Esmaspäev, 30. august 2010

Suvi saab otsa

Tjah, olen viimastel päevadel tahes-tahtmata tähele pannud, et väljas on miski taas jäädavalt muutunud. Suvi on otsa saamas. Päev-päevalt aina vihmutab ja hommiktunnil kena ning päkselisena paistnud ilm võib juba paari tunni möödudes olla otse imestamapanevalt teiseilmeliseks muutunud.
Lämbe dzunglisoojuse aeg on samuti läbi, hommikul üheksa aegu tööle kõndides poeb niiske rõskus otsemaid naha vahele, paneb õlgu võdistama, sunnib kärmemale käigule. Vahtratele on ilmunud esimesed kollasd lehed ja rohi on taas kuivanud kõrtest pruunjastähniline ja... kuidagi kulunudilmeline. Piibelehtede läbi suve rohetanud varred on korraga longu vajunud ja määnduvad lausa silmaga nähtavalt. Lilled lõpetavad vaikselt teineteise järel õitsemist, ehkki nii mõnigi võilill ning metsmaasikas on otsustanud veel otse enesetapjaliku mõnuga asuda vastu sügist teisele õitsenguringile.
Mõnel päeval, kui eriti raevukalt sajab, ei lähe õues enam ka õieti suviselt valgeks, vaid jääb nukrailmeliselt halliks, mis tubades kummitab, aina haigutama sunnib, meeleolutust tekitab ning sunnib ikka ja uueśti mõtlema- siin sa nüüd oled, taas omamoodi vangistuses keset seda melanhoolsevõitu hilissuve, ning ees ei terenda muud kui aina rutiinsed argitoimetused, pikk, pime ja porine sügisaeg, külm ja üksildane talv... enne kui taas uut lootust silksuva kevade näol oodata on.

Ja tervist see hilissuvine virr-varrilikult muutlik olemine ka ei soodusta. Oleme mõlemad tirtsuga stabiilselt tõbised, ei lähe meil hoolimata ravist ja vaikselt kodus püsimisest paremaks ega halvemaks. Hommikuti on ikka rinnus valus ja kurk kibe, oleme ära tarvitanud juba poole oma talveks mõeldud ravimtaimede tagavarast, ja enam pole ka metsast uusi võtta ... Meie päevi sisustavad aina uued teeringid, meepurgid, kurgupastillid, köhasiirupid ja taskurättide virnad. Laatsaret ja köhakoor, aga mitte ilus hilissuvi.
Ja ülehomme ongi juba 1. september ...

Neljapäev, 26. august 2010

midagi line-tantsulist

Ma kohe pean selle bloggi ka üles riputama kui kodulinnas nii kenaste line-tantsitakse:

