Islandi reisikiri. 4. päev- 22. juuni

Päev, nagu ikka, algab hommikusöögiga hotelli söögisaalis, kus valik on tagasihoidlikum kui tavapäraselt - puuduvad täiesti nii omlett kui pudrud ja puuviljade valik on samuti piiratud- vaid apelsin, ananass ja melon. See-eest saab soovi korral endale ise vahvleid küpsetada. Ja imehead Skyri on kaks valikut- vanilje ja metsamarja, seega söönuks saab, kohv on aga paraku taaskord kõrbenud maitsega.

Islandi keskmine töötasu jääb meie rahas 5000E kanti, aga kuna siin kehtib astmeline tulumaks, ei ole kättesaadavad summad väga suure erinevusega, jäädes enamasti 3000E kanti. Olles uuringute põhjal üks õnnelikumaid rahvusi Euroopas, on islandlased ka üsna pikaealised- meeste keskmine vanus jääb 76, naistel aga 80 eluaasta kanti. Erinevalt muust Euroopast on aga rahvastik siin pigem nooremapoolne.
Ka koolisüsteem on Islandil veidi isevärki, võrreldes meie omaga on siin kõige jaoks rohkem aega. Lapsed lähevad kooli 6-aastaselt ning meie mõistes põhiharidust omandada on siin aega 10 aastat. Siis toimub küpsuseksam. Ka gümnaasiumiosa kestab neil aasta kauem ehk 4 aastat, nii et kõrgharidust asuvad omandama noored vanuses 20+. Küll aga on siin üsna tavaline see, et 15-16-aastased noored hakkavad endale juba suviti ise raha teenima. Paljudes kohtades on korraldatud noorte aeg suvisel ajal nädala sees mingeid väiksemaid heakorratöid vms tehes, omamoodi töölaagritena, suuremates linnades on võimalik leida hooajalist tööd ka näiteks turismi valdkonnas või mujal lihtsamatel abitöödel, eriti hästi aga maksvat suvise lisatööjõu eest kalatööstused.

Siis aga neljas reisipäev, mis giidi sõnul algab kohe pikema matkaga, mille pikkuseks väidab olevat 8km ja ajaliseks kestuseks 3,5 tundi, mille sisse peaks mahtuma nii umbes 300m tõusuga mägimatk kui lunnivaatlus lähedalasuval kaljunukil.
Askur soovitab alustada matkast, mis viib läbi ühe mäekuru alla Brunaviki rannikule, kus pidada olema imelised vaated, mis füüsilise katsumuse üles kaaluvad. Kuna sealkandis aga ongi vaid üksainus (tähistatud) matkarada, saab igaüks taas ise otsustada, kas ja kui kaugele ta rajal tuleb, sest kuhugi eksida ei ole võimalik.
Ilm on jahe, kõigest 7 kraadi ja lisaks tohutupaksule udule tibab ka kerget vihma. Seega olud pole hommikuseks matkaks just väga soodsad, ent pole ka hullu - tuleb kihiliselt riidesse panna ja vihmakeep veel otsa tõmmata, (ehkki on juba kogemusi, et tõusudel hakkab üsna kiiresti päris palav). Kahtlustan, et see matk ei saa tulema kergete killast ja nii ka läheb.

Rada iseenesest on vaheldusrikas, tõusud on kord laugemad, siis järsemad. Kui tee algus on hästi kiviklibune, siis vahepeal läheb maapind mõnusaks pehmeks, rohuseks, kohati aga suisa soiseks, libedaks ja savikaks. Kusagil matkaraja keskel on ühes madalamas kohas veel mõnekümne meetri laiune riba lundki, nii et kiiremad ja reipamad meist teevad paar minilumememmegi tee äärde vahti pidama. Esiti üles rühkides ei jõua aga eriti lummavatele vaadetele tähelepanu pöörata, sest tõusta, eriti pikalt järjest, on mäest ikka pagana raske- süda hakkab puperdama, hingamine tahab vägisi muutuda hingeldamiseks ja jalad tunduvad kohati parajate pakkudena, mis tahavad suuremate kivide ja küngaste taha takerduda. On hetki, kus edasi saab ainult tahtejõuga tuimalt edasi tallates.

Mingil ajal hakkab rada taas üsna järsult laskuma,nii et ühel laiemal platsil seistes tundub hetkeks, et oleme kohal- taamal on kõik ühtlaselt hall ja kostab ka mere kohinat. Lähemale jõudes selgub siiski, et nüüd järsem laskumine alla mere poole (kiira- käära ja üpris mäevalli serva peal) alles algab! Tunnen seal pervel seistes, et jalad juba kergelt tudisevad, aga kuna H tahab edasi liikuda ja ma ei taha üksi tagasi minna, järgnen talle. Teadjate sõnul on viimast laskumist ligi kilomeeter, aga kuna meil on ka ajapiir ees, otsustame poole maa peal ühe suurema rünka juures ometi, et vist päris alla me ikka ei lähe, kui tahame ka homme veel kõndida.
Täidame seeasemel lähedal kohisevast mägiojast oma veepudelid karge ja külma veega, sööme natuke kaasavõetud juustuküpsiseid ja energiabatoone ning hakkame siis tagasi rühkima. Hiljem need, kes päris lõpuni käisid, ütlevad, et just see viimane lõik ollagi kõige järsem olnud, nii et sisetunne ütles õigesti, millal tagasi pöörduda.

Tagasi tulles sajab vihma juba rohkem, nii et rada on paljudes kohtades märg ja mudane, mistõttu saavad üsna sopaseks ka nii meie matkapüksid kui saapad, mida hiljem sadamas asuvas vetsus küll veidi kasida püüame, kuid eriliste tulemusteta.

Lunnivaatlusele Borgarfjarðarhöfni sadamas jõuame õige napilt, õnneks on nood armsad linnud tõesti täiesti vaateplatvormi ääres, ilmselgelt harjunud, et inimesed neid imetlevad, pildistavad ja filmivad, sest üsnagi paljud tunduvad moel või teisel poseerivat, enamik aga ajab lihtsalt oma lunniasju, laskmata end treppidel ootavatest huvilistest vähimatki häirida.
Nad on naljakad ja armsad merelinnud, keda on siinsetel kaljudel tõesti väga palju näha ja eriti naljakad on nende hääled, mis meenutavad kohati ukse kriuksumist ja kohati mootorsaagi. Niisuguse ilusa pisikese linnu värvikirevast nokast midagi sellist küll ei ootaks!

Lisaks pidid nad meie giidi sõnutsi olema äärmiselt puhtad linnud- uuristavad maapinna või kaljude sisse omale kahetoalise korteri, kuhu tehakse magamistuba ja wc, viimast põhjusel, et kuna nad on nii väikeste tiibadega, ei tohi need mingil juhul ära määrduda, sest muidu kaotaks nad lennuvõime. Välimuselt on nad umbes tuvi suurused, pingviini keha, papagoinoka ja punaste lestadega jalgadega merelinnud, kes saabuvad Islandile aprilli lõpus ja lahkuvad kõik koos augusti teises pooles.

Selle pikema seikluse järel tuleme lähedalasuvasse linnakesse lõunasöögile, milleks taaskord on lambalihasupp, mis küll erineb üle-eelmise päeva omast konsistentsi poolest. See on oluliselt rammusam ja minu meelest ka maitsvam, sest koosneb värsket aiakraamist nagu kartul ja kapsas, leem on hele ja liha palju. Soolaga on küll veidi koonerdatud, aga nagu ikka, on kõige parem osa toidust värskelt küpsetatud sai- veel ahjusoe, ülikrõbeda, kergelt soolaka koorikuga ja kohaliku rammusa võiga.

Päeva teine pool möödub suures osas sõitmise tähe all, sest suundume nüüd ida poolt juba otsaga põhja poole, kuid enne külastame veel kaht kesk-Islandile jäävat suuremat vaatamisväärsust.
Kusagil pooleteise tunni bussisõidu järel algab tee ääres järjekordne pikem ja kõrgem mäeahelik, kust tuleb alla ridamisi koski, üks valgem, vahutavam ja kõrgem kui teine. Meie lüheldane peatus on Rjúkandi e Aurukose juures. See on ülejäänutest tõesti tunduvalt laiem, voogab kaljudelt alla kohati lausa kaheharulise keelena, olles tegelikult astmeline, kogukõrgus olevat sel 93m: esimene aste 60m ja alumine ots 33m. Lisaks pidada sama kosk veel teisel pool suurt maanteedki edasi langema, aga need astmed on juba madalamad. Igal juhul järjekordne uhke veelaviin saab nähtud.

Tänane viimane peatuspaik aga on kohalik basaltkaljudel avanev Stuðlagili kanjon, kus ridamisi ligi 500m ulatuses hästi eristatavaid sambaid, mida on tegelikult ka mujal Islandil näha, aga mitte niimoodi järjest. Tegemist on ka Islandi ühe kõige uuema vaatamisväärsusega, mis avastati alles 2009a, kui siin voolavale, seni üheks kõige ohtlikumaks peetava jõe peale hakati alumiiniumitehase tarbeks tammi ehitama. Tamm muutis veetaseme nii palju madalamaks, et kanjon, mis seni oli vee all peidus, tuli nähtavale.

Tee sinna ei kulge mitte mööda põhimaanteed nr 1, vaid tuleb pöörata ära sisemaa poole, see on kohati üpris konarlik ja suure bussiga seal kuigi kiirelt liikuda ei saa. Kanjon ise aga on muidugi võimas, nii selle seinad kui alla voolava jõe vesi pidid vastavalt aastaajale ka värvi muutma- vesi olevat kevadel-suvel sinakas, rohekas, nagu liustikujõed siinkandis ikka, aga sügiseks koguneb sinna nii palju setteid, et vesi hakkab muutuma pruunikaks- hallikaks. Kanjoni paremaks ja turvalisemaks vaatlemiseks on sinna ehitatud pikk treppidega platvorm, seal on ka miski kiirtoiduputka ja wc-d, mis on tasulised, ent õnneks on olemas kaardimaksevõimalus, ma isegi ei hakka vaatama, mis see külastus maksab, aga häda ei anna kahjuks häbeneda ...

Tänane ööbimispaik on aga õige huvitavas kohas- Kesk- Islandi nö kõnnumaa oaasis Fjalladýrðis ehk sisemaa vaat et ainsas tegutsevas külas, kus on suurem turismikompleks keset eimiskit. Ühtlasi olla see ka Islandil merepinnast kõige kõrgemal asuv talu.
Majutuskoht ise on muidugi super- väliselt pisike, tagasihoidlik mätaskatusega majaderivi, aga seest nii ilus, värske, puidulõhnaline ja luksuslik, et teeme toast suisa pilti, enne kui kohvrid lahti pakime.

