Esmaspäev, 21. mai 2018

Hõre maja


Tundub, et täiega õigus on neil, kes ütlevad, et inimene oma saatuse, katsumuste, karma õppetundide või ma ei tea mille eest ikka ei põgene küll....
Kunagi Vormsil elades olin ma hädas hiirte ja sipelgatega, kellega olin sunnitud aeg- ajalt ja oma tahte vastaselt eluaset jagama, aga kui ma naiivselt arvasin, et linna kolides olen sellest nuhtlusest prii... no siis mõtle veelkord. Sest uskuge mind, ma ei ole endiselt hommikuinimene. Ja see peab ikka väga hea põhjus olema, et ma vabatahtlikult kell 6 tööpäeva varahommikul asun magamise asemel blogipostitust kirjutama!!
Niisiis, tundub, et olen ebasoovitavate muiduüüriliste osas sattunud pigem vihma käest räästa alla või on olulised eluõppetunnid mingil moel jäänud ikka omandamata.
Linnamaja on ju ometi uuem ja eeskätt palju rohkem remonditud kui oli see, kus elasin saarel. Ometi on see uuem ja remonditum ka kordades hõredam. Ma mõtlen praegu, et seda maja ostes saime vist nelja kaitsva seina asemel endale ümber vaid mõttelised, sest N on siin elatud aja jooksul seina pannud nii uued tuuletõkke- kui soojustusplaadid ning lisaks ka nii sisemise kui välimise voodrilaua, uued aknad- uksed nagunii.
Ja ikkagi läheb igal kevadel minu jaoks üks hullumaja lahti, kui seinte seest hakkab igasugu putukalisi välja pugema! Hiidsääsed, sipelgad ja porikärbsed on siinjuures veel väga süütud olevused. (ja ma ei hakka praegu üldse põhjalikumalt rääkima talvedest, mil hiired vallutavad pööningu ja peavad seal oma igaöiseid jooksumaratone ning selle vahepeale ragistavad seinaplaatide või makroflexi või ma ei tea mille kallal, nii et lust kuulata, aga siis piisab peotäiest värvilistest graanulitest, et nad mõneks ajaks taltuksid...)
Jah, võibolla ma olen paranoiline ja teengi SÄÄSEST ELEVANDI, aga mina ei saa magada, kui magamistoas keegi seina sees krabistab. Ma tean juba eelnevatest kogemustest, et varem või hiljem ilmub sealt lagedale mõni jälk maipõrnikas või hiiglaslik rohutirts või jõletu karvane maamesilane... Otse minu magamistuppa, kus peaks olema turvaline ja õdus ja neli KAITSVAT seina ümber!

Laupäev, 19. mai 2018

Mõni positiivne hetk ka sellest kevadest


Üldiselt on selle aasta märksõnadeks olnud üks lõputu stressamine, kiirustamine, otsustamatuse meeleoludes visklemine, hullumise äärel olev närvitsemine ja üldse on mul tunne, et enam rohkem emotsionaalselt ja vaimselt kurnatud ning erinevate tervisemurede küüsis vaevlev ei saagi üks inimene olla, kui mina sel aastal. Ent siiski ei ole kogu elu õnneks veel üdini mustades toonides ja et muidu kipub ikka ju halb heast enam meelde jääma, kavatsen selle kirjutise teha POSITIIVSETEST asjadest sel kevadel. Kavatsen olla endale omaselt lakooniline ja kohati veidi irooniline.
* Olen suutnud 3 aastat titendust- väkelapsendust vastu pidada ( okei, see ajab mu vahepeal täiesti hulluks ja ma ei jõua enam ära oodata, mil see laps juba suuremaks saab ja jonni asemel mõistuse keele kasutusele võtab, aga ikkagi...)
* Käisin elu esimestel Eesti meistrivõistlustel line- tantsus ning naasin sealt medaliväärilise kohaga!
* Olen viimaks ometi ühendust võtnud inimestega, kes on nii ammu kadunud olnud ja kellest olen mõelnud, et tahaks teada, kas ja kus ja kuidas ta on. Nüüd on need esimesed tähtsad kontakti otsimise sammud tehtud ja mis selgub? Nad on täiesti olemas, suuresti sealsamas, kuhu nad minust jäid ja nuta või naera- paljudel neist läheb oluliselt halvemini kui minul!!:((
* Korjasin omale emadepäevaks ise lilli, sest keegi teine seda ei teinud ( ehkki ma ei pea ennast sisimas absoluutselt heaks ning kõige mustamatel päevadel isegi mitte üldse laste vääriliseks emaks, oli lihtsalt tagaaias sirguvaid nurmenukke nähes tunne, et vot peaks oma üldise kibestumise kiuste need iseenda rõõmustamiseks vaasi korjama)
* Minu suur tirts tegi mulle see-eest imearmsa emadepäeva kingituse, mis pani mu peaaegu pisarateni heldima ( ja siis ma mõtlen jälle, et võibolla pole see emaks olemine mul ikka niiväga kehvasti välja tulnud, kui üks teismeline preili on nii üdini ARMAS, HEA ja MÕISTLIK kui ainult minu omakasvatatud tütreke seda on ja ehk ka väiksemast pudinast saab praeguste keeruliste aegade kiuste ükskord sama tore, asjalik ja mõistusega inimene...)
* Olen kohe- kohe suutnud terve aasta auto roolis oma rohelise lehe taga sõita nii, et ei ise ega kaasakondsed pole kriimugi kannatada saanud, auto küll paar väikest kriipsu sai, kui esimesi kordi hoovi ees manööverdades suutsin tagumise nurga vastu aiavõrku suruda (ja no ma ei hakka rääkima, kui palju mu närvid on kannatada saanud kõigi nende hommikuste kiirustamiste, keeriste ja ummikute sees ( jah, uskuge või mitte, aga ka meie väikelinnas on u 7.55 hommikul reaalselt võimalik ummikus istuda...), aga üldiselt on ses osas isegi päris hästi hetkel. Ma vähemalt ei lähe enam endast välja palja mõtte peale sellest, et pean jälle rooli taha istuma.
* Veetsin üle pika aja ühe väga toreda emadepäeva eelse laupäeva koos oma emaga. Oli meeleolukas sõit Kes- Eestisse, ema juurte juurde. Nautisime ilusat ilma ja head toitu ning teineteise seltskonda, istutasime lilli, koristasime kalmistul, kolasime laadal, laulsime autos poplaulukestele valjusti ( ja valesti:)) kaasa ning unustasime pea kogu päevaks oma argimured ja heitlused. Aitäh emme, selle imelise päeva eest!
* Ja lõpuks- eks sellegi üle ole põhjust rõõmustada, et juba enam kui 2 nädalat on kevad olnud nii ilus, soe ja mahe, kui see ühes maikuus üldsegi võimalik on. Ja olen enda võimaluste piires seda püüdnud nautida ning praegust õunapuude õiterohkust nähes võiks neilt ju loota rikkalikku sügissaaki...