Kolmapäev, 25. august 2010

MuhuLine

Ära seal toredal saarel igal juhul käidud sai, ehkki alul tundus, et kõikmõeldavad jõud on minu vastu. See viimane tunne on mul muide juba mitmeid nädalaid hinge uuristanud- et ju vist pole praegu kohe üldse minu aeg, asjad kisuvad kuidagi kiiva ja tuju pole suurem asi, kuigi ma väga püüan mitte norutada ja line-tants on kaheldamatult minu parim ravim igasugu pahade tujude vastu.
Sõnaga- tirts jäi enne Muhusse minekut haigeks. Ja mitte niisma natuke tõbiseks, vaid kohe korralikult ja pikalt haigeks. Tuli nohu, köha, 38 piiril kõikuv palavik ja kõrvavalu. Töölt ma kohe peale puhkust pikalt ära jääda kuidagi ei saanud, nii jätsin lapse pooleks päevaks omapäi koju, kuigi endal süda valutas ta pärast (harjutamise mõttes jällegi hea- koolilapsena peab ta siiski harjuma üksi kodus olema) ja käisin lõuna paiku teda vaatamas, tohterdamas ja nii kogu eelneva nädala. Kolmapäeva õhtuks oli selge, et kaasatulijat tirtsust sedapuhku pole. Et aga endal ammu laager makstud nii enda kui lapse eest, tahtsin ise kindlasti minna. Õnneks leidus häid sõpru, kes mu pooltõbise lapsukese enda juurde võtsid. Ja mina sain loa minna.
Oh imet, reede hommikul kui tarvis end reisile asutada, oli minulgi kurk kibe. Kohe väga tõsiselt. Muidugi polnud reedesel riigipühal ka ükski apteek lahti, kuigi kappasin pool linna läbi. Tuli siis koduste vahenditega ennastki tohterdama hakata. Ostsin taruvaiguga mett, koletul hulgal kurgupastille, 250 g viina ja paki Mynthoneid, mille kohe sama alkoholi sisse ää uputasin. (No küll see Mynthoni-viin on üks rõveda maitsega kurgurohi, aga see-eest õnneks tõhus!- laupäeva õhtuks olin kurguvalust sama hästi kui lahti).
Niiviisi varustatault läkski reede õhtupoolikul lahti minu sõit Muhu poole.
Ilma suuremate viperusteta olin kella üheksaks õhtul Liival, Muhu koolimajas platsis. Ülejäänud laagrilised olid juba mitu tundi varem laekunud, õhtust söönud, pesad valmis seadnud ja tantsisid kooliõuel ennastunustavalt. Mulle pisteti sööklast pihku kausike ülejäänud koogiga, tegin kiire tee ja liitusin hoolimata pimenevast ja jahedast augustiööst teistega. Õppisime esimsel õhtul ära 3 uut tantsu ning muidugi vihtusime tantsida palju vanu tuttavaid. Kokku ikka südaööni välja.
Järgmine päev algas tujutõstva hommikvõimlemisega juba 8.30 ja laupäev oligi mõeldud eeskätt saarega tutvumiseks. Enne iseseisvat kondamist rääkis mile ka Muhu kooli direktriss proua Senta üht-teist oma kodusaarest. Kõige enam jäi meelde see, et muhulased on üks kangesti rahaahne rahvas ja tahavad iga teise asja eest küsida 250 krooni. See saigi meie tuuritamise juures põhinaljaks- kui millegi hind ei selgunud või oli kahtlane, siis maksis ta kaheldamatult 250 kr!
Siis aga suundusimegi oma tantsuliste lõbusa seltskonnaga Muhut avastama.
Esimene peatuspunkt oli Pädaste mõis. Oi-oi, minul on selle mõisaga romantilisi mälestusi kohe kuhjade viisi, siia on alati nii imeline tagasi tulla. Muidugi on mõis nüüd palju ilusam ja uhkem kui see oli 12 aasta eest, mil minu suur armastuse suvi siin sai veedetud, aga siiski. Koolis oli pr Senta hoiatanud, et ega Pädastesse niisama sisse ei pääsegi- tõkkepuu on ees, turvamees valvab ja küsib lihtsalt õuel luusimise eest 50 kr, milles pidavat sisalduma 45 kr tass kohvi ja 5 krooni on maapinna kulutamise tasu! Eh, nii peaaegu oligi- tõkkepuu ees, putkake kõrval, aga kedagi sees ei paistnud ja kui kellanuppu vajutasime, kerkis puu kenasti eest ära. Raha aga ei tahtnud me käest keegi. Mis oligi tore, tegime tiiru hoovi peal ja vaatasin, et mõisa tagaossa on ehitatud imeilus suur lehtla, mida ennevanasti siin küll polnud. Aga mõisa välistrepp on endiselt viltu, nostalgitsesin veidi ja juba siirdusime edasi.
Vaatasime väiksemate külade kõrval üle ka Üügu panga, leidsime üles sealsed varisemisohtlikud koopad, paljud tegid pilti ja siis tulime lõuna paiku tagasi Liivale.
Kus sattusime Kalakohvikusse! Hmm, tõeliselt võrratu koht!!! Kui keegi peaks kunagi Muhusse sattuma tühja kõhuga, siis palun minge kindlasti just sinna Kalakohvikusse, see asub täpselt suure maantee ääres, Kuivastu poolt tulles jääb see vasakut kätt, säärane hele pisem elumaja. Te ei kahetse, eriti kui hindate lihtsust ja toredat teenindust. No minu meelest oli see viimase peal- hubane väike kohake, tuba on natuke retrohõnguline- kaltsuvaibad, erinevas suuuses lauad, minidiivanid... Vanaaegne elutuba ühesõnaga. Ja road- needki on fantastilised, kõik sisaldavad vähemal või rohkemal määral kala, kuid on väga-väga maitsvad. Mina sõin nt 89 kr eest tursa-kukeseene rooga, mis viis keele alla! Neil olla peamiselt kohalik tooraine, ei mingit välismaist marketikaupa, kõik kohalikelt sisse ostetud, mahedalt kasvatatud. Nüüd eriti hea asi -ostsin ka teed, menüüs oli kirjas, et see maksab 10 kr - ja arvake ära - Mulle toodi piparmünditee- seda oli presskannutäis, see oli ehtsatest ürtidest ning sinna kõrvale serveeriti suur tassitäis mett! Olin vaata et tummaks löödud! Koha oomanik, keegi tore Kristjani nimeline pikajuukseline noormees oli ise letis, käis meiega vahepeal juttugi vestmas. No nii positiivne elamus, et laadis koge päevaks.

