Teisipäev, 19. juuli 2016

Halvastitõlgitud raamat(ud)


Tegelikult ei meeldi mulle üldse viriseda ega nuriseda ja eriti kurval meelel teen ma seda raamatute üle. Paraku, raamatu- ja lugemise sõber, nagu ma olen, ei saa aga ka virisemata jätta, kui tõlketekst niimoodi häirib, et oled sunnitud 18. leheküljel lugemise katkestama nentides, et halva sõnastuse ja kohmaka tõlke tõttu enam edasi ei saa...
Minul aga äsja just nii juhtus. Viimasel ajal olen hakanud enam krimikirjandust lugema, sest need lähevad üldjoontes kiiremini kui mõni sügavam põhjamaine autor, keda tegelikult enim armastan, kuid mida kodustest oludest ja tometustest tulenevalt hetkel nii palju nautida ei saa,kui tahaksin. Kui krimka on hea, võin selle paari päevaga läbi lugeda ja rahulolevalt nentida, et taas on väike seiklusmoment ja lugemiselamus käes.
Seekord aga jah, mul nii hästi ei läinud. Võtsin raamatukogust ühe uuema aja krimka, tutvusin sisukirjeldusega, mis tundus piisavalt põnev, ja et tegu oli ka tuntud kirjastuse ja- sarjaga, haarasin teose hoobilt kaasa. Kodus lugema asudes tabas mind aga pettumus- tegu on Patricia Highsmithi romaaniga "Hädavares" ( tõlkinud Maia Planhof, toimetanud Milvi Teesalu).
Et end paremini välja elada, toon mõned kohmakused mainitud teosest siinsamas ka välja- mis teised arvavad, kas on ilus ja ladus eesti keel või on oskamatu (otse)tõlge, mida üks keelest lugupidav inimene lugema ei peaks?
//...ta silmitses huvitult posterit, millel poolalasti naine näitas oma reit...// (lk 7)
// "Kui sa arvad, et ma Edwardi suhtes meelt muudan," alustas naine erutatult ja uhkelt, "siis sa eksid. Ma ei muuda seda kunagi."...// (lk 9)
//Peatee kollakas valguses kõndides vaatas ta end üle, otsides verd, ega näinud midagi, välja arvatud veri kätel. Ta nühkis kõndides käsi hajameelselt kokku...// (lk 10)
// "Sa võisid ju näha, et vihma sajab, loodan ma," märkis naine.// (lk 11)
//Ei, kuid hullumeelsus on raisata aega ja energiat, kui vähese intelligentsusega oleksid saanud algusest peale õige tee valida!" Walter hoidis end tagasi Clarale ütlemast, et naine raiskab rohkem energiat kui tema.// (lk 14)
//"Mul on väga kahju,"ütles Walter naisele.
"Miks, ma arvan, et ta on jumaldusväärne," vastas naine// (lk 17)
// "Mina elan luksuslikku elu, aga vaata sind!"
Ta vihkas koera, sest koer ei saanud Clara puhul midagi valesti ja tema midagi õigesti teha.// (lk 18)
Kusjuures tegelikult on tõlkija Maia Planhofi nimi mitmetest halbade tõlgete arvustutest kordi läbi käinud. Veider, et kirjastused sellest omi järeldusi ei tee. Eks ise sain ka targemaks, et peab tõesti hakkama tõlkijate nimesid vaatama, enne kui raamatu ostad või laenutad ja kui juba oled kuulnud, et üks või teine tõlgib halvasti, ei tasu seda enese ärritamiseks lugema/hankima hakatagi. Ainult ma ei saa aru, kus on siiski toimetajate töö, et neid ilmselgeid vildakusi tekstis ei märgatud, parandatud, neile tähelepanu ei juitud?
Ma tõesti muretsen meie uute põlvkondade hea eesti keele oskuse pärast. Annaks taevas, et need halvad tõlked meie raamaturiiulitelt ühel päeval ära koristatakse. Või mis oleks, kui kusagil hakataks avaldama nimekirju halvasti tõlgitud raamatutest, mida kindlasti üks endast lugupidav ja emakeelt väärtustav inimene avama ei peaks? Ka minu blogilugejad on teretulnud siinses kommentaariumis oma halbu kogemusi jagama. Teeme ühise nimekirja!
Ise teen siinsamas algust:
Highsmith, Patricia "Hädavares". Eesti Raamat 2014. Inglise keelest tõlkinud Maia Planhof.
Sebold, Alice. "MInu armsad luud": Pegasus, 2004. Inglise keelest tõlkinud Tiina-Mai Nõmmik
Üka lastraamat oli ka kunagi aastaid tagasi, mingi muinasjutu mugandus, aga seda ma enam nii täpselt ei mäleta. Mõtlesin tollal, et on lihtsalt üks kommertsväljaanne ja õnneks on lastel võimalik lugeda ka originaali ning sestap endale seda meelde ei jätnud.
Eks see nimekiri ole algselt mul nii lühike seetõttu, et olen oma lugemislaua suhtes üsna valiv ja teatud kirjastuste ( nagu nt Ersen ja Sinisukk) väljaandeid põhimõtteliselt ei puutu, sest raamatukogus töötatud aastate jooksul nägin neis isegi pealiskaudse tutvumise käigus nii palju trükivigu ja tõlkejubedusi, et tean juba ette, mida peab vältima. Odavatest, pehmekaanelistest "sopakatest" ( Sandra Brown, Barbara Cartland jt) tuleks samuti kauge kaarega mööda käia.
Seda enam oli ebameeldiv üllatus, et ka Eesti Raamatult ilmub siiski halbu tõlkeid...

