmbelmine, nii et kallist kodukotust näeb haruharva vist ...

Kolmandaks. Vaevalt jõudsin mina sõna poetada, et mul eraelu puudub täielikult, kui hakkas igasugu eraelulisi asju uksest ja aknast sisse hopsama. Mõneti teeb see mind õnnelikuks ( ego kergitamine stiilis ka MINA olen siiski veel kellelegi vajalik ja tähtis ja armas). Teisalt... njah, ma ei tihka seda teist poolt siin avalikus ruumis enne kuidagi kommenteerida, kui see minus pisut settinud on. Asi siis nimelt ühes imelikus kirjatükis minevikust, mille täna hommikul oma e-postkastist leidsin. Jah, seedimismaterjali mitmeks ajaks.

abipalve

Edastan siia ka ühe kurvavõitu abipalve: (leitud Epp Petrone`i blogist):

27. septembri hommikul ärkas Valentina perekond üles ja avastas, et kogu nende elamine on leekides. Tulekahju oli alguse saanud laudast ning levis pööningu kaudu elupoolele edasi – nende elamine nimelt oli kõik ühe katuse all, nagu vanastigi eestlastel kombeks. Õnneks said kõik inimesed küll välja ja tänu soojale sügisele polnud ööseks ka loomi karjamaalt sisse toodud, nii pääsesid ka nemad.
Valentina perekond elab Saaremaal, päästesüsteem käib neil aga läbi mandri: ehk siis tuletõrje (mis antud hetkel oli 2 km kaugusel) ei tohi enne välja sõita, kui käsk mandrilt saabunud. See käsk saabus sel saatuslikul ööl 15 minuti pärast. Kes vähegi on tulega kokku puutunud, teab, et see aeg on väga, väga pikk. Laut häviski, püsti jäid vaid kiviseinad. Eluhoone seinad jäid küll püsti, aga laed kukkusid sisse, rääkimata tule- ja veekahjustustest.
Tegu on minu tädi sõpradega ning tädi palvel ma abipalve edastangi. Nad käisid nii palju perel abis kui vähegi said, kuid suuremas jaos on kõik rikutud. Mõne riide andis puhtaks pesta, mõni veel terveks jäänud nõu nõgist puhtaks nühkida… Aga see on ka kõik.
Praeguseks on seis selline, et loomad on õnneks varju alla saadud, aga rohkem ei ole perel enam raha ega sääste. Vald on natuke toetanud (mõne tuhande krooniga), kohalikud on andnud siit-sealt ehitusmaterjale jne.
Inimesed ise – pensionäridest abielupaar – elab vagunelamus, mis hädapärast praegu asja veel ära ajab. Jumal tänatud, et on olnud pehme sügis. Aga kaugel need krõbekülmad ilmadki on, pealegi ei saa maha jätta loomi, nii ei olegi Valentina perel kuhugi minna.
Abipalve teile kõigile! Ma tean, milline jõud võib olla blogimaailmal, kui inimesed soovivad ja tahavad aidata. Mind on aidatud ning nüüd loodan, et ehk saan isegi järgmisi inimesi aidata. Natukesestki on abi! Ehk saame üheskoos anda sellele perele jõulukingituse ja teadmise, et häid inimesi on Eestis olemas.
Kõige rohkem oleks abi rahast. Annetusi saab saata Valentina Fjodorova arveldusarvele 1104879482. Kes aga tunneb, et saab aidata kuidagi muudmoodi (mööbli, riiete ja muu eluks hädavajalikuga), saab helistada Valentinale numbril 52 55 914.
Väga suur abi oleks, kui te ka oma blogides seda palvet edastaksite!

ilus elu

Ah, elu on vahepeal jälle nii nii ilus.
Olen ÕNNELIK !
Oma saarel, oma kodus, oma kallitega!

Esmaspäev, 30. november 2009

LLLLLLLaisk laupäevak

Kui mu telefon miski kella kehaksa paiku lauba õhta närviliselt riiulil tõmblema ja urisema hakkas, polnud mina veel ööriietest päevastesse üle kolinud. Toru otsas oli A, kes küsis ilmasüüta, kas ta võib mulle külla tulla. Vastasin halba aimamata, et ju võib ( kuigi olin väga närtsind olemisega eelmisest täitsa uneta ööst ja tahtsin aint diivanil lösutades edasi kudeda ja koos oma 6-aastasega lapsemeelselt Jääaega vahtida).
Suutsin end siiski nii palju kokku võtta, et aasin omale dressid selga. Kohe selgus, et A. ei tulnud üksi, vaid koos kahe (Minu jaoks) täitsa võõra semuga. Istsime siis mu väikse köögilaua taga ja üritasime tarka juttu aada. Kõik kolm noorsandi olid tegelt juba parajad kriimsilmad, sest päeva jooksul olid nad endi sõnul üht ja teist manustada jõund. Pakkusid wiisakaste mullegi, a ma ei taht meelemürkidest midagi teada. Algus oli kummaline ja kohmetu nigu ikka eestlastel ju kombeks.
Siis oli natuke naljakas ka. Üks võõrastest poistest oli end lapse toolile suut` istutada. Ei saand enam välja säält.Kolistas, mis kole ja meil tekkis kollektiivne pilt sellest, kuidasvõiksid toimuda tema päästoperatsioonid alates selles, et seina sisse lõigataks tooli kujuline auk kuni selleni välla, et mu õuele maanduks päästehelikopter ja noorsand transporditaks toolile zombistununa sinna. Siis sai nagu lõhe ületet ( jällegist see, et mai ole tegelt NIIIIIIIII kuri inime kui mu tõsisest näost välla võib lugeda) ja kutsuti mind sauna ja lubati nõiatrumme põristada ja... Lubasin järele mõelda. Ja mida rohkem ma mõtlesin, seda lahedam see kutse tundus. Kuni A kusagil üheteist aegu õdangul veel helistas ja unisel häälel teatas, et nad väsisid ikka väga ära ja ei tule mulle vist järgi.
Siis olid kõigil head ööd.

paar sõna televusserist

... ehk siis lühidalt sellest, miks ma (endiselt) ei seedi telereklaame.

1. See plekieemaldaja reklaam, mille lõpus tuiskab sisse Rõõmus Poiss, kes küsib üleoptimistlikul häälel: "Emps! Mis meil täna õhtusöögiks on? ja Emps vastab sekunditki mõtlemata :" Vanish!!"
Kas pole mitte kole oma lapsele puhast mürki pakkuda? Isegi mu 6-aastane tüdrik hakkab seda reklaamijubedust nähes (hüsteeriliselt) naerma.

2. Teleturu järjekordne KENJAALNE ( palun vabandust sihiliku keeleväänamise pärast, aga antud kontekstis tundus see ainuõige) vaimusünnitis, mis õhutab lihtsameelseid ostma nugadeteritajat, mis algab sõnadega: "Kas teil on majapidamises palju NÜRIDAID nuge?".....
Appi, tundub, et et nende reklaamide tegijad pole kunagi põhikooli eesti keele tundides viibinud!!! See on ju üks põhilisi nn veaohtlikke sõnu, mida igale poole näiteks tuuakse ja võimatuseni juba vist kusagilt viiendast klassist peale läbi nämmutatakse. Ei ole nüridaid, on NÜRISID!! Elementaarne, Watson, elementaarne...
Aga inimesed räägivad endiselt valesti. AVALIKUS MEEDIAS!!! Ja siis me imestame, miks meie lapsed enam korrektses emakeeles väljenduda ei oska...

Reede, 27. november 2009

Teistsugune reede

Täna väga vara öösel ( no nii umbes 00.44) kui ma peaaegu et juba magasin, hakkas mu telefon piiksuma ja sain A-lt sõnumi, mis mind üliväga rõõmustas. Oli spontaanne öine kõne ja mu hallist ja valutavast ja üksluisest maailmast sai hetkega kirju, ootav- lootev-hele.

