Aasta viimane päev. Tahaks täna ainult ilusast rääkida. Unustada vana aasta halvad asjad ja mäletada vaid mäletamisväärset - kogetud ilusat, õrna ja himgepuudutanut. Oli seni ilusaim saaresuvi - ei mingeid reise teistesse paikadesse, ei mingit mõttetut rabelemist, olingi vaid kohapeal, olemas ja nautisin kogu hinge ja ihuga toimuvat. Olin küll mõneti väga õnnetu või pigem vist lihtsalt hingelt katki ja nagu ikka, natuke üksildane, aga sain toimida omas olemises täpselt nii, nagu mulle sobis. Sain jälle rohkem iseennast tundma- mis ja kuidas mulle sobib, mis jälle kohe üldse mitte.
Ja aasta lõpuks saavutasingi oma soovitud olemise - üksi iseendas, minevikuvarjud võimalikult läbi lõigatud (nii palju kui see minu puhul üldse võimalik on- olen ju paras olnusse klammerduja, ehkki olen aduma hakanud ka seda, et vanad suhted ja end ammendanud inimesed vaid kurnavad mind ja et paremini toimiks üks õudne lõpp kui lõputu õudus, aga ikka tundub nii lõputult raske lasta neil täielikult minna...) ... Siiski olen nüüdseks peaaegu valmis vastu võtma elu uusi tahke, pakkumisi, väljakutseid. Kui valmis täpselt, eks seda näitab aeg, algus igal juhul on olnud üsnagi tõotav.
Ja see lumevärvi lugu (ikka Jäääre oma, kelle siis veel!). Kuulasin seda täna hommikul, see sobib tänasesse päeva ideaalselt,
Meil saare peal ja arvatavalt kogu Eestis on maas supersuur lumi ja loodus näeb välja kui imekaunis muinasjutt. Puud on suhkruvatise paksu lumekihi all, õhk lõhnab puhtusest ja umiseb suurest talvevaikusest, lumi on pea põlvini ja tasa, õige tasakene keeutab seda ülevalt veelgi alla.
Öösel kuulsin mitu korda, kuidas suured lumelahmakad kautuselt alla räntsatasid ning pooleledi akna alla ulatuvatesse hangedesse patsatasid ja tõesti, hommikul vaatasin, millised tohutud vatikuhjad balansseerivad otse katuse äärel, valmis iga hetk hooletut ligiastujat enese alla matma, tapjajääpurikatest rääkimata. Aga kui see pisiasi kõrvale jätta, siis jah - unistuste talv ( tunnen niiväga praegu fotokast puudust, ehkki tean, et imekaunis on loodus praegu vist tõesti kõikjal ja hiljem need hetkeemotsiooni ajeltehtud pildid ehk ei tundukski enam nii erilised. Eelmise aasta omi on praegu paar tükki alles, ilusad on küll, aga ei midagi enamat...), unelmate suusailm ja kui valged on nüüd ööd! Kui veel kuu ka natuke end vilgutab, on metsa vahel peaaegu sama valge astuda kui sombusel päeval. Õnneks saabuvad ühes uue aastaga ka 3 vaba päeva, loodetavasti suudan selle ajaga paar väheldastki suusamatka ette võtta. Ja kelgutada. Ja lumes püherdada ( st lumeinglit teha). Ja koertega hanges hullata. Ja tirtsu suusutama õpetada. Ja...
Ühesõnaga kaunist uut kõigile!
neljapäev, 31. detsember 2009
teisipäev, 29. detsember 2009
Triibulised sukad
Ma ostsin enesele mingi äkkidee ajel paari nädala eest ilusad musta-punasetriibulised sukad. Need kohe kutsusid mind sealt poeriiulil ja ... Mõtsin siis, et ohoo, lähen nedega line-tantsu jõulukale ja välgutan seal uhkusega.
Täna õhtul ongi see jõulutantsulka juba. Eeem... kuidas seda nüüd öeldagi. Ma vist ikkagi ei pane neid. Sest:
Ilm on kole-kole (tuuline ja märja lumega, mis teeb küll looduse vapustavalt postkaardiilusaks, väljas on praegu meil tõeline talvemuinasjutt, sest hommikust saati on ühtse hooga aina puistanud, ... aaga seelikuga sellise ilmaga kuidagi eriti ringi liikuda ei kannata paraku).
Seelik, millega neid kanda tahtsin, ei läinud ka pooletunnise trrikimise järel sirgeks (kas on üldse võimalik kolmekordse volangäärtega seelikut triikida, korralikult ma mõtlen? Mina teen küll nii, et kiht kihi kaupa, aga ei mõika...).
Mul pole sobivaid jalanõusid sinna juurde. See ongi tegelikult asja tuum - eile olin pool õhtut nagu pesueht hilpharakas peegli ees ja muudkui proovisin erinevaid kombinatsioone ja kas on ka jalas nii mugavad, et nedega 3-4 tundi jaksab järjepanu tantsutada ja... Ainukese variandina jäid viimaks kaalukausile mu igilemmikud pikaninalised kauboikingad, aga need on helepruunid!!! No miks need ei võiks mustad olla??? On ikka häda- musta-punase kirju kostüüm ja helepruunid jalanõud ei sobitu ju mitte kuidagi ( kaalusin ka varianti kingad viksiga mustaks möksida, aga see pettus vist ei läheks väga läbi... :((
Nii et ega midagi- teksaspüks jalga, roheline line-tantsu särk ülle ja ilus küll. Nagunii teised on ka nii, lohutan ennast, sulangi paremini massi...
Aga minu ilusad triibulised sukad ikkagi ...öhöööö....
No pole hullu, varsti tuleb kevad ja selleks ajaks sebin omale kuskilt ilusad mustad kingad või saapad sinna juurde ja välgutan nendega ikka ringi, kus tahan.
Aga nüüd kohe varsti - tantsulkale!
Täna õhtul ongi see jõulutantsulka juba. Eeem... kuidas seda nüüd öeldagi. Ma vist ikkagi ei pane neid. Sest:
Ilm on kole-kole (tuuline ja märja lumega, mis teeb küll looduse vapustavalt postkaardiilusaks, väljas on praegu meil tõeline talvemuinasjutt, sest hommikust saati on ühtse hooga aina puistanud, ... aaga seelikuga sellise ilmaga kuidagi eriti ringi liikuda ei kannata paraku).
Seelik, millega neid kanda tahtsin, ei läinud ka pooletunnise trrikimise järel sirgeks (kas on üldse võimalik kolmekordse volangäärtega seelikut triikida, korralikult ma mõtlen? Mina teen küll nii, et kiht kihi kaupa, aga ei mõika...).
Mul pole sobivaid jalanõusid sinna juurde. See ongi tegelikult asja tuum - eile olin pool õhtut nagu pesueht hilpharakas peegli ees ja muudkui proovisin erinevaid kombinatsioone ja kas on ka jalas nii mugavad, et nedega 3-4 tundi jaksab järjepanu tantsutada ja... Ainukese variandina jäid viimaks kaalukausile mu igilemmikud pikaninalised kauboikingad, aga need on helepruunid!!! No miks need ei võiks mustad olla??? On ikka häda- musta-punase kirju kostüüm ja helepruunid jalanõud ei sobitu ju mitte kuidagi ( kaalusin ka varianti kingad viksiga mustaks möksida, aga see pettus vist ei läheks väga läbi... :((
Nii et ega midagi- teksaspüks jalga, roheline line-tantsu särk ülle ja ilus küll. Nagunii teised on ka nii, lohutan ennast, sulangi paremini massi...
Aga minu ilusad triibulised sukad ikkagi ...öhöööö....
No pole hullu, varsti tuleb kevad ja selleks ajaks sebin omale kuskilt ilusad mustad kingad või saapad sinna juurde ja välgutan nendega ikka ringi, kus tahan.
Aga nüüd kohe varsti - tantsulkale!
Kokkuvõte esimesest blogiaasta(veerandi)st
Kõik teevad neid järjest, ma ei saa ju ometi kehvem olla.
Alustasin küll alles septembris ja sissekandeidki alles alla 50, aga tundub, et mõni loeb seda siiski ( kuigi ma ei oska seda kusagilt veel vaadata, kes täpselt vaatab ja kuidas minu blogini jõuab. Äkki keegi targem annab mulle mõne anuma (nõu), kuidas seda teha?).
Ehh, septmbrisse jäi vaid 2 arglikku algatust, mõlemad üsna virinad ja üsna unistavad. Noh, aga selline ma vist suuresti olengi- natuke virisev ja natuke unistav ja natuke liiga omette ja...
Oktoobrisse jäi palju sügiselamusi, mida ka agarasti blogis kajastasin.
November- mu kauaoodatud muutuste kuu, väga isiklikuks veel ei läinud, rohkem mulli ajamine, endal õnnis tunne südames.
Detsember - läks juba täie auruga blogimiseks, pole sugugi harvad korrad, kus teen päevas 3-4 sissekannet.
Loen ka agarasti teiste inimeste veebipäevikuid. Huvitav on. Ja naljakas. Ja mõtlemaajav. Osa inimesi on natuke tuttavad, aga enamik ilmsesti vägagi võõrad. Ses mõttes, et elusuuruses pole kohanud, nimepdi pole tutvustatud, külas pole käinud ja kui tänaval nägupidi kokku satuks, ei teaks ööd ega mütsi, et tegelikult ta tegemistel bloginduse kaudu pilku peal hoiad... Jaah, elu on palju muutunud. Aga, nagu öeldud, väga põnev on.
Seski osas on esimesed kõige-kõigemad lemmikud juba tekkinud. Ei taha kellelgi liiga teha, ma jälgin tõesti enam kui 20 blogi igapäevaselt, aga märgiksin eraldi ära 5 enim silmajäänut:
Sesamy
http://sesamy.wordpress.com/
Tavainimene
http://ignorabo.wordpress.com/
Indigoaalane
http://indigoaalane.blogspot.com/
Hundi ulg
http://hundiulg.blogspot.com/
Maailma parim koht (
http://maailmaparandaja.blogspot.com/
Aitäh teile kõigile, ( teile ka, keda ma veel loen, aga siin praegu ära ei märkinud!) et aitate mu päevi sisustada uute värskete mõtete, muigamiste, ahhetamiste, ohhetamiste, ledlike ideede ja palju muu toredaga.
Uuel aastal uue hooga!
Alustasin küll alles septembris ja sissekandeidki alles alla 50, aga tundub, et mõni loeb seda siiski ( kuigi ma ei oska seda kusagilt veel vaadata, kes täpselt vaatab ja kuidas minu blogini jõuab. Äkki keegi targem annab mulle mõne anuma (nõu), kuidas seda teha?).
Ehh, septmbrisse jäi vaid 2 arglikku algatust, mõlemad üsna virinad ja üsna unistavad. Noh, aga selline ma vist suuresti olengi- natuke virisev ja natuke unistav ja natuke liiga omette ja...
Oktoobrisse jäi palju sügiselamusi, mida ka agarasti blogis kajastasin.
November- mu kauaoodatud muutuste kuu, väga isiklikuks veel ei läinud, rohkem mulli ajamine, endal õnnis tunne südames.
Detsember - läks juba täie auruga blogimiseks, pole sugugi harvad korrad, kus teen päevas 3-4 sissekannet.
Loen ka agarasti teiste inimeste veebipäevikuid. Huvitav on. Ja naljakas. Ja mõtlemaajav. Osa inimesi on natuke tuttavad, aga enamik ilmsesti vägagi võõrad. Ses mõttes, et elusuuruses pole kohanud, nimepdi pole tutvustatud, külas pole käinud ja kui tänaval nägupidi kokku satuks, ei teaks ööd ega mütsi, et tegelikult ta tegemistel bloginduse kaudu pilku peal hoiad... Jaah, elu on palju muutunud. Aga, nagu öeldud, väga põnev on.
Seski osas on esimesed kõige-kõigemad lemmikud juba tekkinud. Ei taha kellelgi liiga teha, ma jälgin tõesti enam kui 20 blogi igapäevaselt, aga märgiksin eraldi ära 5 enim silmajäänut:
Sesamy
http://sesamy.wordpress.com/
Tavainimene
http://ignorabo.wordpress.com/
Indigoaalane
http://indigoaalane.blogspot.com/
Hundi ulg
http://hundiulg.blogspot.com/
Maailma parim koht (
http://maailmaparandaja.blogspot.com/
Aitäh teile kõigile, ( teile ka, keda ma veel loen, aga siin praegu ära ei märkinud!) et aitate mu päevi sisustada uute värskete mõtete, muigamiste, ahhetamiste, ohhetamiste, ledlike ideede ja palju muu toredaga.
Uuel aastal uue hooga!
esmaspäev, 28. detsember 2009
Järeljõul vol 3 Viimaks ka rõõmsad ja toredad
Oma eelmisi postitusi vaadates võiks jääda mulje, et mu selleaastased jõulud olid paras hullumaja ja midagi toredat ei olnudki. Oli õnneks ikka.
* Sain rahulikult puhata.
* Õppisin ladusalt tikkima ( kui oleks fotokas, siis pildistaks oma töö edenemist...)
* Eilse õhtu parim hetk ja koduse idülli tipp: mina triigin köögis ja tirts üürgab vannitoas Jäääärt laulda ( teate küll, see et " Soovin, et su paljaid õlgu kataks valge kohev lumi ja et raagus paju otsas istuks harakas...). Lahe laul on see nii ehk naa, aga eriti lahe on seda laulmas kuulda 6-aastast tüdrukut, kes laulab seda igasuguse valehäbita, nii palju kui torust tuleb, oma lapsehäälekesega ja viisist pisut mööda ( olgem ausad, see ongi ääretult raske viisiga laul), taustaks kajav vannituba:
Ega käbi kännust kaugele kuku, teab selle kohta targutada esivanemate vanasõna. Mida kodus palju kuulatakse, jääb paratamtult ka lapsele külge. Mis võibolla polegi nii paha... Aga eks seda näita tulevik.