Islandi maaelust on siin üldse hea ülevaade- lambad jalutavad rahulikult ümberkaudu ringi, vahepeal tulevad suisa akna alla ( või mätaskatuse servale!) rohtu näksima ja öö veedavad autoparklas kõhutades. Majutuskohta toova laudtee ääres on aga väljapanek vanaaegsetest (põllu)tööriistadest, nende vahel ka paar salapärast kasti, kus sees tundub mingi elu toimuvat, aga kes seal täpselt pesitsevad, jääb esiti saladuseks.
Parklas seisvat autoderivi vaadates tuleb aga pähe, et siinkandis pole ilmselgelt mõtet omada valget või muud heledavärvilist autot, sest see kattub siinsetel teedel üsna kiirelt paksu pruunika mudakihiga.

Islandi reisikiri. 3. päev- 21. juuni 2024

Meie hostel on ainult ööbimiseks, buss tuleb meile 7.30 järele ning viib lähedalasuvase suuremasse hotelli, kus saame oma giidilt talongid, mille alusel meid hommikusöögile lubatakse.
Tänase päeva esimene suurem peatus peale lüheldast pilku nn Batmani (Vestrahorni) mägedele, mis on kaksikmäed suurte fjordide vahel, on Gleðivíki (tõlkes õnnelaht) linnakeses, kus saame näha sealsel vanal sadamaalal asuvat väljapanekut kohalike lindude munadest. Kokku on neid 34, need tegi 2009. aastal üks kohalik skulptor hiina marmorist, viimast saigi ta Hiinast, kust on pärit tema naine. Munade väljapanek on ilus, igaüks oma samba otsas ja varustatud nii islandi- kui ladinakeelse nimetusega, aga siiski oleks võinud postide juures ka lindude pildid olla, et ka need, kes eelmainaitud keeli ei oska, oleks parema ülevaate saanud.

Ilm püsib kena ja tunnise või veidi enama bussisõidu järel jõuame Petra kivimi- ja mineraalidekoguni, millest on tehtud omalaadne muuseum.
Petra oli üks kohalik naine, kelle suurimaks hobiks oli käia igapäevaselt ümberkaudsetes mägedes huvitavaid kivimeid ja mineraale kogumas ning seda tegi ta alates 1946. aastast, mil ta oli noor, 24- aastane abielunaine, kuni oma viimaste elupäevadeni välja ( naine suri 2012). Meie giidi sõnul on kõik kivimid, välja arvatud üks, Petral endal Islandilt toodud, kas jalgsi või autoga lähemast koduümbrusest. Eraldi üks väike väljapanek on ka mujalt maailmast pärit kivimitest, aga need on peamiselt Petrale kingitud, kuid ühe erilise kivimi ta siiski otis ka kusagilt Portugalist – see oli suur sinine kivi, millele oli valgega peale moodustunud peaaegu täpne Islandi saare kujutis.
Ja see muuseum on tõesti kaunis, armas ja muljetavaldav ühekorraga. Esmalt on kivimite ridu õues tohutult palju, neid on eri värvi, kujuga, suuruses, enamik terrassi-, aia- ja peenraservades, aga õrnemad, haruldasemad on paigutatud ka sisse, klaaskappidesse või -vitriinidesse.
Lisaks kivimite toredusele on siin ka imeilus, astmelisena mööda mäekülge ülespole roniv lilleaed, mille lopsakust ja värvikirevust on raske sõnadesse panna, seda peab lihtsalt ise nägema. Kuna kliima on siin jahedam, siis meie külaskäigu ajal õitsevad parasjagu nii tulbid, nartsissid kui kullerkupud, lisaks priimulad, mingid sinised kõrged moonilaadse õiega iludused, mida ma kunagi varem näinud ei ole, siin- seal aiapäkapikud, purskkaevud, majakeste maketid, väiksed varjulised istumiskohad ja sillakesed. Ka Petrast endast on tehtud aia keskele kena skulptuur. Ala ei ole suur, kuid väga kodune, hubane ja väga hästi hoolitsetud.

Siin on ka kaks maja- aiamaja, kus on vitriinides näha, mida Petra mägedest lisaks kividele veel on leidnud- seal on teokarpe, fossiile, koralle, kõikmõeldavates variatsioonides, kujudes, värvides. Lisaks on naine kogunud muudki- nii on siin nii uhke pastaka- kui ka (mängu)kaardikollektsioon.
Peamajas ehk Petra elumajas, kus nii köök, veranda kui magamistuba on jäetud täpselt nii, nagu oli tema eluajal (majas toimetab praegu tema lapselaps, samuti Petra), on kõige pisemad, ilusamad, haruldasemad ja/või õrnemad eksponaadid, neid on täis nii koridor kui kõik ülejäänud ruumid. Kõige tagumises toas on ka päris palju kohalike linnuliikide, samuti polaarrebase ja mingi väiksema kiskjalise topised (ja polaarrebane, Islandi ainus kiskja, on tõesti üsna pisike loomake).
Petra lapselaps räägib, et ka tema vanaema eluajal oli siin turistidest kihanud nagu nüüdki. Kui Petra abikaasa Nenni ootamatult 1972. aastal suri, otsustanud naine, et sellest ajast peale on tema maja (mis on ehitatud väga omapärasel moel- vanema väiksem maja ümber on hiljem lihtsalt ruume juurde ehitatud) avatud kõigile, kel huvi tema kollektsioone näha. Petra seenior oli võõrastesse oma kodus väga sallivalt suhtunud- kui neist väsis, läks ära oma magamistuppa, ilma et oleks ustki kinni tõmmanud, võttis omale villase teki peale ja jäi magama.

Selle imetoreda majakese külastamise järel võtamegi tegelikult suuna juba tänasesse ööbimispaika Egilsstaðirisse, mis on Ida-Islandi suurim linn oma 3000 elanikuga, aga esiti läheme sinna vaid sööma. Söögipaik (nagu ka tegelikult meie eilne ööbimispaik) näeb väljast välja pigem kehvapoolne, kuid juba bussist välja astudes püüab pilku vahva taaskasutusleid- kohviku ees troonib vetsupott, kuhu nii potiosa kui loputuskasti sisse on tihedalt istutatud võõrasemad- värviefekt on kiiskavvalge ümbrise ja tumelillade õite tõttu uhke ja et taustal on ka vihmaveerenn, võiks arvata, et tegu on ka isetoimiva kastmissüsteemiga, aga kas see ka tegelikkuses toimib, ei ole kindel.

Koht on aga seestpoolt väga mõnus, rahvas tundub rahulik, kergelt boheemlaslik, omas mullis hõljuv ning ka teenindus on lahke ja sõbralik. Lõunaks on seekord supivalik- kas mereanni- või vegansupp, H võtab esimese valiku (ilma koriandrita, kuna ta selle vastu allergiline), ja mina vegani, mis on minu jaoks taas päris harjumatu valik, aga kuna merandide omast räägitakse, et olla vürtsikas, siis sellest loobun kohe. Vegansuppi on palju, see on paks ning sisaldab peamiselt läätsi, kikerherneid, kartuleid, porgandeid, datleid ja mingeid minu jaoks võõristava mekiga matseaineid, aga tuleb süüa. Imemaitsvate krõbedate ciabattalõikude ja vee abil saangi kolmveerandist oma supist jagu. Magus amps on täna ka kohvi kõrvale- need on iselaadsed minimaiused, üks sisaldab mingeid pähklivõidest tehtud kihte, on üsna maapähklise mekiga ning ülirammus, teine on miski meie kirjut koera meenutav kuivapoolne toode ja kolmas pehme mandliküpsis, mis on kolmest suupistest kõige maitsvam.
Lõunasöögi järel on aga pealelõunane aeg sisustatud suisa kahe järjestikuse matkaga.

Esmalt jõuame Islandi suurimasse Hallormsskóguri metsa, mida nimetatakse suisa rahvusmetsaks. Seal on väga palju erinevaid puuliike üle maailma kokku toodud, kogu ala on ligi 740 ruutkilomeetrit suur ja annab tõestust, et Islandil siiski puud kasvavad. Giidi sõnul tuleb sealkandis lüheldane metsamatk, nii 1,5km pikkune ja kulgeb mööda tähistatud rada, tegelikkus on midagi natuke muud.

Peale 2,5 päeva ainult lagedat maad, võimsaid mägesid ja suuri koski on täitsa tore taas metsa vahel olla, kuidagi kodune tunne tuleb peale, aga ega Askur meile tempoga asu anna – saame teha paar-kolm lühikest imetlemispausi, ülejäänud aeg on tohutu tormamine, et graafikus püsida. Matkarada algab paraja tõusuga, nii et osa rahvast arvab, et tegu ongi juba lubatud pikema mägimatkaga, millest giid samuti bussis rääkis. Peagi selgub, et nii see siiski ei ole, vaid on täiesti eraldiseisev metsamatk, kus on vahelduv maastik, lagedatest kiviväljadest, tiheda alustaimestikuga soiste rajakeste, mägijõgede ületamise ja üldiselt pigem sinka- vonka ja üles- alla kulgevat matkarada mööda tormamine. Mitmel korral tahaks hüüda- pea nüüd hoogu, tahaks rahulikumalt ringi vaadata, sest koht on taaskord tõesti imeilus. Tund hiljem oleme tagasi bussi juures ja kel teepikkust mõõtvad nutiseadmed küljes, teatavad, et tegelik matka pikkus oli 3,2 km. ( peagi selgub siiski ka eksitava info põhjus- nimelt ka giid Askur ise oli siinsel metsasel matkarajal esimest korda).

Ja sealt ei ole rohkem kui paarkümmend minuit edasi vaja sõita, et jõuda teise, päeva peamatkani. Kuna aeg surub peale ja meie bussijuhi tööaeg lõpeb kell 19.00, tähendab see, et selleks ajaks peame meie olema matkalt tagasi ja hotelli viidud. Matkaks kahe kose juurde on meil sel hetkel aega täpselt 1t ja 45 minutit, aga mägimatka üldpikkuseks on taas 5km ning tõusuks 270m, mida on oluliselt rohkem kui eile.

Esimene on väike kosk ( Litlanesfoss), kõrgusega 30m ja see asub umbes poole tee peal, rada lõpeb aga ühe Islandi kõrgeima kose Hengifossi juures, mil kõrgust 128m. Kuna meie grupis on erineva liikumiskiirusega ja eri vanuses inimesi, teeb Askur ettepaneku, et kes ise tunnevad, et suudavad etteantud ajaga suure kose juures ära käia, lähevad ees omas tempos minema, ja ülejäänud vaatavad ise, kas või kui kaugele nad ronida tahavad. Otsustame H-ga, et teeme poole maa tiiru, vähemalt näeme uhkeid maastiku- ja mäestikuvaateid ning jõuame esimese koseni.

