Teisipäev, 19. juuli 2016

Halvastitõlgitud raamat(ud)


Tegelikult ei meeldi mulle üldse viriseda ega nuriseda ja eriti kurval meelel teen ma seda raamatute üle. Paraku, raamatu- ja lugemise sõber, nagu ma olen, ei saa aga ka virisemata jätta, kui tõlketekst niimoodi häirib, et oled sunnitud 18. leheküljel lugemise katkestama nentides, et halva sõnastuse ja kohmaka tõlke tõttu enam edasi ei saa...
Minul aga äsja just nii juhtus. Viimasel ajal olen hakanud enam krimikirjandust lugema, sest need lähevad üldjoontes kiiremini kui mõni sügavam põhjamaine autor, keda tegelikult enim armastan, kuid mida kodustest oludest ja tometustest tulenevalt hetkel nii palju nautida ei saa,kui tahaksin. Kui krimka on hea, võin selle paari päevaga läbi lugeda ja rahulolevalt nentida, et taas on väike seiklusmoment ja lugemiselamus käes.
Seekord aga jah, mul nii hästi ei läinud. Võtsin raamatukogust ühe uuema aja krimka, tutvusin sisukirjeldusega, mis tundus piisavalt põnev, ja et tegu oli ka tuntud kirjastuse ja- sarjaga, haarasin teose hoobilt kaasa. Kodus lugema asudes tabas mind aga pettumus- tegu on Patricia Highsmithi romaaniga "Hädavares" ( tõlkinud Maia Planhof, toimetanud Milvi Teesalu).
Et end paremini välja elada, toon mõned kohmakused mainitud teosest siinsamas ka välja- mis teised arvavad, kas on ilus ja ladus eesti keel või on oskamatu (otse)tõlge, mida üks keelest lugupidav inimene lugema ei peaks?
//...ta silmitses huvitult posterit, millel poolalasti naine näitas oma reit...// (lk 7)
// "Kui sa arvad, et ma Edwardi suhtes meelt muudan," alustas naine erutatult ja uhkelt, "siis sa eksid. Ma ei muuda seda kunagi."...// (lk 9)
//Peatee kollakas valguses kõndides vaatas ta end üle, otsides verd, ega näinud midagi, välja arvatud veri kätel. Ta nühkis kõndides käsi hajameelselt kokku...// (lk 10)
// "Sa võisid ju näha, et vihma sajab, loodan ma," märkis naine.// (lk 11)
//Ei, kuid hullumeelsus on raisata aega ja energiat, kui vähese intelligentsusega oleksid saanud algusest peale õige tee valida!" Walter hoidis end tagasi Clarale ütlemast, et naine raiskab rohkem energiat kui tema.// (lk 14)
//"Mul on väga kahju,"ütles Walter naisele.
"Miks, ma arvan, et ta on jumaldusväärne," vastas naine// (lk 17)
// "Mina elan luksuslikku elu, aga vaata sind!"
Ta vihkas koera, sest koer ei saanud Clara puhul midagi valesti ja tema midagi õigesti teha.// (lk 18)
Kusjuures tegelikult on tõlkija Maia Planhofi nimi mitmetest halbade tõlgete arvustutest kordi läbi käinud. Veider, et kirjastused sellest omi järeldusi ei tee. Eks ise sain ka targemaks, et peab tõesti hakkama tõlkijate nimesid vaatama, enne kui raamatu ostad või laenutad ja kui juba oled kuulnud, et üks või teine tõlgib halvasti, ei tasu seda enese ärritamiseks lugema/hankima hakatagi. Ainult ma ei saa aru, kus on siiski toimetajate töö, et neid ilmselgeid vildakusi tekstis ei märgatud, parandatud, neile tähelepanu ei juitud?
Ma tõesti muretsen meie uute põlvkondade hea eesti keele oskuse pärast. Annaks taevas, et need halvad tõlked meie raamaturiiulitelt ühel päeval ära koristatakse. Või mis oleks, kui kusagil hakataks avaldama nimekirju halvasti tõlgitud raamatutest, mida kindlasti üks endast lugupidav ja emakeelt väärtustav inimene avama ei peaks? Ka minu blogilugejad on teretulnud siinses kommentaariumis oma halbu kogemusi jagama. Teeme ühise nimekirja!
Ise teen siinsamas algust:
Highsmith, Patricia "Hädavares". Eesti Raamat 2014. Inglise keelest tõlkinud Maia Planhof.
Sebold, Alice. "MInu armsad luud": Pegasus, 2004. Inglise keelest tõlkinud Tiina-Mai Nõmmik
Üka lastraamat oli ka kunagi aastaid tagasi, mingi muinasjutu mugandus, aga seda ma enam nii täpselt ei mäleta. Mõtlesin tollal, et on lihtsalt üks kommertsväljaanne ja õnneks on lastel võimalik lugeda ka originaali ning sestap endale seda meelde ei jätnud.
Eks see nimekiri ole algselt mul nii lühike seetõttu, et olen oma lugemislaua suhtes üsna valiv ja teatud kirjastuste ( nagu nt Ersen ja Sinisukk) väljaandeid põhimõtteliselt ei puutu, sest raamatukogus töötatud aastate jooksul nägin neis isegi pealiskaudse tutvumise käigus nii palju trükivigu ja tõlkejubedusi, et tean juba ette, mida peab vältima. Odavatest, pehmekaanelistest "sopakatest" ( Sandra Brown, Barbara Cartland jt) tuleks samuti kauge kaarega mööda käia.
Seda enam oli ebameeldiv üllatus, et ka Eesti Raamatult ilmub siiski halbu tõlkeid...