Järgmine peatuspaik oli meil Jaanalinnufarm. Sinna jõudes oli mul muidugi tuline kahju, et tirtsu kaasas polnud, tal oleks seal kindlasti palju uudistamist olnud. Lisaks neljale suurele jaanalinnule oli seal ka käputäis nende tibusid, kes nägid välja nagu siilid ning veel elasid farmis nandud, emud ja kängurud. Ka ponidele sai pai teha. Ja näha ka tillukest, nii u 9- kuust kängurupoega, kelle emal oli peaaegu kohe peale poja sündi piim otsa saanud, nii et farmirahvas võttis imepisikese loomakese enda hoolde ja nüüd elabki ta ühes riidest kotis ja on külalistele parajaks atraktsiooniks, kui ta oma pruunide nööpsilmadega üle kirju koti serva ilma uudistab, pikk saba nagu voolik seljalt üle kotiääre tolknemas.
Vaatasime kiirelt üle ka Koguva küla, mis oli mõnusalt arhailine, aga siis tuli juba tagsi oma ajutisse "koju" suunduda ja oligi aeg õhtuseks worshopiks, kus sedakora õpiti ära suisa 5 uut tantsu. Misjärel muidugi läks üritus taas sujuvalt üle vabatantsimiskes, mis laupäeval kestis umbes-täpselt sama kaua kui eilnegi selle vahega, et olime targu sees, sest kogu päeva oli sadanud hoogsat hoovihma ja ega seal õueparketil polnud ka just väga mugav tantsida. Sees oli muidugi tohutult libe, nii et mina loobusingi lõpuks oma mugavatest kauboikingadest ja tantsisin üldse sokkide väel. Igal juhul oli meeleolukas.
Pühapäeval hommikusöögilauas hirmutati meid juttudega 6 km pikkusest praamijärjekorrast ning kuna olin end tagasisõiduks ühe tuttava auto peale kaubelnud, tahtiski too kohe peale hommikusööki minema põrutada. Nii oligi, viimane tants jäi mul õppimata, aga elame üle.
Jõudsime sadamasse, polnud seal mingisugustki järjekorda, otse mürtsti praamile ja minema.
Kell pool kolm päeval olin kodusaarel tagasi, nii uskumatu kui see ka polnud. Lapsuke oli elus ja tervem ja muidugi tohutult rõõmus mu varase naasmise üle.
Aitäh Muhu ja aitäh toredad kaastantsijad, hoolimata mu halbadest aegadest toimus vähemalt ka midagi tõeliselt toredat vahepeal!!