Uskumatu, kui palju ühe inimese väljailmumine võib muuta. Olin hommikul ärgates üle aegade RÕÕMUS! Tahtsin ärgata selleks, et asuda tegudele !!
Kuulan Tori Amost, eriti tema Crucify`d ( http://www.youtube.com/watch?v=wpC2iW5rplc, )
ja Cornflake Girli ( http://www.youtube.com/watch?v=cQ5VlOl6tj4 )
aga vahepeal ka uskumatut harfimängijat Andreas Vollenweiderit ja olen täis eluindu.
Ma näen jälle öist kuupiastet.
Ma haistan sügise kurvameelset ja niisket, ent siiski nii omakodust hõngu.
Ma saan taas hellust oodata.
Ma saan jälle ellu ärgata.

Sa oled vist jälle armunud, küsis hiljuti üks mu käest.
Jah, ja nagu minu puhul alati- uperkuuti, hetkega ja vahel isegi enne kui olen inimest uuesti näinudki !!!
Hing laulab. Üminal ...

Neljapäev, 26. november 2009

Mina olen oma karja juht?! ehk Oskari ümberkasvatamine, vol 1

Mind on haaranud koeramaania, nagu V viimati väljendus, kui nägi minu kotis korraga mitut koerteteemalist raamatut. Nii see vist tõesti on.
Kuigi ma pole seniajani kuigivõrd kindel isegi selles, kas ma üldse olen õige "koerainimene", olen ma seadnud endale silme ette kindla sihi kasvatada oma Oskar-poiss klähvivast-hüplevast-naksavast õuenähvitsast ümber Korralikuks, Viisakaks ja Hästikäituvaks Toakoeraks. Kuna mul antud alal igasugune varasem kogemus puudub, saab see kindlasti olema paras tuleproov, aga põnev ettevõtmine igal juhul.

Algust sai asjaga tehtud eelmisel laupäeval ( enne seda olin muidugi seda mõtet peas veeretanud juba kuu ehk paar ning intensiivselt koerafoorumites istunud, soovitusi kuulanud ja kordamööda "Kutsika kasvatamist" ja "Koerakuulajat(http://www.koer.ee/Koerakuulaja.html)" lugenud juba 2 nädalat).
Sain aru oma elementaarseimast ja saatuslikumast veast, mida olin oma Oskariga suhtlemisel teinud - ma polnud end kehtestanud karja juhina. Mina ei juhtinud teda, seega jäi temal üle vaid hakata juhtima mind. Seda tuli otsustavalt muuta. Esimesed head märgid sellest on nüüdseks käes.
Kuna olin koerga suhtlemisel seni olnud suhteliselt kärsitu, enamasti väsinud ja närviline, oli Oskar hakanud mind kartma, mis väljendus hästi tema kehakeeles - minu liginedes heitis ta otsemaid selili või külili ( mis olevat koertekeeles armupalumine). Natuke harjutamist, mitte liigset lipitsevat semutsemist, rahulikke ja kindlameelseid käske, allumisele vahetut kiitmist ja Oskar on hakanud minu liginedes viksilt istuma ja temaga tegelemist ootama.

Rihma otsas oleme ka varem jalutanud, aga väga ebaregulaarselt. Probleeme on veel üksjagu . kui juhtpositsiooni võtmine seal ( st rihma tirimine enda soovitud suunas v kiirusel) on üsnagi kontrollitav ( esiti küll peamiselt füüsiliselt tugevama jõuga, aga peagi loodetavasti ka lihtsalt seetõttu, et Oskar hakkab mõistma, et tirimist jätkates ei saabu soovitud vabadust e rihma järk-järgulist pikenemist), siis eriliselt vastupandamatu huvi on Oskaril miskipärat möödasõitvate autode vastu. No siis kohe tormaks, nii et puudki ümberkaudu lookas, viimanegi viisakuseraas kaob koerast jäädavalt. Ka vastutulevad inimesed on esiti oma võõraste lõhnade ja olemistega üpris uudistamisväärsed, aga mitte nii magneetilised kui autod.

Laupäeval tõin ta hakatuseks ka tuppa tutvuma paikadega, kus ta võibolla ühel kenal päeval elama hakkab. Mis tegi murelikuks, on Oskari paks kasukas ( ta hakkas toas olles esimese viie minutiga silmnähtavalt lõõtsutama). Talvel on see muidugi eriti kohev, aga ega see tal ka suveks eriti hõredamaks ei jää ja sellest tulenevalt tekkiski mul korraga 2 kõhklust, miks hakata kahtlema endas kui potensiaalses koerainimeses - see lõputu karvakoristus, mis pikakarvalise taksiga kaasneb ja eriti too spetsiifiline ja mulle isiklikult üsnagi ebameeldiv koeralõhn. Olen lugenud foorumitest, et pikakarvalisi isendeid olevat soovitav pesta vaid korra kuus. (!!) Kui minul Oskar toas peaks hakkama viibima, siis poleks ilmselt pääsu 2-3 nädalas pesemisest. Ei talu seda vänget aroomikokteili lihtsalt. Aga ehk on ka harjumise asi. Ja ehk on ka nii, et õues elaval koeral on see "parfüüm" tugevam?

Siis on veel ülshüppamine. Koerateadjamad räägivad, et väikest kasvu koerte puhul tavapärane asi, sest soovitakse peremehega silmakontakti ja kuna kahejalgne ( loe: inime) on väikse krantsu jaoks ilmatu kõrgel, ei jäägi vaesel loomal üle muud kui üles hüpata, et end nähtavaks teha. Parim vahend selle probleemi leevendamiseks olevat ignorants. Oi, seda ma oskan hästi! Kõnnin hüplevast koer-pallist mööda nagu tühjast kohast. Ei vaata ta poolegi. Mõtlen omi mõtteid. Jälgin silmanurgast kutsu reaktsioone. Oskar on teadagi hämmeldatud - tavapärase negatiivse tähelepanu asemel (no koera jaoks ju asi seegi - "Kas lõpetad juba" jne), ei paista keegi teda enam üldse mitte märkavat. Ta üritab veel paar korda, siis klähvib natuke heitunult ja viimaks istub vaikselt minu kõrvale maha. Tubli, koer, just seda ma sinult ootasin.!!
Need hüplemise õppetunnid muidugi alles kestavad, sest Oskar üritab taksi visadusega iga kord senini veel tähelepanu saada oma vanu, sisseharjunud meetodeid klasutades, aga iga korraga õige pisut siiski vähem...

Seep see on too asi, kui inime ei suuda 2 aasta jooksul, mil juba koer majas olnud, end nii palju kokku võtta, et koerast korralik, viisakas ja talutav kaaskodanik teha. Omad vitsad, ega muud.

Reede, 20. november 2009

Magamata öö

Vaat mis uneuduse peaga netiavarustest õnnestus õngitseda!!! Naersin omaette valju häälega tükk aega - lambiga kiiktool, mille valgusti hakkab põlema tooli kiikumise peale. Ajab ikka muigama küll too kujutluspilt kui tahaksid mugavalt kiiktoolis röötsutades lugeda, aga ei saa, sest niipea kui sa enam ei kiiguta/liiguta, kustub valgus. Bööö!!!


Hommik helkima lööb katustel

peagi algab päev.

Rõõmus kellatirin kasutu-

polnudki ju und,

väsimus on suur ...


See InBoileri laul iseloomustab hästi ka minu tänast ööd/hommikut. Ei teagi, kas see on ärevusest väidetavate elumuutuste ees, üldisest närvipingest või millest(täiskuud vist praegu pole ja ka liigsete energiaülejääkide üle just kurta ei saa), aga viimastel nädalatel on mul väiksemat sorti probleeme õhtuse uinumisega. Hakka või muretsema. Igakas juhuks ma praegu veel siiski ei hakka, sest päris magamata pole veel olnud...


Täna oli küll nii, et magama jäin umbes täpselt 00.20 ja taas olin januse kurguga üleval kell 03.44. Tuigerdasin kottpimedas toas veepudelit otsides käsikaudu ringi, külastasin nii igaks juhuks ka väljalaskeasutust ning lootsin seejärel mitmeks tunniks taas magusaste uinuda. Häh, looda sa!