Laupäev, 16. juuli 2016

Metsmaasikane


Jaaniõhtu Saxby rannas. Tuuletu, soe, ergavpunse loojanguga. Esimeste metsmaasikatega majaka all. Tumendavate rahnudega peegelsiledas vees. Rahu ja kutse ning meeli rahustav meditatsioon otse rannas, mis siidpehmelt hingele pai tegi. Jaanijärgne esimene rännak maasikametsades, mööda pooleldi kinnikasvanud metsasihte, veel natuke koledaid lageraieid, aga neid ma pigem ei meenuta. Väga-väga tugevad märgilised energiad ühes erilises kasetüvedega metsatukas. Ah, minu saar ja minu unelmad, mis järelejätmatult aina jälitavad ja ilma igasuguse ettehoiatuseta selja tagant täie hooga ründavad!
Teine tulemine juuli keskel. Veelgi võimsam, ent kammitsetum kui eelmine. See tuttavlik südasuvine soojus, keskpäevase päikese palav paitus, kuivanud üheksavägiste rootsud metsalagendikel, õitsvad-uimastavad hobumadarad ning angervaksad kõikjal, kuhu vaid pilk ulatub ning nina hingata jõuab. Ja uued ning vanad raiesmikud, jah, need on tõesti nüüd valminud metsmaasikatest tulvil.
Vanade pärnadega salapaigas on ka kukeseened omal kohal, oma iseäralikus nõiaringis ootel ja kutsuvad. Ainult täna metsa ja korja. Sinna mahaununenud siniste otstega käärid, eks seegi ole märk. Loodetavasti leiab need just see, kellel vaja.
Ning viimaks ometi- Borrby,taas minu lemmikrand minu lemmiksaarel. Kare-lõikav rannarohi, soolakalt lõhnavad mereiilingud, hunnitu nõmmeliivatee, mille hõng saabus sõõrmeisse veel enne kui rooli tagant jõudsin välja vupsata. See eriline rand, hele rannakarpide ja peene kiviklibuga tembitud liiv, kuhu varbaidpidi tundideks võib sisse kaevuda ning kogu maailma kiiruse ja hulluse unustada. Üksik randtiir, kes otse meie kõrval kaldaäärsest madalast veest häirimatult omale õhtuoodet püüdis. Lastetu luigepaar laisalt mööda loovimas.
Siis veel vanu armsaid radu, vaikelulisest pealelõunast õhtupoolikusse kalduv aeg ning lõhnad, värvid ja tunded, mis seoses sellega metsades muutuvad. Sügavamaks, hurmavamaks, müstilisemaks. Veel veidi maasikaid ja seeni. Tundsin end juba natuke röövellikult, sest tahtsin selle ainsa suvepäeva jooksul võtta oma kunagistelt kallimatelt metsadelt nii palju kui võimalik. Muidugi tänasin ma neid oma hinges kordi ja kordi, et nad on endiselt head ja helded mu vastu, et mu nii avasüli vastu võtavad. Nostalgia, tänulikkus ja igatsus olid minus läbisegi. Ja muidugi lõppematu rõõm olla taas veidike oma saarega koos. Oma unelmatega. Mälestuste, meenutuste, lootustega. Ja siiski elades just praeguses hetkes. Täiel rinnal.
Praegu, paar päeva hiljem neid ridu kirjutades ja kogu ilu meenutades tukusuvad aga mu kõlarites taas ühed vanad ja samuti täiesti ajatult unustmatud lemmikud Sügispoeedid.
Ime-imeline elu!