Tegelikkus on see, et 270 m tõusu ei kulge ühtlaselt suure kose suunas, vaid valdav osa on pigem raja alguses, kusjuures mitmed tõusud on siin päris järsud ja kohati ka kurvilised. Ei ole ka nii soe kui eile, sest siinsed mäed on täiesti lagedad ja tugev tuul, mis on üsna jahe, puhub tõusudel otse vastu. Tee kulgeb spiraalina mööda mäekülgi ja vaated, mis on täiesti lummavad, tasuvad rühkimise vaeva muidugi hoobilt ära. Ühel suuremal rünkal istub taaskord täies rahus üks üleni must lind, arvatavalt on tegu rongaga, aga ta lendab enne minema, kui ma tuvastamiskaugusse jõuan.
Umbes 45 minutilise parajalt väsitava mägimatka järel oleme esimese kose juures ja jõuame tegelikult välja suurema sillani, kust on hästi paista juba ka tagumine kosk, aga sillal pöörame ümber ja tuleme tuldud teed tagasi. H teeb küll ettepaneku, et Google mapsi järgi peaks teiselt poolt mägijõge tagasi minema ka paralleelne rada, aga olen tol hetkel natuke kurnatud ega julge eksimise hirmus mingit teist teed valida. Hiljem selgub muidugi, et lapsel oli õigus ja too teine tee kulgeb tõesti teisel pool jõge ja ehk olekski olnud veidi teistmoodi tulemine ja vabandan, et olen selline pidur ja pabistaja. Teisalt on ka sama rada tagasi laskudes küllalt vaadata ja imetleda, sest alla tulla on siiski oluliselt lihtsam - näeb rohkem avarust enese ümber, tuul ei puhu enam otse vastu, vaid pigem külje pealt ja no ikka need vaimustavad silmapiirini kulgevad võimsad vaated!

Punkt kell 19 olemegi oma ööbimispaigas, hotelliketis nimega Edda, mis pakub suvehooajal turistigruppidele soodsat majutust, muul ajal aga on tegemist õpilasmajutustega. Tuba on kena, puhas, valgusküllane, siiski pisut kitsam kui tavaline hotellituba.
Kolmanda reispäeva märksõnadeks aga võiksid olla kiired ja intensiivsed mägimatkad, läbi Islandi mägede kulgevad tunnelid, mis on kilomeetreid pikad ja üsna kitsad. Ja teist päeva järjest pole sadanud vihma!
Veel tähelepanekuid- ilm muutus paremaks otsekohe, kui õige matkavarustus kohvritest välja ja selga sai pandud. Ehk et vihmakindel varustus hoiab vihma eemal ja soe riietus külma ilma! Esimesel päeval ligunesid mu pikad saapad korralikult läbi ja vaatasin, et nüüd hakkab ka teise saapa tald lahti tulema, seega tegime H-ga ikkagi vahetust- ta andis mulle mu matkasaapad tagasi, sest ütles, et talle hakkavad need veidike jalalaba peale. Olen nüüd kaks matkapäeva nendega teinud, mulle jala peale ei hakanud, ainult natuke vasaku jala oma tagantpoolt hõõrub, aga täna õhtuks on seal vaid kerge punetus. Küll aga saan hästi aru, miks on matkasaabas just selline jäik ja kergelt kobakas- nii kivistel metsa- kui matkaradadel see tõesti toetab jalga, hoiab libisemast ja kui kuhugi taha või otsa komistad, jäävad varbad terveks. Nii et igati äratasunud ost, usun, et pika Islandi reisiga saan need endale ka korralikult jalgadesse käia.

Islandi reisikiri. 2. päev- 20. juuni 2024

Magame hästi ja üsna pikalt, mina pugesin põhku kohaliku aja järgi kuskil kell 22, H veidi hiljem, ja äratus oli 7.00. Meie giid ütles ka eile õhtul bussis, et kogu reisi aja oleks soovitav äratus kella 7 ümber, siis jõuab hommikust süüa ja 8.30 on enamasti reisipäeva algus.
Täna just nii ongi - 8.30-st toimub ärasõit ja meie esimeseks reisisihiks on Skógafossi juga, mis tõlkes tähendab metsakoske.

See on samuti 60m kõrge, aga seda saab imetleda ainult eestpoolt, on olemas küll ka võimalus ronida mööda mäekülge kose kohale, aga meie seda ajapuudusel ei jõua. Vaated aga nii kosele kui selle ümbrusele on endiselt vägevad ja maalilised.

Edasi suundume Islandi lõunatippu, Reynisfjara musta liivaga randa, mida peetakse saare kõige ohtlikumaks paigaks, kuna seal on väga ettearvamatu ja tugev lainetus, lisaks kiiresti sügavaks minev ja väga külm vesi. Meie giidi sõnul on seal viimase 10 aasta jooksul merre jäänud mitu turisti. Enamik õnnetusi on juhtunud seetõttu, et inimesed ei oska hinnata lainete jõudu, unustatakse end seljaga mere poole ja pildistamise ajal tuleb ootamatult suur hoovus, mis viib ühe hooga kaasa. Seepärast on kogu alale paigaldatud mitmed hoiatavad sildid, peale viimast uppumist oli isegi terve aasta vetelpääste iga päev kohapeal, aga see läks riigile liiga kalliks ning umbes aasta eest paigaldati ranna juurde valgusfoori laadne seadeldis, mis värvi järgi näitab olukorda rannas: roheline = ohutu, kollane- peab olema ettevaatlik, punane- parem on mitte minna.
Meie saabumise ajal on seadeldis kollane, seega käime seal ohtlikus ja võimsas paigas ära.

Liiv on tõesti mustjas või kohati tumehall. Eemalt paistab ka üks auguga kalju, mida kohalikud nimetavad ukseavakaljuks vms. Lained on aga rannas ülisuured, kõrged, mürisevad, kohati tulevad päris poolde randa välja, samas vahepeal siiski natuke taanduvad uueks hoovõtuks. Ühes neemeetipus on ka väga võimas nurgaga kaljurünk, sellise ovaalse lohuga, mis meenutab eemalt vaadates mõne kaljukindluse või koopa kaarjat ust, aga tegelikult on vesi lihtsalt seda altpoolt uuristanud ja lähedalt uurides on kaljuseintel pisikeste sammaste laadsed moodustised, millest osad tõusevad ülespoole ja teisel pool jälle ripuvad kergelt allapole. Kõik see on tumedatooniline ja katsudes täiesti uskumatult sile.
Liiva on rannas kahesugust- nii päris mere ääres kui ka kaugemal rannaservas on see hästi peenike, kergelt krudisev, tuhkjas, vahepeal aga koosneb mustadest pisikestest kivikese viirgudest, mis meenutavad pisut pärleid ning on samuti täiesti siledad.

Sellele võimsale kohale järgneb lüheldane vahepeatus samblaväljadel. Sammal on islandlastele oluline, nad taunivad väga sellel tallamist, kuna sammal, kuigi kasvult väga aeglane, on siiski üks väheseid rohelust loovaid taimi, mis siinsetel laiuskraadidel üldse kasvab. Võib-olla natuke ka seetõttu ongi igale looduslikule vaatamisväärsusele, mida turistidele näidata tahetakse, tehtud laiad ja sageli ka postide või paeltega ääristatud teerajad. Teine põhjus on muidugi ka turvalisus, sest paljudes kohtades on maakoor väga õhuke või lausa auklik ja pole vaja, et keegi kukub või end vigastab.
Juba tegelikult enne samblavälju muutub maastik tõesti siin lõuna poolt kagusse kulgedes väga sürreaalseks- kahel pool põhimaanteed nr 1, mida mööda peamiselt Islandil sõidetaksegi, on järsku lupiiniväljade ja rohumaade asemel tihedalt suuri sammaldunud kivirünkaid ja -kuhjasid täis maastik, mis jätkub kilomeetrite kaupa. Ühel sellisel maalilisemal on ka meie peatuse, sest giid soovib teha meist grupipildi. Ette on selleks nähtud vaid 10 minutit, aga juhtub nii, et K tütrel kukub telefon sinna kivirünkade vahele ja hoolimata mitmetest pingutustest ning tüdruku ahastuspisaratest ei õnnestu tehnikavidinat sealt enam kätte saada.
Väikese hilinemisega jõuame keskpäevaks tänasele lõunasöögile, milleks on lambalihasupp, selle juurde pakutakse kohalikku hästi pehmet saia ja tumekollast võid, lisaks tee või kohvi võimalus. Supp on muidu maitsev, aga veidike vesine ja pika päeva kohta on lõuna ka minu jaoks pisut vara. Teist portsu ma ei võta, aga huvitav maitseelamus ja kohaliku toidu äraproovimine igal juhul. Supi sees ei ole kartulit, on vaid porgand, kaaalikas ja lambalihatükid, aga maitsestatud on hästi.

Edasi suundume Skaftafelli rahvusparki, kus saab toimuma meie reisi esimene matk. Askuri sõnul ei ole see väga pikk, kokku on distants 5km, aga võtame selleks kaks tundi, sest Svartifossi ehk musta koseni kulgeb rada, kus tuleb esimeseks harjumiseks piisavalt palju ülesmäge kõndida. Ta ei soovita matkaks ka eriti paksult riidesse panna, kuna mägimatk võtvat naha soojaks nii ehk naa, pealegi olevat tegu kohaga, kus Islandi mõistes on peaaegu alati ilus ilm. Ja tõepolest, nagu ikka, on meie giidil õigus- ilmaga on meil täna oluliselt rohkem vedanud, sest see on tervelt kraadi võrra soojem kui eile, ja vihma pole sadanud.
Matk on aga minu jaoks ikka päris tõsine, rada läheb esiti üsna järskude tõusudega, nii et esimese platvormi juures ei ole nahk mitte lihtsalt soe, vaid juba kergelt aurab seljas ning enamikul lähevad joped maha, ja tõusu jätkatakse kampsunite või dressikate väel. Järsemad kohad on sillutatud traatvõrguga, on mõned mägijõgedest üleminevad sillad ja trepid. Rada on turistidest muidugi üsna ülekülvatud, nagu ka kõik muud tänased atraktsioonid, aga see on vist bussireisi puhul päris tavaline ja vältimatu. Vaated on taas ahhetamapanevalt võimsad. Siinne kosk on natuke kaarekujuline või siis amfiteatrit meenutav, nagu mõned leiavad.

