Kolmapäev, 31. märts 2010

Keeruline ja sigri-migri olek (hoiatus -üpriski närviline!)

Kirjutaks siia kah vahepeal paar rida, kasvõi iseenesele märgusõnadeks, mis vahepeal toimunud, mis olemas ja tulemas, et väga järge käest ei kaotaks.

1. Rootsis on käidud ja Stockholm oma silmaga ää nähtud. Omaette elamus oli muidugi suurel 9-kordsel kruiisileval üle mere sõita ja kogu seda uhkust omal nahal kogeda. No oli ikka võimas laev küll, meelelahtusprogramm oli võimas ja nii mineku kui tuleku öödel kestis pidu minu jaoks üheni öösel, ehkki laevas oleks iseendast kindlasti vabalt võinud päris hommikuni välja jalga keerutada ja aina ühest baarist-restoranist - diskoteegist teise loovida. Lahe elamus, Stockholmist tahan natuke pikemalt, eraldi kirjutada. Kunagi ...

2. Kirjutajate kommuun on oma esimese looga vallutatud, riputan oma üllitise ka siinsesse bloggi peagi üles.

3. Eks kolib juba 5. päeva minu juurest oma asju välja ja ma ei suuda kodus olla, kui kõik on JÄLLE nii segamini, porijäljed köögipõrandal ja õllelehk käib tubades üle pea...
2 päeva on minu taluvuse maksimum kui teda normaalse inimese kombel suudan taluda. Juba esmaspäeva õhtul tundsin, et mul on raske end taltsutada, et mitte jälle hoobilt tolleks koledaks, karjuvaks ja hüsteeritsevaks fuuriaks muutuda, kellena eks mind kindlasti niigi imehästi mäletab. Hea asi on see, et vahepealsed 4 kuud tööd iseendaga on siiski mingit vilja kandnud ja olen enesekontrolli suutnud siiani säilitada (küsimus on vaid, kas ka lõpuni?). Aga sisimas keen ja vahutan vägagi, et ta kunagi oma asju plaanipäraselt tehtud ei saa, lubab aina üht ja teeb siis ikkagi teisiti ja seejuures ka minu plaanid põhjalikult nurja ajab ( vt järgmist punkti) ja... Ohh, ja muidugi on enamiku asjade taga tegelikult suuresti ka see alkohol, vastik vaenlane ...
Ausõna, kui eks täna hommikul teatas, et ta enne homset ikkagi minema ei saa, pidin hambad väevõimuga kokku suruma, et mitte jälle hakata halvasti ütlema.
Njah, et ALATI ei saa ka ju inimesel elu lillepidu olla. Kannatan vapralt välja ( okei, okei, vähemalt ÜRITAN seda teha)...

4. Homme on tirtsu sünnipäev. Kuigi olime tublid, käisime eile õhtul linnas ja ostsime tordimaterjali kokku, jääb hea, tore ja õdus sünnipäev sellelgi aastal pidamata ( vt eelmist punkti). Sest ma ei jõua mitte kuidagi elamist peale kolimist koristatud, ja seetõttu ei saa tirts oma sõbrannasid külla kutsuda ( kutsed oleks tulnud teha juba vähemalt esmaspäeval, aga ma ei saanud ju midagi kindlat lubada - plaan oli laupäevaks kutsuda, aga ilmselgelt jääb see kehvade koduste olude tõttu ära, nagu see siiani iga aastal kahjuks on olnud...). Mind ajab mõte kojuminekustki juba iiveldama, sest... Noh, see ei ole hetkel üldse MINU kodu... Ma tean, ma tean, minus tõstab pead jälle too vastik egoistinässakas, kes ei lase mul rahuliselt ja ükskõikselt kulgeda indiviidide kõrval, kes mind maruliselt ja hetkega närrrrvi suudavad ajada... (ajab tigedal kombel suust vahtu välja ja rabeleb oheliku otsas kui viimane lõukoer, kelle sisemine peremees end viimse jõuraasuni kokku võttes teda ohjes püüab hoida :((( :((( :(((((((

5. Lõpetuseks ka üks veidi positiivsem asi - praamiaegu on lõpuks ometi niimoodi muudetud, et saan jälle iga nädal peale tööd hakata trennis käima. Jee-jee-jee!!

Neljapäev, 25. märts 2010

Loodusparadiis on tagasi!!

Mitte, et muidu siin väikesaarel igavesti kaunist loodust näha ega kogeda ei võiks, aga kevadeti on ju linnud-loomad kuidagi ärksamad-ärevamad ja lasevad end ka poolpimedale indiviivdile ( st mulle) paremini paista.

