Esmaspäev, 31. jaanuar 2011

Kodu. Lähivaates. Reedene loojang …

Mis seal siis on?
Üksildane laupäevane hämarus. Akende veerde ulatuvad hanged. Tilkuvad räästad. Katuselt allasahmavad lumepatsakad, mis suhistavad oma külmunud kristalliterakesi vastu klaasi.
Varjuandvad ja rahusisendavad kuused, kel tihedail okstel kollaka pärlikeena talvikeste rivid, hõreda müürina siin seal hoovipealset valvamas.
Ja lõpmatu hulk pikki, sihvakaid, kohevate ladvatuttidega, tuules kohavaid pedakaid. Mõnel hall tüvi krobeline ja muhklik, täis ajahamba täkkeid ning rohekashalli samblaga kaetud tüüakaid, teised alles noorusvärskelt punakaspruunid; nende tüved tunduvad puudutuse all siidjalt siledad ning see õrn koorekiht tuleb lahti esimese võimsama iilinguga ja jätab paakunud lumekorrale ühes okkapuruga omanäolist siiruviirulist mustrit.
Mändide alla poetunud üksikud pajupõõsad, punakalt läikivad sirged raod kiiretes iilides vehklemas, kui külmasaanud käed. Paar tagasihoidlikku pihlakat ja kibuvitsa, metsõunapuugi on end teiste vahele osavalt sisse seadnud. Nad kõik hoiavad omamoodi seda väikest ja konarlikku hoovilapikest, andes sellele oma näo, värvingu, hingamise ja hinge.
Kogu meie vaikset laupäeva pealelõunast olemist aga valvab taamalt heledamat tooni lepistik ning selle kõige üle laotab end pilvine ja otsekui pisut kortsuskulmuline taevas.
Kui väga teistmoodi oli see praegu nii ühetooniliselt hallivinune laotus veel eile õhtul! Milline imeline hõõgus ja hunnitu värvide mäng! Punased, oranžikad ja soekuldsed toonid põimimas end ühte lillakassiniste kiudpilveräbalatega, nii, et kogu mändidetagune kuumas ja õhetas sellest kummalises ja kaunis jaanuarilõpupalavikus.
Seisin ja vaatasin. Ilma et oleksin midagi mõtelnud. Suisa tardusin. Kuulasin vaikust enda ümber. Astusin edasi. Ainult sammukese või paar. Vaatasin jälle. Üles ja selja taha ja kaugusse ... Imetabane leegitsev, isegi müstiliste toonidega taevas kõikjal minu ümber. Ei raatsinud kuidagi seda kummastavat ja haruldast pilti silmist ega meeltest lasta. Toosama raagus lepavõsa taamal, kahvatu lumevälja piiril, aga lumi oli siis täis hoopis erilisi värelusi, tumesiniseid varje, vaevuaimatavat taevakuma peegeldust.
Teadsin, et seda harvaesinevat ilu pole kauaks imetleda antud. Paarikümneks minutiks ehk. Ja nii ma seisin., Ikka veel, kuigi endalgi põsed juba õhetasid pakasest, otsekui oleks sealtsamast laotusest mullegi osake seda palavikuhõõgu kingiks kaasa antud. Seisin, varbad külmanäpsituse haardes, peaaegu et keset küla, ja ajasin muudkui pead kuklasse. Ei ühtki inimest kusagil, ei ainsamat automüra ega koerahaugatustki, ei kaugel, ei lähemal. Vaid mina ja loojang. Keset reedet ja pärastlõunast saart. Eemal aimumas vaid raagus lepistik ja lage külmavirvendav lumeväli ning üle nende hõõgvel taevas veel viimaseid hetki puude tippusid oma eredate huultega puutumas.
Kuldkollane loojang. Ja mina. Uudistav, õnnelik. Nii väike keset uhket looduse vaatemängu …
Oli viimane reede selle aasta jaanuaris.