Ei minigt uneraasugi kusagil, ole sa kumma külje peal, selili, kõhuli või kasvõi pea peal, ei targemat tulemust kuidagi. Ainult kahtlase väärtusega mõttekatked vilksasid teineteise järel läbi pea, üks jaburam kui teine. No tee või tina. Kuulasin siis saare öövaikust aja kiirema kulumise mõttes. Ei ainsamatki häält, ainult kauge külmkapi undamine kostus köögist. Koerad ei haukunud. Autod ei sõitnud. Hiired ei krabistanud (õnneks!!). Puud ei kohisenud akna taga. Mingil hetkel hakkas vihma ladistama. Tavaliselt vähemalt see heli tekitab unise mõnutunde sellest, et sina oled õdusasti sooja teki all, pehme padi pea all samal ajal kui väljas on külm, rõske ja ebameeldivalt niiske. Ei aidanud täna seegi.

Uuesti õnnestus uinuda alles umbes täpselt kell 05.58, st sain magada veel peaaegu et 47 minutit. Aga oleks see siis ka mõni uni olnud, ainult vastikud luupainajad olid. Ärkasin niisiis telefonikellatirina peale, üleni külma higiga kaetud, tuju oli viril ja silmi oli raske lahti hoida. Lahmisisn kõigepealt sisse suure kohvi ja seejärel veel pisut lahjema cappucchino. Loodetavasti aitab see normaalselt rivis püsida. Tänase ja ka järgnevate päevade plaanid on suured ja kaunid ning seotud peamiselt tööülesannetega lähemal ja kaugemal.

Eraelu puudub mul praegu õnneks või kahjuks täielikult. Eks näis, ehk ongi nii kergem. Ja targem? Elada eeskätt iseendale, oma lapsele, meeleoludele, siis tööle ja hobidele ning kedagi üleliigset sellesse toimivasse kooslusesse mitte lasta. Punkt.



Teisipäev, 17. november 2009

Mägitee ja täituvad soovid

Ma ei teagi kohe, kuidas või millisest otsast oma tänast postitust alustada, sest mõtted tulvavad tohutu hooga praegu peast läbi ja olen eilsest valuatakist, mis kestis hiliste õhtutundideni, veel natuke nõrk.

Kunagi oli mul 2 kassetitäit omanäolist, heljuvat, sosistavat, kaasakiskuvat, ärevat, külmajudinaid tekitavat muusikat üldpealkirjaga "Mägitee". Nüüd tagantjärele imestan ikka veel, kui tabav on see nimi olnud kasvõi juba selle käänulisuse tõttu, kuidas ma selle omale sain ( V käest, kes omakorda sai selle ühelt kunstnikult, kes omakorda lindistas need lood ... oh ei mäletagi päris täpselt, kuidas...) Kuidas too salapärane kunstnik B tundus mulle nii põnev, omanäoline, küünlaleegina ligitõmbav persoon, kellega mul päriselus aga tookord kohtuda ega tutvuda ei õnnestunudki ... Või ka selle tõttu, kus, millistel ajahetkedel ja (piir)situatsioonides olen neid kassette lõpmatuseni kedranud... Igatahes :
On kuidagi kujunenud nii, et mul on muusikaga lihtsam suhestuda, kui olen selle enda jaoks konkreetsete nimede, nimetustega fikseerinud. Kasvõi esitaja(te), aga soovitavalt ka laulu(de) pealkirjadega. Mägitee puhul see nii ei olnud. Enamik lugusid olid lisaks ka instrumentaalsed, mis nimetamise veel keerulisemaks muutis. Hiljem olen siit-sealt tabanud, et see või teine lugu oli ka minu Mägiteel kunagi olemas, teiste hulgas näiteks sellised lood sellistelt esitajatelt nagu:
Dire Straits (http://www.youtube.com/watch?v=4hHfCMh-G-s, )
Genesis ( http://www.youtube.com/watch?v=9f7LBOTwrRU,
Andreas Vollenweider http://www.youtube.com/watch?v=bF9fv_wy_dA&feature=fvw
Gary Moore (http://www.youtube.com/watch?v=4O_YMLDvvnw) ....)
Aga enamik sellest pea kolmetunnisest muusikakompotist on tänini jäänud tabamatuks ning müstiliseks kuulamiseks. Nüüdseks on need kassetid lõputute kolimiste ja uute plaadihordide tõttu kuhugi unustustehõlma kadunud, ent aeg-ajalt pääseb üks või teine neist kuulamistest siiani kummitama, kas meloodiajupi või fraasikatkena. Hakkan mõtisklema, kustkohast see mulle tuttav on ja siis meenub jälle Mägitee, sellega ühenduses kogetud emotsioonid, mälupildid, aistingud ...
Siis tabab mind määratlematu igatsus olla taas sama vaba ja üksildane hing nagu ma oma tudengipõlves olin, mil võisin minna ja teostada oma hetkeuidusid praktiliselt alati kui seda tahtsin, olles täieõiguslik oma aja peremees. Panin klapid pähe, Mägitee helid enda ümber heljuma, ja hulkusin vahel tundide kaupa mööda (mägist!) Viljandit või rõskeid Haapsalu mereäärseid. Nüüd seda õnne enam ei ole. On kindlakskujunenud päevaplaan, omad kohustused, "tähtsad tegemised" jne ... Samas annab see vajaliku turvatunde ja ma pole niiväga kindel, kas tahaksin jälle olla rahatu, pidetu, kaootilistest unelmatest toituv tudeng...
Siski, siiski, oma olemuselt olen ju jäänud ikka samaks unistajaks, üksildaseks uitajaks. Imetlen endise hooga vanu, väärikaid ja/või omanäolisi maju, mõtiskelles, kuidas võiks maitseda elu neis, kuidas need seespoolt välja näeksid, kas mulle meeldiks see või hakkaksin ise neid ümber kujundama. Imetlen salaja hoolitsetud aedasid, soovides sisimas ka endale üht sellist ehk küll ise teades, et vaevalt mul selle rajamiseks ja pidevaks hooldamiseks piisavalt kannatust jaguks.

Nüüd viimaste nädalate jooksul on toosama kunstnik, minu Mägiteede "autor" B. mulle mitu korda helistanud, soovinud suhelda. Aga mina ei jaksa. On kuidagi juhtunud, et pole saanud tema kõnesid vastu võtta (olgem ausad, korra jätsin ühe hilisõhtuse ka lihtsalt vastamata, sest olin juba väsinud ja liiga teisel lainel tema veidrasse maailma sisseeelamiseks). Praegu on selle kõige peale nii kummaline mõelda- kunagi soovisin väga temaga tuttavaks saada ja nüüd, kus see ongi juhtunud, ei suuda ma temaga isegi mitte pinnapealselt telefonitsi suhelda, rääkimata silmast silma kohtumisest. Ta on lihtsalt liiga koormav, ennast pealesuruv, veidratesse äärmustesse kalduv tegelene isegi minu jaoks. Juba mõtegi temaga suhtlemisest väsitab mu ära. Juba see teadmine, et ta kogu oma olemisega nõuab minult enamat kui ma valmis olen andma, muudab mu üdini vastupuiklevaks ja põgenedapüüdvaks.
Siit ka loole väike moraal- inimene, ole hoolas ja mõtle enne sügavalt järele, mida soovid, sest need soovid võivad täituda kõige ootamatumal ajal ja viisil ning osutuda hoopis milleksi/kellekski muuks mida või keda lootnud/oodanud oled. Aga võib ka olla, et sa ise pole veel valmis millegi uue ja kentsakaga kohtumiseks ja elu on seadnud sulle lihtsalt väljakutse, milleks pead midagi juurde õppima, kogema, endas muutma ...

Esmaspäev, 16. november 2009

tumehall

Elu ei 0le eriti ilus kui pead ärkama varahommikul magusast unest selle peale, et kogu su parem peapool ja kukal tagatipuks tuikab tuimast valust. On juba teada, et tulemas on järjekordne migreenihoog, mis aina süveneb päeva jooksul.
Sa pead minema tööle, kuigi süda on paha, kõhus keerab, pea kumiseb ja kõige meelsamini tõmbaksid end diivanile kerra ega liigutaks kogu päeva väikest varvastki. Sest iga liigutus vallandab uue tuksleva valuhoo. Paigal istuda polegi kõige hullem. Jooks palju sidruni-ingveriteed, kuulaks vaikset ja rahulikku muusikat, ei suhtleks kellegagi. Ehh, looda saa.