Mis mind imestama paneb, on siinsete lindude julgus- juba üles ronides kuulen mõlemal pool teed põõsastikus valju ja katkematut linnualu ning korra isegi näen ühe pisema puu ladvas üht rästamoodi lindu istumas ja ennastunustavalt laulmas, aga mul pole siis aega teda pildistada ega filmida, sest Askur teeb ees tempot, öeldes küll, et tagaisteel saab igaüks omas tempos kulgeda. Ja nii ka on- alla tulles saab rohkem pildistada ja avanevaid vaateid imetleda, ühes kohas märkame teeäärses rohus taas todasama pruunikat linnukest, keda eilegi, aga täna on ta veelgi lähemal, vast nii meetri peal, ja askeldab nii hoolega kõrges rohus, et ei pane teda imetlevaid, pildistavaid ja filmivaid inimesi tükk aega tähelegi. Ka toosama puuladva laulik on tagasiteel omal kohal, istub justkui palgatult oma ladvatipul ja aina hõiskab.

Tänane viimane peatuspaik on aga Jäälaguun - Jökulsárlón, mille juurde kuulub ka teemantrand. Viimane on nime saanud selle järgi, et muidu tumedale rannale toob meri aeg- ajalt huvtava kuju ja erineva suurusega jäätükke, mis on suurest, pisut lahest eemalasuvatest jäämägedest lahti murdnud, ja seal tumedal taustal nad säravad ja vahel on ka oma kuju poolest veidi teemandi moodi.

Sealt aga mõnesaja meetrise jalutuskäigu kaugusel, teisel pool suurt maanteesilda, paistab ka jäälaguun, mille vanus on vaid 90 aastat ja mis on tekkinud seetõttu, et Islandi suurim liustik Vatnajökull on kliima soojenemise tagajärjel hakanud sulama. Kuna see protsess paraku aina jätkub, siis ka laguun muutub aina suuremaks ja arvatakse, et ühel hetkel võib liustik, mis on hetkel veel kõige paksemas kohas terve kilomeetri paksune, lõplikult ära sulada. Teel laguuni õnnestub meil korraks näha vabas looduses ( või siis vabas vees) toimetavat hüljest ja taas on sealgi rannal ühe kivi otsas laulmas ja ennast demonstreerimas üks väga julge kohalik lind, välimuse põhjal pakun, et tegu võis olla nt hangelinnuga.

Jäälaguuni tutvustatakse meile läbi amfiibisõidu, mis tähendab, et ronime esmalt tolle pisut kummalise paadi kere ja suurte ratastega sõiduki kasti, paneme selga päästevestid ja saame kaasa ka kohaliku giidi, järjekordse ülienergilise tütarlapse, kes ütleb, millal me sõidukis võime seista, millal peame istuma ja räägib tee peal ka meie ümber ulpivatest jäämägedest natuke lähemalt. Samuti saame ise nii käes hoida kui soovi korral ka maitsta tükikesi täiesti läbipaistvat liustikujääd. Laguuni sügavust hinnatakse kõige sügavamates kohtades 250 ja 280m vahele (Askuri sõnul sõltub see peamiselt sellest, mis andmed on kõige uuemad või missugune giid neid parasjagu räägib).

Sõit algab ühe väiksema mäekülje servast, kulgeb algul natuke aega mööda maismaad, siis supsab amfiibauto väikse peatuse järel vette ja sõidutab meid paarkümmend minutit erikujuliste ja -värviliste jäämägede vahel ringi. Mõned neist on sinakas- roheka tooniga, giid räägib, et see on optiline ilusioon, ja näitab, et mägi on kas hiljuti laguuni juurde tulnud või ennast vees teistpidi pööranud, sest rohekas toon annab märku sellest, et surve jääkihtidele, mis asuvad madalamal, on suurem, kuna ülevalt tekib uusi kihte juurde ja seetõttu surutakse hapnik alumistest kihtidest välja. Vanemad mäed on üldiselt valged, mõni on ka pruunikas või päris musta tooni, sest pikema aja jooksul ühest kohast teise ulpides võib jää sisse jääda nii pinnasetükke kui vulkaanilist tuhka. Ühtlasi on just tuhk, mis muudab jää tumedaks, ka põhjus, miks Islandi liustikud sulavad kiiremini kui nt Alaskal vm, kus liustikud on üldjuhul säravvalged. Ja muidugi on need pilkupüüdvad jäämürakad vee all kordades suuremad, kui pinnal paistavad. Siin laguunis olevat kunagi filmitud ka James Bondi filmi Die Another Day osa võtteid.

Õhtule saame sedakorda 19.30 aegu, meie öömaja Hofn Inn ( „hofn” islandi keeles sadam) asub samanimelises pisikeses mereäärses linnakeses. Siin saab tubadesse sisse koodiga, kedagi inimest siin kohapeal meid vastu võtmas pole. Hoovi peal asub kohalik bensukas, mis on avatud kella 22-ni õhtul, suurem toidupood on juba kella 19-st kinni ja kuna õues on võrdlemisi jahe, siis peale bensukatiiru, kus ka erilist kaubavalikut paraku pole, me täna kuhugi ei lähe. Toas on omapärane see, et tavapärase sünteetilise vaipkatte asemel on siin mingi kivipõranda-laadne lahendus, mis ei ole just väga jalasõbralik ega soe.
Ja lõpuks tänase teise reispäeva märksõnad- pidevalt muutuv maastik, vägevad lained, täiesti teistmoodi lõhnav meri- Islandil on see kuidagi värskem, mahedam ja samal ajal külmem kui kodumaal, lummav jäälaguun ja kohalikud pühad lambad, kellel on teed ületades alati eesõigus!

Islandi reisikiri. 1. päev - 19. juuni 2024

Maandume kohaliku aja järgi kell 8 hommikul ning peale pikemat askeldamist sularahaautomaadi juures, et vahetada kaasa kohalikku raha, Islandi kroone, mille kurss on euro suhtes umbes 1:150-le ning pagasi ootamist, tuleb teha veel kiire kostüümivahetus, sest kohalik ilm on vihmane, soojapügalaid napilt 8 kraadi, mistõttu tuleb välja otsida soojem kampsun, vihmakeep ja tossud saabaste vastu vahetada.
Siis saame viimaks bussi, mis on uhke, tumesinine ja avar ning kohaliku bussijuhiga, kes siinseid liiklusolusid kõige paremini tunneb.

Giidiks on meil kaasmaalane Askur Alas, kes on ise Islandil elanud, Islandi keelt ja kultuuri õppinud ning mitmeid islandi kirjandusteoseid eesti keelde tõlkinud. Lisaks kirjutamisele giiditab ta eestlasi nii Islandil, Gröönimaal kui Fääri saartel, mis on ühtlasi Islandile kõige lähemad asustatud punktid. Kolmas on šotimaa (800km) ning järgneb Norra, mis jääb Islandist umbes 1000 km kaugusele. Eestist on Island aga umbes 2500 km kaugusel.
Stardime enam- vähem 9.15 kohaliku aja järgi, mis tähendab, et oleme oma ajagraafikust küll ligi veerand tundi maas, aga nagu päeva edenedes selgub, see suurt midagi meie plaanides õnneks ei muuda. Kokku on meid grupis 25: 23 reisiselli Eestist + giid + bussijuht.

Isandil elab hetkel kokku ligi 370 000 inimest, kellest ligi pooled on koondunud Reykjavikki või selle lähiümbruse asumitesse. Ajalooliselt on Island olnud valdava aja teiste põhjamaade- esmalt Norra, seejärel aga pikalt Taani võimu all, kus neil eriti hästi ei läinud, kuna saart kasutati ära kui kuningriigi asumaad, kust võeti kõik, mis võtta andis, ise midagi tagasi andmata. Islandlased on väga pikalt elanud nii kliima kui elamustingimuste mõttes väga karmides tingimustes, suur pööre tänapäevase tsivilisatsiooni juurde on toimunud alates 20. sajandi 30-ndatest aastatest alates. Island kuulutas end iseseisvaks riigiks 17. juunil 1944, kasutades ära II MS aegset territoriaalset segadust, jäädes kogu sõja kestel neutraalseks riigiks. Siiski asusid saarel sõja lõpuni esmalt Briti, seejärel aga ameeriklaste lennuväebaasid, kuna Island asus geograailiselt mugavas kohas selleks, et teha vahemaandumisi.

Esimene peatus saabub umbes tunnise bussisõidu järel. Tegemist on Krysuviki geotermaalse alaga, kus maapind sõna otseses mõttes podiseb, mulksub ja ajab välja veeauru, mis on kergelt väävlihaisune.

Siin, nagu etteruttavalt öeldes kogu päeva vaatamisväärsuste juures, on kõik turistide jaoks suhteliselt mugavaks tehtud- laud- või metallteed, vajadusel lisatoestus, trepid või libisemisvastased võred. Vaated on muidugi võimsad, taamal mäed ja siis ühe külje sees "aurav katel", kohati on vesi nii väävline, et mulksuvate aukude ümbrus on täiesti kollane. Saab ronida ühele kõrgemale platvormile ja sealt kiire tiiru paigale peale teha, aga kuna ajagraafik surub peale, siis seal ei olemiseks ei anta meile rohkem kui pool tunnikest.
Teel järgmisesse peatuskohta räägib giid meile loo sellest, et Islandil käivad laste juures jõulude eel päkapike asemel hoopis trollid. Nad ei ole mitte alati heatahtlikud ning ei too endaga alati ka maiustusi kaasa. Kodudes hakkavad nood käima 12. detsembril ning külastavad lapsi kuni jõululaupäevani välja. Iga päev tuleb erinev troll ning igaüks neist on oma väikese krutskiga- kes on vorstivaras, kes kulbilakkuja jne. Bussis käib neist ringi ka toredate piltidega raamat.
Seejärel liigume edasi selle päeva tasulise atraktsiooni ehk Raufarhólshelliri laavatunneli juurde. Juba sinna sõites tunnen, et hommikul hotellist saadud saiake, jogurt ja müslibatoon ning lennukis söödud pool baguetti hakkavad oma energiavarusid ammendama, ja et kui varsti süüa ei saa, võib pea valutama hakata. Püüan siiski vastu pidada, kuigi öeldakse, et laavatunneli külastus võtab aega terve tunni.