Neljapäev, 30. juuni 2016

Meenutusi õpetajast

Mul on väga vedanud, sest surm pole seni mind kuigi sageli lähedalt puudutanud. Nüüd siis jälle. Saab aina selgemaks, et mida aeg edasi, seda paratamatum ja sagedasem see jäine hinguski olema saab, sest ühes minu endaga vananeb paratamatult ka minu tutvusringkond.
Sinu surmast kuuldes, armas kunagine õpetaja, tabasid mind kummalised mõtted ja tunded.. Mitte kurbus ega ahastus, sest selline sõnum ei jõu kunagi korraga kohale.
Segadus oli ehk esimene asi. Sinu nimi ja number telefonis. Viimane kõne tehtud 2. juunil ehk vaevu 3 nädalat enne, kui Sa teisele poole läksid. Sinu nimi mu Facebooki sõprade seas. Viimane sõnum saadetud märtsi lõpipäevil, sünnipäevaks. Mida nende kontaktidega teha,? Sa ei vasta enam kunagi telefonile ega ava oma Facebooki lehte, ometi ei tõuse käsi neid kontakte kustutama. Mõned inimesed on saatnud su ajajoonele kaastundeavaldusi, küünalde ja mustade lintidega ehitud pilte. Kummaline ja võõristav,, kes ja mil moel neid küll lugema peaks?
Järgmisena saabus kahetsus. Omaenese tegude, kuigi rohkem küll vist tegematajätmiste , aga eeskätt just mõtete pärast. Kuidas ma küll aru ei saanud, et sa olidki tõsiselt haige, et sul pidi olema selle kõrvalt hirmraske nii vapralt edasi olla, suhelda ja tegutseda. Ilmselt võitlesid sa kaua, ja distantsilt vaadates on selge, et jäid selles võitluses ajaga aina enam ja enam alla. Paraku ka aina enam ja enam üksi. Jah, paraku tundus paljudele lihtsam selg keerata, kui avasüli mõista. Kergem oli minemata jätta kui minna. Mugavam kritiseerida, kui sügavuti mõelda ja analüüsida. Ent kahetsus nagu ka kõik muu maine tühisus on praegu juba lootusetult hiljaks jäänud. Siiski, siin ja praegu Sind meenutades, Sinu järelhüüdesse sobilikku muusikapala otsides püüan olla mitte liigselt kurvastav ega leinav, sest tean et Sulle poleks see meeldinud.
Sa olid minu õpetaja. Veelgi enam, ka põlvkondade siduja, sest olid kogu meie pere naisliini õpetaja. Sinu karmi ja õiglast kätt said tunda nii minu ema, õde kui tütar. Kui nii võtta, olime miskil alateadlikul moel ju päris lähedalt seotud. Need mõjutused, mille Sinu kaudu sain, on olnud teatavas mõttes vägagi elumuutvad ja -määravad.
Enim õppisin Sinult analüüsimisoskust, loomingulisust ja kriitilist meelt. Nii enda kui teiste suhtes. Ka täpsus, nii keeleline kui käitumuslik korrektsus, samuti julgus olla siin ja praegu just see, kes ma olen, kuuluvad Sinu õpetuste raudvarasse.