* Lumelaterna ehitamine. Esimese tegin linnas koos V-ga ja panime selle maja ette öhe hubisema. Kaugelt oli väga kaunis seda vaadata. Hiljem proovisin oma koduhoovis sama korrata, aga kahjuks eile õhtul enam lumi miskipärast üldse kokku ei hakanud (kuigi räästad tilkusid) ja panime siis lihtsalt küünla lumisele trepimademele ja sai ka hubane küll.
* Kuuvalgel kelgutamine. Seda me just eile tirtsuga ääretu mõnuga tegimegi - hämarduvas metsas, nii koos kui vaheldumisi künkast alla tuhisedes ja kuu vilkus lumiste kuushiiglaste vahelt ja kõik ses hetkes oli nii ilus (ja natuke õudne ka nagu kuuvalgusega üleujutatud metsas peabki olema).
* Sain rahulikult puhata.
* Õppisin ladusalt tikkima ( kui oleks fotokas, siis pildistaks oma töö edenemist...)
* Eilse õhtu parim hetk ja koduse idülli tipp: mina triigin köögis ja tirts üürgab vannitoas Jäääärt laulda ( teate küll, see et " Soovin, et su paljaid õlgu kataks valge kohev lumi ja et raagus paju otsas istuks harakas...). Lahe laul on see nii ehk naa, aga eriti lahe on seda laulmas kuulda 6-aastast tüdrukut, kes laulab seda igasuguse valehäbita, nii palju kui torust tuleb, oma lapsehäälekesega ja viisist pisut mööda ( olgem ausad, see ongi ääretult raske viisiga laul), taustaks kajav vannituba:
Ega käbi kännust kaugele kuku, teab selle kohta targutada esivanemate vanasõna. Mida kodus palju kuulatakse, jääb paratamtult ka lapsele külge. Mis võibolla polegi nii paha... Aga eks seda näita tulevik.
* Lumelaterna ehitamine. Esimese tegin linnas koos V-ga ja panime selle maja ette öhe hubisema. Kaugelt oli väga kaunis seda vaadata. Hiljem proovisin oma koduhoovis sama korrata, aga kahjuks eile õhtul enam lumi miskipärast üldse kokku ei hakanud (kuigi räästad tilkusid) ja panime siis lihtsalt küünla lumisele trepimademele ja sai ka hubane küll.
* Kuuvalgel kelgutamine. Seda me just eile tirtsuga ääretu mõnuga tegimegi - hämarduvas metsas, nii koos kui vaheldumisi künkast alla tuhisedes ja kuu vilkus lumiste kuushiiglaste vahelt ja kõik ses hetkes oli nii ilus (ja natuke õudne ka nagu kuuvalgusega üleujutatud metsas peabki olema).
Järeljõul vol 2: mitterahulikud jõulupühad
Aga ega siis jõululaupäevaga huvitav elu mu vabadest päevadest veel lõpnud polnud. Seda ei maksaks siit väikessarelt küll naiivselt loota.
Kuigi minu põhiline hirm oli seotud saarele tagasi saamisega- juba teadsin ette väriseda ju, mis hirmsad olud teel valitsevad, osutus see lapsemänguks võrreldes hilisemate katsumustega. Ehk pigem nimetagem seda suureks vedamiseks. Kui V juurest kesklinna suunas bussipeatusse ( kui ikka võtaks ennast õige kätte, rahakoti puuga selga ja teeks need juhiload kasvõi nui neljaks ära ah!?, tuli jälle kiuslik mõte luurama nagu iga kord sellistes irreaalsetes oludes - seljakott ja veel kott ja veel kott ja kelk ja tirts ja buss läheb kohe-kohe...)) jooksin sõna tõsises mõttes nii, et nahk auras seljas ( ma olin ausõna üsna kindel oma higistamise astet arvestades, et mul pidi seljast küll parjat leili tõusma, mis valgete keermetena mu rühkimistekonda jäid märkima) ja hing paelaga kaelas - vahepal lõi silme ees mustaks kui avastasin, et bussini on veel aint 10 min ja olen alles poolel teel, seejuures olid teed libedad ja enamikus ülesmäge... Siis jõudsime sadamasse suuremate jamadeta.
Ja saarele maabudes avastasin rõõmsalt, et kohalik busski on seekord kohal. Ronisin ilma pikema kaksipidimõtlemiseta bussi ja leides, et olime tirtsuga sel korral ainsad reisijad, küsisin viisakalt, kas ka ratta võiks bussi tõsta tee äärest. Juht oli lahkesti nõus ja tõi meid koduväravasse ää. Õnnis jõuurahu!...
....Kuni 2. jõulupüha ( 26.12) hommikuni, mil teispool maja algas ilgem mürgel - kolistamine, trampimine, ülivõimas tümps jne. Mõtsin algul, no okei, kohalik noorsugu veedab eale kohaselt vaba aega- nad ju ennegi käind koolivaheaegadel kultuurimajas piljardit tagumas jms. Õhutundidel selgus, et seekord näikse tegu olevat siiski pigem mingi peolaadse üritusega - hääled valjenesid, autod voorisid, tümpsule keerati aina volüümi juurde...
Kuna rulood oli kõikjale ette tõmmatud, ei õnnestunud aknast sisse hiilimisega lähemat teavet hankida. Võtsin asja siiski küllalt stoilise rahuga - tikkisin hoolega oma majakest edasi( jõulude aegu edenes töö täitsa kenasti, olen nüüd kõva ksitöömutt varsti valmis, hehee!), kuulasin Keiko Matsuid, lugesin tirtsule õhtujuttu ja palusin tal kell 11 õhtul siiski voodisse pugeda, kuigi mürgel teisel pool alles näis õigeid tuure koguvat...
Tegelikult tegi ikka natuke tusaseks küll, nad siiski juba üsna hommikust peale ( no hästi, keskpäevast siis) võimutsesid siin, öörahu reeglist võiks siiski kuigivõrd kinni pidada ja sellks ajaks vähemalt muusika vaiksemaks keerata. Jep, panin siis enda omale ka veidike volüümi juurde, et meeleolu ikka õnnis ja rahulik püsiks....
...kuni kell 00.30 pistis maja tuletõrjehäire või suitsuandur või misiganes ta poleks sellise huilgamisega tööle, et ehmatasin omale südame kurku. ( jah, nii uskumatu kui see ka näib, aga kultuurimaja saali ja fuajee alarmid kostavad minu korterisse täpselt sama intensiivselt kui koha pealegi selle vahega, et minu korter on lihtsalt väiksem ja sestap müra mõju tugevam...)
See õudus kestis üsna mitu minutit ja mu aju jõudis selle ajaga juba välja selekteerida kõikmõeldavad ja-mõeldamatud isikud ja asutused, kuhu oma murega pöörduda. No see EI OLE EGA SAA OLLA NORMAALNE - kui ei saa omas kodus magada ega üldse kuidagi olla, sest pool üks öösel lärmab su toas suitsuandur, mille aktiveerumises sa ise kuidagi osaline pole!!! Ja seda veel kallite jõulupühade aegu, mis peaksid kõigi eelduste kohaselt olema vaiksed pühad! Tõeline irivtamine tundus see hetk.
Njah, kainelt kaalutelles võib arvata, et ju keegi pidutsejaist oli keeldu eiranud ning siseruumides suitsetama hakanud või olid nad kamina liiga ruttu kinni pannud või mida iganes. Igatahes koha peale asja uurima minna ei tunudnud eriti ahvatlev. Seda enam et olin juba ööriietes ja ma pole kuigi hea sõimaja või ka läbirääkija, pealegi veel ilmselgelt purjus inimestega.
Selle huilgamise nad said õnneks siiski u 5 min jooksul maha, aga too andur jäi vahelduva eduga kolismea ja mürisema veel pea terveks ööks. Mina vajusin lõpuks päästvasse unne kusagil pisut peale 4 öösel, olles enne hiilinud aknast, ega seal teisel pool siiski midagi ei põle ja mõelnud välja kiirpäästmise stsenaariumi juhuks kui peaks selguma, et siiski on tulekahju - umbes, et kustkaudu põgeneda ja mida jooksu pealt kaasa haarata ja mida tirtsule käigu pealt ümber mähkida, et ta lumehanges ööriietega ei külmetaks... OOh, paanikaosakond ühesõnaga, kogu see öö. aga veel 04.12 kui viimati teadlikult kella vaatasin, käidi teisel pool alles treppidest ja vadistati ja vaieldi ja... Mai teagi kui kaua...
Muide, täiesti temaväline küsimus ka - mis selle haiguse/ seisundi nimi võiks olla, kui ei suuda arvutiklaviatuuril sõnadesse tähti õiges järjekorras kirjutada? Mina pean kogu aeg oma postitusi sada korda üle lugema, sest igas teises sõnas on tähed vales järjekorras tulnud ( näiteks sõna valgus asemel vaglus või sõna kass asemel kaas jne). Arvutidüsgraafia?
Kuigi minu põhiline hirm oli seotud saarele tagasi saamisega- juba teadsin ette väriseda ju, mis hirmsad olud teel valitsevad, osutus see lapsemänguks võrreldes hilisemate katsumustega. Ehk pigem nimetagem seda suureks vedamiseks. Kui V juurest kesklinna suunas bussipeatusse ( kui ikka võtaks ennast õige kätte, rahakoti puuga selga ja teeks need juhiload kasvõi nui neljaks ära ah!?, tuli jälle kiuslik mõte luurama nagu iga kord sellistes irreaalsetes oludes - seljakott ja veel kott ja veel kott ja kelk ja tirts ja buss läheb kohe-kohe...)) jooksin sõna tõsises mõttes nii, et nahk auras seljas ( ma olin ausõna üsna kindel oma higistamise astet arvestades, et mul pidi seljast küll parjat leili tõusma, mis valgete keermetena mu rühkimistekonda jäid märkima) ja hing paelaga kaelas - vahepal lõi silme ees mustaks kui avastasin, et bussini on veel aint 10 min ja olen alles poolel teel, seejuures olid teed libedad ja enamikus ülesmäge... Siis jõudsime sadamasse suuremate jamadeta.
Ja saarele maabudes avastasin rõõmsalt, et kohalik busski on seekord kohal. Ronisin ilma pikema kaksipidimõtlemiseta bussi ja leides, et olime tirtsuga sel korral ainsad reisijad, küsisin viisakalt, kas ka ratta võiks bussi tõsta tee äärest. Juht oli lahkesti nõus ja tõi meid koduväravasse ää. Õnnis jõuurahu!...
....Kuni 2. jõulupüha ( 26.12) hommikuni, mil teispool maja algas ilgem mürgel - kolistamine, trampimine, ülivõimas tümps jne. Mõtsin algul, no okei, kohalik noorsugu veedab eale kohaselt vaba aega- nad ju ennegi käind koolivaheaegadel kultuurimajas piljardit tagumas jms. Õhutundidel selgus, et seekord näikse tegu olevat siiski pigem mingi peolaadse üritusega - hääled valjenesid, autod voorisid, tümpsule keerati aina volüümi juurde...
Kuna rulood oli kõikjale ette tõmmatud, ei õnnestunud aknast sisse hiilimisega lähemat teavet hankida. Võtsin asja siiski küllalt stoilise rahuga - tikkisin hoolega oma majakest edasi( jõulude aegu edenes töö täitsa kenasti, olen nüüd kõva ksitöömutt varsti valmis, hehee!), kuulasin Keiko Matsuid, lugesin tirtsule õhtujuttu ja palusin tal kell 11 õhtul siiski voodisse pugeda, kuigi mürgel teisel pool alles näis õigeid tuure koguvat...
Tegelikult tegi ikka natuke tusaseks küll, nad siiski juba üsna hommikust peale ( no hästi, keskpäevast siis) võimutsesid siin, öörahu reeglist võiks siiski kuigivõrd kinni pidada ja sellks ajaks vähemalt muusika vaiksemaks keerata. Jep, panin siis enda omale ka veidike volüümi juurde, et meeleolu ikka õnnis ja rahulik püsiks....
...kuni kell 00.30 pistis maja tuletõrjehäire või suitsuandur või misiganes ta poleks sellise huilgamisega tööle, et ehmatasin omale südame kurku. ( jah, nii uskumatu kui see ka näib, aga kultuurimaja saali ja fuajee alarmid kostavad minu korterisse täpselt sama intensiivselt kui koha pealegi selle vahega, et minu korter on lihtsalt väiksem ja sestap müra mõju tugevam...)
See õudus kestis üsna mitu minutit ja mu aju jõudis selle ajaga juba välja selekteerida kõikmõeldavad ja-mõeldamatud isikud ja asutused, kuhu oma murega pöörduda. No see EI OLE EGA SAA OLLA NORMAALNE - kui ei saa omas kodus magada ega üldse kuidagi olla, sest pool üks öösel lärmab su toas suitsuandur, mille aktiveerumises sa ise kuidagi osaline pole!!! Ja seda veel kallite jõulupühade aegu, mis peaksid kõigi eelduste kohaselt olema vaiksed pühad! Tõeline irivtamine tundus see hetk.
Njah, kainelt kaalutelles võib arvata, et ju keegi pidutsejaist oli keeldu eiranud ning siseruumides suitsetama hakanud või olid nad kamina liiga ruttu kinni pannud või mida iganes. Igatahes koha peale asja uurima minna ei tunudnud eriti ahvatlev. Seda enam et olin juba ööriietes ja ma pole kuigi hea sõimaja või ka läbirääkija, pealegi veel ilmselgelt purjus inimestega.