Eile näiteks nägin nii umbes poole viie ajal, kui koju jõudsin, naabri aiamaal ( nood naabrid viibivad saarel vaid suviti, talvel on õu täiesti eluta inimeste poolest) kummalist liikumist. Algul mõtlesin, et äkki mõni lahti pääsenud koer, kuused olid ees, ega täpselt näinud kah. Aga liikumise trajektoori järgi ( otse üle küngaste ja hangede) olin kindel, et tegu ikka päris loomaga ( mitte inimloomaga!). Venitasin veel kaela ja sain peagi sotti - see oli hoopis üksk metskits, kes küla vahel uitas. Vaevalt mõni minut hiljem silkas ta juba kergejalgselt mööda külatanumat keskuse poole. Ma väga loodan, et ta ei jäänud sinna elumajade vahele kauaks seiklema, vaid läks siiski mööda väikseid metsasalusid inimasustusest veidi eemale. Olen ju minagi ära hirmutatud neist veristest lugudest, mis ümberkaudu kuulukse - et metskitsede elu on praegu, varakevadel, kõige raskem, sest sulalumega on neil väga vaevaline liikuda, pikk talv on neid kurnanud ja nad on seetõttu igale külakrantsilegi kerge saak. Siin Läänemaal olevat mitu taolist võigast juhtu juba sel aastal teada, kus lahtised koerad metskitsi murdnud ...

Minu elutoa akna all rippuv lindude söögimaja aga on külalistest nüüd suisa ülerahvastatud - tihaste kõrval on seal elavaimad tegelased musträstad. Kui talvel kirjutasin, et seal käib laulu laskmas ja rasva nokkimas vaid üks isaslind, siis viimasel nädalal olen seal üksmeeles toitumas näinud vähemalt kaht isast ja üht tagasihoidlikumas suliskuues emast.
Ise mõlgutasin neid akna servast hiilides, et neil on vist praegu kurameerimise ajad ning et ühel emasel on tekkinud 2 vahvat kosilast, kes teineteise võidu püüavad preilile meele järele olla ja kutsuvad teda ikka kord hommiku-, kord õhtusöögile. Üks isastest on märksa kogukam ja julgem kui teine, arvatavalt ka vanem ja kogenum. Aga ega too nääpsukesem ka alla anna, ikka keksleb hoolitsevalt emase ümber, kui too lumehange pudenenud teri otsib ja sirutab iga hääle peale kaela kõrgele, valmis esimese ohumärgi puhul vurinal lähima männi latva vuhisema. Emasel on muidugi hea põli, kaks hoolitsejat omast käesst võta, mis nii viga elada.
Aga rasva armastavad nood sulissõbrad küll hullupööra. Eile nägin ise, kuidas toosama suurem isane terve suure kamaka vähimagi vaevata nokka võttis ja sellega metsa poole lendas. Ka täna hommikuks olid mõlemad eile õhtul pandud rasvatükid viimseni otsas. Ja kaerahelbed, mida talve poole sai nii korra-kaks nädalas juurde puistatud, on nüüd samuti kahe päevaga otsas mis otsas.
Loodan, et linnukesed leiavad vahepeal ka mujalt süüa, sest olen tänasest kuni laupäeva õhtuni täitsa linnakas. Läen Rootsimaale oma tantsimisega poosetama.
Kevad südames, mis parata. Ei seisa enam parimagi tahtmise korral liiga kaua paigal.

Teisipäev, 23. märts 2010

kevad tuleb ka sel aastal?

Üllatus-üllatus - väga pisitasa ja kõhklevalt, aga ta siiski tuleb.
Esimesed taolised märgid olen igatahes nüüdseks iseoma ihusilmaga ära näinud - ka meie näiliselt igilumistelt külavaheteedelt on lumi mõnevõrra sulanud, nii et isegi asfalti on juba näha. Oo, milline nauding oli eile koeraga jalutades mööda tummist ning tumedat teed astuda peale kõiki neid pikki lumiseid kuid!! ( ja oo, milline ebameeldiv üllatus oli kogeda, et see asfalt on hullumoodi libe ja kui hirmraske on koos rihma otsas edasirebiva rakatsiga seal püsti jääda!). Ja kohtadest, kus traktor on eriti raevukalt hangi lükanud, paistab üksikuid liblendavaid kulukõrrekesi, nii et tuleb juba vaikselt meelde, mismoodi see õige kodumaa loodus älja näeb, et lumi polegi iga viimset kui kõrrekest oma jäiselt valge embusega veel lõplikult ära lämmatanud.
Miskipärast on eriti kevadeti mulle see ilmateema nii tohutult tähtis. Kohe pean märkama ja kirja saama ja tagatipuks veel teistelegi kuulutama.
Ja et ma peale kõige muu veel ka üks ilmatum vanades aegades kaevaja olen, siis panen võrdluseks siia üles nüüd ka 8 aasta tagused ilmaandmed ( ehk siis märtsist, 2002):
12. märts - sadas sooja hoovihma, nägin aasta esimesi lumikellukesi
17.03 - väljas 11 kraadi sooja, lumi- ja mörtsikellukesed õitsevad igal pool
19.03 - ilm endiselt lõputult soe - päike paistab ja on +15! Tänavatel lendleb mulluseid krõbepruune lehti tuules, mis on küll iiliti päris tugev, ent siiski soe. Ühe maja ees õitsesid esimesed pisikesed kollased krookused ja mõned hooletud liblikadki lendlesid ringi.