Teisipäev, 17. august 2010

Lõikuskuu sekeldusi

Hehee, ühesõnaga oli minul keset läinud laupäeva suurepärane mõte minna metsa seenile. Ilm oli küll parajalt pilvealune, aga see-eest mõnusalt niiske, mis pidanuks minu mõtlust mööda igati sobilik olema seentele, kes oma ninakesed seetõttu eriti agaralt maa seest välja peaksivad pistama. Tegingi kiire külavahe- ja metsateede ralli, mis nii mind kui ratast enneolematult tugevasti raputas, sest oskasin marsruuti põnevuse huvides veidike varieerides valida just need kõige üleküntuimad ja/või mahajäetumad rajad.
Niisiis tunnise rappumise järel olin hingeldava ja pisut väsinuna seenemetsas kohal. Kukeseeni oli. Palju. Väga palju. Lausa hullumiseni. Esimese tunni jooksul oli mul kaasavõetud kott nii täis, et arvasin- tänaseks aitab, nädala norm on nüüd taas ette korjatud. Hakkasin aga uljalt tagasi sammuma. Paarikümne meetri peal avastasin, et pole nigu tuttav koht. Käänasin end ümber- ikka sama seis. Kuused-kased kõik oleks nagu õiged, aga rohi nende vahel tavalisest pikem, teistsugusem, võsa vale koha peal, ei leia õiget paika kätte, kust välja minna. Käinud veel paar tiiru sihitult edasi-tagasi, hakkasin taipama, et olen vist natuke metsa ära eksinud!
Ei mingit paanikat, palun, mitte mingit paanikat, kordasin mõttes enesele. Püüdsin meeleheitlikult meenutada, millised need kohad välja nägid, kustkaudu olin metsa tulnud, mis puud ja mis suunas kasvasid, kas oli sissetallatud radasid või mitte. Tundsin end korraga väga-väga abituna. Ei julgenud väga ringi ka rabistada, sest olin ju kuulnud legende sellest, et metsaeksinud kipuvad ringiratast tatsama ega tea viimaks enam isegi, mis suunas minema peaks. Kuidagi jõudsin äratundmisele, et peale kitsukest kuuskederiba peaks tulema lehtmetsavõpsik, kus sees lookleb 2 rada, mida mööda metsast välja saab. Kuuseriba oli olemas, aga tundus kuidagi seletamatult võõras ja sellest kahel pool oli täpselt samailmeline lehtpuuvõsa. Kuidagipidi suutin ma suunda siiski õigena hoida, et teada, kuhu suunas jääb metsatee minu rattaga ja mis suunas suurem külavahetee. Pooletunnise ekslemise järel olin sunnitud endale tunnistama, paanika on siiski platsis, nutuvõru vireleb ümber suu ja hakkasin mõtlema, kelle poole oma murega pöörduda. Asjale lisas vürtsi seegi, et otse loomulikult polnud keset sügavat ürgmetsa mul praktiliselt mitte pügalatki levi. Kõndisin siis, telefon pea kohal levipiisku püüdmas, vaarikavarte vahel ning ronisin ühe kõrgema kännu otsa. Seal õnnestus viimati kaks nõrka pulgakest levi saada ning kukkusin helistama. Esmalt lähimatele inimestele, kelle maad antud metsa läheduses asusid. Ei võetud toru või oldi hoopis levist väljas. Ei aidanud muud, kui pidin helistama kodukülla naabritele. Seal kallis naabrinaine organiseeris mulle 15 minutiga abiväe autoga järele, kes pidid hakkama minu kirjeldatud kohta saabudes autoga signaalitama.
Uuh, suur kergendus südames, hakkasin pisitasa taas ennast üle kontrollima- vahtisin puid ja otsisin tunnismärke, mida olin metsa tulles meelde jätnud- paremale poole viltu kasvavad puudesalud, siis kahest kuivanud kasest moodustuv värav, poolik pliitsikujuline lepatüügas... Ja ena imet, seal nad teineteise järel olidki. Vaid paar meetrit kohast, kus just pisarsilmi paanitsedes olin kännul balansseerinud! Olin paika lihtsalt teiselt poolt vaadanud ega seda tuttavat paika sestap ära tundnud.
Ega olnudki muud kui metsast välja saades teha vabandav kõne asjatu tülitamise j paanika pärast. Selgus, et abivägi on juba minu juhatatud metsateel ning saabusidki peagi mulle vastu. Pakkusin vaevatasuks poolt oma seenesaagist, aga sellest keelduti viisakalt, naabrinna ütles, et neil endalgi seeneuputus ja autojuht arvas, et ju ta läheb parem ise seenele. Olin igal juhul neile südamest tänulik, et kergema vaevaga koju pääsesin.
Sama päeva õhtul oli Jääääre kontsert. Mõnus, heljuv, tore, palju tuttavaid inimesi kontserdiplatsil ja veel enam õhus hõljuvaid tuttavaid laule. Tundus, et saarerahvale Jääääre esimene siinne kontsert igatahes väga meeldis, sest mehi ei tahetud lavalt kuidagi ära lasta ning lisalugusid tuli tervelt kolm. Seega sai see sume augustiöö igati iluliselt sisustatud.