Selle huilgamise nad said õnneks siiski u 5 min jooksul maha, aga too andur jäi vahelduva eduga kolismea ja mürisema veel pea terveks ööks. Mina vajusin lõpuks päästvasse unne kusagil pisut peale 4 öösel, olles enne hiilinud aknast, ega seal teisel pool siiski midagi ei põle ja mõelnud välja kiirpäästmise stsenaariumi juhuks kui peaks selguma, et siiski on tulekahju - umbes, et kustkaudu põgeneda ja mida jooksu pealt kaasa haarata ja mida tirtsule käigu pealt ümber mähkida, et ta lumehanges ööriietega ei külmetaks... OOh, paanikaosakond ühesõnaga, kogu see öö. aga veel 04.12 kui viimati teadlikult kella vaatasin, käidi teisel pool alles treppidest ja vadistati ja vaieldi ja... Mai teagi kui kaua...
Muide, täiesti temaväline küsimus ka - mis selle haiguse/ seisundi nimi võiks olla, kui ei suuda arvutiklaviatuuril sõnadesse tähti õiges järjekorras kirjutada? Mina pean kogu aeg oma postitusi sada korda üle lugema, sest igas teises sõnas on tähed vales järjekorras tulnud ( näiteks sõna valgus asemel vaglus või sõna kass asemel kaas jne). Arvutidüsgraafia?
Järeljõul vol 1: jõululaubased seiklused
Kui nüüd eriti pealiskaudne ( pealkirjaline) olla, siis nagu näete, minul sel aastal jõule polnudki - olid esmalt eel- ja nüüd on järeljõulud.
Tegelikult asi muidugi nii hull pole. Jõulude aegu ei saanud jõuludest pajatada, kuna arvuti man ei pääsenud. ( oli sõna otseses mõttes luku taga, mida ma võtme puudumise tõttu võimeline polnud avama, aga see rohkem inside joke - kes teab, see teab).
Nonii, et jõulud said sel aastalgi peetud ja olid mõneski mõttes mäletamisväärsed. Võtame olnu siis algusest peale läbi:
JÕULULAUPÄEV
Linnaskäik. Et sinna üldse pärale jõuda, tuli ette võtta tubli seiklus. Mis seisnes alljärgnevas tegevustikus:
1. Pühade puhul on praamil erigraafik ( nagu alati vist, peaksin juba staazika saareelanikuna teadma)
2. Punktist 1 tulenevalt ei ole ümber tehtud kohaliku bussi graafikut. Mis tähendas lihtsalt öeldes seda, et buss sõidab pühade aegu enam-vähem ainult siis kui meelde tuleb ( no hea küll, ma SAAN aru, et ka bussijuhtide perel on jõulud ja tahetakse puhata ja haljast visata ...).
3.Tulenevalt punktist 2 tuli mul keskusest sadamasse saada omal jõul - arvatavalt siis kondimootori abil!
4. Mulle tekkis pähe plaan võtta jõululauba hommikul ette väike jalutuskäik ( sarjast - tunne oma kodusaart ka talvisel ajal!). Mis aga omakorda tähendas, et hommikusel laisklemisel on kindlalt kriips peal, sest matk sadamasse võtaks minimaalselt aega 2 tundi, rõhk sõnal minimaalselt. Mistõttu peaks ärkama juba ikka kusagil 8 paiku ommuku... nuuks....
5. Ma ei saanud öösel korralikult und, mõeldes, kas on üldse tark tegu 2 kallihinnalist vaba päeva sellele rühkimisele kulutada ja kas me ikka jõuame 2 tunniga kohale ja eriti tobe oleks hakata tagasi matkama kui juhtub, et praamist maha jääme...
6. Varasel jõululauba hommikul turgatas mulle pähe pöörane idee - milleks mul siis see ratas uvitav kuuris on kui mitte sõitmiseks? ( mis sest, et väljas on lumi ja jää juba mitu nädalit).
7. Suures avastuseõhinas tegin juba enne 9-t hommikul külavahel proovisõitu ja olud tundusid talutavad.
8. Põrutasime sadama poole rattaga ( jaa- jaa, sellesama kitsakummilise plekivedajaga), võitsime sellega tubli tunni jagu ja pisut pealegi aega ning olin oma otsusega väga rahul kuni...
9. ( Khm, nüüd tuleb väike naljakoht) ... kuni esimese kilomeetri järel täie lauluga uperkuuti käisin ( üllatus-üllatus- lahtilükatud põldudevahelisel tuultele avatud teelõigul oli valitsemas konarlik kiilasjää!).
10. Kirusin ja lubasin endale, et kui ühe korra veel peaksin kukkuma, jätan kogu püha ürituse pooleli ja olelen mõnuga kodus terve jõuluaja.
11. Olin vapper ja hoolimata sinikates ( jah, alles hiljem selgus, KUI vägevatest ja erksavärvilistest seejuures!) valutavatest jalgadest ukrdasin uuesti rattale ja sõitsin nii ettevaatlikult, kui ajavarud seda lubasid, edasi.
12. Jälle uus üllatus - ka kogu sadamasse viiv teelõik ( nii u 1,5 km) oli puhas liuväli.
13. Tegin päeva targima otsuse -ratas põõsasse ja jalgsi edasi!!
14. Hurraa- me siiski jõudsime praamile!! Üks praamimeestest vaatas mind ja tirtsu ( kes elas rattaavarii üle ainsamagi kriimuta- ilmselt sai enne rattalt maha kui see tee poole lendas) haletsuseseguse huviga ja küsis, kas me tulimegi nüüd kogu tee jalgsi. Itsitasin endamisi pihku ja vastasin, et ei, ainult Svibyst ( ja ega ma palju valetanud ka, ratas jäi ju tõepoolest põlluveerde ühe põõsa külge, mis kuulub veel Sviby küla valdustesse)...
15. Linn oli hulludest ostlejatest ja nende autodest tuubil. Mu tark tirts ( ikkagi eelmine nädal alles pealinnast tulnd ju) leidis, et see on hullem kui Tallinn. Kahjuks kuulusime ka ise sedakorda hullude ostlejate parvedesse, sest enamikule pereliikmeist olid kingid veel ostmata. Ninni-nänni niisama osta ei tahtnud, ikka midagi, mis nii kingi tegijale kui saajale ka midagi tähendaks. Ja nii saigi lõpuks kogemata kombel olema. Ise jäin endga ikka nii rahule!!!
16. Jõulud võisid tulla- oli vilkuv kuusekompostisioon toanurgas ja kingikuhi selle all ja palju-palju küünlaid ja imelist jõululõhna, nii et hommikune seiklus hakkas meelest hajuma ega kahetsenud üldse siiatulemise vaeva. Ja öine rahvast tuubil toomirik oli ikka hingeülendavalt ilus. Kirikuõpetaja rääkis teelolemise võludest ja hinnalisest oskusest mitte liialt kohalejõudmisega kiirustada. Lasin oma uue aasta soovid selasamas õhku liuglema....
Tegelikult asi muidugi nii hull pole. Jõulude aegu ei saanud jõuludest pajatada, kuna arvuti man ei pääsenud. ( oli sõna otseses mõttes luku taga, mida ma võtme puudumise tõttu võimeline polnud avama, aga see rohkem inside joke - kes teab, see teab).
Nonii, et jõulud said sel aastalgi peetud ja olid mõneski mõttes mäletamisväärsed. Võtame olnu siis algusest peale läbi:
JÕULULAUPÄEV
Linnaskäik. Et sinna üldse pärale jõuda, tuli ette võtta tubli seiklus. Mis seisnes alljärgnevas tegevustikus:
1. Pühade puhul on praamil erigraafik ( nagu alati vist, peaksin juba staazika saareelanikuna teadma)
2. Punktist 1 tulenevalt ei ole ümber tehtud kohaliku bussi graafikut. Mis tähendas lihtsalt öeldes seda, et buss sõidab pühade aegu enam-vähem ainult siis kui meelde tuleb ( no hea küll, ma SAAN aru, et ka bussijuhtide perel on jõulud ja tahetakse puhata ja haljast visata ...).
3.Tulenevalt punktist 2 tuli mul keskusest sadamasse saada omal jõul - arvatavalt siis kondimootori abil!
4. Mulle tekkis pähe plaan võtta jõululauba hommikul ette väike jalutuskäik ( sarjast - tunne oma kodusaart ka talvisel ajal!). Mis aga omakorda tähendas, et hommikusel laisklemisel on kindlalt kriips peal, sest matk sadamasse võtaks minimaalselt aega 2 tundi, rõhk sõnal minimaalselt. Mistõttu peaks ärkama juba ikka kusagil 8 paiku ommuku... nuuks....
5. Ma ei saanud öösel korralikult und, mõeldes, kas on üldse tark tegu 2 kallihinnalist vaba päeva sellele rühkimisele kulutada ja kas me ikka jõuame 2 tunniga kohale ja eriti tobe oleks hakata tagasi matkama kui juhtub, et praamist maha jääme...
6. Varasel jõululauba hommikul turgatas mulle pähe pöörane idee - milleks mul siis see ratas uvitav kuuris on kui mitte sõitmiseks? ( mis sest, et väljas on lumi ja jää juba mitu nädalit).
7. Suures avastuseõhinas tegin juba enne 9-t hommikul külavahel proovisõitu ja olud tundusid talutavad.
8. Põrutasime sadama poole rattaga ( jaa- jaa, sellesama kitsakummilise plekivedajaga), võitsime sellega tubli tunni jagu ja pisut pealegi aega ning olin oma otsusega väga rahul kuni...
9. ( Khm, nüüd tuleb väike naljakoht) ... kuni esimese kilomeetri järel täie lauluga uperkuuti käisin ( üllatus-üllatus- lahtilükatud põldudevahelisel tuultele avatud teelõigul oli valitsemas konarlik kiilasjää!).
10. Kirusin ja lubasin endale, et kui ühe korra veel peaksin kukkuma, jätan kogu püha ürituse pooleli ja olelen mõnuga kodus terve jõuluaja.
11. Olin vapper ja hoolimata sinikates ( jah, alles hiljem selgus, KUI vägevatest ja erksavärvilistest seejuures!) valutavatest jalgadest ukrdasin uuesti rattale ja sõitsin nii ettevaatlikult, kui ajavarud seda lubasid, edasi.
12. Jälle uus üllatus - ka kogu sadamasse viiv teelõik ( nii u 1,5 km) oli puhas liuväli.
13. Tegin päeva targima otsuse -ratas põõsasse ja jalgsi edasi!!
14. Hurraa- me siiski jõudsime praamile!! Üks praamimeestest vaatas mind ja tirtsu ( kes elas rattaavarii üle ainsamagi kriimuta- ilmselt sai enne rattalt maha kui see tee poole lendas) haletsuseseguse huviga ja küsis, kas me tulimegi nüüd kogu tee jalgsi. Itsitasin endamisi pihku ja vastasin, et ei, ainult Svibyst ( ja ega ma palju valetanud ka, ratas jäi ju tõepoolest põlluveerde ühe põõsa külge, mis kuulub veel Sviby küla valdustesse)...
15. Linn oli hulludest ostlejatest ja nende autodest tuubil. Mu tark tirts ( ikkagi eelmine nädal alles pealinnast tulnd ju) leidis, et see on hullem kui Tallinn. Kahjuks kuulusime ka ise sedakorda hullude ostlejate parvedesse, sest enamikule pereliikmeist olid kingid veel ostmata. Ninni-nänni niisama osta ei tahtnud, ikka midagi, mis nii kingi tegijale kui saajale ka midagi tähendaks. Ja nii saigi lõpuks kogemata kombel olema. Ise jäin endga ikka nii rahule!!!
16. Jõulud võisid tulla- oli vilkuv kuusekompostisioon toanurgas ja kingikuhi selle all ja palju-palju küünlaid ja imelist jõululõhna, nii et hommikune seiklus hakkas meelest hajuma ega kahetsenud üldse siiatulemise vaeva. Ja öine rahvast tuubil toomirik oli ikka hingeülendavalt ilus. Kirikuõpetaja rääkis teelolemise võludest ja hinnalisest oskusest mitte liialt kohalejõudmisega kiirustada. Lasin oma uue aasta soovid selasamas õhku liuglema....
Ilus Hirv ehk hilinenud talvetervitus
Ei tea, kas nii tehakse, aga teen ikka.
Lugesin just viimast Loomingut ja leidsin midagi nii ilusat, et tahaks jagada.
Indrek Hirve luule on mulle alati väga meeldinud ja ka äsjane lugemine ei valmisatnud pettumust. Üks neist viiest jõululaulust pani südame eriti ärevalt põksuma. (Ehk isegi inpireerib mind?)
LUMI
kaks silma kurba
hõredas jäätunud põõsas
kaks kurba silma
paks lumi valge
tuul kannab hangi mu ette
paks lumi valge
õhtus su hüüdu
tunnen kui kallistust kaugelt
õhtus su hüüdu
paks lumi valge
väikesed loomad on kerged
paks lumi valge
peod panen ümber
sinu kui väikese linnu
peod panen ümber
paks lumi valge
oh küll mu jalad on rasked
paks lumi valge
mets on nii vaikne
öö - see on kallistus kaugelt
mets on nii vaikne
näe - uni pehme
tuleb kui paks lumi valge
näe - uni pehme
Lugesin just viimast Loomingut ja leidsin midagi nii ilusat, et tahaks jagada.
Indrek Hirve luule on mulle alati väga meeldinud ja ka äsjane lugemine ei valmisatnud pettumust. Üks neist viiest jõululaulust pani südame eriti ärevalt põksuma. (Ehk isegi inpireerib mind?)