Varateismelisena Sinu käe alla sattudes olin esimestes tundides päris kohkunud, sest Sa ei sarnanenud ühegi varem kohatud õpetajaga. Sa ei olnud levinud mõistes pedagoog, kes oma oleku, käitumise ja ütlemistega oleks olnud noorele neiule ideaalseks eeskujuks. Ei tilkagi raamatutarkusi, mitte hetkegi pedagoogilisi näpuviibutusi ega moraliseerivaid korralekutumisi. Pigem voolas Sinust puhast elutarkust, ehtsat kogemust ning selle kõige läbi avanes üks täiesti teistsugune, salapärane ja lummutislik maailm. Jah, olin pisut kohkunud, aga vähemalt samavõrd ka vaimustatud. Omal moel õpetasid väga palju, väga teistsuguseid asju, andsid teistlaadseid kogemusi, eesätt ehk just maailma ja inimeste eripalgelisuse, mõistmise ja mõtestamise osas, aga iseeneses kandsid Sa ka laiema kogemise ja inimhinge avaruse lõpmatut, ehk isegi veidike slaavilikku mõõdet.
Lihtne Sinu tundides ei olnud, sest Sa olid nõudlik, iseteadlik ja otsekohene. Nendes tundides polnud kunagi määravaks akadeemiliselt etteantud aeg, mis vägagi sageli neid raame venitas ja ületas, vaid sisu ja kogemus. Sa olid paljusõnaline, emotsionaalne, vahel ehk isegi pisut üleolevat aus, Sinu arutlusi ja sõnavõtte, mis sageli ekslesid esiti ülesvõetud teemast kilomeetrite kaugusele, olid vahel raskesti jälgitavad ja mulle, noorele ja rohelisele, ajuti ka üsna häguselt mõistetavad ( eriti kui õhtutund juba hiline ja hall sigaretivinu, mis Sind küll igal hetkel saatis, juba minu üle võimust hakkas võtma), ent siiski olid need tunnid ja olemised silmaringi avardavad ning harivad.
Sa andsid uue mõiste nii sõnale kui liikumisele, nii väärtuslikule kui väärtusetule nii elus kui laval. Sinu pärusmaa ja valdused olid kunstvalgus, kostüümid ja lavataguste hämarus, tekstipaberite rasked kuhilad ja grimmitubade puudrine hõng, suhete dramaatika nii paberil kui rambivalguses. Sinu lavastused olid sageli pisut raskepärased, sisutihedad, elulised, vahel isegi pisut morbiidsed, ent alati mõtlemapanevad ja väljakutseid esitavad.. Kui vaid meenutada mõningaid meeldejäävamaid, siis esimestena kerkivad silmade ette "Bernards Alba maja"; "Tulirebased"; "Mets piirab linna"; "Gulliveri reisid", "Revident";"Enesetapjad". Ega kõik kindlasti hetkega meenugi...
Paljud on ahastuses, et Sa läksid liig vara, olles vaevu mõni aasta üle viiekümne. Kuldses keskeas, teotsemised ja projektid alles pooleli. Ometi sai Sinu elutöö just nüüd tehtud. Jääb vaid loota, et keegi võtab Sinu teatepulga üle, et edasi vedada nii teatrit, noorte innustamist- õpetamist kui kultuuriüritusi siin pisikeses provintsilinnas.
Muusikavalik, mis meenus seoses ühe eelnimetatud noortetükiga, peaks igati Sinuga sobima nii oma stiililt kui sõnumilt.
Head teed Sulle sealpool pilvi, kallis õpetaja!