Tööpäev on algamas ja see tuleb hoogne, üks klient voorib teise järel reipalt uksest sisse, et ei mäletagi nii tihedat päeva enam nädalaid (ning neid tühja täis päevi on olnud lugematu arv, kus keegi ei käi ega küsi ega suhtle) ... Egas midagi, järjekordne ( hommikust loendades juba kolmas) kangem Ibumax sisse ja ... elagu ravimitööstus, olen ustav klient!! ( Mis sest et vastutahtsi, sest ükski looduslik vahend pole seni mu migreenidest veel tõhusalt jagu saanud).

Täna on just üks neist kõige raskematest päevadest mu elus. Üks paljudest, kus ma ei tea, millest need migreenid tulevad ja miks nad valuvaigistitele ei allu või õigemini alluvad nii raskesti.... Ringi liikuda on piin- hambad ristis, kätega peast kinni hoides vaid .... Lugeda on raske, arvuti on suisa vaenlane, aga et need lõputuna näivad sügishallid tunnid veidi kiiremini kuluksid, klõbistan paar rida siiski blogisse, üritades sealjuures võimalikult vähe helendavat ekraani vahtida.
Aga kas sa näed, lootusekiir vilksatas, tööpäeva lõpuni on jäänud veel vaid viis minutit, siis aga finally - home, sweet home !

Reede, 13. november 2009

13 ja reede

Oleksin ma väga ebausklik, siis ei pistaks ma täna oma ninaotsagi toast välja. Õnneks olen ma ebausklik ainult natuke ja seega midagi väidetavalt õnnetu kuu- ja nädalapäeva kokkulangevuse tõttu tegemata pole jäänud.
Õigupoolest mõtlesin ma selle üle alles siis kui lõuna paiku koju üleliigseid asju ära ning mahajäänuid juurde tooma kõmpisin. Siis leidsingi, et täna ju reede ja 13, aga mul seni hämmastavalt kenaste päevake möödunud. Ptüi ptüi, et ma nüüd midagi ära ei sõnuks ... Aga tjah, sain ühe toreda etteaste pakkumise Haapsallu, mida on parajasti paar nädalat aega rahus ette valmistada. Peagi on algamas loodetavasti ka Line-tantsu koosviibimised Haapsalus ning täna toimus üle pika aja ka rootsi keel.
Hmm, mulle see keel meeldib, olen peale kursust kohe pool päeva sellel lainel ja häälin mõttes sõnu ja väljendeid ning unistan ajast kui oskaksin ka ise seda juba soravalt rääkida. Naljakas küll, kuigi rootsi keel iseendast on ju ka selline hakitud rõhkudega ja kangevõitu olemisega, siis ikka on nii, et kui algaja eestlane seda pursib, on nii rootsi kui mistahes muul keelel minu meelest alati juures ainult eestlasele omane puine maik. Täna oli tunni alguses kohal ka üks päris rootslane, kes meie õpetajannaga seal sundimatult vestles- kuulasin nende juttu hoolega, paarist asjast sain vist arugi, aga püüdsin just meelde jätta keele kõla, sõnade rõhke, kõne voolavuse rütmi. Olen paras keeltehull jah, mis teha .

Tegusaid aegu on oodata ka õhtuks, mil tirtsul avalik esinemine ja päris õhta pidavat kohalikus trahteris miskisugune pidu olema. Eks näis, ehk kiikan kah ukse vahelt sisse, nii vahelduse mõttes, et kas siin saarel on tõesti võimalik, et ka keset kõige süngemat sügisest aega mingi üritus korraldatakse ja mis siinses mastaabis veelgi suurem ning tähtsam küsimus - kas sellest ka OSA VÕETAKSE ja kui, siis kas ikka aktiivselt, rõõmsalt või on põhirõhk siiski vaid kontrollimatul alko tarbimisel jm sellega kaasneval? Loodan väga igal juhul parimat võimalikku varinati olemata siinjuures ka ise päris kindel, milline see olla võiks.

Teisipäev, 10. november 2009

soojade maade igatsus. Hõrgutavad mälestused

Väljas on nii vastik ligane kaamos, olematu valgus, lirtsuv-libe maapind ja tilkuvad räästad, et tahes-tahtmata tuleb pöörane igatsus millegi parema, ilusama ja helgema järele peale.
Olengi nüüd juba oma 2 tundi istunud reisijututubades ja lugenud, et kael kange. Ja mälestused tulvavad kusagilt kuklapiirkonnast esile, nii et unustasin hetkeks, et viibin ikka ses jubedas Eesti kliimas.

Mõtlesin sellest, kuidas ma Hispaanias PlayaSoli kämpingus oleandripõõsa varjus tähistaeva all ööbisin, küljealuseks vaid pooleldi lahtivolditud telk, kus teispool tihedat ja okkalist hekki voogamas kiirtee ja vahemereäärne raudtee. Kuidas küll need rongid seal vuhisesid- nagu jaapani filmi oleks sattunud- alles näed kaugusest tulukest plinkimas ja 4 sekundit hiljem vuhiseb puna-valge raudteeesiug sust peaaegu hääletult mööda ja on tegu, et vägev tõmbetuul sind enesega kaasa ei veaks. Öö oli nii soe, et dusi alt tulles tundus, nagu oleksid õue astudes sattunud sauna. Ja mitte ainsamatki putukat sinu ööund häirimas!!

Või kuidas ma pühapäevase siesta ajal mööda tühje ja kajavaid ja natuke kummituslikke Zamora tänavaid ei-mäleta kuhu jooksin ja ometi kõike seda hardusega suutsin silmanurgast jälgida.

Või kuidas ma 37-kraadise kuumusega varjus mööda Zaragoza linnaväljakuid keskpäeval lõõmava päikese paistel luusisin, igast varjulisest ja konditsioneeritud ärist mind uudishimulikult luuramas kohalike pilgud, kes mind ilmselgelt hulluks pidasid...Ja mina nautisin lihtsalt mõtet, et ma olen Hispaanias.! Hoolimata valjult signaalitavast-mürisevast- kriiksuvast ja tossutavast liikluskeerisest enda vahetus läheduses. Sest Hispaania sillutis, Hispaania inimesed, hispaania keel ja Hipsaania päike oli kõik, mis tol ilusal hetkel luges.

Kuidas ma Pisas hoolimata valutavast kurgust Itaalia meelitavat gelatot pugisin, mida pakutakse Itaalias igal tänavanurgal, igas värvi- ja maitsevarjundis ja mil pole peaaegu mitte midagi ühist Eesti jäätistega. Suured, õhulised, kreemised tornid, helerohelised, heleroosad, kreemkollased pallid surutud krõbedasse vahvlitorbikusse ... Vesi tuleb suhu .
Itaalia hurmavad salatid oliiviõli, rohke tomati ja basiilikuga... pehme ja mahlane ehtne kohalik lasanje, spinatiravioolid .... Itaalia peale mõtlemine ajab mu alati näljaseks!

Leidsin nädalavahetusel oma kapis suurpuhastust läbi viies selle põhjast veel pudeli ajalehepaberisse mähitud valget Austria veini. Ei tea veel, kas ja kellega ma seda kallihinnalist kingitust jagama peaksin? Või laseks tal veel aastakese sealsamas pimikus laagerduda? Vein pidavat ju aastatega aina paremaks minema. Ei tea küll, kas mu toatemperatuur on veini hoidmiseks just see kõige õigem aga ...
Ka Austria tuleb mulle alati meelde seoses Maurice`i hotelli hõrgutistega. Muide, see leitud veingi on ju Maurice`i saadetud. Eelmise aasta jõulukingituseks. Hmm, tore, ülevoolavalt sõbralik ja üllatavalt pisikest kasvu tumedasilmne marokolane, kes peab Viini lähistel oma hotelli ja fännab eestlasi niivõrd, et hommikusöögilauas on saksa- ja inglisekeelsete siltide kõrval üles riputatud ka eestikeelsed ning meie hilist ning ülirikkalikku õhtusööki ilmestas restoranis taustaks kõlav Dagö! Keset Austria ööd! Vaimustav!!!
.
Ah jaa, kanges soojade maade igatses otsustati meie üldiselt parajaks sõjatandriks muundunud "kodus" meisterdada üks fondüü. Njah, päris kõiki koostisosi meil ju polnud, aga tegime nii kuis oskasime. loovutasin oma pool pudelit kirsiveini puuduoleva kirsilikööri asemele lootes, et valmistaja suudab seda mõistlikult roa sisse tilgutada. No arvake ära, ta kallas kogu pudeli sisu ( e nii u 250 g) sinna sisse. ...
Ei kommentaari. See fondüü ei kõlvanud eriti süüa. Sest lämmatav-kirbe veini maitse ujutas kõik muu enda alla. Eriti mu 6-aastasele tirtsule, kes seda samuti ette aitas valmistada nt juustu ja muskaatpähklit riivides, ja kannatamatult kuuma pliidi ees ootas. Kokk oli teadagi mu kommentaaride peale jälle solvunud. Mina muide olin tema peale ka. Et ta mu veini üksi ära jõi ja fondüü kihva keeras ja meie kõik õhtul poolnäljas pidime olema. Ja kui õhtul hilja tujutult telku ees kalapulki näksisin, tuli mul suur plomm hambast välja ja pean kolmapäeval jälle linnas tolknema ja hambaarsti juurde minema, mis tähendab, et tööl ma samal ajal olla ei saa ja vald on sellega kindlasti ülimalt rahul ...
Ja kodu on endiselt sõjatallermaa.
Näed, jälle kipun hädaldama ja halisema. Vaja postitus ää lõpetada enne kui asi päris väljakannatamatuks muutuda jõuab. Lõpetuseks viriseks siiski natuke veel.
See kõlab siis umbes nii:
Et see õudus ometi lõpeks!!
Tahn siit ära!!! JA mitte enne kena kevadet paluks mind mitte siia tagasi saata!!!