LUMI
kaks silma kurba
hõredas jäätunud põõsas
kaks kurba silma
paks lumi valge
tuul kannab hangi mu ette
paks lumi valge
õhtus su hüüdu
tunnen kui kallistust kaugelt
õhtus su hüüdu
paks lumi valge
väikesed loomad on kerged
paks lumi valge
peod panen ümber
sinu kui väikese linnu
peod panen ümber
paks lumi valge
oh küll mu jalad on rasked
paks lumi valge
mets on nii vaikne
öö - see on kallistus kaugelt
mets on nii vaikne
näe - uni pehme
tuleb kui paks lumi valge
näe - uni pehme
kolmapäev, 23. detsember 2009
Eeljõulud
Mulle hakkas see tirtsu leidlik lugemisvääratus nii meeldima, et jäingi näh kasutama.
Nonii , eilne ametitöövaba päev kadus nii kätte ää, et ei saanud õieti arugi, kuhu ta sai... Eile hommikul oli küll tunne, et oleks õige eriti tubli ja asuks kodus askeldama. Mõttes oli palju õues toimetada - tuua metsast kuuseoksad tuppa lõhnama ja rookida lund ja tassida puid ja...
Alustuseks käisin kohe hommikul dusi all ära, et hiljem poleks vaja niiskete juustega väljas olla. Kuivamist oodates aga sattusin imelikke tikkimisvaimustusse. Olen juba tükk aega meeles mõlgutanud, et ainuke asi, mis mul koolipõlve käsitöötundides teha meeldis, oli tikkimine. Ja et see kukkus erinevalt muudest jubesoperdistest mõnikord isegi täitsa talutavalt välja. Sel aastal olingi viimaks nii tubli, et ostsin kokku vajaliku tikkimisriide ja erinevaid mulineesid ning otsisin välja ka mõned ritspistemustrid.
Tjah, esimene proovitöö oli nagu oli, aga suurema tööga plaanisin alustada pikkade pühade aegu. Variante oli mitmeid: imeilus kassipilt, millele aga tarvis umbes 20 eri tooni mulineesid, neist enamikku oma 5-10 tükki. Mis ajaks mu eelarve ikka päris lõhki, arvestades, et iga üksik mulinee maksab 9 kr. Korrutame selle 20-ga ( 180 kr) ja selle omakorda 10-ga ... Oh jaah...
Järgmine varinat olid geomeetrilised värvilised kujundid, tundus kõige lihtsam ka, eriti kui mõni värv asendada juba ette ostetutega. Siis hakkasin riiet välja mõõtma. Mustril oli öeldud, et suurus peaks olema 50x 50 cm. Selgus, et ostetud riide hulk ei vea seda üüratut tahukat välja ja selle täistikkimine võtab vist siiski liiga palju aega. Ja otsustain spontaanselt hakata tegema hoopis armsat maamajakest lilleaiaga. Arvake ära, kuhu mu päev kadus! Ja nüüd arvake ära, kui palju ma tikitud sain? Õige vastus: ukse piirjooned ja peaaegu terve seinapalgi! Tikkimine aga tundub endiselt vaimustav.
Seega on kõik lootused tänase peal: hommikul uksest välja astudes avastasin, et öösel tõusnud paras tuuleke on mu eilse töörügamise mõnuga nullinud: kõik lahtikaevatud teed ja hoolega pühitud trepp on enam-vähem sama paksu lumekatte all kui eile peale tihedat lumesadu. Egas midagi, hakkame aga jälle lihast kasvatama ( avastasin eile kuuris sobrades nimelt, et mul polegi lumelabidat, vaid ainult kõige tavalisem maa kaevamise oma, selline raske metallist kobakas). Ja et praegu on hea lumi mass, tahan kindlasti ilma ära kasutada ja vaipadele lumepesu teha ( tirtsul saab kindlasti üüratult lõbus olema). Ja metsas on endiselt käimata. Ja homseks tahab V mind enda juurde, kuigi kodus oleks nii palju toimetada... Tahaks ise ka mõnes mõttes siiski linna minna, kuigi praam käib meil ka praeguste jääoludega nagu jumal juhatab, nii et mingite konkreetsete kellaaegadega väga arvestada ei maksaks. Jõululaupäevaseid traditsioone tahaks südamest järgida: vanavanemate ja onu hauale ja kesköisele missale toomkirikusse ja pere näha kallil jõuluajal ja... Ah, ma lihtsalt ei tea praegu, mida teha... Jõulud on ikka minu jaoks raske aeg.
Lähen-ei lähe, lähen- ei lähe... Elu karikakramäng...
Nonii , eilne ametitöövaba päev kadus nii kätte ää, et ei saanud õieti arugi, kuhu ta sai... Eile hommikul oli küll tunne, et oleks õige eriti tubli ja asuks kodus askeldama. Mõttes oli palju õues toimetada - tuua metsast kuuseoksad tuppa lõhnama ja rookida lund ja tassida puid ja...
Alustuseks käisin kohe hommikul dusi all ära, et hiljem poleks vaja niiskete juustega väljas olla. Kuivamist oodates aga sattusin imelikke tikkimisvaimustusse. Olen juba tükk aega meeles mõlgutanud, et ainuke asi, mis mul koolipõlve käsitöötundides teha meeldis, oli tikkimine. Ja et see kukkus erinevalt muudest jubesoperdistest mõnikord isegi täitsa talutavalt välja. Sel aastal olingi viimaks nii tubli, et ostsin kokku vajaliku tikkimisriide ja erinevaid mulineesid ning otsisin välja ka mõned ritspistemustrid.
Tjah, esimene proovitöö oli nagu oli, aga suurema tööga plaanisin alustada pikkade pühade aegu. Variante oli mitmeid: imeilus kassipilt, millele aga tarvis umbes 20 eri tooni mulineesid, neist enamikku oma 5-10 tükki. Mis ajaks mu eelarve ikka päris lõhki, arvestades, et iga üksik mulinee maksab 9 kr. Korrutame selle 20-ga ( 180 kr) ja selle omakorda 10-ga ... Oh jaah...
Järgmine varinat olid geomeetrilised värvilised kujundid, tundus kõige lihtsam ka, eriti kui mõni värv asendada juba ette ostetutega. Siis hakkasin riiet välja mõõtma. Mustril oli öeldud, et suurus peaks olema 50x 50 cm. Selgus, et ostetud riide hulk ei vea seda üüratut tahukat välja ja selle täistikkimine võtab vist siiski liiga palju aega. Ja otsustain spontaanselt hakata tegema hoopis armsat maamajakest lilleaiaga. Arvake ära, kuhu mu päev kadus! Ja nüüd arvake ära, kui palju ma tikitud sain? Õige vastus: ukse piirjooned ja peaaegu terve seinapalgi! Tikkimine aga tundub endiselt vaimustav.
Seega on kõik lootused tänase peal: hommikul uksest välja astudes avastasin, et öösel tõusnud paras tuuleke on mu eilse töörügamise mõnuga nullinud: kõik lahtikaevatud teed ja hoolega pühitud trepp on enam-vähem sama paksu lumekatte all kui eile peale tihedat lumesadu. Egas midagi, hakkame aga jälle lihast kasvatama ( avastasin eile kuuris sobrades nimelt, et mul polegi lumelabidat, vaid ainult kõige tavalisem maa kaevamise oma, selline raske metallist kobakas). Ja et praegu on hea lumi mass, tahan kindlasti ilma ära kasutada ja vaipadele lumepesu teha ( tirtsul saab kindlasti üüratult lõbus olema). Ja metsas on endiselt käimata. Ja homseks tahab V mind enda juurde, kuigi kodus oleks nii palju toimetada... Tahaks ise ka mõnes mõttes siiski linna minna, kuigi praam käib meil ka praeguste jääoludega nagu jumal juhatab, nii et mingite konkreetsete kellaaegadega väga arvestada ei maksaks. Jõululaupäevaseid traditsioone tahaks südamest järgida: vanavanemate ja onu hauale ja kesköisele missale toomkirikusse ja pere näha kallil jõuluajal ja... Ah, ma lihtsalt ei tea praegu, mida teha... Jõulud on ikka minu jaoks raske aeg.
Lähen-ei lähe, lähen- ei lähe... Elu karikakramäng...
reede, 18. detsember 2009
Tervistparandav külmavares
Prr, ilm on vahepeal külmaks läinud. ( eksole ime jah, teised panevad ammu blogidessejäätuvate veekogude pilte üles, mina ärkan alles nüüd, kus pakane juba nädala jagu meid kimbutand...).
Aga jah, Kui teisipäevane kütmisring asjaolude ebasobivuse tõttu taas vahele jäi, siis keksnädala õhtutunnil koju ilmudes näitas termomeeter elutoas vaevalt 15 soojapügalat. Ja seda on minusugusele külmavaresele vähe! Ikka 22 kraadi olgu ära, vähemaga ma ei lepi.
Ja asusingi usinasti kütma ( ja puid tassima ja kuivatama -soojendama ja...). Oh seda turgutavat tervisesporti talvises karges õhus ( teate küll, puuriitadel turnimine, puusülemite vinnamine ja mäest üles tuppa kandmine ja ladustamine). Tervis tuleb, mis mühin. Ei mingeid migreene.
Merel on ka juba jää, seejuures üsna paks. Nii et teadjamad juba ennustavad - paar nädalat veel taolist külma ja meil on jälle jäätee. Hurraa, massid kogunegu jälle siia ATV-dega tuuritama...
Ah, mis ma torisen tegelt. Pean hoopis ennast vahepeal väheke kiitma - olen end kokku võtnud ja kiusatustest hoolimata terve nädala suutnud kohvile ei öelda( täna hommikul oli ahvatlus vastupandamatu, aga õnneks oli kohvikoor vahepealsete päevade jooksul halvaks läinud...jee!). Üldse saan öelda, et kohv võib minu jaoks vabalt jääda seltskonnajoogiks, st mul pole probleemi juua seda ainult siis kui keegi juhtub külla tulema või linna peale kellegagi kohvetema tahan jääda.
Tuleb tõdeda, et see hommikuse kohvi ergutuse värk on ka suuresti peas kinni - kange tee annab täpselt sama efekti ( kui mingeid efekte jookide abil üldse õnnestub saavutada, pigem on asi siiski kosutavas ja enese mõõdupuule vastavas unekoguses mu meelest).
E-ained menüüs on järgmine õppetükk, millega lähiajal rinda kavatsen pistma asuda. Esimesel lugemisel tundub ulmeliselt keeruline teadus, aga küllap ma end sellest läbi järan ja endale meelepärase-vastuvõetava sealt välja selekteerin.
Aga homme, oh jah, tuleb tahes-tahtmata see paljulubat` pealinnatuur ette võtta (ma pole seal terve aasta käinud, olen ikka maakaks küll hakand!). Eks siis on muljeidki jagada( kohvikusse ja loomaaeda!) ja ohkida, kuidas terve nädalavahtus selle alla läks ja midagi muud ei jõundki...
Aga jah, Kui teisipäevane kütmisring asjaolude ebasobivuse tõttu taas vahele jäi, siis keksnädala õhtutunnil koju ilmudes näitas termomeeter elutoas vaevalt 15 soojapügalat. Ja seda on minusugusele külmavaresele vähe! Ikka 22 kraadi olgu ära, vähemaga ma ei lepi.
Ja asusingi usinasti kütma ( ja puid tassima ja kuivatama -soojendama ja...). Oh seda turgutavat tervisesporti talvises karges õhus ( teate küll, puuriitadel turnimine, puusülemite vinnamine ja mäest üles tuppa kandmine ja ladustamine). Tervis tuleb, mis mühin. Ei mingeid migreene.
Merel on ka juba jää, seejuures üsna paks. Nii et teadjamad juba ennustavad - paar nädalat veel taolist külma ja meil on jälle jäätee. Hurraa, massid kogunegu jälle siia ATV-dega tuuritama...
Ah, mis ma torisen tegelt. Pean hoopis ennast vahepeal väheke kiitma - olen end kokku võtnud ja kiusatustest hoolimata terve nädala suutnud kohvile ei öelda( täna hommikul oli ahvatlus vastupandamatu, aga õnneks oli kohvikoor vahepealsete päevade jooksul halvaks läinud...jee!). Üldse saan öelda, et kohv võib minu jaoks vabalt jääda seltskonnajoogiks, st mul pole probleemi juua seda ainult siis kui keegi juhtub külla tulema või linna peale kellegagi kohvetema tahan jääda.
Tuleb tõdeda, et see hommikuse kohvi ergutuse värk on ka suuresti peas kinni - kange tee annab täpselt sama efekti ( kui mingeid efekte jookide abil üldse õnnestub saavutada, pigem on asi siiski kosutavas ja enese mõõdupuule vastavas unekoguses mu meelest).
E-ained menüüs on järgmine õppetükk, millega lähiajal rinda kavatsen pistma asuda. Esimesel lugemisel tundub ulmeliselt keeruline teadus, aga küllap ma end sellest läbi järan ja endale meelepärase-vastuvõetava sealt välja selekteerin.
Aga homme, oh jah, tuleb tahes-tahtmata see paljulubat` pealinnatuur ette võtta (ma pole seal terve aasta käinud, olen ikka maakaks küll hakand!). Eks siis on muljeidki jagada( kohvikusse ja loomaaeda!) ja ohkida, kuidas terve nädalavahtus selle alla läks ja midagi muud ei jõundki...
neljapäev, 17. detsember 2009
Üldiselt mulle mehed meeldivad...
(Täna ei saa jälle kuidagi pidama, muudkui postitan.)