Reede, 17. juuni 2016

Seisund




Olen hakanud viimase aastaga kummalisel kombel taas Vormsit igatsema. Eriti tihedate lainetena on saar mind kummitama hakanud just suvepoole.
Tean ju tegelikult, et see pole midagi väga totaalset ega põhjapanevat. Heal juhul on see ehk veidi nostalgiline, pisut melanhoolne, ent paljuski ka asju ja olukordi ilustav igatsus, umbes nagu nutetakse aeg-ajalt taga alatiseks käestkadunud lapsepõlve. Need otsused on juba pöördumatult tehtud, uksed suletud, sillad põletatud. Edasi mindud.
Teine asi on see, et mingis mõttes on mul ligipääs saarele ikka veel olemas, kui seda soovin. Kõik need paigad ja sopid, millega olnut meenutada, kus nostalgitsedes käia, on olemas ja ehk veel veidike ootelgi. Ainult et... tjah, on paiku ja on inimesi, keda enam samal moel ei eksisteeri. Minu jaoks. On üksindused ja lahtiolemised, mis ei saa enam kunagi samaväärsetena tagasi tulla. Ma ei ole enam rakuke sellest saarest. Vähemalt mitte samal moel, nagu seal elades ja hingates end tundsin. Mul ei ole seal enam seda päris-päris oma paika, tegutsemist ega olemist. Ja juba ainuüksi see teadmine ängistab.
Eriti teravalt tundsin seda eraldiolemist eelmisel suvel, kui olime ühel väikesel õhtusel olemisel, kus minu jaoks oli kõrvu täiesti võõrastega ka omajagu saareelust jäänud (pool)tuttavaid. Teretasin või noogutasin ikka ühele ja teisele, osadele vaatasin lihtsalt pingsalt kuklasse, et ta pöörduks. Aga ju ma olin liialt ebalev või udune või haihtusin lihtsalt nende jaoks rahva seas õhku, sest üsna paljud neist ei vastanud, ei teinud tundmagi. See oli häiriv tõsiasi, sest minu jaoks elas saar oma tavalist, üsnagi muutumatut elu edasi oma muutumatute, tuttavlike inimestega. Aga mina, kes ma alles paari aasta eest olin isegi toimetav osa sest meretagusest rakukesest, olin neil juba meelest läinud. Nagu poleks kunagi seal olnudki.
Ainus asi, millega end lohutada, on uitmõtted sellest, et võibolla ühel päeval olen ma seal tagasi. Võibolla hoopis teistsuguses rollis, kui kunagi sealt ära tulles. Aga võib ka olla, et hoopis milleski üsna sarnases. Mõtted ja unistused ses osas juba on. Aga las aeg teeb vankumatu kindlusega siingi oma tööd.

Ma ei ole selline ema


Seik tänasest hommikust: Tuleme rõõmsalt pisipõnniga ülevalt magamistoast, et hakata oma tavalisi hommikusi toimetusi tegema. Elutoas avastan, et meie pliiatsiteritaja kogumistops on pilgeni täis. Kui seda tühjendan, märkan, et suur tirts on sellega jälle oma kulmupliiatsit teritanud ( kuigi olen aina korrutanud, et ära sellega tee..) ja kogu tera on paksult musta plögaga koos.
Ja paraku mitte ainult tera. Ka köögikapipealne. Ja elutoa laud. Põrand ka.
Kõige hullem, et see must plöga ju kleepus ka igale poole mujale. Nagu nõudepesusvammile, mis kogemata köögis nurkapidi ollusega kokku puutus. Seeläbi said mustaks omakorda minu sõrmed. Ja ka pisipõnni käed ja jalad, kes köögikoristamise aegu (mil ma elutoa "reostust" veel avastanud polnud) seal jõudis paar kiiremat mängutuuri teha.
No nii ma seda asja ei jäta, kihvatas mul sees lauda ja põrandat nühkides. Pisipõnni kraani all pestes hakkasin juba tiraadi paika panema, mis ma nüüd kõik oma suurele võsukesele ütlen... Ikka (oma ema) stiilis, et võtan sul kogu kosmeetika käest ära kui sa... ja nüüd koristad karistuseks kogu nädala üksi tervet majapidamist... ja enam ei osta ma sulle ühtegi asja, sest sa... ja kuidas sa ometi ei mõtle, et pisipõnn võib ju...
Siis juhtusin külmkapist mööduma ja leidsin sealt vaagnatäie eile suure tirtsu poolt tehtud tiramisusid.
Ehh, ei läinud ma kuskile. Mõtlesin magusat mugides, et olgu tal ikka koolivaheaeg nagu peab ( et saab hommikul ikka nii kaua magada kui tahab ega pea ema näägutamise peale ärkama) ja eks ma selgitan, soovitan ja räägin siis, kui tirts ise oma toast kord tuleb.
Kuidagi ei kipu ma oma lapsi noomima ega näägutama. Eriti selliseid, kes keset arginädalat viitsivad tunde vabatahtlikult köögis magustoitude, muffinite ja muude hõrgutiste kallal vaeva näha. Ja on üldse igas mõttes tegelikut väga tublid, ( ainut et natuke teismelised, aga seegi iga saab ju kord mööda).
Ütelge nüüd, olen ma sellepärast selgrootu ema? Äraostetav ema? Liiga leebe ema? Põhimõteteteta ema?
Ei, eeskätt olen siiski oma lapsi armastav ema.