Laupäev, 16. juuli 2016

Metsmaasikane


Jaaniõhtu Saxby rannas. Tuuletu, soe, ergavpunse loojanguga. Esimeste metsmaasikatega majaka all. Tumendavate rahnudega peegelsiledas vees. Rahu ja kutse ning meeli rahustav meditatsioon otse rannas, mis siidpehmelt hingele pai tegi. Jaanijärgne esimene rännak maasikametsades, mööda pooleldi kinnikasvanud metsasihte, veel natuke koledaid lageraieid, aga neid ma pigem ei meenuta. Väga-väga tugevad märgilised energiad ühes erilises kasetüvedega metsatukas. Ah, minu saar ja minu unelmad, mis järelejätmatult aina jälitavad ja ilma igasuguse ettehoiatuseta selja tagant täie hooga ründavad!
Teine tulemine juuli keskel. Veelgi võimsam, ent kammitsetum kui eelmine. See tuttavlik südasuvine soojus, keskpäevase päikese palav paitus, kuivanud üheksavägiste rootsud metsalagendikel, õitsvad-uimastavad hobumadarad ning angervaksad kõikjal, kuhu vaid pilk ulatub ning nina hingata jõuab. Ja uued ning vanad raiesmikud, jah, need on tõesti nüüd valminud metsmaasikatest tulvil.
Vanade pärnadega salapaigas on ka kukeseened omal kohal, oma iseäralikus nõiaringis ootel ja kutsuvad. Ainult täna metsa ja korja. Sinna mahaununenud siniste otstega käärid, eks seegi ole märk. Loodetavasti leiab need just see, kellel vaja.
Ning viimaks ometi- Borrby,taas minu lemmikrand minu lemmiksaarel. Kare-lõikav rannarohi, soolakalt lõhnavad mereiilingud, hunnitu nõmmeliivatee, mille hõng saabus sõõrmeisse veel enne kui rooli tagant jõudsin välja vupsata. See eriline rand, hele rannakarpide ja peene kiviklibuga tembitud liiv, kuhu varbaidpidi tundideks võib sisse kaevuda ning kogu maailma kiiruse ja hulluse unustada. Üksik randtiir, kes otse meie kõrval kaldaäärsest madalast veest häirimatult omale õhtuoodet püüdis. Lastetu luigepaar laisalt mööda loovimas.
Siis veel vanu armsaid radu, vaikelulisest pealelõunast õhtupoolikusse kalduv aeg ning lõhnad, värvid ja tunded, mis seoses sellega metsades muutuvad. Sügavamaks, hurmavamaks, müstilisemaks. Veel veidi maasikaid ja seeni. Tundsin end juba natuke röövellikult, sest tahtsin selle ainsa suvepäeva jooksul võtta oma kunagistelt kallimatelt metsadelt nii palju kui võimalik. Muidugi tänasin ma neid oma hinges kordi ja kordi, et nad on endiselt head ja helded mu vastu, et mu nii avasüli vastu võtavad. Nostalgia, tänulikkus ja igatsus olid minus läbisegi. Ja muidugi lõppematu rõõm olla taas veidike oma saarega koos. Oma unelmatega. Mälestuste, meenutuste, lootustega. Ja siiski elades just praeguses hetkes. Täiel rinnal.
Praegu, paar päeva hiljem neid ridu kirjutades ja kogu ilu meenutades tukusuvad aga mu kõlarites taas ühed vanad ja samuti täiesti ajatult unustmatud lemmikud Sügispoeedid.
Ime-imeline elu!