Esmaspäev, 9. november 2009

Puhastus

Tõeliselt "puhastav" nädalavahetus oli tõesti.

Esiteks lugesin praktiliselt 2 (öö)päevaga läbi paljukiidetud Sofi Oksaneni teose "Puhastus". See oli ka tõesti kiidusõnu väärt - oli hea, huvitav ja tundeid (mitte küll alati üdini positiivseid) tekitav lektüür. Meedias räägitakse ja arutletakse jah palju selle üle, et kui antud raamat ka teistesse euroopa keeltesse tõlkida, kas see ikka kõnetaks prantslast, sakslast või itaallast samuti kui ta teeb seda eestlaste või soomlastega, aga ... Mina arvan, et ajaloolise tausta foonil joonistub "Puhastuses" selgesti välja inimeste saatusejoonte jälgimine, samuti on mu jaoks paljuski tegu eeskätt õnnetu ja traagilisegi armastuslooga ning alles seejärel ajasturomaaniga.
Julgen kõigile valju häälega soovitada, olgugi et mind kohati pisut häris raamatu aastate lõikes hüplik ja kuidagi edasi-tagasi kulgev ülesehitus, et kord on aasta 1947 ja siis 1951 ja siis hoopis 1949 ... See selleks, tegevusliinid on üldjoontes selged, ei liigset peenutsemist, liigseid karaktereid ega suurelist pateetikat. Asjadest ja oludest räägitakse ilustamata, asjalikult, inimlikult. Aliide Truu oli ja jäi raamatulehekülgede põhjal minu jaoks algusest lõpuni inimeseks, kellel on oma head ja vead. Hoolimata oma tegudest ja otsustest.

Teiseks tegelesin aktiivselt oma elamise puhastamisega vanadest riietest ning jalatsitest, mida enam keegi ei kanna ja sorteerisin möllava (riide)tolmuallergiaga võideldes neid oma 5 tundi kottidesse alateemadega: prügimäele, ära andmiseks ja/ehk/või tagavaraks ning müüki. Sain kokku 5 väiksemat poekotti ning ühe suure prügikoti. Uskumatu lausa, kui palju mõttetut rämpsu võib sisaldada inimese elamine ! Ja siis veel imestad, miks riided kappi ära ei mahu või miks on toas kogu aeg ülekoormatuse tunne.
Kolmandaks üritasin oma mõtteid puhastada, eeskätt edasise suhtes. Paar huvitavat välgatust ka tekkis : a la kui Muhamed ei nõustu kuidagi mäe juurest vabatahtlikult lahkuma, peab mägi ise nähtavasti Muhamedi juurest ära minema. Eks näis, väike ja jõuline algus sellega sai ju tehtudki.

Reede, 6. november 2009

Põlen ja põlen, läbi ikka ei põle

Elu käib mulle vahel konkreetselt üle jõu .
Ja ma ei salli esimesel korrusel elamist, kuna iga tolbajoob, kellel tuleb kella kahe paiku neljapäeva öösel pähe eriti vaimukas mõte tulla minu akna taha kopsima, saab seda vabalt teha. Ja vajadusel ka kardina vahelt sisse kiigata ja siis veel kopsida, nii et iga viimnegi majaline ikka üles saaks aetud ja lapsuke peab mulle unseguse ärevusega sosistama "Emme, keegi koputab vist." Ja mina vastu, et ",Maga lapsuke, on alles sügav öö. Me ei lase seda rumalat koputajat sisse."( kes lasteaia lapsel keset neljapäeva ööd omas kodus rahulikult magada ei lase). Nõutus ja jõuetus võtavad maad. Ning segavad edasist uinumist.

Jah, nii ta on. Ei jaksa vahel elada. Isegi kirjutada enam peaaegu ei jaksa ... Kuigi eile pealelõunal hakkas vaikselt lume moodi asja taevast alla kirmetama ja täna hommikuks ongi maapind õhkõrna valge kihiga kaetud. Selle sügistalve esimene lumi niisiis. Aga see ei too hetkel suuremat helgust, sest ... Olen igal õhtul nagu tühjakspigistatud sidrun, kuigi kui ratsionaalselt mõtlema hakata, siis otsest põhjust selleks nagu poelgi. Tegelen ju asjadega, mis mulle endalegi midagi pakuvad, ma ei ole õnneks üks neist paljudest, kes oma töid ja kohustusi vihkavad ja hambad ristis, oma vastumeelsust alla peavad suruma.
Küll aga olen ma krooniline derpessiivik, kohati vastikult pessimistlik, aeg-ajalt iseendalegi (mis siis veel teistest rääkida) tohutu närvipundar, kes ärritub kõige mõttetumate asjade peale ja ... Noh, suur ülemõtleja, iseenda elu keeruliseks ajaja nagunii. Et pilti veel kirjumaks ja segasemaks ajada, tegin hiljuti netis ka paar oma vaimset tervist nö "kontrollivat" testi ja tulemus ...? No arvake ära- peaksin kiirelt ja tõhusalt oma ellusuhtumist muutma, enda ümber totaalseid ümberkorraldusi tegema, sest vastasel juhul ähvardab mind peagi mentaalne läbipõlemine!
Heh, küsimused olid seal stiilis, kas pisiasjad ja telereklaamid ärritavad sind, kas satud võõra inimese kommentaaridest või valest pilgust masendusse, kas tunned end kogu aeg väsinu ja mittevajalikuna jne jne. Huuh, no ütleme nii, et vastasin enamikule taolisest küsimustest jaatavalt, aga need sümptomid ja seisundid on mul olnud juba aastaid, st järelikult olen läbipõlemise ääre peal seisnud huvitav juba aastaid või? Põlen ja põlen, aga läbi ikka ei põle. Njaah, tugev natuuur, pole midagi öelda!

Esmaspäev, 2. november 2009

Nädalavahetusel ... Ossuga

Ossu sööb alistunult ISE marju, nähes, et keegi TÕEPOOLEST ei kavatse teda ses raskes ülesandes abistada.
Meie vaene väike krantsike on ju NII VÄSINUD... - No tehke mulle siis vähemalt pai, pohli mulle nagunii vist keegi ise suhu pistma ei tule ....