Neljapäev, 16. juuni 2016

Ära sõnusin...


Tegelikult oli mul kena plaan teha uus sissekanne teemal, kui toredaks on muutunud minu kodusistumine 1,2 aastasega, mil seda lõpuks saab tõesti juba ka natukene vanemapuhkuseks nimetada ja lapse sirgumist võrreldamatult rohkem nautida, kui veel aasta eest. Et ta toimetab pool päeva agaralt oma asjadega mööda tuba ja mina saan viimaks ometi jälle pisut lugeda, kirjutada, blogida! Ja pealelõunal juhtub vahetevahel, et saan sel ajal veelgi otsesemalt lõõgastuda. Kiitsin üleeile hommikul ka N-le, kui tubli tütreke meil ikka on, kes nii hästi ja rahulikult öösiti magab ja ma usun, et nüüd niimoodi jääbki....
Juba samal õhtul võttis pisipõnn mul sõnasabast ja tegi mulle väga demonstratiivselt selgeks, kui hea magaja ta EI OLE! Kui õhtune uni veel enamvähem tuli, siis punkt kell 03.00 öösel oli piigal silm lahti, jorin valla ja no ei aidanud siin ussi- ega püssirohi ( või kui, siis ainult veepudel), kära ja maadlemist jagus tervelt kaheks õnnistatud unetunniks.
Sellel ööle järgnenud eilne päev eriti rõõmus ei olnud, ei mulle ega pisipõnnile. Nagu kiuste, pööras ka ilm end taas tuuliseks, pilviseks, vihmaseks ja ega need äraõitsenud pruunid sirelid akna taga samuti silma eriti rõõmusta. Piiga oli väsinud ja pahur ja aina jorras ( ega maganud päevaune ajal silmatäitki!), mina olin magamata ning suutsin imelühikese ajaga muutuda kannatlikust, naeratavast ja leebest emast kannatamatuks, närviliseks ja pisardavaks kodukanaks.
Ehk et ei maksa siiski enesekindlalt sõna võtta teemadel, mille 100% paikapidavust sa ise kuidagi garanteerida ei saa ja see unepuudus on minule üks hukutav nuhtlus...

Esmaspäev, 13. juuni 2016

Autokoolist ( mõni kool on raskem kui teine)