Aasta algupoolel oli mul juhtum, kus üks juba tugevas keskmises keskeas kunstnikuhingega meesterahvas hakkas mulle väga kangekaelselt silma heitma ega suutnud kuidagi mõista, miks ma tema katsete suhtes nii tuimaks ja sallimatuks jään. Ma ei osanud talle seda fenomeni ka kuidagi mõistlikult seletada - ütlesin, et no näed, pole midagi teha, mõnega tekib "keemia", mõnega mitte, siin ei aita punnitamine ega kaine kaalutlus ega miski nõiajook ka mitte... Kui ta siis ühe väga pika ja piidleva telefonikõne ajal jutu sisse pikkis, et "Vaata, sa meeldid mulle hoolimata sellest, et sa pole just kõige ilusam naine, keda oma elus olen kohanud..." No arvake ära, kas see suurendas minu soovi temaga edasi suhelda?!?
Leidke mulle mõni naine, kes tahab sümpaatse härra silmis olla "mitte maailma ilusaim naine" ja leppida 23. -nda kohaga pingereas... Mina ei tea ühtegi.
Mees peaks siiski oskama naisele härrasmehelikult läheneda, isegi siis kui tema katsed on ette luhtumisele määratud.
Samuti peaks mees mingil määral ka oma välimuse eest hoolitsema( kuidas sa saad teha etteheiteid naise välimuse kohta, kui sa ise näed välja nagu kalkar, deklareerid kohe avalikult, et liigne pesemine pole tervisele hea ning vaikne jutt jääbki kuulmata, sest suu haiseb nagu... Ah, ei taha mõeldagi... Miks on meeste ja naiste vahel neis asjus ikka veel nii suur kuristik?
Mulle näiteks meeldib, kui mees hästi lõhnab, maitsekalt riides on ja igas olukorras viisakas ning austav suudab olla.
Ürgisased, machod ja pullivennad mulle peale ei lähe.Varem arvasin, et katkise kampsuniga boheemlased on ka lahedad. Nüüd enam mitte. Nood eelpoolnimetatud "turnivad mu kohe offi" nagu üks tuttav selle kohta ütleb.
Võin valehäbita tunnistada, et eelistan jah veidike tossikesi või kui soovite siidikäppasid ehk siis üldiselt meie jõuühiskonnas vähem aktsepteeritavaid isendied, kes hakkavadki meil aina enam defitsiitsemaks muutuma. Kahjuks.
Aasta algupoolel oli mul juhtum, kus üks juba tugevas keskmises keskeas kunstnikuhingega meesterahvas hakkas mulle väga kangekaelselt silma heitma ega suutnud kuidagi mõista, miks ma tema katsete suhtes nii tuimaks ja sallimatuks jään. Ma ei osanud talle seda fenomeni ka kuidagi mõistlikult seletada - ütlesin, et no näed, pole midagi teha, mõnega tekib "keemia", mõnega mitte, siin ei aita punnitamine ega kaine kaalutlus ega miski nõiajook ka mitte... Kui ta siis ühe väga pika ja piidleva telefonikõne ajal jutu sisse pikkis, et "Vaata, sa meeldid mulle hoolimata sellest, et sa pole just kõige ilusam naine, keda oma elus olen kohanud..." No arvake ära, kas see suurendas minu soovi temaga edasi suhelda?!?
Leidke mulle mõni naine, kes tahab sümpaatse härra silmis olla "mitte maailma ilusaim naine" ja leppida 23. -nda kohaga pingereas... Mina ei tea ühtegi.
Mees peaks siiski oskama naisele härrasmehelikult läheneda, isegi siis kui tema katsed on ette luhtumisele määratud.
Samuti peaks mees mingil määral ka oma välimuse eest hoolitsema( kuidas sa saad teha etteheiteid naise välimuse kohta, kui sa ise näed välja nagu kalkar, deklareerid kohe avalikult, et liigne pesemine pole tervisele hea ning vaikne jutt jääbki kuulmata, sest suu haiseb nagu... Ah, ei taha mõeldagi... Miks on meeste ja naiste vahel neis asjus ikka veel nii suur kuristik?
Mulle näiteks meeldib, kui mees hästi lõhnab, maitsekalt riides on ja igas olukorras viisakas ning austav suudab olla.
Ürgisased, machod ja pullivennad mulle peale ei lähe.Varem arvasin, et katkise kampsuniga boheemlased on ka lahedad. Nüüd enam mitte. Nood eelpoolnimetatud "turnivad mu kohe offi" nagu üks tuttav selle kohta ütleb.
Võin valehäbita tunnistada, et eelistan jah veidike tossikesi või kui soovite siidikäppasid ehk siis üldiselt meie jõuühiskonnas vähem aktsepteeritavaid isendied, kes hakkavadki meil aina enam defitsiitsemaks muutuma. Kahjuks.
Lapsevanema raske, aga lõbus elu
Viimasel ajal on TV-st aina sagedamini hakatud näitama erinevas versioonis kondoomireklaame. Ja ühel õhtul tekkis ka minu lapsukesel iseendastmõistetav küsimus, misasi see kondoom selline on...
Olin esmalt natuke kimbatuses, aga üritasin siiski:
Noh, püüdsin asja ääri-veeri seletama hakata, see on nagu rasestumisvastane vahend meestele...
Mismoodi? ei taipa mu kõrgeltharitud 6-aastane midagi. Ise sa ütlesid, et mehed ei saa lapsi sünnitada!
Nojah, sünnitada nad ei saa, aga mäletad, mis me ühest raamatust kunagi lugesime- selleks, et laps saaks sündida, on vaja naise munarakku ja mehe seemet.
Jaa-jaa, mäletan küll.
No vot, selleks, et need mehe seemned soovitamtul ajal naise munarakuni ei jõuaks, ongi vaja meestele kondoomi.
Ahah!
Rohkem küsimusi ei olnud.
Khm-khm, praegu veel ....
Seda seika kirja pannes tuli mulle tegelikult veel üks paari aasta tagune asi meelde, kus jäime tidrikuga niisama lobisema ja jäime tollal nii 3-4 tirtsuga rääkima nii tõsisetel teemadel nagu jumal.
Kusagile panin selle dialoogi endale ka sõna-sõnalt kirja, aga hetkel pole seda käepärast. Lugu sai alguse vist sellest, et kõnelesime sellest, et ei maksa niisama, uisa-päisa tarvitada sõna jumal ja sellest tuletatud väljendeid ( jumalast lahe, jumala igav jne). Lapsuke tahtis teada, miks nii. Mina vastu, et vanarahvas rääkinud selle kohta, et nii nagu arvatakse, et vandumisel tuleb kurat ise koos saba ja sarvedega maa alt välja ja küsib madalalt kõmisedes, miks sa mind kutsusid, sama asi võib vist jumalaga ka juhtuda.
Aga milline see jumal on? päris lapsuke edasi.
Näh, ega mina nüüd ka päris täpselt ei tea, aga arvatavasti on ta mõni halli habemega heatahtlik taat.
Kas ta istub pilve peal?
Mõni arvab, et istub, mõni jälle arvab, et jumal on nähtamatu tegelane, kes kõiki inimesi valvab...
Aga, emme, kas jumal peeretab ka ?
!?!...
Olin esmalt natuke kimbatuses, aga üritasin siiski:
Noh, püüdsin asja ääri-veeri seletama hakata, see on nagu rasestumisvastane vahend meestele...
Mismoodi? ei taipa mu kõrgeltharitud 6-aastane midagi. Ise sa ütlesid, et mehed ei saa lapsi sünnitada!
Nojah, sünnitada nad ei saa, aga mäletad, mis me ühest raamatust kunagi lugesime- selleks, et laps saaks sündida, on vaja naise munarakku ja mehe seemet.
Jaa-jaa, mäletan küll.
No vot, selleks, et need mehe seemned soovitamtul ajal naise munarakuni ei jõuaks, ongi vaja meestele kondoomi.
Ahah!
Rohkem küsimusi ei olnud.
Khm-khm, praegu veel ....
Seda seika kirja pannes tuli mulle tegelikult veel üks paari aasta tagune asi meelde, kus jäime tidrikuga niisama lobisema ja jäime tollal nii 3-4 tirtsuga rääkima nii tõsisetel teemadel nagu jumal.
Kusagile panin selle dialoogi endale ka sõna-sõnalt kirja, aga hetkel pole seda käepärast. Lugu sai alguse vist sellest, et kõnelesime sellest, et ei maksa niisama, uisa-päisa tarvitada sõna jumal ja sellest tuletatud väljendeid ( jumalast lahe, jumala igav jne). Lapsuke tahtis teada, miks nii. Mina vastu, et vanarahvas rääkinud selle kohta, et nii nagu arvatakse, et vandumisel tuleb kurat ise koos saba ja sarvedega maa alt välja ja küsib madalalt kõmisedes, miks sa mind kutsusid, sama asi võib vist jumalaga ka juhtuda.
Aga milline see jumal on? päris lapsuke edasi.
Näh, ega mina nüüd ka päris täpselt ei tea, aga arvatavasti on ta mõni halli habemega heatahtlik taat.
Kas ta istub pilve peal?
Mõni arvab, et istub, mõni jälle arvab, et jumal on nähtamatu tegelane, kes kõiki inimesi valvab...
Aga, emme, kas jumal peeretab ka ?
!?!...
Päkapikk sai kirja
Paar õhtut tagasi oli jõulusussi sisse sokutatud kiri päkapikkudele, autoriks isiklik tirtsuke. Kirja sisu oli lihtne ja lööv:
"Kallis päkapikk. Tahan jõuludeks taevatähtedega kindaid. palun kommi ka."
Selline heldimus tuli peale- mul on nii poeetiline laps( TAEVATÄHTEDEGA kindaid!), ja kui hea, et on veel väike laps ja väikesed soovid ja ...
Tirtsu enda selgitus oli lühike - tegin kirja ja kui hommikuks on kiri kadunud, siis järelikult ongi päkapikud olemas.
Niisis, ta siiski kahtleb juba. Mäletatavasti ta avaldas esimesi kahtlusemärke juba selleaastase jõuluootuse alguspäevil, aga... Tähtis on, et laps ise TAHAB uskuda. Mis siis, et päkapikk on juba 4 korda sel aastal juusutpulka toonud( päkapikkudel on ka raha vähe, arvas tirts). Mis siis, et hommikul on sussi sees sama mandariin, mis eile õhtul köögivaagnal...
Laps on elu õis, selles pole kahtlustki!!
"Kallis päkapikk. Tahan jõuludeks taevatähtedega kindaid. palun kommi ka."
Selline heldimus tuli peale- mul on nii poeetiline laps( TAEVATÄHTEDEGA kindaid!), ja kui hea, et on veel väike laps ja väikesed soovid ja ...
Tirtsu enda selgitus oli lühike - tegin kirja ja kui hommikuks on kiri kadunud, siis järelikult ongi päkapikud olemas.
Niisis, ta siiski kahtleb juba. Mäletatavasti ta avaldas esimesi kahtlusemärke juba selleaastase jõuluootuse alguspäevil, aga... Tähtis on, et laps ise TAHAB uskuda. Mis siis, et päkapikk on juba 4 korda sel aastal juusutpulka toonud( päkapikkudel on ka raha vähe, arvas tirts). Mis siis, et hommikul on sussi sees sama mandariin, mis eile õhtul köögivaagnal...
Laps on elu õis, selles pole kahtlustki!!
esmaspäev, 14. detsember 2009
Killukesi nädalavahetusest
* Olin haige ( koos tirtsuga põdesime täpselt sama imelikku kõhutõbe).
*Magasime nii reedest laupäeva kui laupäevast pühapäeva 12 tundi jutti ( hoolimata sellest, et reedeöine vallapidu teispool mu korteriseinu kestis ma ei tea mis kellani öösel, mina jäin kesköö aegu magusaste magama ja tümps ega purjutavad kaaskodanikud ei häirind üldse).
* Oskar näitas valla keelepeksjatele koha kätte.
Khm, nojah, on ju kogu saarele enam-vähem üldteada, et mina oma koeri üleüldsegist ei sööda, jooda, silita ega käitu nendega kuidagi inim(koera)väärselt. (sest kuidas muidu seletada aeg-ajalt mu ukse taha ilmuvaid Chappi hädaabi-pakikesi, tühje supipurgikesi; ilma minu loata küla vahele pahandust tegema lastud penisid v lõputut tigedat klatsi antud teemadel...). No vot, kallid jõulupeo külalised muidugi omas suures hääduses olid mu orvukestest koerikutele präänikut pakkunud( mida muide IGAL valla jõulupeol täiesti tasuta laudadele jagatakse...). No Priit kui iginäljane endine varjupaiklane oli kõik ustavalt sisse puginud, aga Oskar näitas pakkujatele mõnuga keelt ja laotas kõik pakutu mööda oma territooriumi laiali- sööge ise oma piparkooke, kui tahate. Haa, ja siis tulge öelge veel, et minu koerad on näljas!!
* Küpsetasin pirukaid.
Olgu kohe öeldud, et mina pole suurem asi kokkaja ja köögitoimkonnast viilin mõnuga kõrvale kui aga juhus avaneb. Kui muidugi mõned erilised kirgastumishetked välja arvata( mis seisnevad peamiselt erinevate suppide valmistamises, mida ma enesegi üllatuseks hästi valmistada oskan). Aga küpsetamise alal olen ikka üsna algaja...
Aga vot seisis mul sügavkülmas juba pikemat aega üks pärmitaigen. Pühapäeva pealelõunal võtsin siis viimaks julguse kokku ja hakkasin sellest pirukaid meisterdama. Osa tegin seene-oliivitäidisega, osa mustikamoosiga. Isegi tirtsul läks täidist hakkides oma tõbi meelest ära( muidu oli ikka kogu aja diivani totaalselt hõivanud, nii pikk kui lai ( loe: nii pisike ja kõhn) kui ta ongi. Tegi muudkui hädist nägu ja nõudis teed ja küpsist ja sooja toitu ei söönud üldse. Isegi mitte oma lemmikuid. Hakkasin juba vahepeal oma liigse kanaemastumise pärast muret tundma).