Esmalt siseneme ühte pisikesse ooteruumi, kuhu tuleb vastu kohalik giid, keegi tore noor tüdruk nimega Sonja, kes ajab meid meie keelesarnasuse tõttu paar korda soomlastega segi. Ta selgitab lühidalt, et enne tunnelisse minekut peab igaüks panema pähe kiivri ning kontrollima, et kiivri küljes olev lamp põleb. Seejärel läheme putkast välja ja selle taga sajakonna meetri kaugusel algabki kivine tunnel, mis on pooleldi veel 5200 aastat tagasi toimunud vulkaanipurskest jäänud kivirusu täis ja sinna vahele on rajatud astmik, osalt looduslikust kivist veidi astumispärasemaks tahutud, osalt vajadusel metallist juurde ehitatud. Tunnelis on väga külm, esiti 4 kraadi, aga sügavamal päris nullilähedane, ja väga niiske- kogu aeg tilgub igalt poolt suurte tilkadena vett alla, sestap on kividel liikumine lisaks konarlikkusele ka veidi libe. Meie giid tutvustab matkamise-ronimise kestel nii tunnelite teket kui seda, kuidas neid on turistipärasemaks tehtud ja mis looduslikud olud neis valitsevad. See jutt on huvitav, tüdruk ise väga reibas ja energiline, aga tunnelis on tõesti väga rõske ja külm, nälg näpistab halastamatult ja ausalt öeldes on see tunnel kohati ikka päris kõhe ka.
Kokku on siin turistide jaoks korrastatud u 400m pikkune lõik, aga tegelikult see tunnel läheb veel ligi kilomeetri edasi maa sisse. Selle alguspoolel on kolmest kohast lagi sisse varisenud, ja kui tunnel allapoole hakkab laskuma, on kahel pool rada näha eriskummalisi, natuke nagu muinasjutulisi ja samas tontlikke hatifnati-laadseid jääkujukesi, mis kasvaks nagu välja otse maa seest, suurte kivilahmakate vahelt. Tunnel lõpeb päris sügaval, kus on ühel pool näha mitu maapinna kihti, kõik sellised liha meenutavalt tumeroosakad või roostepunased, teises seinas aga on näha laava voolamise jäljed, kus kihid on kõik omavahel segiläbi sulanud ja seinale on moodustunud tillukesed „laavanibud”. Kogu tunneli kulminatsiooniks saab aga hetk, mil kogu meie grupp on viimasele suurele platvormile kogunenud. Giid laseb algul meil selle akustikat proovida ja no tõesti- absoluutselt mitte mingit kaja ei teki. Meie giid selgitab seda sellega, et laavakivid lihtsalt neelavad või imavad kõik helid endasse, nii et sealt ei saagi midagi vastu kajada. Järgmisena palub giid meil kustutada ära pealambid ning kustutab seejärel puldist ka kogu tunneli sisemise kunstvalgustuse. Tulemus- absoluutne pimedus, ta palub meil ka 5 sekundit täiesti vaikselt olla ja räägib hiljem, et see on omamoodi lõõgastav, selliseid teraapiaseansse korraldatakse siin soovijatele, neist pikemate kestus olla lausa 6- tunnine! Seejärel kiivritega grupipilt ja tagasimarss. Ja kui minnes ei saanud ehk nii arugi, siis tagasi üles tulles hakkab iga meetri järel tõesti tasapisi õige pisut soojem!
Õnneks teatab meie giid Askur, et söögikohani jääb minna vaid 15 minutit ja nõnda me ühes väikeses linnakese maandume. Söögikoht on huvitav selle poolest, et tegemist on endise rooside kasvuhoonega, meie hoone taga on veel paar samasugust, mis seisavad tühjalt, kuna omaniku sõnutsi ei tasu rooside kasvatamine Islandil end ära. Sööki on makstud raha eest küll- kartulipuder, lihapallid, 3 sorti salatit + kook ja kohv. Vohmime kõhud täis ja tund hiljem liigume tänase päeva viimase vaatamisväärsuse- Seljalandsfossi kose juurde.

Too paik on tõeliselt maaliline, kosk ei ole väga lai, küll aga 60m kõrge ning ainulaadne selle poolest, et selle tagant saab läbi minna. Giid muidugi hoiatab, et seal saab päris märjaks. No mul esimese päeva tarkus muidugi, et ikkagi juba lennujaamas korralikumat matkavarustust välja ei võtnud ja nii ma siis lähengi selle märjale seiklusele vastu pikkades saabastes, teksapükstes ja jope ning pükste kaitseks peal laperdamas kõige tavalisem läbipaistev vihmakile, millel kapuuts muidugi üldse peas ei püsi. Ma ei tee sellest suuremat numbrit, sest tean, et see on tänane viimane koht ja peale seda saab minna hotelli kuivama ja kuivatama.
Aga kosk on uhke, õigemini on sel mäeseljandikul neid üsna mitu ridastikku, aga ainut esimese tagant saab läbi minna. See piiskade meri on tihe ja tugev, eriti kui tuul seda sinu liikumise suunale vastu puhub ja kõrgusest alla tuhisev vesi on täiesti valge pihumeri. Kuna siin antakase aega ringi vaadata terve tund, kõnnime ka kose juurest kulgevat laia teerada mööda edasi, kus Askuri sõnutsi on kaljude vahel peidus veel üks kosk, millele saab hästi ligi, aga selleks peab nii 100m jagu kividel läbi madala ojakese turnima. No turiste on sealgi päris tihedalt, aga turnitud me saame ja ja peidetud pisike kose ära näeme.

Maapind, sh kõik teerajad on siin tõesti tuhmjasmustad, kergelt tuhased, kivid on samuti kõik tumedad. Mingid koovitaja või tildri moodi väiksed pruunid linnud lendavad meil aeg - ajalt üle tee ja peidavad end teeäärse rohu sisse, aga taimestik on päris tuttav- mägijõgede ääres on mitmel pool näha väga varsakapjadega sarnaseid kollaseid lilli, mägede all aasadel kasvavad tulikad, võililled, mis pole siin veel õitsema hakanud, kurerehad, mingid põisrohtude moodi valkjad lilled, isegi hapuoblikaid ja konnakuuski näeme siin- seal. Ilm aga on ja jääb jahedaks ja vesiseks, vahepeal vihm korraks taandub, aga seda on esimese päeva jooksul u 10- 15 minutiks, siis hakkab uue hooga pihta ja nii õhtuni välja.

Hotelli Hvöllsvöllur, mis kannab linnakesega sama nime, jõuame kohaliku aja järgi pisut enne 17 õhtul, jõuame rahulikult oma riided kuivatada ja homseks kohvrid mugavamalt ümber pakkida. Tänases hotellis on ka ainukordne võimalus kasutada otse hotelli terrassil olevaid termaalveebasseine, millest ühes on vesi u 36-38 kraadi, teises 38-40. Proovime mõlemad ära, see on kummaline ja eriline elamus- väljas on külm ja tuuline ja siis lähed auravasse vette, mis algul tundub peaaegu kõrvetavalt kuum, aga kui keha harjub, siis ei taha enne välja tullagi, kui enam sees olla ei kannata. Ja veest tulles on tegelikult mõnus- keha on nii soe, et enam tükil ajal üldse külm ei hakkagi. Lisaks pidavat mineraaliderikas looduslik soe vesi olema hea nahale. Igal juhul olen enda üle uhke, et vaatamata esitistele pisikestele kahtlustele sellegi atraktsiooni omal nahal järele proovisin, sest kus siis veel midagi taolist teha, kui mitte Islandil, kus see tundub igaühele nii loomulik ja igapäevane tegevus olevat!

Mida siis üldist esimese päeva muljetes kokkuvõtteks öelda?
Maastik on siin huvitavam kui arvasin- on kohti, kus on tõesti kahel pool teed ainult tühjad lagedad väljad, aga on ka kohti, kus ühelt poolt paistab ookean, teisel pool samal ajal on mäed, kohati on mäed ka mõlemal pool teid. Suurtel lagendikel näeb sageli lambaid ja hobuseid, nii väikeste gruppide kui suuremate karjadena. Päris puudeta Island ka ei ole, metsa kui sellist ei ole, aga suuremates asulates on täiesti arvestatavad puud, kasvõi meie hotelli akna taga olev papliterivi. Puuliigid on siin üldiselt ka meie omadega sarnased- on kuuski, kaski, pihlakaid, leppasid, papleid. Mändi ega kadakat pole seni kohanud.

Linnakeses, kus ööbime, käime õhtul lühikesel jalututiirul ka- Islandi keel kõlab natuke rootsi või norra keele moodi- „hey” on tere, „bless” on head aega, „takk” on tänan ja „gata” on tänav. Islandikeelne hääldus tundub olema pigem lihtsamapoolne: "ll" hääldub "tl"-na, "fn" "pn"-na, "au" "öi"-na, "u" "ü"-na, "u" ülakriipsuga "u"-na, "o" ülakriipsuga -"ou"-na.
Majad on madalad, ühekordsed, suurte akende ja lameda katusega, aiad väikesed, lilli ja rohelust täis. Muru niitmisega siinkandis õnneks ei liialdata- on kohti, kus see on madalamaks võetud, aga on ka poolmetsikuid kooslusi, aga mis peamine- kõik õitseb, milline tugev lõhn oli õhtul aedlinna majade vahel! Lindudest nägime linavästrikku ja kuulsime kedagi, kes nagu oli natuke laulu- või musträsta moodi, aga midagi on tema laulus siiski teistmoodi.
Nüüd aga päev õhtal ja aeg kobida kotile. Ah jaa, polaarpäev on siin parasjagu ka, nii et öösel ei pidavatki õieti pimedaks minema Loodan siiski, et ma ei pea valget ööd vaatama, vaid saan täna oluliselt rohkem magada kui eilsed napid 4 tundi (ja sedagi kehva padja ja palava tekiga...).

Ja vaikus kestab

See kevad on olnud teistmoodi. Ikka ja jälle teistmoodi kui eelmised. Seekordne siiski tuhmim, vaiksem, valulevam, üksildasem...
Olen isekesis seda imelikku vaikivat aega hakanud nimetama klappidga kevadeks. Vist tuleb ka sellele järgnev suvi sarnane. Ma ei ole õieti kuulnud hääli, mis ikka ju kuuluvad kevade ja suve juurde. Pole näinud pilte ning värve, mis kevadel enamasti hinge ja silma rõõmustavad ega haistnud lõhnu, mis tavaliselt äratavad ja ärevaks teevad. Olen olnud meelega kurt ja pime ja tuim. Pole suutnud end elule avada, sest seda oleks mulle nüüd liiga palju, sest hing ei kannataks välja.
Olen peitnud end klappide taha, kus voogab vaid lõputu muusika. Nukker, võimas, paljutähenduslik. See on ainus, mis suudab mind veel kaasa võtta ja ära viia maailmast, mis muutub mulle aina raskemaks, kaugemaks ja mõistetamatumaks.
Jah, viimasel paaril aastal on palju juhtunud ja muutunud. Ilmselt liiga palju, nii et meeled ja seisundid hakkavad sest lõputust surmade, lahkumiste, lahkuütlemiste, õnnetuste ja kokkujuhtumiste virr--varrist väsima ja järele andma. Imelik, et just see viimane, mis õigupoolest tõotas ju muutust hoopiski helguse, rõõmu, paremuse suunas, aga ometi näikse nüüd nii õnnetult vaikusesse ja teadmatusse suubuvat, mind kõige hullemini räsib. Aga elu ongi karm õpetaja- ilmselt see õhkõrn lootusekiir, see valgusvihk suunas, mis võinuks olla kui.... aga ei ole, sest.... ongi kõige valusam. Kui saad aru, mida su valikud ja suhtumine neisse on sinuga teinud ja saad hetkeks piiluda täiuslikuma poole, milleni siiski mingi võimuga ei küündi....Kui sulle antakse hetkeks toetuspunkt, kuhu naalduda tundub nii õige, hea ja turvaline, et paremat ei oskaks tahtagi, ent siis tõmmatakse vaip taas täie hooga ning ette hoiatamata jalge alt....