Elus on alati teatud hulk asju, mille tegemiseks peab ennast rohkem või vähem sundima. Ja pidevalt endalt küsima, miks ma sellega ennast üldse vaevan? Oma hingelt olen ma rohelise mõtteviisiga, romantiline ja arvan, et jalgsi või rattaga liikuda on tervislikum ja ökom kui kütustega ja üldse... Fred Jüssit tsiteerides: selle auto metalli pole veel üles kaevandatud, millest minu auto kord tehakse. Jah, ilusad ja suured sõnad, tegelikkus paraku on see, et kui tuleb külm, pime ja lögane november ja jaanuar ja märts, siis ma nii ökolt ei mõtle. Soe ja mugav salong, sinu lemmikmuusika kõlarites tümpumas ja koduni on vaid 5 minuti tee sõita.. Hmm.
Palju paikapanevam argument on minu jaoks see, et mul on nüüd 2 last, keda vaja kooli, lasteaeda, trenni, kinno ja kuhukõikeel viia, Nagunii. Ja mul omal ju ka- trennid ja üritused ja asjad. Kaua see minu tubli N üksi kõike jõuab.
AGA:
Mina ja autod pole kuigivõrd sobima loodud, olen selles jätkuvalt veendunud, kuigi ( tundub kohati, et puhtalt enesepiinamiseks) võtsin sel aastal taas ette kadalipu, mille lõppeesmärk oleks saada eneselegi tasku lihtlabased B-kategooria juhiload. Nagu tuhanded teised inimesed seda mängleva kergusega suudavad. Miks siis mitte ka mina....
Seda kõike alustasin ma kusjuures teadmisega, et autojuhtimiseks pole mul vähimatki annet. Või geeni, kui soovite.Olen uimane, aeglane, ebakindel, reaktsiooni pole ollagi, ratta-, rooli ja mootorikauge, kiirusekartlik. Sest ka peale 20 kohustusliku sõidutunni läbimist on nii auto tagurpidiajamine kui – parkimine minu jaoks täelik hiina keel. Igalt väksemagi kallakuga paigaltvõtmiselt suudan endiselt tagasi vajuda. Mõnel ristmikul sureb auto vahel ikka veel välja. Pimedad nurgad ajavad ikka ihukarvad turri ja närvi püsti. Ja ka tühjal laial tänaval ei ületa mu autospidomeeter naljalt 30km/h. Maanteel siis 75 km/h. Kui just sõiduõpetaja ei käsi. Ja tema sõnul on see liiga aeglane liikumiskiirus ühtlases liiklusvoos. Takistan teisi liiklejaid. No kuhu neil kõigil ometi nii kiire on?
Vimases sõidutunnis sain lisaks teada "toreda" tõsiasja, et olen oma sõidutundidega nii kaua aega viitnud, et aprilli algul edukalt sooritatud teooriaeksam on nüüdseks aegunud Ja et iga lisasõidutund maksab 17 eurot. Ohh, milline motivatsioonilangus....:((
Siiski, mu sõidõpetaja oli mõistev ja ütles, et kuna ta ise nagunii juunis puhkab, saan veel kuu armuaega, et koos isikliku instruktoriga endale need logisevad kohad sõidus selgeks teha. Ja juulis tulevad kontrollsõidud, kas ja kuhu olen arenenud ja kas võib mind millaski juba eksamile ka viimaks saata.
Jah, tegin mõttes kindla plaani, kogu juunikuu vähemalt 3-4 korda nädalas muudkui sõidan ja teen aina kõik ohtlikud kohad uuesti läbi ja lisan vähehaaval kiirust ja harjutan ja harjutan ja harrrrjutan tagurdamist ja parkimist, nii kaua kui see ükskord tulema hakkab. Ja N-i peale ei ärritu, sest tema ainult õpetab mind oma vabast ajast ja tahtest ja raske on mul ainult iseendaga läbi saada.
Arvake ära, palju sellest plaanist tänaseks hetkeks, mil juuni on enam-vähem poole peal, teostunud on? Oleme sõitmas käinud 2 korda ja sedagi suure surmaga. Ehk et tegelikult on mul motivatsioon rooli taga olla vähem kui absoluutne null. Ma tahaks alla anda. Minema kõndida. Nutma hakata. Käega lüüa. Aga ma ei saa. Sest aega ja raha ja mida kõike on sinna alla juba liiga palju pandud, et nüüd kõrvad lidusse tõmmata ja öelda, et ma ikkagi tegelt üldse ei tahagi neid lube.