Pirukad tulid peaaegu et välja. Kuigi kuumutasin nad pisut üle, moosipirukad ei sesinud koos ja osa moosi valgus välja ja kõrbes pirukapõhjadele.
A muidu- esimese korra kohta pole paha. Mõlemad tegijad sõid ja kiitsid. Ja tervenesid.
Ja tulid esmamspärval vapralt hommikul läbi karge külma. Kes siis lasteaeda, kes tööle.
*Magasime nii reedest laupäeva kui laupäevast pühapäeva 12 tundi jutti ( hoolimata sellest, et reedeöine vallapidu teispool mu korteriseinu kestis ma ei tea mis kellani öösel, mina jäin kesköö aegu magusaste magama ja tümps ega purjutavad kaaskodanikud ei häirind üldse).
* Oskar näitas valla keelepeksjatele koha kätte.
Khm, nojah, on ju kogu saarele enam-vähem üldteada, et mina oma koeri üleüldsegist ei sööda, jooda, silita ega käitu nendega kuidagi inim(koera)väärselt. (sest kuidas muidu seletada aeg-ajalt mu ukse taha ilmuvaid Chappi hädaabi-pakikesi, tühje supipurgikesi; ilma minu loata küla vahele pahandust tegema lastud penisid v lõputut tigedat klatsi antud teemadel...). No vot, kallid jõulupeo külalised muidugi omas suures hääduses olid mu orvukestest koerikutele präänikut pakkunud( mida muide IGAL valla jõulupeol täiesti tasuta laudadele jagatakse...). No Priit kui iginäljane endine varjupaiklane oli kõik ustavalt sisse puginud, aga Oskar näitas pakkujatele mõnuga keelt ja laotas kõik pakutu mööda oma territooriumi laiali- sööge ise oma piparkooke, kui tahate. Haa, ja siis tulge öelge veel, et minu koerad on näljas!!
* Küpsetasin pirukaid.
Olgu kohe öeldud, et mina pole suurem asi kokkaja ja köögitoimkonnast viilin mõnuga kõrvale kui aga juhus avaneb. Kui muidugi mõned erilised kirgastumishetked välja arvata( mis seisnevad peamiselt erinevate suppide valmistamises, mida ma enesegi üllatuseks hästi valmistada oskan). Aga küpsetamise alal olen ikka üsna algaja...
Aga vot seisis mul sügavkülmas juba pikemat aega üks pärmitaigen. Pühapäeva pealelõunal võtsin siis viimaks julguse kokku ja hakkasin sellest pirukaid meisterdama. Osa tegin seene-oliivitäidisega, osa mustikamoosiga. Isegi tirtsul läks täidist hakkides oma tõbi meelest ära( muidu oli ikka kogu aja diivani totaalselt hõivanud, nii pikk kui lai ( loe: nii pisike ja kõhn) kui ta ongi. Tegi muudkui hädist nägu ja nõudis teed ja küpsist ja sooja toitu ei söönud üldse. Isegi mitte oma lemmikuid. Hakkasin juba vahepeal oma liigse kanaemastumise pärast muret tundma).
Pirukad tulid peaaegu et välja. Kuigi kuumutasin nad pisut üle, moosipirukad ei sesinud koos ja osa moosi valgus välja ja kõrbes pirukapõhjadele.
A muidu- esimese korra kohta pole paha. Mõlemad tegijad sõid ja kiitsid. Ja tervenesid.
Ja tulid esmamspärval vapralt hommikul läbi karge külma. Kes siis lasteaeda, kes tööle.
All You Need Is Love
Jah,just. Näete, millega armsad kaaskodanikud nädala eest hakkama said ( meie omad ka vilksamisi täiesti esindet):
http://www.starbucksloveproject.com/
Ja mis täna hommikul eriti rõõmustab, on pisike, kuid siiski krudisev ja LÕHNAV lumi väljas. Ja päikese vari lumekorral.
Ja VALGUS!
VALGUS.
VALGUS....
http://www.starbucksloveproject.com/
Ja mis täna hommikul eriti rõõmustab, on pisike, kuid siiski krudisev ja LÕHNAV lumi väljas. Ja päikese vari lumekorral.
Ja VALGUS!
VALGUS.
VALGUS....
reede, 11. detsember 2009
Haigus- päästa mind
Nonii, on ilmselge, et eilse töörügamisega tegin endale füüsilises mõttes tõsiselt liiga... Juba eile õhtul läks enesetunne kodus väga kehvakeseks- kõht valutas ja selg oli tuim ja söögiisu oli null ja uni vaevas. Mõtlesin siis - pole midagi, varakult magama ja küllap hea pikk uni mu hommikuks reipamaks teeb.
Aga looda sa- teki all polnud mul korraga uneraasugi enam. Peas keerlesid vaid segased mõtted eesootavast raskest nädalast ja enesetunne läks aina hullemaks. Viimaks läks süda nii pahaks juba, et kobisin heaga oma narilt alla ja tegin omale aseme põrandale juhuks mind peaks olema tabanud õõvastav kõhugripp( sest just neid sümptomeid enesel kahtlustasin), mille puhul on wc-sse jõudmine sageli sekundite küsimus ja nari järsust redelist allaronimine sinna juurde ilmselgelt ei kuuluks ...
Külmavärisesin ja higistasin siis põrandal, kukal tuim ja sain vahelduva eduga isegi magada. Hommikuks oli pilt ikka kehvapoolne, kaalusin tõsiselt tööle minemata jätmist, aga ikka mingi kuri ork oli seljas - no nii hull see asi nüüd ka pole, ehk läheb päeva peale paremaks.... Veeretasingi end tuimadel jalgadel kohale, kuumutan ennast pontso sees ja puhuri ees, aga arhiivi poole isegi ei vaata. Istun vaguralt helendava ekraani ees ja üritan teha töötava inimese nägu.
Ja sedasi mõtiskelles tuli mulle isegi üks päästev mõte - ehk ongi see haigus tulnud mind hoopis päästma. Et ma endale toimetamistega liiga ei teeks. Üldjoontes näeks minu lähipäevade graafik välja selline:
11.12 - valla jõulupidu ( kusjuures enne seda tuleb mul veel tirts linnast ära tuua)
14.12 - linnas, seminaril ( õhtuks koju koerte man ning kütma)
15.12 - linnas line-trennis + esivanema sünna
16.12. - linnas tirtsu trenni jõulupidu ( hea kui õhtuks koju tagasi pääseb, kui ei, siis alles neljap hommikul)
18. 12.- linnas - tirtsu viimane trenn
19.-20.12- päälinnas ( KuMu, Estonia, kaguete sugulaste külastamine jne)
22.12. - linnas, viimane tantsutrenn ja / või lasteaia jõulupidu
29.12 line-jate jõulupidu
See saab tulema üks meeletum aja-, raha ja eeskätt energiaröövellik aeg. Mis tähendab, et jõuluks on toss totaalselt väljas. Mis on omamoodi isegi hea, sest siis lihtsalt puhkan ega põe totakat jõulumasendust ehk.
Hah, ja siis seda graafikut vaadates tekib veel küsimus - millal ma ustava riigiteenistujana siis need kohustuslikud 5 päeva nädalas tööl peaks huvitav olema? Millal tuba kütma? Millal koertega jalutama? Millal rõõmus ja tegus emme olema?...
Sealt aga tekkisiki salakaval mõtteke, et kui ma nüüd see nädalavahetus jääkski tõsiselt haigeks, siis see haigus jätaks mõne igavama osa sellest graafikust välja ja seda igati loomuliku, mitte leiutatud põhjusena. Mis laseks normaalsemalt hingata. Loogilisemalt mõelda. Mitte uisa-päisa elus ringi tormata, midagi õieti nägemata, kogemata, süvenemata ... Mulle nii ei meeldi. Mulle on vaja stabiilsust, rahulikku ja turvalist kulgemist, pikka mõtiskelu, asjaolude vaikset jälgimist, ajavoolus sõudmist, sujuvat edasijõudmist.
Aga looda sa- teki all polnud mul korraga uneraasugi enam. Peas keerlesid vaid segased mõtted eesootavast raskest nädalast ja enesetunne läks aina hullemaks. Viimaks läks süda nii pahaks juba, et kobisin heaga oma narilt alla ja tegin omale aseme põrandale juhuks mind peaks olema tabanud õõvastav kõhugripp( sest just neid sümptomeid enesel kahtlustasin), mille puhul on wc-sse jõudmine sageli sekundite küsimus ja nari järsust redelist allaronimine sinna juurde ilmselgelt ei kuuluks ...
Külmavärisesin ja higistasin siis põrandal, kukal tuim ja sain vahelduva eduga isegi magada. Hommikuks oli pilt ikka kehvapoolne, kaalusin tõsiselt tööle minemata jätmist, aga ikka mingi kuri ork oli seljas - no nii hull see asi nüüd ka pole, ehk läheb päeva peale paremaks.... Veeretasingi end tuimadel jalgadel kohale, kuumutan ennast pontso sees ja puhuri ees, aga arhiivi poole isegi ei vaata. Istun vaguralt helendava ekraani ees ja üritan teha töötava inimese nägu.
Ja sedasi mõtiskelles tuli mulle isegi üks päästev mõte - ehk ongi see haigus tulnud mind hoopis päästma. Et ma endale toimetamistega liiga ei teeks. Üldjoontes näeks minu lähipäevade graafik välja selline:
11.12 - valla jõulupidu ( kusjuures enne seda tuleb mul veel tirts linnast ära tuua)
14.12 - linnas, seminaril ( õhtuks koju koerte man ning kütma)
15.12 - linnas line-trennis + esivanema sünna
16.12. - linnas tirtsu trenni jõulupidu ( hea kui õhtuks koju tagasi pääseb, kui ei, siis alles neljap hommikul)
18. 12.- linnas - tirtsu viimane trenn
19.-20.12- päälinnas ( KuMu, Estonia, kaguete sugulaste külastamine jne)
22.12. - linnas, viimane tantsutrenn ja / või lasteaia jõulupidu
29.12 line-jate jõulupidu
See saab tulema üks meeletum aja-, raha ja eeskätt energiaröövellik aeg. Mis tähendab, et jõuluks on toss totaalselt väljas. Mis on omamoodi isegi hea, sest siis lihtsalt puhkan ega põe totakat jõulumasendust ehk.
Hah, ja siis seda graafikut vaadates tekib veel küsimus - millal ma ustava riigiteenistujana siis need kohustuslikud 5 päeva nädalas tööl peaks huvitav olema? Millal tuba kütma? Millal koertega jalutama? Millal rõõmus ja tegus emme olema?...
Sealt aga tekkisiki salakaval mõtteke, et kui ma nüüd see nädalavahetus jääkski tõsiselt haigeks, siis see haigus jätaks mõne igavama osa sellest graafikust välja ja seda igati loomuliku, mitte leiutatud põhjusena. Mis laseks normaalsemalt hingata. Loogilisemalt mõelda. Mitte uisa-päisa elus ringi tormata, midagi õieti nägemata, kogemata, süvenemata ... Mulle nii ei meeldi. Mulle on vaja stabiilsust, rahulikku ja turvalist kulgemist, pikka mõtiskelu, asjaolude vaikset jälgimist, ajavoolus sõudmist, sujuvat edasijõudmist.
neljapäev, 10. detsember 2009
plaanid muutuvad
Mul oli täna hommikul nii palju häid mõtteid peas, mia siin teistelegi pajatada. Käisin eile õhtul teatris, pakatades oma väikeset elamusest, ja tahtsin mõtiskleda teemal, kas arvutimängud ikka peavad lastele kohustuslikud olema ja veel halada, kui kiireks mul järgmine nädal kipub minema ja ...
Mitte ridagi ei saanud kirja, sest kohe tööpäeva algul sain teate, et vähem kui 2 nädala pärast tuleb kohapeale mingi põrandapuhastusfirma ja selleks ajaks peab vaba olema võimalikult suur osa põrandast, sh ka kõik riiulivahed. Mis tähendas minu jaoks suurpuhastuse algust asutuses. Täna alustasin ajalehtede arhiivi korrastamist ja tööd, tuleb tõdeda, on lausa üle pea. Sinna see tänane päev kadus, ilmselt kaob ka homne, kuigi selg valutab juba praegu parajalt sest küürutamisest-kükitamisest, üles- ja allavinnamisest, ajalehepakkidel turnimisest-libisemisest .... Uuhh!!
Mitte ridagi ei saanud kirja, sest kohe tööpäeva algul sain teate, et vähem kui 2 nädala pärast tuleb kohapeale mingi põrandapuhastusfirma ja selleks ajaks peab vaba olema võimalikult suur osa põrandast, sh ka kõik riiulivahed. Mis tähendas minu jaoks suurpuhastuse algust asutuses. Täna alustasin ajalehtede arhiivi korrastamist ja tööd, tuleb tõdeda, on lausa üle pea. Sinna see tänane päev kadus, ilmselt kaob ka homne, kuigi selg valutab juba praegu parajalt sest küürutamisest-kükitamisest, üles- ja allavinnamisest, ajalehepakkidel turnimisest-libisemisest .... Uuhh!!
esmaspäev, 7. detsember 2009
Tean nii hästi...
... seda tunnet, mida võisid tunda lapsed, keda Haldjapiigad oma blogis kirjeldasid:
http://haldjapiigad.blogspot.com/2009/12/soitsin-bussiga-lasteaia-poole-ning.html
Tegelikult ei tahakski meenutada, aga sisimas oli nii valus seda lugeda. Iseenda lapsepõlv tuli meelde. Ka mina ütlesin oma isale nii u 13-aastaselt, et häbenen teda, ei julge kedagi küllagi kutsuda, sest kunagi ei tea, millal ta purjus on ... See tundus talle mõninga üllatusena tulevat, pani vist isegi hetkeks mõtlema, aga ... sellest ei muutunud lõppkokkuvõttes siiski midagi.