Ainult üks eredat päikest pilgeni täis päev täis samal laineharjal kiikumist- liikumist, vahetut mõistmist, helgeid ja muretuid lubadusi, sooje naeratusi, äkilist mõstmist ja soovi kokku hoida ja saada, olemas ning hoitud olla... Poolde öösse veninud sundimatu vestlus ja muusika, liikumine, muusika... Ja ootamatult ärkas sisimas tohutu lootus nagu ammu uinunud võimas kiskja, kes olnud kaua varjus ja näljas ning igatseb nüüd üle kõige vaid lõputut lõõma ja värsket, kosutavat toitu.
Siis nädalate viisi piina, ootust ja kahtlusi. Ent viimaks siiski veel üks veidi tuuline kauge rand, seekord juba täis uuriv-uudishimulikke pilke, puudutusi, vaikseid heietusi, kõhklevaid soove, mis tekitasid nii tohutu sisima tulvavee, et sündis kiri. Üks ja ainus. Aus ja alasti, võlutud ja neetud ühekorraga. Kirjutatud. Saadetud. Vastuseta vaikusesse jäänud...
See vist on kõige talumatum üldse, kui ühel hetkel näed unistuse kerkimist, lootuste jõulist kasvamist, ja järgmisel hetkel variseb see kõik kokku. Ilma, et sa mõistaksid, kuidas või miks see juhtus. Mis ja millal läks valesti. Millal jäid lubadused õhku rippuma ja muutusid küsimusi täis vaikuseks, mis nüüd aegamööda, ent vankmatult muserdavat teadmatust, lootusetust ja meeleheidet täis nirisevad. Miks üks hing sulgeb end hetk peale seda, kui teine on end usalduslikult avanud? Haiget ei tee niivõrd vaikimine ise, kuivõrd haigutav teadmatus selle taga. Kui oled ettevaatamatult, ent siirast südamest lendu lasknud sõnad, soovid, tunded, mis võiks ju kuidagigi teises tagasi peegeldda, mingit kaja, vähemalt pinnavirvendustki tekitada. Aga ei. Vastu ei tule mitte midagi. Nagu oleks hüüdnud lõputusse sumbunud pimedusse, kus sa ei tea, kas või kuhu su sõnad ja mõtted välja jõudsid. Või kas üldse jõudsid.
Ei, too teine on elus ja terve ja toimetab ringi nagu varemgi, ta annab isegi märku, et sai saadetise kätte. Jah? Aga sealt edasi ei tule mitte midagi. On vaid ehmatav lõputu tühjus. Absoluutne kurdistav vaikus. Kõik asjatud katsed pidada dialoogi vaibuvad hädisteks nukrateks monoloogideks iseendaga. Nagu oleks mingi summutav kardin järsku päevapealt ette tõmmatud, kust ükski heli ega valguskiir läbi ei tungi. Ja see vaikus on röövinud une, rahu, rõõmu, lootuse.
Ükskõik kuidas sellest üle ei püüaks olla, kõike seda vaevutärganut maha salata ja unustada, nutta, tablette süüa, end kõigi võimalike ja võimatute vahenditega eemale hoida, püüdes edasi elada täpselt nii kuis varem. Kinnitada enesele ja teistele, et kõik on hästi.... Ehh, keda ma petan... See lihtsalt ei õnnestu!
Nädalad ja praeguseks juba kuudki mööduvad, aga valu ja ängistus ei vähene, teadmatus ei lakka piinamast, kuigi sai lubatud, et seekord ei tundle, ei mõtle üle, ei tee draamat. Pöördun ja lahkun tagasi vaatamata.
Valu ja heitumus said siiski taas võitu. Olen rohkem katki, kui seda eales oleksin söandanud tunnistada.
Ja vaikus kestab...

Hüvasti, Billy...

Et Sina lendasid nüüd teispoole tähti, on nii kummaline, käsitamatu ja uskumatu, et ei teagi, kuidas ja millest seda viimast lugu Sinust alustada...
Muidugi Sa läksid liiga vara, aga tundub, et see müstiline 50. eluaasta künnis saab paljudele teatrirahva hulgast saatuslikuks. Nii Sinulegi, armas Billy. Eks ma aiman ka tagamaid, miks läks just nii- mäletan, veel siiski liiga hästi aegade tagant su boheemlaslikku elustiili, mis miskitpidi ei olnud ei ennastsäästev ega rahulik.
Jah, Sa elasid kiirelt ja kirglikult, säästmata ses keerises kedagi. Küllap kannatasid ise selle keskel enim, sealt välja tuua aga polnud Sind ilmselt ei võimalik ega ka vajalik. Sa elasid just nii, kasutasid oma väheldase aja ära nii hoogsalt, nii pilgeni kui said, oskasid ja suutsid. Kui teade Sinu minekust veidi vähem kui nädalapäevad tagasi minuni jõudis, olin tükk aega sõnatu - me ei olnud ju enam ammu lähedased. Ei teadnud mina suurt Sinu elust ega Sina minu omast. Ehkki side, too ainus ja päästmatu, meie vahel muidugi oli, on ja jääb.
Kes teab, palju me üldse viimastel aastatel teineteise peale mõtlesime. Mina pean käsi südamel tunnistama- mitte eriti palju. Ma ei jaksanud, suutnud ega tahtnud enam mõelda neil keerulistel teemadel, olin kõigele Sinuga seonduvale ette riputanud tugeva tabaluku. Meie vahel oli lihtsalt liiga palju. Kõike. Meeletut kirge ja armastust, pettumust ja vihkamist, mõistmatust ja visalt tärkavat uut lootust, mis sai poolelusana taas kahtluste alla maetud. Meie koos oldud ajad on ühed ilusamad ja tulisemad mu elus, meie draamad aga valusaimad ja raskemaid kui miski muu on olnud enne või pärast neid. Enne ja pärast meid.
Ma sulgesin ennast isegi Su häälele, mis oli kuulus ja eriline vist küll kõikjal, kes või kus seda kusagil kuulnud. Minu jaoks üks, ainus ja kordumatu, mis lummas mind esimesel hetkel kui Sind kuulsin ja nägin. Millega öeldud lembesõnu oli mul uskumatult hea kuulda. Ja millega välja paisatud ilutusi oli kuulda valusaim kõigest. Jah, eks see, kelle kord lähedale lased, saab ka kõige valusamalt haavata.Sina tegid seda vist minuga kogu aja. Torkasid ja seejärel kahetsesid, paitasid. Ikka kordamööda. Kuni meie aegade lõpuni.
Nüüd, võib öelda, on sellega igavesest ajast igavesti kõik. Ja kui me veel üldse kunagi kohtume, siis alles mõnes teises elus... Ja seegi on imelik, et ma kuidagi tean, et just nii see ilmselt lähebki - me kohtume mõnes muus reaalsuses veel, sest mitte kõik meie vahel ei leidnud siin maailmas lahendust...

Minu haavad on nüüd kõvasti kokku seotud, nii et isegi Sinu meenutamine ei tee enam nii väga valu, kuigi pisaraid, nagu ka kirjaridu, on Sinuga seoses olnud niigi palju, aga ega need viimasedki seepärast tulemata jää....Kuigi- lugedes oma meenutusi Sinust, Sinu kirju, mis mul veel alles on- Sa nagu oleksid mingil moel ikka veel siin. Ühel moel jääd Sa minuga ju nagunii. Aga ilmselt pole see, et nüüd teisel pool oled, ka veel päriselt kohale jõudnud. Kes teab, kas ja millal see üldse lõplikult jõuab...
Käisid hljuti ka unes minu juures. Hüvasti jätmas. Vaid põgus, kuid siiski kestev ja lubav kallistus ning Su vihjamisi poetatud sõnad, et Sulle meeldib mu kulmudevaheline kortsuke... Jah, ka mina, küll terve kümnendi Sinust noorem, vananen, ehkki selle kortukese tekkele oled muude hulgas kindlasti isegi kaasa aidanud....

Sa olid mõneti minu peidus pool, keegi, kes mind ühtviisi meeletult paelus ja tõmbas, kuid samavõrra ka hämmeldas ja tõukas. Sinu tohutu emotsionaalsus ja kirg kõiges, mida iial ette võtsid, Sinu tunneteskaala, mis mõne hetke jooksul võis kõikuda ühest äärmusest teise. Alaline suhete virrvarr ja puntrassejooksmised. Tohutu elutempo, ehtnipernaadilik ilusate sõnade voog ning sealsamas- vastutustundetu edasiminek, nagu poleks midagi juhtunud... Seda oli raske mõista ja kõrvalt vaadata, veelgi keerulisem oli sellega sammu pidada. Tundub, et alles nüüd hakkan mõistma, et niimoodi Sa just elasidki, niimoodi põlesidki- tohutu energia ja leegiga, lõõmates ja kõrvetades, ahnelt ja valimatult ennast igale poole jagades, kuni viimaks paratamatult ise omaenese tule roaks langesid. See kõik, mida iganes Sa endast välja paiskasid, oligi Sinu tegelik olemus. Sa elasid kõiki oma draamasid ise sügavalt läbi, küllap see oligi Sinu, traagilise poeedi, kannataja ja nipernaadi karma ja eluliin.
Ajuti ma peaaegu ei julge Sind lõpuni meenutada. Pelgan, et mu hästi kinnikasvatatud haavad võivad ometi hakata uuesti veritsema. Kardan, et Sinu lõplik kaotus on mulle siiski suurem löök kui seda enesele tunnistada söandan.