Näh, pildid said siia kõige ette nüüd- ei oska siia blogisse fotosid veel päris õigesse paika ajada nagu näib. Eks ma õpin veel.
Need pildid ei kajasta küll nüüd meie viimast metsaskäiku, mida allpool kirjeldama asun, aga Oskar on ikka Oskar - ühtemoodi kangekaelselt ja ülbelt käitub ta iga kord. Taksi veri - mis sa teed, raske on tal õppust võtta ja alluda. Imearmas on ta sellegipoolest ( ja ta ise on sellest vastikult hästi teadlik, nii et ta saab siiski iga kord võimaluse ka minuga omal soovil pisut manipuleerida).
Ootasin, et tuleks vaheldusrikas ja teistsugune nädalavahetus, aga ei midagi. Ei saa just öelda, et otseselt igav oleks olnud, oli igati rahulik ja õnneks ka üsnagi pingevaba. Ootasin ju tegelikult külalisi -ühte tähtsat ja kallist inimest ning teist võhivõõrast, aga ei tulnud kumbagi. Aga ei lasknud pettumusel üldse maad võtta ja tegutsesin omasoodu.
Pühapäeval oli traditsiooniline metsaskäik, sedakorda koos Ossu aka Oskar bin Ladeniga. Nagu ikka, näitas mu väike krantsuke algul kõigiti oma terroristioskusi ( ega tal päris asjata ka nii provotseeriv nimi pole!) - püüdis mu käest juba jalutusrihma kinnitamise ajal korduvalt plehku pista ning ka esimestel jalutuskäigu minuteil tantsis osavasti rihma otsas, üritades oma tempot peale suruda. Metsas vahele jõudes oli ta olukorraga juba rohkem harjunud ning võisin ta vabadusse lasta. Nüüd polnud mingit muret, ei kadunud mu kutsu enam kuhugi, kui ka silkas hetkeks silmist, oli hiljemalt paari minuti pärast tagasi kontrollimas, kas me tirtsuga kka tuleme järele.

Nalja hakkas saama siis kui jõudsime suviste marjakohtadeni. Eks ta ole mul paras mustika- (ja ka pohla) maias kogu aeg olnud, aga taksile omaselt hirmus kaval. Oma meelest vähemalt. Nii kui nägi, et meie tirtsuga marju sööme, oli Oskargi platsis - istub otse punetava pohlapuhma kõrvale maha, lehvitab oma kohevat hända ja teeb oma ilusaimat nägu- roosa keeleke suust väljas, pailapse ilme silmades helkimas, elav etteheide ja sisedialoog kogu kehalt peegeledumas.... ( vaata ka iseloomulikke pilte postituse alguses):
No miks te siis MULLE marju suhu ei või pista? No on need inimesed alles - ise söövad, aga koerale ei raatsi keegi anda. Mitte ivakestki. Sure või nälga siin metsas... Lõpuks heidab meie vaene äraunustatud koerake alistunult marjavarte vahele külili: Hea küll, tehke mulle vähemalt paigi, söödavat mulle vist keegi nagunii suhu panema ei soostu... Ja siis viimaks, oma silitustenormi kätte saanud, asub isukalt ise maast öökülmadega magusaks muutunud pohli nosima. Niisugune kavalpea see Ossu meil. Taksile omaselt kange loomuga - ikka peab viimase hetkeni iseloomu näitama ja kui näeb, et enam kuidagi ei saa meid mõjutada, annab alles alla. Aga siiski kuidagi solvunult ja iseteadlikult.

Reede, 30. oktoober 2009

1. tantsutrenn

Esimene tantsutrenn Vormsil sel hooajal maha peetud – huvilisi aina koguneb vaikselt: täna oli kohal küll vaid 2 inimest, aga nii mõningi veel on huvi tundnud ja tulla tahtnud.
Esimene trenn möödus niisiiis üsna edukalt – õpetasin esimeste tantsudena Big Girls Boogiet ja Big Blue Note`i. Esimesega saadi tunni lõpuks peaaegu et hakkama, teisega on veel tööd küllalt. Need mõlemad on tegelikult ju algajate tantsud küll, aga alustajate jaoks vist esiti pisut tempokad. Mul lihtsalt ei ole vähimatki tahtmist enam neid päris-päris algajate asju võtta - need on nii uimased, mõttetud ja ebahuvitavad liikumised, ükski vägi ei suudaks mind panna neile õpetama nt Who Is Alice`t ( kõige kohutavama muusika ja liikumisega line-tants, mida kunagi olen näinud ja ise tantsima pidanud!), Toedance`i, Another Counrty Dance`i või ka nt Carmeni rumbat, mis iseenesest on küll ilus tants, aga jubedalt ära tüüdanud mind.
Aga mõtteid edasise osas on küll - lausa sügelen juba, et saaks tantsida nendega midagi ilusat, keerukat ja vahvat, aga annan samas ka endale aru, et liiga raskeid pähkleid lihtsalt ei saa algajatega kohe pusima hakata - kui neile tundub, et asi käib väga üle jõu, on motivatsioon teadupärast kerge kaduma ja tahaksin püüda kogu hingest sel aastal siin oma tantsutrenne ikka pisut kauem teha kui 2 kuud (nagu eelmisel aastal kahjuks välja kukkus).
Plaanin järgmistena neile õpetama hakata Texas Waltzi, Black Coffee`t, One More Midnight`i, Billie Jeani , Rose Gardenit, Rebel Amore`i, aga pisut kaugemas tulevikus miks mitte ka juba Firecrackerit, Cuppa Tea`d, She Dance`i, Heart Of An Angel`it, Real Time`i, Amame`t, Guantanamera`t, Moonlight Kissi… Ohh, palju, kaugelt LIIGA PALJU on ilusaid line-tantse maailma loodud!!! Mõte ja kujutlus jooksevad praegu kiiremini kui neid kirja jõuan panna. Ma tean, et olen kohati ikka vist liiga tohutu line-`i fanatt kah ...
Igatahes tore, kui asjad vahel ka minu soovitud suundades liiguvad.

Hommikuelamus

Mis imeline hommik! Selge, klaar, külm. Maas esimene härmatis.
Ja päike särab varastest tundidest alates. Valgus!! Sellest on praegusel mornil sügisel nii puudus, et kui seda jaokaupa kõrgustest jagatakse, tundub lausa ilmkuulmatu ebaõiglusena pugeda kuhugi hämarasse siseruumi oma igapäevast leiba teenima asuda.
Külmunud rohi krõbiseb astumise all. Õhku on imekerge hingata. Ei raatsi ikka veel ukselingist haarata, et sellest imest argiaskeldustesse pöörduda. Ja puud! Kuigi ilm on täiesti tuulevaikne, langevad lehed sahinal järgemööda vahtrate, sirelite, kastanite ladvust. Kummaline vaikelu. Nüüd on nad paari päeva pärast täiesti raagus ja seegi sügisene ilu selleks aastaks kustunud, vilksab nukker mõte hetkekes läbi pea. Jah, iga puud ja põõsast, millest täna möödun, ümbritseb juba esimese öökülmaga maha sadanud lehtede järv.
Ka minu koerad, kes muidu hommikuti kaua magada armastavad, on täna mõlemad erksad ja nõuavad häälekalt teineteise võidu tähelepanu. Priidu hall habegi särab külmalõngadest kui ta, sabatömbike kõigest jõust vehkimas, hommikutervitustega minu poole tormab. Ja Oskar kilkab end hingetuks. Eks nemadki oska ilusast ilmast headmeelt tunda.

Teisipäev, 27. oktoober 2009

kotiselamise hirm

Mind on haaranud kummaline kotiselamise hirm. Küllap eeskätt selle pimeda aja saabumise ja va kellakeeramise tõttu, mis nädalavahetusel toimus - nüüd ma enamiku nädalast oma vabal ajal valget aega ei näegi - kui tööle lähen, on alles hämar ja kui tulen, on juba suisa kottpime. Kui kellakeeramine oleks minu teha, siis ma seda kella üldse ei krutikski, aga kui just peab, siis teeksin vastupidi - talvel keeraksin tund aega valgust juurde ja suvel, kui niigi valge, siis see üks ärajäänud tund enam ei päästaks ega kaotaks nagunii ...
Aga oma suures kotielamise hirmus olen endale vahepealsete päevade jooksul kõvasti tegevust juurde kraapinud, et talv võimalikult vähem depressiivselt ja rohkem tegusalt üle elada.
Esmalt alustasin taas rootsi keele õpinguid- see kultuur, rahvas ja eriti nende ilukirjandus on mulle alati väga meeldinud ja tahaksin ometi selle keele ka ära õppida- paljud ütlevad küll, et rootsi keel ei kõla ilusasti jne, aga mulle meeldib. Oleks uhke ise ühel päeval seda vabalt vallata. Eelmisest katsetusest on küll juba mitu aastat möödas, aga tunnis tuli meelde üsna ludinal. Ind on praegu igatahes suur ( nt laupäeva öösel läks mul poole kahe paiku öösel uni ära ja hakkasin rootsi keelt õppima- tegin peaaegu 1,5 tundi järjepanu grammatika- ning hääldusharjutusi!).
Teiseks alustasin taas tantsuõpetust - noh-jah, vähemalt sellealane kuulutus on nüüd kenaste välja riputet ja paar kindlat huvilist ka olemas. Eks näis, kuis kulgeb ja kuidas jõuan - kas sel või järgmisel nädalal alustan tegevust ka sellel rindel.
Lisaks tekkis mul üleöö ka vist üks uus hobi, aga sellest on veel vara lähemalt rääkida. Igatahes on seegi muusikaga otsapidi seotud, aga eks minul kipub paraku nende muusikaliste projektidega pigem nii olema, et algul on suur vaimustus, aga siis taipan väga kiiresti omaenese küündimatust ja püsimatust neis asjus ja viskan ikkagi hobi nurka paremaid aegu ootama ...
Aga hetkel - kappadi-kappadi linna poole!