Esmaspäeval tööle tulles avastasin, et eelseisvaks nädalavahetuseks on mulle tegevust kaugelt rohkem kui neid ette võtta ja ära teha suudan- korraga terendab sel pikal nädalavahetusel ees 4 eripalgelist ja eri geograafilises punktis toimuvat üritust. Neist ühe ütlesin kohe ära (Narva-reis), ka teise pean ilmselge suure kahjatsusega käest laskma (VD vabatantsimine, kuigi mul on sellest nii piiritult kahju, aga ajad ei klapi kohe kuidagipidi, kuigi olen seda minekut sada korda kaalunud ja oma graafikutega sobitada püüdnud... :((( ), MuhuLine`le olen minemas kui raudnael ja oleks megalahe, kui jõuaksin pühapäeva hommikul otse Muhust veel ka Roostale, kus on loodusgiididega järjekordne kokkusaamine ja mingite huvitavate kividega tutvumine...
Ei tea, ei tea, pool suve olen niisama molutanud ja tegelenud aktiivselt suuremat sorti eimillegagi ja unistanud vaid, et saaks tantsida, saaks loodusgiidiega kokku, tahaks reisida... ja siis nad tulevad, kõik ühe ropsuga ja nagu kiuste, ikka kõik täpselt üheaegselt.
Elu on ikka vahel väga ebaõiglane, kas pole?!

Kolmapäev, 11. august 2010

Augusti esimene veerandik...

... on taas imekiirelt mööda libisenud. Olen tagasi tööl ja rutiin kipub ründama juba esimese pooleteise nädala järel. Aga ma ei kurda, meeleolu on üleval püsinud ja seda tänu aktiivsele endaga tegelemisele. Olen nüüdseks 10 päeva jutti iga päev kas võimelnud, tantsinud ja /või rattaga sõitnud ja see teb enesetunde märksa reipamaks. Olen käinud metsas ravimtaimi korjamas ja seegi osutus loodetust edukamaks. Tahtsin saada vaid vesimünti ja kortslehte, aga sain lisaks veel ka naistepuna ja natuke kueseeni! Olin piiritult rahul ja mets laadis mind samuti tohutult. Tuleb välja, et iseendal on vaja avatud meeltega ringi käia ning elamused ei lase end kaugelt otsida.
Loen ka tarku ja huvitavaid raamatuid nagu "Tervendav kodu"(olen sealt palju häid näpunäiteid saanud ja kohe ka praktikas rakendanud). Ja siis Vigala Sassi Wäeraamatust püüan end aegapidi läbi pureda, kuigi tekst on sel kohati äraütlmata raske, segane ja (minu jaoks) kauge. Olen siiski kannatlik ja püüan veel. Loen veel "Hingamise jõudu" , mida sirvin tervendava koduga paalleelselt, seegi annab sisemist rahu palju juurde.

Kui senine august on möödunud valdavalt koduseinte vahel(mis on endiselt värvimata :((( ) või siis vähemalt trajektooril töö-pood kodu, siis lõikuskuu teine pool paistab esiti pisut rõõmsamates toonides- tahan minna sel nädalavahetusel oma kõigi aegade ühe suurima lemmikbändi Jääääre kontserdile, mis väisab eeloleval laupäeval justnimelt mu enda kodusaart ning järgmine nädal on taas lõpuks üdini line-tantsuline. VD vabatantsimine ja sellega peaaegu paralleelselt MuhuLine 2010. Ootused ja lootused on suured. Tahan sellest võibolla minu selle suve viimasest üritusest igatahes maksimumi võtta.

Teisipäev, 3. august 2010

Need viimased puhkusenädalad ...

... lendasid tõesti käest kui imeväel.
Tundub, et mu elu hakkab taas viimaks tasapisi ülesmäge minema...
24. ja 25. juulil olid mul külas mu tantsutreener ning tema kaks sõbrannat. Kõik ratastega varustatud, nii et ei muud kui saart avastama ja seda ka hoolimata aina ähvardavast vihmapilvest. Saime esimese päeva pika marsruudi Suuremõisa- Huitberg- Saxby- Hullo kenasti poole päevaga tehtud ning padutama hakkas alles vahetult enne meie Hullo jõudmist. Õhtul oli meeleolukas Aliase mängimine ja väike kõrtsiskäik, aga kuna seal oma muusikat peale panna ei saanud, tulime tunnise istumise järel tagasi koju, sest eks see matkapäev ikka väsitas parajalt ära ka.
Pühapäev võttis meid vastu taas sillerdava päikesega ning hommikul paar tantsukest meelde tuletatud, tegime taas saaretiiru. Sedakorda sai ära käidud allikatel ja kiriku juures ning sealt pisukese pausi järel edasi suundutud Borrby randa ning kõige viimaks veel Hullo lahe äärde piknikule... Siis juba oligi pühapäeva pealelõuna käes ning külalistel aeg soojade tänamiste saatel oma teed minna.

