Reede, 27. märts 2020

Natuke nagu ulmefilm...


Küll sel aastal tuleb see kevad ikka teisiti! Ja ometi loodan ma, et kogu sellel kummastaval ja harjumist vajaval me ümber on mingi suurem ja hoomamatum kasu nii loodusele kui meile, inimestele.
Kaks nädalat karantiini saab kohe mööda ja vähemalt teist samapalju seisab veel ees. Ilmselt rohkem. Olukord on muutunud tõsisemaks, meetmed karmimaks. Isegi koroonanaljad, mida viimati alles pühapäeval ise ühes suletud FB grupis tegin ja millele reageerijaid oli lausa rekordiliselt, ei aja enam naerma.
Mida siis selle paari viimase nädalaga täheldanud olen? Eriti suuri muutusi ega ümberkorraldusi mina väheseltsiva inimesena tegema pole pidanud. Pole endiselt kihku kuhugi kambakesi kuuluma minna. Püsin kenasti koduseinte vahel ja teen suuresti tavapäraseid tegevusi. Suurt piigat tuleb ses osas veidi tagasi hoida ( mitte et ta kampades liiguks, vaid tema värske õhu tiirud on vahel ikka väga pikad ja hakkan tahes- tahtmata kahtlustama, kus ja mis... kanaema ja muretseja, nagu ma olen). Muidu aga läheb aeg toimetades üsna kiiresti. On lausa hämmastav, kui sageli tuleb kodus koristada, süüa teha ja eriti NÕUSID PESTA, kui kõik kodakondsed pidevalt kodus on! Tunnen end vahepeal nagu pesurobot...
Siiski on paljutki minu ümber ka muutunud:
1) Meie väikelinn on tavapärasest veelgi vaiksem. Täna kella kolme paiku Kastani elurajoonis liikudes jäin suisa keset tänavat seisma ja kuulatasin- tõesti- ei kesklinna ega Tamme geto poolt ei kostnud tükk aega ainsatki heli.
2) Inimesed liiguvad tavapärasest rohkem ringi jalgsi. Nii palju kui mina oma igapäevastel värske õhu tiirudel näinud olem, liigutakse meie kandis õnneks enamasti paarikaupa, vahel ka perekonniti, suuremaid kooslusi mina näinud ei ole. Mis eriti naljakas- kui lähed oma arust mõnda kõrvalisse kohta jalutama, kohtad seal palju rohkem teisi inimesi, kui nt kesklinnas!
3) Politseid on see eest tänavatel patrullimas näha üsna sageli. Tavaliselt on minu ja väikse tirtsu liikumisaeg u tund aega iga päev, kellaaeg ja liikumismarsruut varieeruvad, aga iga kord oleme näinud politseiautot selle aja sees meist mööda sõitmas 2-3 korda.
4) Olles nüüd igapäevaselt väga palju koos oma järeltulija(te)ga, tekib ootamatuid äratundmishetki nii ühes kui teises suunas. Teen väikese piigaga iga päev natuke mõnd toredat värvimistööd või eelkooli töölehte ja märkan, kui nutikas, vastupidav ja andekas ta mul on! (Ja kui kangekaelne ja lärmakas, kui tal on igav või oma tahtmist ei saa!). Samuti imtlen poolsalaja oma suurt piigat, kes igapäevase suure sõpradega suhtlejana suudab end tõsiselt tagasi hoida ja on kummalgi nädalal kohtunud ainult ühe v kahe inimesega ning õhtuti tõesti püsibki vaguralt kodus!
5) Lisaks poemüüjatele olen nüüd oma silmaga ära näinud ka tänavatel ja poodides maske kandvad (tava)inimesed. See vaatepilt on ikka väga veider, tahab harjumist ja tekitab sisimas küsimusi, kas see kõik ikka toimub päriselt?
6)Aeg- ajalt satun sotsiaalmeedias pildigaleriidele, kus mingil kellaajal on keegi käinud kaameraga mööda kodulinna ja pildistanud populaarsemaid parkimis-, kogunemis- ja muid ühiskondliku elu keskpunkte, mis nüüd on ka soojal ja kutsuval pühapäeva keskpäeval sulnilt auto- ja inimtühjad. Või ehk hoopis ulmeliselt tühjad? Tahes-tahtmata tulevad meelde kaadrid fotogaleriidest, kus on pildistatud imelisi kohti üle kogu maailma, mis on erinevatel mandritel ja aegadel mingil teadmata põhjusel inimeste poolt päevapealt maha jäetud. Nüüd neid reaalselt alles mõne nädala eest nii elus olnud kohti, eriti näiteks koolihoove ja laste mänguväljakuid omaenda kodulinnas tühjadena ja keelavate siltidega märgistatutena silmitsedes hakkab sisimas natuke õudne.
7) Teisest küljest hingan ma siiski veidi kergemalt, sest viimaks ometi on ka loodusel võimalus end sirutada ja mitte olla pidevalt üle koormatud tarbimise, heitgaaside, müra ja kiirusega. See on tegelikult see koht, kus ma tõesti loodan, et ehk inimkond hakkab natukene laiemat pilti nägema ja mõistma, et elada saab ka teisiti- meiega ei juhtu mitte midagi hullu, kui püsime vaid oma kodumaa ja – riigi piirides ja seda isegi siis, kui baarid, spordiklubid ja riidepoed on mõnda aega suletud. Et jalgsi või jalgrattal liikuda on sootuks mõnusm ja tevislikum kui iga kord kakssada meetrit poeni autoga kärutada. Ma tõesti loodan, et nad saavad sellest paremini aru.
8) Mõistan loomulikult, et pole midagi parata ja kõiksugused tähtsad ja/või toredad asjad tuleb samuti ära jätta või edasi lükata. Niisiis lükkuvad teadmatusse kaugusesse nii minu Haapsalu hambaarsti aeg, mis oleks pidanud olema järgmisel nädalal kui ka Tallinna juureraviarsti vastuvõtt aprillis, mida olen oodanud detsmebrikuust alates. Samuti on edasi lükatud nii meie pisipiiga esimene väike juubel, milleks olime mitu nädalat ette plaaneerinud koha, aja, üllatuskülalise(d). Ning edasiste korraldusteni on "külmutatud" ka meie traditsiooniline aprillikuine line-tantsu maraton oma rekordilise 120 tantsuga. Küll me kunagi needki ära tantsime. Suvel ja vabas õhus ongi ehk kaua oodatud kaunikene mõnusam.
9) Raamatukogud ja Vormsi on lukus. Nuuks....