Esmaspäev, 26. oktoober 2009

seeneaasta lõpp ja teejoomine

Sain oma viimasest Borrbyskäigust pähe kiiksu, et metsas peab veel seeni olema ja nädalavahetusel võtsingi siis end kokku ja tegin käigu viimaks ära. Seda enam, et koju on salapärastel asjaoludel tekkinud hirmuäratav kuhi sibulaid ja porgandeid, mida tuleks enne aegumist kuidagi kiirelt realiseerida. Siis liitsingi 1+1 kokku ja arvasin, et miks mitte teha ssse veel mõned imehääd seenehoidised?
Jupsiva tervise kiuste pakkisingi niiskel põhapäeva pealelõunal asjad koku, tirtsu kaasa ja sõitsin metsa vahele. Kõndisime kirjus poolraagus ja langenud lehtdest ummistunud metsas oma tundi kaks, aga saak oli praktiliselt olematu. Kogu aeg on tegelikult olnud kontemurdvalt rõske ja niiske ning viimasel nädalal ka üpris soe sügise kohta, aga ei midagi - 2 tundi metsas ja tulemus? 1 suur kuuseriisikas, 5 kukeseent, 2 hobuheinikut, 1 lehmatatik ja pisike peotäis tundmatuid heledamaid riisikalisi. Kõik. Naeruväärselt vähe. Vaeva ei tasunud,kastmest või hoidistest rääkimata. Aga nüüd on siis enam-vähem kindel, et seentega on selleks aastaks kõik. Kurb. Sõime vähemalt hoolega värskeid porgandeid. Pidavat silmadele hea olema ja maitsesid ka ülimalt magusalt, krõmpsuvalt, vitamiiniselt.

Õhtupoole tõusis mul väike palavik ja kurk oli väga vastikult valus. Alustasin hoogsalt raviprotseduuridega -taimeteesid vürtside, sidruni ja kohaliku meega (just lugesin kusagilt, et tee olevat tunnistatud isegi veest tervislikumaks joogiks) ja kuna ma siiani eriliti suur teesõber pole olnud, olekski ehk aeg end teekunsti alal pisut täiendada. Leiutasin siis eile õhtul päris omaenda teeretsepti, mis maitses ühtlasi hea ja on arvatavalt ka omajagu tervistav (ained antud siis 1 teetassi kohta):
1/2 tl kaneeli
1/4 tl ingverit
1 tl tüümiani
viil sidrunit
1 tl mett
Magusale, rahulikule ja, nagu hommikuks selgus, ka üpris tervistavale unele aitas see segu igatahes igati kaasa.

Neljapäev, 22. oktoober 2009

AVALI MEELTEGA MEREST, PUUDEST JA … RATTAST KA.

Oh mind naiivitari küll – hetke ajel, nagu minu puhul äärmiselt tavaline, otsustasin minna Rumpo asemel hoopiski Borrby. Peab mainima, et mets oli sõna otseses mõttes täiesti läbi vettinud – st ka keset paksu männilaant laiutasid teeradadel mõõtmatud lombid. Mnjah, sõitsin seda teed ju viimati suvel, ja tuleb tunnistada, et juuli- ja oktoobrikuisel metsal on ikka vaks vahet sees küll. Õnneks polnud need minitiigid väga läbitamatud, ehkki esimest säärast oma teel märgates kaalusin usinasti mõtet tulla tagasi mööda nö peateed … Ega ma minnes eriti kiirustanud, silmasin siin-seal veel isegi noori kukeseenenööpe, igasugu kännukatest rääkimata ning aeglustasin tempot ka tolle pooleldi unarule jäetud metsatalu ligiduses, mis mulle miskipärast kangesti sümpatiseerib. See on just parajalt metsa sees, samas ümberkaudsetest küladest mitte väga kaugel, on olemas väike elumaja, hiljuti vist väikese noorenduskuuri läbi teinud kaev(urake), saun ja kõrvalhoone. Krunti ümbritsevad ilmselt mõne vanema talukoha vundamendid, sellised võimsad, jõulised, maakivist. Päris ratta seljast maha tulla ei tihanud, mine tea, mõni äkki kahtlustab, mis pahade mõtetega ma selle maja ümber luusin ( ei tea, kes mind sealt põõsastest salamahti küll peaks luurama peale juhusliku rebase või jänese, aga mine sa neid salapäraseid saareelanikke siiski tea!).
Rannatee oli taas paras maastikusõit – ühest tohutust lombilatakast ääri-veeri möödudes oli hetkeks tunne nagu sõidaks taeva äärel, nii täpselt peegeldus valge pilvesäbruline laotus veepinnalt tagasi. Ja siis, ja siis - lõpuks ometi meri! Jah, siinkohal võib nüüd ju muidugi küsivalt muiata, et alles tulin hommikuselt praamilt, mis imelik mereigatsus see selline on? Aga vaat on, sest laevasõit on hoopis midagi muud. See on minu jaoks väga kiiresti rutiiniks kujunenud, olles rohkem tarbitav teenus kui nauding, Umbes sama asi on vist ka rongidega - et kui enda kodukandis raudteeliiklust pole, siis on kole põnev selle imemasinaga ringi liikuda, aga kui igapäevaselt pead kasutama, muutub üheülbaliseks. Kahjuks on saareinimeste ja laevadega samuti. Aga randa, mere juurde tulla on hoopis teine tera. Sa võtad siis tema jaoks aja maha, valmistad end selleks vaimselt ette, paned soojalt riidesse, sõidad sinna oma veerand või pool tundi, oled kõigi meeltega asjas sees. Ja see on seeläbi tähenduslik, see on endast andmine, pühendumine, igatsuse leevendamine, rituaal.
Sügisene Borrby nägi ka uutmoodi välja. Kõikjal rannikul kõrgusid suured tumendavad adruvallid, nii et päris vee piirile välja ei pääsenudki. See –eest oli merd hästi kosta. Siin on juba see õige avamere müha, kuigi rannik iseendast on üsnagi sopiline. Muidugi oli merd ka õhus – tema terav, soolakas ja kuidagi külm aroom tervitas mind juba paarsada meetrit enne kaldaäärsele jõudmist. Taimestik oli omajagu närbunud ja puutüvedki niiskusest mustavad, aga olin oma tulekuga väga rahul - hoolimata avamere jäistest iilingutest oli mõnus olla. Vahepeal tulin metsa ( noh, pigem rannikuäärsesse kadastikku, kus kasvasid ka mõned männid) tuulevarju ning istusin ühe jändrikuma männi okste vahele olelema. Panin kõrva vastu jämedat oksa, kuulatasin ja hämmastusin taas, kui väekalt puud meie ümber tegelikult elavad. Juba lüheldasest puudutusest muutub tüvi soojaks, kooreebemed tunduvad külmast kohmetute sõrmede all siidpehmetena. Ja see kohin! See meeliülendav mahlade voolamise suhin ja isegi nagu tukslemine tüve sisemuses. Ma pole kunagi varem seda nii selgelt kuulnud kui tol oktoobriõhtupoolikul ja see on otse ehmatav-erutavalt võimas!! Puud meie ümber on nii elus, et ma ei taha tükk aega nüüd ühestki puu maharaiumisest kuuldagi.
Olin juba tagasiteele asumas kui otsustasin veel ühest teisest Borrby lahesopist läbi põigata. Seal on lüheldane kivine muul, mis muudab paiga omamoodi nurgaks ning selle tõttu jäi merevete vahele ka V-kujuline lapike kuiva maad. Sammusin selle tippu, lainetest uhutud valged kivid, roheline mererohi ja säbruline liiv nende all moodustasid mu astumise all omalaadse, hästi korrapärase vaibamustri ning loojuv päike maalis mürakad rannakivid rõõmsalt kollakaks. Päris muuli otsas peksles vesi valkja lainemurru sees üsnagi häälekalt, aga muidu oli meri rahulikult ja loiult sulisev. Nende mõne minutiga, mil ma merega tõtt vahtisin ja koduteele tagasi pöördusin, oli päevakera end juba mustava sakilise metsaserva taha kukutanud ning kollakasoranzist lõõmavalt punaseks jõudnud muutuda. Oma plekivedajaga kruusasel teel täristades suutsin nii mõnegi linnu ümbritsevast kadastikust õhtusest uinakust üles ehmatada, kes siis pahase kädina saatel mu läbiümbrusest üles vihisesid, aga polnud parata. Teeolud olid just sellised nagu nad parasjagu olid. Ja ega ma oma ratta kohta tegelikult ka ühtki paha sõna öelda ei tihka – ta on mind juba 9 aastat truult teeninud ja seda minu karmi kohtlemise kiuste – küll olen ma oma kitsakummilist maanteekitsekest tüdimuseni sundinud tegema maastikusõitu, teda vihmavalingute ja meretuulte meelevalda vettima jätnud ja aina temaga teravaoksalistes põõsastikes või soistel karjamaadel ringi sumbanud. On lausa ime, et selle aja jooksul on ta nõudnud vaid üht põhjalikumat ümberehitust ning ühe käe sõrmedel kummivahetusi. ( sellistele vanaaegsetele võidusõiduratastele nagu minu oma ei pidavatki muide enam uusi kumme tehtama, sest sellist masti rattaid lihtsalt ei toodetavat enam kuskilgi ja üldse oleks mu kallil plekivedajal ilmselt peagi aeg uunikumide näitusele üle kolida, aga...). Nojah, olgu küll, et ta on siit-sealt roostes ja kohati täriseb mis hirmus ( sealt ka hüüdnimi, eksole), tegelikult on too raudruunake mulle aastatega üsnagi omaseks saanud , ta pole mind õigupoolest kordagi kusagil tõsisemalt hätta jätnud ja sel hooajal kavatsen ma sellega sõita veel lume tulekuni. Vähemalt.