Jõudis kätte minu viimane puhkusenädal, mil polnud üldse hoo ega hoobi vahet. Nädala algul sai viimaks ka värvipott ja pintsel välja otsitud ning uksed ära värvitud.
Kesknädalal käisin oma emapoolsetel maadel väikesel ringkäigul. Sain oma vanaemale, tema vanematele ning vennale hauale küünla viia ja ühiste jõududega korrastasime ka kogu perekonna hauaplatsi natuke. Õhtul tulime eelmisel suvel ärapõlenud majavaremele. Sellest pole mitte midagi praktiliselt järel, ainult vundament ja üks pisike osake palkseina, mis imelikul kombel tulest täiesti puutumata jäi. Juba on taimestik varemetele peale kasvanud, justkui oleks õnnetusest juba aastakümneid möödas, kuigi tragöödia juhtus vaid napi aasta eest. Imelik ja väga kurb oli seal hoovi peal ringi käia, nii suur harjumus on sees, et seal peaks olema too vana ja väsinud maja ja äkki- vaid tühi plats, ainult vana raudahi turritab keset varet ning meenutab kunagist majasüdant... Võõrastav pilt, sellega ei harju vist iialgi. Kunagiste magamistubade akende all õitsesid veel ühed valged lilled, mõtlesin, et tõmban nende ümbert suuremaid vereurmarohu puhmad välja, siis on lilledel valgem kasvada, aga käsi ei tõusnud sedagi toimingut enam tegema. Milleks, kelle jaoks, pole maja, pole elanikke... Õudne, kurb ja üksildane...

Järgmisel päeval tulin ilmse kergendustundega saarele tagasi, ikkagi on siin mingi enam-vähemgi oma ja kindel koht, kus olla, kus end rahulikult tunda, kus on hea ja turvaline. Pärast nii õõvastavat pilti oli eriline tunne tagasi oma pesas olla.
Reedel kuulasin saare ajalugu puudutavaid loenguid ja korrastasin taas veidi elamist, külaliste puhuks. Õhtul, peale simmanit, peaaegu öö hakul sain viimaks ometi oma oodatud, unistatud telefonikõne temalt, keda kõige-kõige rohkem olen igatsenud, kogu selle palava juuli... Ja nüüd lõpuks, peale pikki päevi lootusetust, kahtlusi, hirme, pahameelt ja meeleolutust on ta jälle siin, minu armas A! Ta tuli korraks läbi, vähemalt nägin teda, sain korrakski teda kallistada.
Järgmisel päeval taas külalised, kes sedakorda lasid ennast küll äraütlemata kaua oodata. Olid teised säärased temperamentsed ega saanud esiotsa omavahel kuidagi lävima, aga no kui õhtu hakul viimaks said, ei lahutanud neid ka enam miski. Sedaviisi sai taas laupäevaõhtu toreda saareekskursiooniga sisustatud, hiljem väikese grilliõhtuga, mis oli täpselt parajalt meeleolukas.

Pühapäeval võtsin osa ajaloolisest esimesest saare üldkogust, kus arutati muuhulgas ka paljukeerutatud tuulepargi asja ja rahvas sai hääletada: 2 poolt ja 158 vastu. Ma ei saa aru, kas siin üldse on enam midagi arutada...
Siis metsa seeneretkele. Heh, ja kui teejuht A (loe: seenevõrgutaja) kaasas on, siis kõik metsad lihtsalt kolletavad ja kubisevad kukeseentest, mida alles nädala eest kusagilt mitte ainsamat ei paistnud. Saime kogu kambaga ma arvan... hmm, no ikka kilode viisi kukekaid, saab kohe pannile panna ja tagavarakski külmikusse piisavalt. Uitasimegi praktiliselt kogu päeva metsi mööda ja mina olin lihtsalt nii lõpmata õnnelik, et saan olla käsikäes koos, tunda, haista ja puutuda teda, keda olen nii meeletumalt igatsenud ja kõik mured haihtusid hetkega olematusse ning energialaeng oli tohutu sest vähesestki koosoldud ajast.
Nüüd on mul jälle usk, kindlus, elusäde ja lootus, pidada vastu need ootamise päevad. Nüüd saan jälle õnnelikum paista ja seda sisimaski olla.
Ja siit ka minu praeguse seisundi õnnelugu (eks see ise teab, kelle poole see teele läheb!):