Pühapäev, 15. märts 2020

Eriolukorrast. Introverdi vaatenurgast


Maailm on andnud meile võimaluse võtta korraks aeg maha, ringutada ja mõelda, kuhu oleme jõudnud ja mida teha edasi. On antud aeg olla rahulikult kodus, nautida toimetamist omaste keskel, arutleda ühiste väärtusete üle. On antud aeg puhata ülelüldisest rabelemisest ning tulla tagasi koduseinte vahele, kus muidu viibime ehk liiga vähe.
Need on mõtted, mis mul kogu seda kriisi ümber vahutamist vaadeldes pähe tulevad.
Introvert, nagu ma olen, ei tekita rahulikult kodus asjatamine minus erilist muret ning sisimas olen veendunud, et midagi väga hullu juhutumas ei ole, küllap laabub kõik peagi isevooluteed.
Paanikas ma ei ole, kuivaineid ega wc-paberit poest kokku ahnitsemas pole käinud, aga eile oli päris veider kohalikes suuremates poodides jalutada ning vaadata pooltühje hoidiste, purgisuppide ja külmutatud poolfabrikaatide riiuleid vaheldumisi täiesti tühjaks ostetud tulaettpaberi- ja kuivainete riiulitega. Siiski- nii igaks juhuks võtsin oma varudesse juurde ühe sojapiima, paar pakki spagette, küpsiseid, pähkleid ja kommi, paar kilo kartuleid ning suurema paki taskurätikuid. Kõik muud ostud olid nagu igal teisel tavalisel korral.
Ka minu kodune elu saab olema suures osas nagu ikka. Tööd saab esialgu edasi teha, lihtsalt mahud on veidike teised ja ettevalmistuse aeg nendeks samuti. Rõõmustan, et ei pea mõnda aega varahommikul ärkama, äratama, kiirustama ega roolis olema. Saan rahulikult edasi tegelda oma mitmete kirjutamisprojektidega ning lugeda mõnuga raamatuid.
Kurvastan veidi selle üle, et tantsima minna ei saa, aga õnneks on line- tants selline liikumisvorm, mida saab täitsa edukalt ka kodus üksi harrastada. Kavatsen igal juhul kord või paar nädalas teha tantsutrenne koduseinte vahel nüüd ainult iseenda rõõmuks. Sama lugu on ka joogaga.
Laste igavust tuleb kodus kuidagi peletada, aga küllap nendegagi hakkama saab. Mõned mõtted on juba olemas.
Nüüd peab aga jälle rohkem kokkama. Ses mõttes mulle see kooliaeg jällegi meeldib, et argipäevadel ei pea muretsema sooja lõuna pärast- lapsed söövad koolis ja lasteaias, ka ise saan tööl olles sooja toitu ning söögimuret on oluliselt vähem. Nüüd tuleb jälle nuputama hakata.
Raskeks läheb minu jaoks ilmselt alles siis, kui internet ja elekter peaks mingil põhjusel kaduma..... Ehkki ma ei näe hetkel erilist põhjust, miks midagi sellist peaks juhtuma.