Ahhh, milline elamus!!

Meil siin oli nädalavahetus vägagi tõhus. Esmalt uute teadmiste poolest ( sai kõvasti üle 5 tunni erinevaid loneguid (enam-vähem samal teemal küll,) kuulata, ent samas oligi see hea võimalus neid võrrelda ja oma teadmisi uuendada- kinnistada...).

Aga superelamus oli õhtune kontsert, kus astusid üles õed Marju ja Maili Metssalu (Rapla) ning ansambel Kuuüdi
(Tallinn/Hiiumaa).
Ma olen ennast juba pühapäevast saati kogunud, et nende kontserdist üks korralik, kiitev-ülistav ja lihvitud postitus teha, aga ei tule, ei tule neid õigeid sõnu. Nagu ma ka kontserdi korraldajale mainisin, sulasin mina, va igavane jäämägi neid noori kuulates igatahes küll kolinal-vulinal. Eriti hinge läksid õdede Metssalude laulud, enamikus nende endi kirjutatud, imeilusasti kahehäälselt, hingestatult esitatud, klaveri ja kitarriga saadetud. Olen 2 päeva netis surfanud, lootes neid kusagil veel kuulata, aga see vaev on olnud asjatu... Tuleb välja, et tüdrukud on ainult nö asjaarmastajad, Marju on vist igapäevaelus lauluõpetaja ja Maili Viljandi Akadeemia teatritudeng... Aga no NIIIIIIIII ilusad laulud, et nutt tuli kurku neid kuulates. Nii siirad, vahetud, ehedad, õdede omapärasest, kõrvupaitavast hääletämbrist, mis on sügav ja helisev ühteaegu, rääkimata...
Ja ega Kuuüdi neile palju alla jäänud. Tegu küll veidike maskuliinsema pundiga, ses mõttes et solistiks hõbehäälse Egle kõrval ka karune Madis ja saatejõuks, seejuures äärmiselt andekaks, kes loovis vähimagi vaevata klavri ja akordioni vahet, oli Indrek, tehes igale laulule jazzist inspireeritud improvisatsioonilisi soolosid, nii et võttis suisa õhku ahmima. Kuid ülivõimsalt kõlasid kokku nemadki. Kuuüdi loomingu nelja pala on muide võimalik isegi Myspace`s kuulata. Hää seegi. Aga laivis on nad kindlasti kordi paremad.
Üks on nüüd igatahes kindel -siin saarel pole nii vabastavat ja mõnusat ja loovusepalangut täis õhtut ammu olnud.
Olgu veel öeldud, et peale ametliku kontserdi lõppu, kui enamik publikust oma teed läinud, jätkus kontsert vabas vormis veel üsna mitu tundi. Praksuva kamina saatel. Lauldi koos kohalejäänutega nii setude võimsaid rahvalaule, kui esitati omaloomingut, polkast rokini. Tantsiti oma lauludele kaasa, aeti niisama juttu ja tehti palju hääd muusikat.
Loodan, et varsti tulevad nad jälle.

Teisipäev, 16. märts 2010

Talv, kõtt minema ! ( ja muud toredat)

No vot aru ma ei saa, sirvisin oma aastatetaguseid märkmeid, kus on juba 12 (!!!) märtsi kuupäeva all kirjas, et esimesed lumikellukesed õitsesid.... Ja nüüd, tänasesse päeva tulles, mil on juba 16. kevadkuu päev, sajab õues ikka veel LUND. Ebaõiglus. Karjuv ja ülekohtune.
Jah, päike on küll soe ja nagu sulataks üht-teist, päev on pikk ja õhtul jõuab juba loomuliku valgusega enamiku toiminguid ühele poole saada, aga... Kui sajab, siis ikka ja ainult lund. Õudne sooja, musta ja lõhnava maa igatsus on peal. Ei jõua lilli ja liblikaid ära oodata. Aitaks isegi ehk ühest korralikust sahmakast vihmast ( kummikud on juba valmis varutud...) Palun, ehk aitab juba nüüd sest talvest, eks järgmisel aastal jälle, palun nüüd kevadet. Totaalset, üdini vallutavat ja uimastavat. Palun. Palun!? Palun!!!