Vaesed lapsed, kes peavad selle probleemiga silmitsi seisma juba eelkooliealistena, kes saavad aru selle haiguse tõsidusest ja laastavusest... Jääb üle ainult loota, et see koorem neid enneaegu maadligi ei vajuta ning nad tulevikus suudavad olla teistsugused ilmaodanikud, anda postiivset eeskuju ning julgevad meelemürkide vastu välja astuda. Olen Haldajpiigadega absoluutselt nõus, kasvatan oma last iga kell enne üksi kui mõne alkoholismile kalduva ja/ või muidu ebastabiilse tüübiga koos. Säästan nii enese kui lapse närve.
http://haldjapiigad.blogspot.com/2009/12/soitsin-bussiga-lasteaia-poole-ning.html
Tegelikult ei tahakski meenutada, aga sisimas oli nii valus seda lugeda. Iseenda lapsepõlv tuli meelde. Ka mina ütlesin oma isale nii u 13-aastaselt, et häbenen teda, ei julge kedagi küllagi kutsuda, sest kunagi ei tea, millal ta purjus on ... See tundus talle mõninga üllatusena tulevat, pani vist isegi hetkeks mõtlema, aga ... sellest ei muutunud lõppkokkuvõttes siiski midagi.
Vaesed lapsed, kes peavad selle probleemiga silmitsi seisma juba eelkooliealistena, kes saavad aru selle haiguse tõsidusest ja laastavusest... Jääb üle ainult loota, et see koorem neid enneaegu maadligi ei vajuta ning nad tulevikus suudavad olla teistsugused ilmaodanikud, anda postiivset eeskuju ning julgevad meelemürkide vastu välja astuda. Olen Haldajpiigadega absoluutselt nõus, kasvatan oma last iga kell enne üksi kui mõne alkoholismile kalduva ja/ või muidu ebastabiilse tüübiga koos. Säästan nii enese kui lapse närve.
Labels:
inimesed minu ümber,
mälestused,
nutt ja hala
neljapäev, 3. detsember 2009
Mõtteid teemal "Minu Vormsi"
Loen juba pikemat aega Epp Petrone`i Minu-sarja raamatute saamislugusid nii kirjastaja kui kirjutaja versioonis ja aina sagemini settib esile mõtteke, kas Minu-sari laieneb ühel hetkel ka meie oma kodumaale, kus on samuti ju tohutult põnevaid paiku, kuhu inimesed elama satuvad, kus põnevate asjadega tegelevad , uut, ehedat ja mõtlemapanevat kogevad, ilma ning inimesi avastavad?
Minul tiksub ju kohe-kohe täis 5 Vormsi aastat ja mäletan, et kunagi, kui alles esimest korda saarega nö tutvuma tulin, öeldi mulle saatuslikud sõnad: see saar siin ei ole enam Eestimaa, see on omaette kuningriik. Ja nii see tõepoolest on - siin ei kehti tavapärased seadused, siin on iga masti inimesi, kes esindavad kirjut maailma kõige üldisemas mastaabis, iseasi, kas minu vaatevinkel neile on just see kõige õigem ja kas ma oma mõtteid ja tundmusi ka väga selgelt välja oskan kirjutada, sest loomult pole ma suurem asi suhtleja ega kaugeltki mitte hea inimesetundja, nii et kontaktid inimestega on olnud pigem juhuslikud kui teadlikult otsitud-uuritud … Aga – midagi siin saarel on, olen siinse elu käigus palju arenenud, palju õppinud ja see protsess jätkub veel ja veel. Olen siin tutvunud rohkemate inimestega kui vaata et kogu Vormsile eelnenud elu jooksul kokku, olen saanud ennast proovile panna, avastanud enda nõrkusi ja tugevusi, olen omal nahal kogenud elu helget ja ka pahupoolt.
Nüüd oleks muidugi paslik hetk küsida, mis see Vormsi fenomen siis ikkagi on? Muidugi, mingis mõttes on Vormsi maakoht nagu neid Eesti pinnal lõpmatul hulgal on – ka siin tarbitakse arutus koguses alkoholi, ka siit lähevad noored ja edasipüüdlikud aina minema, sest kohapeal ei ole töö- ega elukohta, elanikkond väheneb ja vananeb, eiratakse mõnuga seadusi, kõik tunnevad kõiki ( ja sageli paremini kui inimene ise), paljud ei lukusta siin tänini koduuksi, „keeratakse teineteisele käru“, ehkki samas toimib siin ka omalaadne külakogukond – kui häda käes, siis tullakse inimlikkusest siiski teineteisele appi, mitte ei jäeta üksi bussipõrandale oigama … Mis teeb Vormsi nii eriliseks paigaks , et sellest saaks raamatu kirjutada? Meditsiiniabi puudumine, piiratud kontaktid „suure maaga“? Tohutult puutumatut, avarat ja lõhnavat ürgloodust?
Peab tunnistama, et minul kui juba suhteliselt staažikal uus-vormsilasel on seoses saarega olnud elamusi kui elevante ja seda kohe kuhjaga - ekstreemsed minekud üle jäätee, kokkupuude (väidetavate) zoofiilidega, elu esimene kõrtsikaklus, öine jahiretk, suitsusaunas käimine, sügav põhjamaine pimedus, kokkupuuted kummitustega, ehedad eestirootslaste talud, töötamine ametis, milleks ma enese arvates ealeski suuteline polnud …
Jah, seda üht ja ainukest märksõna Vormsi jaoks on keeruline välja tuua, kõige enam kujundavad seda minu ( ja usun, et ka enamiku teiste Vormsiga kokku puutunud või puutuvate inimeste jaoks) siiski LOODUS, INIMESED ja AJALUGU.
Tuleb tõdeda, et tundsin Vormsi kui Oma Saare kohe esimestest hetkedest ära. Siin oli väga palju just seda, mida olin otsinud – eemalolemist, vaba loodust, äralõigatuse eksootikat (ja siiski vajadusel (sünni)linna piisav lähedus), vähe inimesi, mugav töö. Olin parasjagu räsitud keerulistest suhetest ja elust värske emana, mu selja taha olid jäänud tapvalt õõvastavad olmelised olud, kummitav kodutus, vastik ja traumaatiline kohtulugu, võlad ja pooleliolev ülikool. Siin saarel tundsin end lõpuks ometi kui vanajumala seljataga. Kaitstuna, iseendana. Ja tundub, et ka saar haaras mu hoobilt endaga kaasa- mind rakendati erinevatesse ülesannetesse, mind hakkas huvitama saare ajalugu ja korraga oli minuga juhtunud see, millest rahvasuu nii elutargalt räägib - annad ühe sõrme, aga võtab terve käe …
Kas ja kuidas seda kõike eelpoolöeldut raamatuks annab vormida, ma veel tõesti ei tea ( sest ma pole kunagi varem ju ühtki raamatut kirjutanud, kuigi sellest unistanud olen pea kogu eluaja). Aga mõte iseenesest köidab mind praegu. Vägagi.
Minul tiksub ju kohe-kohe täis 5 Vormsi aastat ja mäletan, et kunagi, kui alles esimest korda saarega nö tutvuma tulin, öeldi mulle saatuslikud sõnad: see saar siin ei ole enam Eestimaa, see on omaette kuningriik. Ja nii see tõepoolest on - siin ei kehti tavapärased seadused, siin on iga masti inimesi, kes esindavad kirjut maailma kõige üldisemas mastaabis, iseasi, kas minu vaatevinkel neile on just see kõige õigem ja kas ma oma mõtteid ja tundmusi ka väga selgelt välja oskan kirjutada, sest loomult pole ma suurem asi suhtleja ega kaugeltki mitte hea inimesetundja, nii et kontaktid inimestega on olnud pigem juhuslikud kui teadlikult otsitud-uuritud … Aga – midagi siin saarel on, olen siinse elu käigus palju arenenud, palju õppinud ja see protsess jätkub veel ja veel. Olen siin tutvunud rohkemate inimestega kui vaata et kogu Vormsile eelnenud elu jooksul kokku, olen saanud ennast proovile panna, avastanud enda nõrkusi ja tugevusi, olen omal nahal kogenud elu helget ja ka pahupoolt.
Nüüd oleks muidugi paslik hetk küsida, mis see Vormsi fenomen siis ikkagi on? Muidugi, mingis mõttes on Vormsi maakoht nagu neid Eesti pinnal lõpmatul hulgal on – ka siin tarbitakse arutus koguses alkoholi, ka siit lähevad noored ja edasipüüdlikud aina minema, sest kohapeal ei ole töö- ega elukohta, elanikkond väheneb ja vananeb, eiratakse mõnuga seadusi, kõik tunnevad kõiki ( ja sageli paremini kui inimene ise), paljud ei lukusta siin tänini koduuksi, „keeratakse teineteisele käru“, ehkki samas toimib siin ka omalaadne külakogukond – kui häda käes, siis tullakse inimlikkusest siiski teineteisele appi, mitte ei jäeta üksi bussipõrandale oigama … Mis teeb Vormsi nii eriliseks paigaks , et sellest saaks raamatu kirjutada? Meditsiiniabi puudumine, piiratud kontaktid „suure maaga“? Tohutult puutumatut, avarat ja lõhnavat ürgloodust?
Peab tunnistama, et minul kui juba suhteliselt staažikal uus-vormsilasel on seoses saarega olnud elamusi kui elevante ja seda kohe kuhjaga - ekstreemsed minekud üle jäätee, kokkupuude (väidetavate) zoofiilidega, elu esimene kõrtsikaklus, öine jahiretk, suitsusaunas käimine, sügav põhjamaine pimedus, kokkupuuted kummitustega, ehedad eestirootslaste talud, töötamine ametis, milleks ma enese arvates ealeski suuteline polnud …
Jah, seda üht ja ainukest märksõna Vormsi jaoks on keeruline välja tuua, kõige enam kujundavad seda minu ( ja usun, et ka enamiku teiste Vormsiga kokku puutunud või puutuvate inimeste jaoks) siiski LOODUS, INIMESED ja AJALUGU.
Tuleb tõdeda, et tundsin Vormsi kui Oma Saare kohe esimestest hetkedest ära. Siin oli väga palju just seda, mida olin otsinud – eemalolemist, vaba loodust, äralõigatuse eksootikat (ja siiski vajadusel (sünni)linna piisav lähedus), vähe inimesi, mugav töö. Olin parasjagu räsitud keerulistest suhetest ja elust värske emana, mu selja taha olid jäänud tapvalt õõvastavad olmelised olud, kummitav kodutus, vastik ja traumaatiline kohtulugu, võlad ja pooleliolev ülikool. Siin saarel tundsin end lõpuks ometi kui vanajumala seljataga. Kaitstuna, iseendana. Ja tundub, et ka saar haaras mu hoobilt endaga kaasa- mind rakendati erinevatesse ülesannetesse, mind hakkas huvitama saare ajalugu ja korraga oli minuga juhtunud see, millest rahvasuu nii elutargalt räägib - annad ühe sõrme, aga võtab terve käe …
Kas ja kuidas seda kõike eelpoolöeldut raamatuks annab vormida, ma veel tõesti ei tea ( sest ma pole kunagi varem ju ühtki raamatut kirjutanud, kuigi sellest unistanud olen pea kogu eluaja). Aga mõte iseenesest köidab mind praegu. Vägagi.
kolmapäev, 2. detsember 2009
Pingelangus
Mõtlen ja mõtlen siin juba pea nädala, mis mul küll viga on, et nii vähe elujõudlust ilmutan ja enam kuhugi ei jõua? Ei reedesesse rootsi keelde ega eilsesse tantsutrenni... Motivatsioonipuudust ei tohiks olla, ise olen need endale valinud ja ma ka naudin nende mõlemaga tegelemist väga, aga siiski? Liiga vähe valgust ja vitamiine? Ligihiilivad haigused?...
Eile hommikul otsustasin niisiis, et vot ei lähe sel teisipäeval linna ja kõik. Ei olnud jõudu ega tahtmist jälle õhtul hiidkiirusega toidupoodi mürgeldada ja närviliselt mõelda, mida võtta, mida jätta, et siis hommikul tagasi saarele loksudes pahaselt avastada, mis kõik JÄLLE ostmata jäi ( ja mida kohapealt lihtsalt ei saa v saab nii 2-3x kallima hinnaga... saareelu rõõmud eksole). Siis napp tunnike tantsurõõmu ja seejärel jälle kellegi juurde ööbima, mis ei ole see päris oma kodu, oma rütm ja mõnel pool ei taha üldsegi igasugu põhjustel enam viibida...
Õhtul helistas V ja uuris, kas ma ikka olen tulemas. Vastasin, nagu asi oli ja samas lahendasin sama telefonikõne käigus iseendalegi üllatuseks mõistatuse sisu ühe sõnmaga ära- see on lihtsalt meeletu pingelangus. Kogu see tramburai, mis siin viimased kuud on kestnud, väsitas ja kurnas mind nii meeletult, et pidasingi nähtavasti pidevat pingesolekut, sõjaseisukorda oma tavaliseks ja loomulikuks olekuks. Ja nüüd, kus viimaks ometi minu soovitud lahendused on juba peaaegu et käegakatsutavas läheduses ja koju on saabunud õnnis rahu, langes kogu pingekoorem sellise kolinaga seljast, et võtabki jõuetuks.
Aga pole midagi, küll ma end peagi kogun. Pea on niigi juba peaaegu et püsti taas ja A tegi mulle nii head ja põhjalikku massaazi minu kõige nõudlikumatesse paikadesse, et pea see elujõudki minusse tagasi ei tuhise!