Kolmapäev, 21. oktoober 2009

InterNEEDUS

Uhh, ma ei saa kohe mainimata jätta, et omaoodi on see internet üks igavene needus, ajaraiskaja ja põhjatu endasseimev mülgas küll!
Siin ma nüüd istun, ise viimase nädalaga põhjalikult blogistunud, juba pool päeva teiste põnevate inimeste blogides ja avastan aina uusi ja uusi ja siis veel uusi ja huvitavaid ja huvitavamaid ja veel huvitavamaid avalikke päevikuid mind köitvatel nii keele, kirjanduse, teatri kui looduse teemadel ja sukeldun ning kaevun nõndamoodi üha sügavamale, tahtes üha rohkemat endasse ahmida, nii et õhtuks on jälle silmad kõõrdi ja punased ja oimetuks tegev peavalu kardetavasti platsis.... Ma tean, et nii ei tohiks oma tervisega mängida. Aga hirmus põnev on ka. Ja tegelikult oleks vaja pisut aktiivsemalt paar töötliigutust veel isegi teha. Ikka on lihtsam öelda, et ma homme ... jne
Ma tean, ma olen lootusetult kehv enesetaltsutaja.
Aga õhtul kohe peale tööd on mul kena plaan minna Rumpo ninale ilusat sügispäeva nautima. Olen juba võimatult kaua mere äärde igatsenud. Täna viimaks näib, et olud on igati minu poolt.

Päikesekullane hommik

Näh, nagu ikka, kipuvad ilmateated täpselt ööpäeva hiljaks jääma. Ilus ilm jõudis pärale täna hommikuks ja asjad loksusid nagu imeväel oma õigetele kohtadele.
Eile õhtuks olin peale ennast hingetuks tormamist ja kiirustavat sehkendamist õhtuks omadega täitsa autis- mõte ei võtnud ja tujugi muutus virilaks... Sain ise ka aru, et see on puhas väsimus ja andsin omale sisimas käsu õhtul enam üldse mitte mõelda, üldse mitte olulisi asju arutada, mis siiski ju kuklas kummitasid ... ( Nooh- jah, juba enam -vähem Õnne tn Mare teema, et lase vabaks, lase vabaks... Naljakas ja kulunud küll, aga täitsa toimib!).
Ja tänane hommik on olnud taas väga ilus- lahendamatuna näinud ja rasked asjad lahenesid päris iseenesest ja see võrratu ilm ... uskumatu kohe, kui suur võime on sel inimese meeleolu muuta. See kauaigatsetud soojem õhk ja eriti päike, mis on nii värskendav ja optimistlik peale pikka vihmaperioodi, kilgendavad sügavad lombid ja ikka alles peaaegu täies sügisehtes puud. See on vaimustav ja kaifisin täiel rinnal tänahommikust pikka bussitiiru saarel. Tööle jän seetõttu küll pool tundi rohkem hiljaks, aga samas polnud see ka kuidagi minu teha, et hommikuselt Vormsi praamilt kogu jalgsi reisiv inimestehulk joonelt kohalikku bussi edasi suundus, kus kes siis soovis Diby ja kes veel kuhu. Tavaliselt mulle sellised täiskiilutud bussides sõitsmised kohe sugugi ei sümpatiseeri, aga täna hommikul oli meel kuidagi helgem, hing ümises vaikselt omasoodu, mõte lendas nagu ikka omi radu ja kulgesin rõõmsas hommikus mööda oma armsaks saanud saarekest aina ühest külast teise.

Teisipäev, 20. oktoober 2009

Teisipäevast läheb ilusamaks

Ja kus huvitav see lubatud ilus ilm siis on? Eile kõik ilmateated pasundasid, et teisipäevast läheb ilm ilusamaks ja see järelejätmatu tilkumine õues on tõepoolest juba liiga üheülbaliseks muutunud. Eile oli meie maja ette juba väike ja kuiva jalaga üsnagi keeruliselt ületatav tiigike tekkimas. Aga täna hommikul ikka räästad koliseid ja vesi lirtsus mulla seest üles ja vihmutas täie mõnuga ...
Rääkisin juba eelmisel nädalal ühe ja teisega, et võiks saarel mingit huvitegevust taas korraldada, aga no vot ei leia endas seda jõudu, et konkreetne liigutus ära teha- no näiteks riputada kuhugi mingi konkreetne üleskutsegi ... Plaan oli mõttes ilus- et tuleb oktoober, selleks ajaks on kõigil sügisesed sahmerdamised sahmerdatud ja siis võiks oma plaanidega lagedale tulla. Ja nüüd ? Oktoober on sama hästi kui möödas ja tegevuste resultaat on endiselt ümmargune null.
No täna nagunii midagi suurt ja ilusat edasitegutsemise vallas juhtuda ei saa, sest kiired teisipäevad on mul kahjuks või õnneks juba harjumuseks saamas, nendegagi on üllataval kombel võimalik harjuda: esmalt helikiirusel maraton marsruudil: lasteaed(tirstule riidessepaneku instruktsioon), kodu ( koerte toitmine, silitamine, lahtiharutamine + seljakott); tagasi lasteaeda (tirts kaasa) ning padavai bussipeatusse. See kõik eelpooltoodu toimub umbes-täpselt 15 minutiga ning selle täpne ja graafikus ajastamine on minu puhul juba hämmastav saavutus. Lisame sinna veel õhtuse linnamaratoni, aga auhind on oma higi ja pisaraid väärt- tantsimine, mu lemmik! Guantanamera, Moonlight Kiss ja teised toredad. Selle tunnikese nimel nädalas tasub võidelda ja loovutada oma mugavusi...