Ma ei taha tagantjärgi midagi ette heita, ometi kahetsen praegu oma järske ütlemisi ja kriitikat meie viimastel suhtluskordadel. Kahetsen, et põletasin kord viha- ja ängistusehoos meie esimesed kirjad. Need kõige- kõigemad- ilusamad, ausamad, õrnemad, mil olime veel jäägitult vaid teineteise jaoks. Sinu kergelt ühele poole kaldus käekirjas, musta tindiga hoogsalt kirjutatud, on need mul siiski silme ees ja nii mõnedki read neist kajavad mu peas siiani selgelt...
Sinuga käis kaasas Sinu lõhn ja maitse- piibutubaka oma, mida tundes siiani vahel sügaval sisimas miski valusalt tuikab,- ning muusika. Kõik see, millest ka minu osa saama panid- bluus ja klassikaline muusika, Olav Ehala, vendade Urbide ja juhan Viidingu laulud käsikäes King Singersi ja muidugi- MEIE unustamatu Tri Yanniga.
Jäägu need laulud, mis selle järelhüüde alguses ja lõpus on, Sind saatma ja meenutama. Autoportree sõnad on vist küll üks-ühele Sinust ja Sinu olemusest maha kirjutatud ning Tri Yann- see oli ja on meie eriline muusika, ainult omavahel jagamiseks, koos kuulamiseks ja nautimiseks, ülendavail ja kurbadel hetkedel.
Mis jääbki veel öelda? Ma tänan Sind kõige ilusa eest, mis meie vahel oli, ma tänan kingituse eest, mille Sa kord jäädavalt mu ellu tõid ja kohtumiseni, kallis Billy, kord teispool tähti...

Eluvaatest. Tumemeelselt

Küll on ikka hea sattuda raamatute ja autoriteni, kellest tõesti tunned, et mõtled ja tunned nendega samamoodi või vähemalt sarnaselt. Nagu oli eelmisel aastal Õnnepalu "Paradiisiga", aga vaat et veelgi rohkem on sel aastal Kaplinski kirjadega "Isale". Loen ja nõustun aina ja kirjutan tsitaate välja undes vahel, et tegelikult tahaks ümber kirjutada pool raamatut. Vähemalt...
Lugedes ja kaasa mõeldes aga avardun ja mõistan aina paremini ka iseennast- miks mul on aina raskem püsida tsivilisatsioonis. Miks see igapäevane tohuvabohu mind nii tohutult väsitab ja masendab, aga miks ma ei leia ikkagi sest kõigest veel pääseteed. Miks olen end alati tundnud ääretult kaugel kristlikust maailmavaatest ja miks end seesinateses mammonakeskses eluvaates aina enam paariana näen. Olen vist ka samasse ohustatud, väljasurevasse liiki kuuluja, kel on vahel häbi olla inimene ja kuuluda samasse liiki ahnete hävitajate ja mõistmatute tarbimishulludega, kuid kes püüab ometigi mõneti sunniviisiliselt kuidagi vastu pidada ses kasumiahnes ja mõtlematus, elu- ja loodusvaenulikus maailmas. Kes valutab enam südant looduse kui inimese kestmajäämise pärast. Ehhki- kui kaob loodus, kaob nagunii peagi ka inimene. Selle vahega, et kui esimese kadumise pärast oleks sügavalt kahju, siis teise pärast vast sugugi mitte nii palju.
Nooremana ostsin endale ja lugesin läbi Kaplinski "Kirjutatud. Valitud luuletuste" kogumiku ja see meeldis mulle väga. Just selle avameelse ja liigutava loodusläheduse ning -tunnetuse pärast. Kirjad isale on tal aga tumemeelsemad, eks muidugi ka vanemas eas kirjutatud ja tema riigis ning inimestes pettumine lööb tahes-tahtmata välja. Seda ei saa ka kuidagi pahaks panna, sest minu endaga näib juhtuvat just seesama. Mitte päris nii nagu B aasta eest dogmaatiliselt sajatas, et 40- aastates hakkab naine muutuma luuavarreks, et tema vaimsus, loomingulisus ja ehedus kaovad. Mõnes mõttes see juhtub ju kõigiga- , mitte ainult naistega ja mitte ianult siis kui esimene number vanuse ees muutub- me kõik vananeme, taipame ehk rohkem, aga ka võrdleme, pettume ja kurvastame rohkem. Väsime kergemini. Loobume rohkemast, aga ka veendume iseenda väärtustes rohkem, selgemini. Ja ütlemeneid rohkem välja. Otse ja keerutamata. Oleks isegi ehk pisut imelik, kui nähes kogu seda kaost ja hoolimatust keegi aina rohkem kirgastuks. See oleks siis ju üsna väärdunud arusaam heast elust, surmakultus, kus kunstlik, eluta asi asendab ehedat ja loomulikku. Nagu see meie maailmas kipub sageli olema- ikka auto ja arvuti ja muruniiduk on tähtsamad kui loom või lill või mesilane.

Käisin aprilli algupoolel, kui haigusvanglast pääsin, nagu mingi ülestõmmatud energia toel ja puhastasin pool päeva Linnu tee algust, või siis lõppu, ega ma kuigi täpselt tea, kummast otsast see tee algab või lõpeb. Igatahes tegin algust sellelt poolt, kus tee kulgeb sadakond meetrit Randsalu ojaga paralleelselt ja koristasin puhtaks teeääred kuni esimese suurema käänakuni, mille tagant algab juba kellegi lage terasaed, kidurad poolkuivanud elupuud teepoolset serva palistamas. Arvasin omas naiivsuses, et koristan ära mitme aasta prahi ning nüüd püsb see kant ehedam ja puutumatum vast ikka uue kevadeni välja. Ja ai kui rängalt ma ekisin. Sest uued maskilärakad, suitsukonid ja alkotaara hakkas ilmuma teeservadesse tagasi juba paari nädalaga. Ehk et see minu poolepäevane töö, kolm ja pool suurt kotti prügi, mille selle mõnesaja meetrise ala pealt korjasin, ei olegi suuremat väärt. Keegi ei märganud, hoolinud, kõigil on suva ja visatakse järjepidevalt, ajusid liigutamata, kuhu juhtub ja mida juhtub.
Leidsin tol päikselisel aprillipühapäeval ühelt poolt teed tohutul hulgal sama sordi jäätisepabereid ja arvasin esiti, et mõni metsloom on kusagilt lahti kiskunud prügikoti, kus olid näiteks klassiekskursiooni vms jäätmed. Nüüd ma enam ausalt ei tea, ehk on lihtsalt sama(d) inimene( -sed) käinud sama teed mööda kirjeldamtu arv kordi ja iga kord ostnud sama jäätist, mille pabereid järjepanu loodusesse pildusid? Nii ajuvaba kui see ka tundub, ma ei pea enam miskit siin elus võimatuks. Eriti mitte inimeste rumaluse osas.

Männikasvude aegu

Noorte männikasvude magus ja uimastav hõng täidab mu tagatoa, nii et kõnnin juba päevi ringi nagu mõnes muinasjutus. Täpselt ei saa aru, kas see kõik juhtub päriselt, kas ja kus lõpeb uni või kujutan ma pooli asju ainult ette.
Alles eile seisin ma, pea kuklas ja jalad vaevu maad puutumas, kesk esimesi tärkavaid rohupuhmaid tagumises tihedas kadastikus, ümberringi vaid suured päikesesoojad kivid ja linnud, aina linnud. Talvikese flöötiv tervitus, sõtkas pea kohal vihistamas, laulurästas käharal männil rõkkamas, lehelind tausta tsolksutamas.
Ja ega linnud pole ainult siin, päikesesoojal saarel. Neid on ka mu hoov täis. Tötsakad ja majesteetlikud kaelustuvid habrastel elupuuokstel tasakaaluharjutusi sooritamas, end kudrutades teineteise poole küünitamas, et siis järgmisel hetkel valju tiivaplaginaga eemale lennata. Või linavästrike lühike, kiire ja efektne pulmatants, mis koosneb valdavalt kiiretest peanoogutustest ning tiivad lösakil teineteise ümber tiirlemisest, ning mida mul on põgus au jälgida otse hommikulauas. Jah, õhus on kevadet ja armastust!

Õigupoolest tulin siia kadastikku õela hambulise põhjatuule eest varju ja tõesti- siin ei puhu sugugi, keera end ainult taevakera poole ja juba hakkabi palg õhetama.
Esimese tihedama põõsa varjus lebab hane hall udusulg, justkui ootamas lapse usaldavat kätt, mis ta nopiks ja inglisõnumiks pärjaks. Kadastiku serva palistab aga tuhkjaks kuivanud mullune ületuhnitud mullaviirg. Juba aga on end sinna kirju vaibana sisse seadnud metskannikesed, tillukesed pead erksalt püsti ja õiesilmad avaruste poole pilkumas.
Nii ma seal sammun üle tuulise põllu, kott lõhnavatest pungadest pungitamas, ning vajun vaevu üle toa läve saades nagu mingisse keskpäevaleitsaku palavikulisse poolunne- jope alles seljas ja männipuru juustes. Ärgates on mu vaigused käed tihedalt üksteise külge kleepunud nagu vaikses lõhnavas palves ja kui need viimaks tasase naksatusega lahti rebin, on vaik moodustanud ühtlase pruuni mustri üle mõlema peopesa ning sõrmede.
Säärases metsavines tulengi tagasi üle vee, mis on sel laupäeva pealelõunal nii hele- hele, et ei saa peaaegu aru, kus lõpeb taevas ja algab meri ning ilmgi on korraga keset merd nii tuuletu, et laeva vahutav kiiluvesi jätab pinnale vaid kerge hetkelise võbeluse. Usaldan minna reelingu äärde piiluma-kõõluma, lootes kuulda esimesi pääsukesi või vähemalt tuttavlikke kajaka krääksatusi, aga ei- salakaval põhjatuul on otsekohe mul hõlmas sakutamas, puhudes võidukalt külmi iilinguid mulle näkku ja krae vahele.
Taandun tagasi salongi ega välju sealt enne tuttavlikku põntsatust vastu sadamakaid.
Siis veel natuke päikest täis sahisevat mullusuvist roostikku, lootusetus lootuses avastada kusagilt juba õitsvaid nurmenukke. Aga ei, selleaastane kevad laseb end ikka veel oodata ja nurmenukkude pungad on mai alguspäevadel alles tõrksalt kinni. Ometi on loodusvaimud minuga, aina enam ja enam ka siinpool vett. Minu vanadel ja armsatel lodumaastikel.
Nii satun ma üle kraavi kalpsates täiesti lummutislikele kopraradadele, millest mul siinkandis varem aimugi polnud. Nii et algul peaaegu ei söanda seda uskudagi, mis mu silme ees avaneb- siksakitav ja kohati mitmekshargnev rada kraavipervel, mis viib aina sügavamale roostikku ning lõpeb viimaks nii eriskummalise vaatepildiga, mis võiks olla olla omamoodi hirmutavgi, kui poleks olnud nii lummav kui ta on- igas kaares lõputu kahisev helekollane roostik, nii et ringi vaadates võib sellest ühtlasest virvendamist lausa pea ringi käima hakata. Ees tilluke abajas, väike lõksu jäänud lombike soolaka mere järele hõngavat sogast vett ja selles ulpimas vana roheline laste plastikvann, täis adrut, muda ja rootükikesi. Nii ilmvõimatult imelik tükike inimtekkelist prahti kest suurt loodust, mis juba seda pöördumatult enese omaks teeb, et vahin seda tükk aega tummakslöödult, imelik nööriv ärevus hinges nagu oleksin tabaud midagi keelatut või salajast. Viimaks pöördun ehmumiseseguse imestusega tagaisteele ja tunnistan veelkord- tõepoolest- terve urgude süsteem on siia rajatud, ja iga natukese aja tagant ikka need selged tunnismärgid- pliiatsikujuliseks näritud otstega kase-, paju- ja lepatüüakad vastu turritamas, oksakuhilad aeglases voolus edasi kandumas.
Ja sellele kõigele pärjaks tuleb jätkuvalt minu juurde muusikat, mis on nii lihtne, puhas ja puudutav, et selle ilu ei oska isegi kuidagi kirjeldada, vaid lihtalt kuulaks ja kuulaks, süda värisemas ja hing tunnetest tulvil. Neist kahest, nii noorest ja võluvast, olen viimasel ajal olnud lummatud, Ning kuigi kõlalt kumbki täiesti isemoodi, pärit erinevast kohast ning vist isegi põlvkonnast, on nad ometigi kuidagi omavahel sobivad, põimuvad, hästi kokkuhelisevad. Kandmas endas ühtsama sõnumit, maailmatunnetust ja-olekut, mis läheb korda ka minule, kuulajale, imetlejale, kaasanoogutajale. Oh, et nendetaolisi lauljaid- lausujaid ikka jätkuks, siis ehk polekski kogu seesinatine maailm veel lõplikult hukule määratud!