Näedsa, jälle loban siin ilmast. Nagu mul muust kirjutada poleks.
On ju küll, aga ei saa mõtet joone peale. Pea on mõtteid ja õhevust ja ideid pungil kohe, et ei tea, kust alustada.

Nagu ikka, on mul teoksil sada ja üks asja ühekorraga- uurin kodupaiga ajalugu, teen uut blogi ( sedakorda väga raamatu - ja lugemisekeskset, et seesinane siin jääks vaid isiklikeks asjadeks), õpin uut eriala ( sest lisaoskused ei jookse eales mööda külgi maha), olen ootamatul kombel kaasatud kohaliku folklooriringi tegevustesse, mis on ülimalt tore ja tänuväärne, pakub tulevikuks palju huvitavaid väljavaateid ja annab võimaluse kodunt välja tulla, ka nädalacvahetustel.
Kodus on uutmoodi elurütm, olen vist sellest juba põgusalt rääkinud kah. Et meil on telekavaba elu. Nüüdseks terve märtsikuu kestnud. Ja ma olen ÜLIrahul. ( ja digiboksi vist ei ostagi).
Mõnus on liigse mulata elada. Teha omi toimetusi. Ei oskagi välja tuua eriliselt suuri tegusid, mis tänu telepildi puudumisele tehtud saanud, aga meeleolu on kuidagi rahulikum. Enesetunne on parem. Peavalud on kah viimaste kuude jooksul mõnusalt tuntavat langustendentsi näidanud. See on aga kindlalt kokkuvõetav vaid ühe fraasiga - kõikehõlmav elumuutus, mis mul alates sügisest käsil on ja märgatavalt positiivseid tulemeid jagab. Jätkuvalt.

Esmaspäev, 15. märts 2010

Johansonide Poolükskõik!!

Jess, ma leidsin selle viimaks ometi Youtube`st. See on üks mu vaieldamatu lemmiklaul nende loomingust ( videot ärge väga vaadake, sest see ei ole selle loo oma, nagu näha...) Ent siiski, laul ise on super!!

Neljapäev, 11. märts 2010

Märts plärts

Ei, ärge veel lootkegi, et ma päris surnd olen, mul on lihtsalt kevad. Ja tormituuled peapiirkonnas, nii et midagi mõistlikku pole odoata. Blogiilmas eriti.

Hormoonid laes, müstilised kaemused tulevad uksest ja aknast ja unanägudest ehk kõige rohkem.
Ja ühtlasi koos merel liikuma pääsenud jääga ( ilmselged Meretuule mõjud, kas pole?!!) olen intensiivselt saare ja mandri vahet liikuma hakanud ka mina isiklikult.
Koolitan ennast ja võtan vastu lahkete inimeste sünnipäeva-ja reisikutseid ( teadmata muidugi hetkel veel üldsegi, kas ma ikka saan sinna reisile minna ja kuidas see mu rahakotile ja üldisele otstarbekale ajakasutusele mõjub ja...)

Elu on jälle tore ja värviline. Olen esinenud ja tegutsenud ja selle kõige eest kiita saanud ja kohe ego kerkib. Laeni. Vähemalt. Mis peale nädalavahetuse masekat on tohutu kergendus ( masekas oli muidugi jälle tingitud puhtalt iseenda naiivsest meelest ja talitsematust kujutlusvõimest, aga noh, omad vitsad, nagu ikka, öeldakse...)