Laupäev, 11. juuni 2016

Ajas muutuvast ja muutumatust


Mõnikord on hea niisama vanu radu kõndida ja näiliselt mitte midagi mõelda. Ja nagu pooljuhsulikult tulevad siis pähe seosed mineviku ja tuleviku, olnu ja oleva vahel. Nõnda saigi ühel tuulisel ja jahedal suvepäeval ette võetud väike käik unarule jäetud teedel. Vaatasin, ja meenutasin- siin oli kunagi vanadest palkidest sild, mida praegu meenutab vaid savisesse pinnasesse tallatud väike looklev rajake võsaakasvanud kraavini. Taamalt paistis kunagi otse üle pillirooväljade linna tornidega siluett, aga praegu laiutavad seal oma hambulisi lõugu vaid ehitusprahi kuhilad.
Kõigel on kõigega seos, ütleb rahvasuu. Ja just seda adusin minagi noil linnatagustel lapsepõlevradadel ja tühemaal uidates taas. On nii loomulik, et ajas kõik muutub- muutuvad inimesed ja nendega ühes ka paigad nende ümber. Ometi on kuidagi kahju, isegi, kui see muutus ei ole suur ega mõjuta näiliselt kedagi. Vähemalt siin, sellel hüljatud maalapil, linna mitte ehk just kõige atraktiivsemas linnaosas.
Pisut teisiti on lugu aga suuremate looduskooslustega. Ma küll ei ela enam mitu aastat Vormsil, ometi on mingi lahtipäästmatu side selle saarega alles. Külastan nüüd oma kunagist kodupaika vast nii mõne korra aastas, enamasti ajavahemikus hiliskevadest varasügiseni ja siis püüan seal ikka vanu, tuttavaid radu käia, üle vaadata, sisse hingata ja nendega hetkeks taas üks olla. Siis aga on eriti kurb ja valus, kui avastad, et taas ja taas on mõni suur tükk vana metsa armutult maha raiutud. Need paigad ilmuvad kiilaste ja karjuvalt mahajäetutea siin- seal saare teede ja põldude ääres aina uute lahmakatena esile. Võib ju õlgu kehitada ja mõelda, mis see väikese inimese väike nostalgia ja hingevalu loeb, mis see mõni seene- või marjavälu ees või taga ikka muudab, küllap metsaomanik ise paremini teab, kuidas oma varadega majandada.
Õnneks aga ei ole ma saarel ainus inimene, kes arutu raiumise pärast oma südant valutab. Vast nii nädalakene peale viimast saarelkäiku ja eriti nukrat vaatepilti ühe Borrby põllu veeres tuli kõne kohalikult poliitikult ja jahimehelt, kel sama koorem hingel- miks lubatakse teha lageraiet saare keskosa metsades keset suurt suve, mil enamikul metsloomadel ja- lindudel on pesitsuaeg? Kuhu on neil minna, kus on neil oma pisiperet kasvatada, kui armutu laastamistöö käib mööda muidu rahulikku ürglaant äkki ööd ja päead edasi ja tagasi ning ka rannaäärsed roostikud ei anna enam ei varju, põgenemis- ega rahulootust, sest igal pool on ees kariloomad ja elektrikarjused? Saarel on teadupärast piirid, erinevalt mandrist, kus loomadel laiemalt liikumisvõimalusi ja nii on inimene nad oma suures ahnuses ja teadmatuses lõksu püüdnud.
Edasi sai oma murega pöördutud looduskaitsega paremini kursis oleva asjatundja poole, kes lubas asjaga edasi Keskkonnaametisse minna, kust omakorda anti lubadus võtta muudatusettepanek arutusele ja ehk muuta isegi väikesaarte seadust lageraiete tegemise osas. Ootame ja lodame kiiret tegutsemist ja peatseid muutusi sel alal.
Siiski, olen ikka ja jälle tabanud end mõttelt, et kui ühel hetkel peaksin valima inimese või looduse kestmajäämise vahel siin päikese all, valiksin looduse. Miks? Sest oma hinges olen ma rohkem looduse kui inimese poolt, ja mida aeg edasi, seda enam. Võibolla olen ma rumal või naiivne, võibolla ei passi minu mõtteviis mitte kuidagi tänasesse, vahedalt kalkuleerivasse maailma, kus suudetakse mis iganes rahasse ümber vahetada, aga iga kord, kui näen või loen kusagilt mõnd totrat või kalki teguviisi, mis on kõigiti vastuolus looduse loomulike rütmidega ning ajendatud ilmselgelt inimese puhtast kasumiihast, kihvatab minu sees miski. Okas jääb hinge ja süda valutama alati looduse, mitte inimese pärast.
Mitte kuidagi ei suuda ma mõista kedagi, kes tuleb keset juuliööd ( jah, justnimelt kusagil 00.30 öösel) hiigasliku niidukiga saare südamesse põldu niitma, tohutu latern nagu kükloobi silm ees eredalt hiilgamas.. Mitte ühtki mõtet ei liigu tol niitjal vist sel hetkel loomadele,lindudele ega pisimutukatele, kes sealsamas niidul parasjagul puhkavad, toitu otsivad, pesitsevad. Kuhu neil sealt unesegase ja ehmununa varju minna on, kas keegi neist üldse selle koljati alt eluga pääseb...? Mis tunne sul, niitja, endal oleks, kui keset rahulikku südaööd tuleb mingi monstrum ja su majakese koos sinu endaga uppi lükkab? Jah, võibolla kõlavad minu viimased laused siin liiga emotsionaalse ja dramaatilisena, aga tahan jätkuvalt uskuda ja loota, et meie maailm on siiski veel tasakaalus ja et varem või hiljem saavad need niitjad ja raiujadki looduselt oma teenitud palga. Ja seda mitte ajas kaduvas rahas, vaid milleski hoopis igavikulisemas.