Lagendik

Tunnen end siin nagu oleksin jõudnud ära ja koju ühekorraga.
Hea ja rahulik on olla. Olgugi, et mingis mõttes ma pole siin päriselt ära, eemal ega eraldatud. Mitte kunagi nii päriselt kui näiteks saarel. Aga võibolla ongi mulle, mu hingele, mu sisimale loomusele ka seda vaja, et ollagi ainult pooleldi ära. Sest kusagilt taamalt kostab ikka lõppematu autode vuhin ja lärm Tallinna maantee poolt ja Uuemõisa poolt kostavad inimeste hääled läbisegi koduloomade omadega. Päeval valjemini ja tihedamini, õhtu- ja ööpoole vähenedes ja päris hilisel ajal pisitasa vaikides. Aga autod, need ei peatu päris vaikuseni vist isegi päris sügavas öös.
Käisin siin lagendikul korra suvel ka telgiga. Ja magasin kogu öö peaaegu et ärkamata. Sügavalt ja rahulikult. Mis on minu puhul päris ebatavaline, sest tavaliselt kusagil uues kohas olles, ja eriti veel telgiga, mis on õieti ju üks päris ebakindel paik ööbimiseks, ma tavaliselt und ei saa. Vähkren ja rähklen, pea segaseid mõtteid täis, vahelduva eduga poolunne vajudes varase hommikuni välja. Siis viimaks vajun oma lemmikusse, magusasse hommikuunne, mis soodsates oludes võiks kesta nii keskpäevani välja, aga suvel läheb enamasti juba mõne tunni pärast telgis nii palavaks, et seal ei kannata enam olla.
Tol pisut sombusel juuni nädalavahetusel, kui siin loodusvaatlusi tegin, olin ööle mõeldes targu kaasa varunud kõrvaklapidki, et oleks kergem unetuse aega mööda saata, aga neid ei läinudki vaja. Nii kui magamiskoti luku kinni tõmbasin, nii ma kohe ka magasin.

Sest õeti on see ju lagendik lagendiku taga. See koht on mulle oma ja tuttav olnud kogu lapseea. Selle vahega, et varem tundsin pigemini toda esimest lagendikku, mida lapsepõlvest mäletan ikka kui kevadistest nurmenukkudest hõngavat, kullerkuppudest kullendavat ja suurte mitmeharuliste kaskedega ümbritsetud lemmikpaika soise metsa vahel, mis on nüüdseks pooleldi kinni kasvama hakanud.
Praegu aga meeldib mulle too tagumine lagendik, millest mul varem aimugi polnud, isegi rohkem. Siin on mingit kosmilist rahu ja ürgsust. Suvel sain kohe saabudes kohaliku soku sõimu osaliseks, ilmselgelt olin tunginud tema maadele. Ta käis ja hurjutas ümber lagendiku kogu õhtu, siis magas vahepeal mõne tunni pisut eemal ( leidsin hommikul viimast ringkäigu tehes ta aseme tagumiste kaskede vahelt üleski) ja varahommikul hakkas uuesti peale. Tema möiratused ja haukumine kostis ikka kord ühelt, siis jälle teiselt poolt lagnedikku ümbritsevat roostikku ja madalat lehtpuumetsa. Ära minnes ta isegi vist jälitas mind mööda roostikku, et olla veendunud, et ma nüüd tõpepoolest ikka lähen, sest aeg- ajalt kuulsin sealtpoolt tasast ragstamist ning ühel hooletuse hetkel ta isegi vilksas korra nähtavale. Ehmatasime vist mõlemad ühevõrra, sest kuimina tardusin hetkeks, siis tema pistis kohe uisapäisa ja valjusti haugatades uuesti plehku, aga ütlesin talle mõttes järele, et ta niiväga ei ärrituks, ehk saame oma ühise lemmikpaiga jagamisega siin linnataguses metsatukas veel kenasti hakkama, sest tema lagendikule kavatsen ma ikka ja uuesti külla tulla.
Ja tulingi tegelikult veel mitmeid kordi nii suvel kui sügisel. Sel aastal oli ju nii erakorsdselt soe sügis, et puude lehed ei läinudki üldse punaseks, vahtrad jäid üsna ühtlaselt kollased ja haavad-tammed oli kuivpruunid kuni lehed suurte sahmakatena paari jahedama oktoobirlõpupäevaga langesid. Aga veel novembri alguseski õitsesid mu aias saialilled, kressid ja metsastrid. Ehk õitseksid päevalilledki, kui tormid neid maha murdnud ja teod õisikuid nahka pistnud poleks.

See tee, mida mööda nüüd sinna lagendikule pääseb nii linna kui Uuemõisa poolt, on ka võrdlemisi uus ja see vana, üle lodude ja karjamaade käinu, on sootuks unustuse hõlma vajunud. Hea tahtmise korral muidugi saaks ka ümberkaudu tulla, kummikutega poole põlveni sinakalt helkivas mudases soovees kahlata ja läbi aina tiheneva roostiku ragistada, aga ega seda tahtmist nii kergesti enam tule, kui saab ka lahedamalt ja kuiva jalaga. Või võib tulla ka hoopis mööda tihedat lepistikku, kus ainsaks orientiiriks vaid kitsuke mudane kraav, mis kulgeb läbi kogu selle metsa ning mille ääres kevaditi õitses kunagi ja vist õitseb nüüdki hulgi nii varsakapju kui metsikuid iiriseid, ja mis aitas mul suunda hoida tolgi imelikul korral, kui ei tea mis nooruse uljuse või seiklusjanu tõttu otsustasin metsa minna hoopis teisest servast, kui seda harilikult tegin, et vaadata, kas ka sealt, selle üksiku suure tamme taga algava tiheda lepisitiku vahelt pääseb viimaks välja tuttavale lemmiklagendikule. Pääses küll, aga oh mis aega ja vaeva see kõik võttis! Jalad olid läbimärjad, juuksed oksa- ja lehepuru täis, käed kriimulised ja sääskedest söödud, hinges segiläbi eksimise hirm ja uudsuse võlu ning viimaks muidugi ka päralejõudmise kergendus, aga kõigest muust enam hoopiski säärane tinane väsimus kontides, et ei mäletagi täpselt, kuidas ja kui kaua ma sealt hiljem koju tagasi vantsisin...

See paik, see kaskedega ehitud lepisitikutagune, mille vahelt kulges ka mu kunagine müstiline suusarada sel ainsamal talvel, mil üle kõige maailmas armastasin suusatamist ja leidsin omale pelgupaigaks mereäärse nõmme, tundub mulle aeg – ajalt siiani justkui unenägu, mida lapsena vaid ette kujutasin või millest toonastes lapselikes unelmates unistasin kui kohast, kuhu kunagi oma maja või onni ehitan ja sinna päriselt elama lähen. Aga nüüd seal käies saan aru, et kuigi aeg on seda paika tagasipöördumatult muutnud, on seal siiski veel leitavad üksikud tunnismärgid, et see siiski pole olnud minu unistuste vili ega romantiline väljamõeldis.
Paar suuremat kaske on lagendiku ühes servas veel täiesti olemas, ehkki toda kõrgendikku, mida nii selgesti seal ümber mäletan, pole enam. Nagu pole enam ka ühtki kullerkuppu. Nurmenukud veel on, ehkki nad on kolinud nüüd kaugemale kaskede alla ja sealt edasi tagumisele lagendikule. Nende kahe lagendiku vahelt avastasin oma suviste loodusvaatluste käigus muide ka kolm looduskaitsealust orhideeliiki: halli käpa, ööviiuli ja suure käopõlle.
Oma maja poolt läbi roostiku tulles oli aga alati esimene märk sellest, et kohe oled kohal, üks vana pikalivajunud (või pandud?) betoonpost, väga imelik ilmutis inimeste maailmast kesk looduse iseolemist!, mille peale ronida, et siis viimaks sooveest väsinuna mõni meeter kuiva jalaga kindlal pinnal edasi astuda. See post on endiselt samal kohal ( ja kes või kuhu seda olekski sealt pidanud vahepeal liigutama), loodus on ta nüüd muidugi hoopis rohkem omaks võtnud, oma rüppe peitnud, nii et sammal, kuivanud lehesodi ja igasugu väädid katavad seda peaaegu ühtlaselt, ent äratuntav on see post ometigi.
Samamoodi olen vahepeal kahelnud, kas see pisike roheline onnike, mida seal üksvahe mäletan olevat seisnud, oli seal lagendikul ikka päriselt ka olemas, aga ju vist ikka pidi olema. Sest just sellest imelikust tillukesest onnist keset kodumetsa, millest siiani ei tea, kes ja miks selle sinna tõi või ehitas ja mis mõne aja möödudes niisama salapärasel moel kadus kui tekkiski, said alguse mu sisimad ihalused minna ka ise ükskord päriselt niimoodi ära. Päris omaette, päris metsa sisse, päris oma onni. See imelik ihalus elab mõnes mõttes mu sees veel tänagi edasi, ehkki saan arukalt kaalutelles aru, et see on üks igati ebamõistlik soov ja isegi kui see soov täituks, ma ihuüksi kusagil metsa vahel kuigi kaua vastu ei peaks ega elada tahaks. Aga unistada ja lasta mõttel lennata on vahel tore või lohutav ka lihtsalt niisama unelemise ja fantaasialennu enda pärast.