Teisipäev, 2. märts 2010

Telekavaba elu

Ja jälle saab kinnitust tõsiasi, et millest mõtled, mida sisimas soovid, see varem või hiljem ka täitub.
Lumi teeb väljas endiselt "pahandust". Ses mõttes, et lõhkus (palju muu hulgas) mu telekaantenni korstna otsas ära, nii et kaabel ripneb nüüd nukralt üle katuseserva alla ja kaob vongeldes kuhugi tohutusse lumesüvikusse.
Seega on mul ja tirtsul nüüd täitsa telekavaba elu. Mis on väga hea! Oleme seda vana ja väärikat eluviisi harrastanud juba 3 päeva. Ja mis selgub? Telekas röövis jubetult aega. Energiat ka. Nüüd, võib öelda, jääb rahulikult kõigeks aega. Teha süüa, olla omavahel, rääkida unejuttu. Magamiseaega jääb isegi üle. Jõuame rahulikult. Kiirustamata, sest pole enam sundmõtet, et telekast hakkab poole tunni pärast see või teine, mille ajaks on tarvis ära teha need ja need asjad ... Vastik orjus. Mõtled küll vapralt, et ei lase ennast enam "plärakastist", nagu ema seda vahel nimetab, häirida, aga ikka on lihtsam kiusatusele alluda kui end tugevaks teha. Ah, ma olen täna nii väsinud, lösutan lihtsalt õhtu otsa teleka ees, eks homme vaatan, kuidas edasi... Ja nii see eluke veereb, nädalast nädalasse, ikka on pooled asjad tegemata või lootusetult pooleli ...
Nüüd sellist suhtumist enam pole. Võib öleda, et aega on mõnusalt laialt käes. Pluss veel silmad ei väsi nii ära, aju ei saa mõttetust mürast nüristet/ ülekülvat ( hea küll, et ilmateade jääb vaatamata, aga no milleks on olemas siis ajalehed, raadiot ma kahjuks või õnneks ka üldse ei kuula ja saarel ei võta ka eriti mingeid jaamu).
Nii et kuna mul lähiajal digiboksi ära osta veel plaanis pole ( aga mine sa hullu tea, kui on ikka väga hea hind?, never say never...), siis on meil tirtsuga tulemas tõhus ja tegus kevad. Ilma telekata ( sest ei ole meie seas kaskadööre, kes oleks vabatahtlikult nõus libedale plekk-katusele ronima... Või mis ma seletan siin, poleks võimalustki, sest pole ka redelit, millega katuseni jõuda!).
Väikseid ELULISI sahmerdamisi juba piilubki siit ja sealt.

Esmaspäev, 1. märts 2010

Juubelipostitus. Lumekaos

Et siis uus kuu ja ümmargune postitus number ükssada. Blogimine edeneb, nagu näha.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kõnelda.
Väljas on nüüd märts ( plärts-plärts, nagu rahvasuu teab) ja loodame, et mu netipäevik on kah tagasi olevikus, ta viimasel ajal kipub mul kuidagi ajast maha jääma ja mu tänastele postitustele eilseid kuupäevi lisama, aga noh, masina aru, ei saa talle väga pahaks panna.
Näh, juba jälle kaldun teemast kõrvale.

Et Märts ju. Väljas on nädalavahetusega toimunud tõeline kaos.
Pole enam ilusat, puhast, valget vaipa maas. Väga rokane lumi ainult. Oksapurudest pruunilaiguline, männiokastest samblaroheliseplekiline, tuules lenduva prahi ja jalajälgede mustusega ülekülvat. Ei taha mõeldagi, milline inetus see veel linnas võib olla, kui juba maalgi on seda musta nii palju.
Ühes puudelt kukkuva sulalumega kahmas tuul järjekordselt alla ka hulgi puuoksi. Õues oli natuke eluohtlik liigelda. Eriti puude ja katuste läheduses. Sest need raod olid ikka väga mehemõõtu, nii et mina suuremaid teeradadelt kõrvaldada ei jaksanudki.
Öösel kukkus viimaks ka kardetud lumekoorem katustelt. Või mis ta niiväga kukkus, see oleks veel liiga leebelt öeldud. Mürtsatas ja prantsatas, nii et kartsin tõemeeli oma aknaklaaside pärast. Tõsine tsement, mitte süütu lumeke. Ja no seda ju oli ka seal katusel üksjagu. Nii et ehkki sulailm vajutas hiidhanged õuel esmalt maadligi, lahmas ülevalt aina uut juurde. Ma ei julgeks enam lubada, et mu õu jaanipäevakski päris lumevabaks saab. See lumekogus on ikka ÜÜRATU!

Seda ka veel, et eks jättis mu auto ju enne oma sügisest äraminekut otse maja veerde, nii et sellest sai tõeline katuselume kukkumise sihtmärk. Nüüd on autost alles sõna otseseimas mõttes vaid lumekuhi, st kui enne veel paistis jupike tagatuledest ja aknad helkisid vallide vahelt, siis nüüd on akna all tõepoolest ainult suur lumekuhi. Mul on tunne, et see auto on seal all vist ka päris lömmis ja maha ei õnnestu mul teda enam müüa mitte kui sõiduautot, vaid tuleks kohale kutsuda nt vanarauatakso...