Eile hommikul otsustasin niisiis, et vot ei lähe sel teisipäeval linna ja kõik. Ei olnud jõudu ega tahtmist jälle õhtul hiidkiirusega toidupoodi mürgeldada ja närviliselt mõelda, mida võtta, mida jätta, et siis hommikul tagasi saarele loksudes pahaselt avastada, mis kõik JÄLLE ostmata jäi ( ja mida kohapealt lihtsalt ei saa v saab nii 2-3x kallima hinnaga... saareelu rõõmud eksole). Siis napp tunnike tantsurõõmu ja seejärel jälle kellegi juurde ööbima, mis ei ole see päris oma kodu, oma rütm ja mõnel pool ei taha üldsegi igasugu põhjustel enam viibida...
Õhtul helistas V ja uuris, kas ma ikka olen tulemas. Vastasin, nagu asi oli ja samas lahendasin sama telefonikõne käigus iseendalegi üllatuseks mõistatuse sisu ühe sõnmaga ära- see on lihtsalt meeletu pingelangus. Kogu see tramburai, mis siin viimased kuud on kestnud, väsitas ja kurnas mind nii meeletult, et pidasingi nähtavasti pidevat pingesolekut, sõjaseisukorda oma tavaliseks ja loomulikuks olekuks. Ja nüüd, kus viimaks ometi minu soovitud lahendused on juba peaaegu et käegakatsutavas läheduses ja koju on saabunud õnnis rahu, langes kogu pingekoorem sellise kolinaga seljast, et võtabki jõuetuks.
Aga pole midagi, küll ma end peagi kogun. Pea on niigi juba peaaegu et püsti taas ja A tegi mulle nii head ja põhjalikku massaazi minu kõige nõudlikumatesse paikadesse, et pea see elujõudki minusse tagasi ei tuhise!
teisipäev, 1. detsember 2009
Kirjumirju detsember
Täna kohe pasundan, nagu jaksan, juba kolmas postitus tänase kuupäevaga. Näib olevat eriti mõttetihe päev ( jaa, noogutavad targad pead- see on see järjekordne magamata öö, mida mul viimaseid postitusi sirvides näib aina sagedamini ühel või teisel põhjusel ette tulevat. Väike statistika olevat kusagil tehtud, et iga (korralikult) magamata öö vähendavat inimese eluiga 3 päeva võrra. Sedaviisi edasi elades võib niisiis juhtuda, et mul õnneks ei tulegi ehk pikka ja kurnavat vanaduspõlve, juhhei!!). Aga tagasi tõsiseks.
Jah, detsember on minu jaoks alati üks ääretult vastuokslik kuu olnud- ühelt poolt on need kohustuslikud jõulud ( tahaks ju õnnelik olla, aga enam ei oska) ning eriti tahaks tirtsu pärast- tema naljanina teatas mulle pühapäevase esimese advendi ajal, et tema kavatseb igatahes sel aastal veel päkapikka uskuda, sest ta nagunii teab kõiki peidukohti, kuhu ma magusat kodus peidan - seega ei saa mina see olla, kes talle öösiti salamahti soki sisse maiust poetab!!
Ahah, nojah, mul jälle suumulk kinni.
Aga seda õiget jõuluaega ja uue aasta tralle pelgan nagu igal aastal. Et äkki tunnen end liiga üksi. Liiga äralõigatult. Et igal pool mujal on parem kui kusagil mujal. Kiikad hämaruses võõraid aknaid ja mõtiskled, kui soojad ja õnnelikud on kindlasti sealsed inimesed oma ahjusoojades piparkoogi- ja hapukapsalõhnastes tubades, samas kui sina longid sihitult mööda radu ja polegi nagu kusagile minna, pole nagu kellegagi olla ja lõpuks ajab teiste inimeste (näiline ) õnn ja rahulolu su lihtsalt nutma. (kuigi seda tajutud soojust ja õnne ei pruugigi seal olla või on see lihtsalt väga oskuslikult välja mängitud). Ühesõnaga- jõulud on alati üks raske aeg ( sel ajal pidi enesetappude arv alati hüppeliselt suurenema ja ma ausalt tunnistada väga ei imesta ka, miks see nii on, ehkki ma isiklikult õnneks suitsiidsusele ei kaldu). Tahaks ju iga kord sel nn imede ajal midagi suut ja ilusat, helget, hingelist, sooja ja meelihaaravat. Aga igal aastal on see tulemata jäänud. Katkise lapsepõlve mõjud ehk, lohutan end. Ju ongi, aga see pole tõtt öelda just eriline lohutus.
Teisalt paistab tasakaaluks aktiivset tegevust detsembriks üksjagu tulevat, seda eriti kuu keskel, kus 14.- 20. dets on üks ilgem tõmbelmine, nii et kallist kodukotust näeb haruharva vist ...
Kolmandaks. Vaevalt jõudsin mina sõna poetada, et mul eraelu puudub täielikult, kui hakkas igasugu eraelulisi asju uksest ja aknast sisse hopsama. Mõneti teeb see mind õnnelikuks ( ego kergitamine stiilis ka MINA olen siiski veel kellelegi vajalik ja tähtis ja armas). Teisalt... njah, ma ei tihka seda teist poolt siin avalikus ruumis enne kuidagi kommenteerida, kui see minus pisut settinud on. Asi siis nimelt ühes imelikus kirjatükis minevikust, mille täna hommikul oma e-postkastist leidsin. Jah, seedimismaterjali mitmeks ajaks.
Jah, detsember on minu jaoks alati üks ääretult vastuokslik kuu olnud- ühelt poolt on need kohustuslikud jõulud ( tahaks ju õnnelik olla, aga enam ei oska) ning eriti tahaks tirtsu pärast- tema naljanina teatas mulle pühapäevase esimese advendi ajal, et tema kavatseb igatahes sel aastal veel päkapikka uskuda, sest ta nagunii teab kõiki peidukohti, kuhu ma magusat kodus peidan - seega ei saa mina see olla, kes talle öösiti salamahti soki sisse maiust poetab!!
Ahah, nojah, mul jälle suumulk kinni.
Aga seda õiget jõuluaega ja uue aasta tralle pelgan nagu igal aastal. Et äkki tunnen end liiga üksi. Liiga äralõigatult. Et igal pool mujal on parem kui kusagil mujal. Kiikad hämaruses võõraid aknaid ja mõtiskled, kui soojad ja õnnelikud on kindlasti sealsed inimesed oma ahjusoojades piparkoogi- ja hapukapsalõhnastes tubades, samas kui sina longid sihitult mööda radu ja polegi nagu kusagile minna, pole nagu kellegagi olla ja lõpuks ajab teiste inimeste (näiline ) õnn ja rahulolu su lihtsalt nutma. (kuigi seda tajutud soojust ja õnne ei pruugigi seal olla või on see lihtsalt väga oskuslikult välja mängitud). Ühesõnaga- jõulud on alati üks raske aeg ( sel ajal pidi enesetappude arv alati hüppeliselt suurenema ja ma ausalt tunnistada väga ei imesta ka, miks see nii on, ehkki ma isiklikult õnneks suitsiidsusele ei kaldu). Tahaks ju iga kord sel nn imede ajal midagi suut ja ilusat, helget, hingelist, sooja ja meelihaaravat. Aga igal aastal on see tulemata jäänud. Katkise lapsepõlve mõjud ehk, lohutan end. Ju ongi, aga see pole tõtt öelda just eriline lohutus.
Teisalt paistab tasakaaluks aktiivset tegevust detsembriks üksjagu tulevat, seda eriti kuu keskel, kus 14.- 20. dets on üks ilgem tõmbelmine, nii et kallist kodukotust näeb haruharva vist ...
Kolmandaks. Vaevalt jõudsin mina sõna poetada, et mul eraelu puudub täielikult, kui hakkas igasugu eraelulisi asju uksest ja aknast sisse hopsama. Mõneti teeb see mind õnnelikuks ( ego kergitamine stiilis ka MINA olen siiski veel kellelegi vajalik ja tähtis ja armas). Teisalt... njah, ma ei tihka seda teist poolt siin avalikus ruumis enne kuidagi kommenteerida, kui see minus pisut settinud on. Asi siis nimelt ühes imelikus kirjatükis minevikust, mille täna hommikul oma e-postkastist leidsin. Jah, seedimismaterjali mitmeks ajaks.
abipalve
Edastan siia ka ühe kurvavõitu abipalve: (leitud Epp Petrone`i blogist):
27. septembri hommikul ärkas Valentina perekond üles ja avastas, et kogu nende elamine on leekides. Tulekahju oli alguse saanud laudast ning levis pööningu kaudu elupoolele edasi – nende elamine nimelt oli kõik ühe katuse all, nagu vanastigi eestlastel kombeks. Õnneks said kõik inimesed küll välja ja tänu soojale sügisele polnud ööseks ka loomi karjamaalt sisse toodud, nii pääsesid ka nemad.
Valentina perekond elab Saaremaal, päästesüsteem käib neil aga läbi mandri: ehk siis tuletõrje (mis antud hetkel oli 2 km kaugusel) ei tohi enne välja sõita, kui käsk mandrilt saabunud. See käsk saabus sel saatuslikul ööl 15 minuti pärast. Kes vähegi on tulega kokku puutunud, teab, et see aeg on väga, väga pikk. Laut häviski, püsti jäid vaid kiviseinad. Eluhoone seinad jäid küll püsti, aga laed kukkusid sisse, rääkimata tule- ja veekahjustustest.
Tegu on minu tädi sõpradega ning tädi palvel ma abipalve edastangi. Nad käisid nii palju perel abis kui vähegi said, kuid suuremas jaos on kõik rikutud. Mõne riide andis puhtaks pesta, mõni veel terveks jäänud nõu nõgist puhtaks nühkida… Aga see on ka kõik.
Praeguseks on seis selline, et loomad on õnneks varju alla saadud, aga rohkem ei ole perel enam raha ega sääste. Vald on natuke toetanud (mõne tuhande krooniga), kohalikud on andnud siit-sealt ehitusmaterjale jne.
Inimesed ise – pensionäridest abielupaar – elab vagunelamus, mis hädapärast praegu asja veel ära ajab. Jumal tänatud, et on olnud pehme sügis. Aga kaugel need krõbekülmad ilmadki on, pealegi ei saa maha jätta loomi, nii ei olegi Valentina perel kuhugi minna.
Abipalve teile kõigile! Ma tean, milline jõud võib olla blogimaailmal, kui inimesed soovivad ja tahavad aidata. Mind on aidatud ning nüüd loodan, et ehk saan isegi järgmisi inimesi aidata. Natukesestki on abi! Ehk saame üheskoos anda sellele perele jõulukingituse ja teadmise, et häid inimesi on Eestis olemas.
Kõige rohkem oleks abi rahast. Annetusi saab saata Valentina Fjodorova arveldusarvele 1104879482. Kes aga tunneb, et saab aidata kuidagi muudmoodi (mööbli, riiete ja muu eluks hädavajalikuga), saab helistada Valentinale numbril 52 55 914.
Väga suur abi oleks, kui te ka oma blogides seda palvet edastaksite!
27. septembri hommikul ärkas Valentina perekond üles ja avastas, et kogu nende elamine on leekides. Tulekahju oli alguse saanud laudast ning levis pööningu kaudu elupoolele edasi – nende elamine nimelt oli kõik ühe katuse all, nagu vanastigi eestlastel kombeks. Õnneks said kõik inimesed küll välja ja tänu soojale sügisele polnud ööseks ka loomi karjamaalt sisse toodud, nii pääsesid ka nemad.
Valentina perekond elab Saaremaal, päästesüsteem käib neil aga läbi mandri: ehk siis tuletõrje (mis antud hetkel oli 2 km kaugusel) ei tohi enne välja sõita, kui käsk mandrilt saabunud. See käsk saabus sel saatuslikul ööl 15 minuti pärast. Kes vähegi on tulega kokku puutunud, teab, et see aeg on väga, väga pikk. Laut häviski, püsti jäid vaid kiviseinad. Eluhoone seinad jäid küll püsti, aga laed kukkusid sisse, rääkimata tule- ja veekahjustustest.
Tegu on minu tädi sõpradega ning tädi palvel ma abipalve edastangi. Nad käisid nii palju perel abis kui vähegi said, kuid suuremas jaos on kõik rikutud. Mõne riide andis puhtaks pesta, mõni veel terveks jäänud nõu nõgist puhtaks nühkida… Aga see on ka kõik.
Praeguseks on seis selline, et loomad on õnneks varju alla saadud, aga rohkem ei ole perel enam raha ega sääste. Vald on natuke toetanud (mõne tuhande krooniga), kohalikud on andnud siit-sealt ehitusmaterjale jne.
Inimesed ise – pensionäridest abielupaar – elab vagunelamus, mis hädapärast praegu asja veel ära ajab. Jumal tänatud, et on olnud pehme sügis. Aga kaugel need krõbekülmad ilmadki on, pealegi ei saa maha jätta loomi, nii ei olegi Valentina perel kuhugi minna.
Abipalve teile kõigile! Ma tean, milline jõud võib olla blogimaailmal, kui inimesed soovivad ja tahavad aidata. Mind on aidatud ning nüüd loodan, et ehk saan isegi järgmisi inimesi aidata. Natukesestki on abi! Ehk saame üheskoos anda sellele perele jõulukingituse ja teadmise, et häid inimesi on Eestis olemas.
Kõige rohkem oleks abi rahast. Annetusi saab saata Valentina Fjodorova arveldusarvele 1104879482. Kes aga tunneb, et saab aidata kuidagi muudmoodi (mööbli, riiete ja muu eluks hädavajalikuga), saab helistada Valentinale numbril 52 55 914.
Väga suur abi oleks, kui te ka oma blogides seda palvet edastaksite!
Tellimine:
Postitused (Atom)