Kaks nädalat karantiini saab kohe mööda ja vähemalt teist samapalju seisab veel ees. Ilmselt rohkem. Olukord on muutunud tõsisemaks, meetmed karmimaks. Isegi koroonanaljad, mida viimati alles pühapäeval ise ühes suletud FB grupis tegin ja millele reageerijaid oli lausa rekordiliselt, ei aja enam naerma.
Mida siis selle paari viimase nädalaga täheldanud olen? Eriti suuri muutusi ega ümberkorraldusi mina väheseltsiva inimesena tegema pole pidanud. Pole endiselt kihku kuhugi kambakesi kuuluma minna. Püsin kenasti koduseinte vahel ja teen suuresti tavapäraseid tegevusi. Suurt piigat tuleb ses osas veidi tagasi hoida ( mitte et ta kampades liiguks, vaid tema värske õhu tiirud on vahel ikka väga pikad ja hakkan tahes- tahtmata kahtlustama, kus ja mis... kanaema ja muretseja, nagu ma olen). Muidu aga läheb aeg toimetades üsna kiiresti. On lausa hämmastav, kui sageli tuleb kodus koristada, süüa teha ja eriti NÕUSID PESTA, kui kõik kodakondsed pidevalt kodus on! Tunnen end vahepeal nagu pesurobot...
Siiski on paljutki minu ümber ka muutunud:
1) Meie väikelinn on tavapärasest veelgi vaiksem. Täna kella kolme paiku Kastani elurajoonis liikudes jäin suisa keset tänavat seisma ja kuulatasin- tõesti- ei kesklinna ega Tamme geto poolt ei kostnud tükk aega ainsatki heli.
2) Inimesed liiguvad tavapärasest rohkem ringi jalgsi. Nii palju kui mina oma igapäevastel värske õhu tiirudel näinud olem, liigutakse meie kandis õnneks enamasti paarikaupa, vahel ka perekonniti, suuremaid kooslusi mina näinud ei ole. Mis eriti naljakas- kui lähed oma arust mõnda kõrvalisse kohta jalutama, kohtad seal palju rohkem teisi inimesi, kui nt kesklinnas!
3) Politseid on see eest tänavatel patrullimas näha üsna sageli. Tavaliselt on minu ja väikse tirtsu liikumisaeg u tund aega iga päev, kellaaeg ja liikumismarsruut varieeruvad, aga iga kord oleme näinud politseiautot selle aja sees meist mööda sõitmas 2-3 korda.
4) Olles nüüd igapäevaselt väga palju koos oma järeltulija(te)ga, tekib ootamatuid äratundmishetki nii ühes kui teises suunas. Teen väikese piigaga iga päev natuke mõnd toredat värvimistööd või eelkooli töölehte ja märkan, kui nutikas, vastupidav ja andekas ta mul on! (Ja kui kangekaelne ja lärmakas, kui tal on igav või oma tahtmist ei saa!). Samuti imtlen poolsalaja oma suurt piigat, kes igapäevase suure sõpradega suhtlejana suudab end tõsiselt tagasi hoida ja on kummalgi nädalal kohtunud ainult ühe v kahe inimesega ning õhtuti tõesti püsibki vaguralt kodus!
5) Lisaks poemüüjatele olen nüüd oma silmaga ära näinud ka tänavatel ja poodides maske kandvad (tava)inimesed. See vaatepilt on ikka väga veider, tahab harjumist ja tekitab sisimas küsimusi, kas see kõik ikka toimub päriselt?
6)Aeg- ajalt satun sotsiaalmeedias pildigaleriidele, kus mingil kellaajal on keegi käinud kaameraga mööda kodulinna ja pildistanud populaarsemaid parkimis-, kogunemis- ja muid ühiskondliku elu keskpunkte, mis nüüd on ka soojal ja kutsuval pühapäeva keskpäeval sulnilt auto- ja inimtühjad. Või ehk hoopis ulmeliselt tühjad? Tahes-tahtmata tulevad meelde kaadrid fotogaleriidest, kus on pildistatud imelisi kohti üle kogu maailma, mis on erinevatel mandritel ja aegadel mingil teadmata põhjusel inimeste poolt päevapealt maha jäetud. Nüüd neid reaalselt alles mõne nädala eest nii elus olnud kohti, eriti näiteks koolihoove ja laste mänguväljakuid omaenda kodulinnas tühjadena ja keelavate siltidega märgistatutena silmitsedes hakkab sisimas natuke õudne.
7) Teisest küljest hingan ma siiski veidi kergemalt, sest viimaks ometi on ka loodusel võimalus end sirutada ja mitte olla pidevalt üle koormatud tarbimise, heitgaaside, müra ja kiirusega. See on tegelikult see koht, kus ma tõesti loodan, et ehk inimkond hakkab natukene laiemat pilti nägema ja mõistma, et elada saab ka teisiti- meiega ei juhtu mitte midagi hullu, kui püsime vaid oma kodumaa ja – riigi piirides ja seda isegi siis, kui baarid, spordiklubid ja riidepoed on mõnda aega suletud. Et jalgsi või jalgrattal liikuda on sootuks mõnusm ja tevislikum kui iga kord kakssada meetrit poeni autoga kärutada. Ma tõesti loodan, et nad saavad sellest paremini aru.
8) Mõistan loomulikult, et pole midagi parata ja kõiksugused tähtsad ja/või toredad asjad tuleb samuti ära jätta või edasi lükata. Niisiis lükkuvad teadmatusse kaugusesse nii minu Haapsalu hambaarsti aeg, mis oleks pidanud olema järgmisel nädalal kui ka Tallinna juureraviarsti vastuvõtt aprillis, mida olen oodanud detsmebrikuust alates. Samuti on edasi lükatud nii meie pisipiiga esimene väike juubel, milleks olime mitu nädalat ette plaaneerinud koha, aja, üllatuskülalise(d). Ning edasiste korraldusteni on "külmutatud" ka meie traditsiooniline aprillikuine line-tantsu maraton oma rekordilise 120 tantsuga. Küll me kunagi needki ära tantsime. Suvel ja vabas õhus ongi ehk kaua oodatud kaunikene mõnusam.
9) Raamatukogud ja Vormsi on lukus. Nuuks....