Neljapäev, 27. jaanuar 2011

Seiklustest nädalavahetusel

Mnjaa, et Raplas sai siiski ära käidud. Aga see oli ka selline käik, mida annab mäletada.
Esmalt sain reede hommikul tantsutreenerilt teate, et ta on poolhaige ja seadis seega kogu minekuplaani kahtluse alla. Mina mõtlesin seepeale - mis siis ikka, kui ei saa temaga, saab ehk teisiti, bussiliiklus ju toimib me maal. Ja rongi oma kah. Sõelusin läbi variante ja leidsin, et kui juba reede õhtuks mandrile laekuksin, oleks õigeaegne kohalesaamine kindlam. No nii, reedeõhtu kiskuski kiireks, kohe peale tööd linnutiivul koju, dusi alla, asjad pakkida ja poole seitsmeks bussi ootama. Ilm oli lörtsisegune ja suure tuulega. Ebameeldiv. Enesetunne oli ka pisut närviline. Ootame ja ootame siis tirstuga, kell läheb, bussi ei kusagil. No kui olime juba 20 min külmetanud, läksin asja uurima....
No arvake ära - muidugi mõista läks reedeõhtune praam juba kell 5 õhtul mitte kell 7, nagu kiiruga olin vaadanud. Olin enda peale pehmelt öeldes pahane, tegelikult ikka kohe sigavihane, kiristasin hambaid ja mõtlesin - mis seal ikka, saangi õhtul kodus rahulikult kütta, ja lähen homme hommikul.
Hommikul olin krapsakalt vara üleval, hetk enne seda, kui uksest välja jõudsin astuda, saingi treenerilt kõne- tal palavik ja hääl ära ja tema ei sõida... Nonii, tuleb niisiiis alternatiivide peale lootma jääda.
Minek tõotas tulla nii nibin-nabin kui vähegi annab. Minutilise täpsusega tuli jõuda Haapsallu, tirts kohale viia, Tallinna bussile jõuda. Aga...
No loomulikult ei liikunud meie praam taaskord mitte vähimalgi määral graafikus, st kui viimase järgi pidanuks praam sadamas olema kusagil 9.55, siis tegelikult oli alles ... ollalaa, kusagil 11.02 ... Seega mul kõik bussid läinud ja Rapla ürituse alguseni jäänud vähem kui tund!! No nui neljaks, aga ma lähen, nüüd kasvõi juba puhtalt trotsi pärast. Mängisin aga rikkurit ja võtsin takso. Ja läksingi!!!
Uuh, milline hullumeelsus, aga no tantsujalg tahtis ja ise ka niiväga tahtsin, olin ju ühele inimesele veel lubanud, et kindlasti tulen ja toon talle, mida ta vajas ja ... Õnneks juhtusin sellise hästi muheda taksojuhi peale, kellele juhtumisi väga meeldis line-tants ja ta tegi mulle isegi natuke hinnaalandust sellepärast!!
Noh-jah, hiljaks ma ju jäin, aga tsipake enne kella üht päeval olin siiski Raplas platsis. Tantsisin ja suhtlesin ja tundsin end mõnusalt, ehkki ausalt tunnistada ei olnud mul veel eriti aimu, kuidas ja millega ma sealt küll õhtuks tagasi kuhugi tuttavamasse ümbrusse peaksin laekuma. Oli variant minna Tallinna rongi peale, aga kuna ma Raplat ülde ei tunne, ei tahnud mõeldagi, et pean hakkam pimedas võõras linnas otsima vaksalit, mis reeglina pole üheski linnas kõige meeldivad kohad nii ehk naa, ja siis veel, et õige rongi peale saada, mis liigub minu soovitud suunas ja ... Uuh, olin sisemiselt ikka pabinas. Nii pooljuhuslikutl sain aga teada, et pool kaheksa pidada minema Raplast buss otse Haapsallu, kontrollisin - ja kae imet, nii oligi! Kivi langes südamelt ja elu näis taas lillepidu.
Muidugi oli kurb, et pidu nii vähe kestis ja 2 tundi peaaegu pidin pärast bussi oodates külmas ja lumises linnas ringi hulkuma, enesehaletsus isegi jõudis vahepeal korra kallale pugeda, aga no kui kella üheksaks õhtul tagasi kodulinna laekusin, väsinud, õnnelik ja vaene!, oli ikka hea tunne küll!!!
Ja kuigi terve järgmise päeva visklesin vastiku migreeni käes ( sest ega eelmisel hullumeelselt kiirel päeval polnud ju aega korralikult süüa) ja peaaegu keskpäevani põõnutasin ja üldse oli kogu enestunne kerglt zombistunud, olin ma ikkagi enesega rahul.
Õhtulgi veel tuli seigelda kojumineku osas, sest liinibussi juht oskas sadamasse valesti sisse sõita ja kuni ta hangede vahel ukerdas, sõitis meie praam( mis üllatuslikult sedakorda täiesti graafikujärgselt minutipealselt väljus) juba minema. Õnneks polnud ma ainus praamilemineja bussis ja nii me 3 minutit hiljem õnnetu hanereana kai ääres seisime ja sadamamees karjus, mis kõri võttis meie praamimeestele, et hei! inimesed tahavad veel peale tulla! Praam, mis oli tubli 20 meetrit juba jõudnud kaist eemalduda, lükkaski õnnekombel tagasikäigu sisse ja saime ikkagi pühapäeva õhtuks tagasi külma koju.
Uuh, milline elu, veelkord.

Kolmapäev, 19. jaanuar 2011

Keset jaanuari

Näed sa, talve selgroog ongi juba krõksti pooleks ja... kas teie olete ka märganud, et päev on hakanud juba üsna jõudsasti pikemaks venima? Ei hommikul tööle minnes ega õhtul tulles ei pea enam päris kotikas sumpama, näeb üht-teist vara- ehk hilisvalguses äragi teha.
Ja kui ma veel eile olin kangesti vingumismeeleolus ühtede ja teiste asjaolude pärast, nii et nutt oli varuks ( aga see oli loomulikult tingitud ka parajast väsimusest- mis on teadagi tagantjäreletarkus). Aga õnneks möödus eilne päev nii, et ma blogisse vigisema ei jõudnud. Ja kanäe- täna ongi juba palju parem.
Asjad sujuvad, kui kohe hommikul tarmukalt ebameeldivatest kohustustest kinni krabada ja need ära teha nagu nalja. Seega - esimene aruanne on tänasega valmis!! teine veel ootel, aga kui pool mäge ületatud, küllap teisegagi ühele poole saab!
Järgmine hea uudis on see, et ka kevadet on mul nüüdsest jälle põhjust rohkem oodata - aprillis algab meie loodusgiidide jätkukursus!!! Mul oli selle üle tõeliselt hea meel, sest nii kursus ise kui seal osalenud inimesed olid väga vahvad ja selleaastane uus kursus on nö poolkinnine-st oodataksegi eeskätt eelmise aasta omi, et jätkata sealt, kus eelmise aasta mais pooleli jäime. Hea on ka see, et paljud ongi juba sinna end ära reganud ja me oleme taaa HKH-sse teretulnud!!

Jah, ja nädalvahetusel saab Raplasse tantsima!! Juhhuuuu!!!! Ma pole juba kuu aega saanud erinevatel põhjustel ju tantsutrennis käia, see- eest olen ise tublisti saare peal tööd teinud, ise uusi tantse õppinud ja jõudumööda neid ka teistele kohalikele õpetanud. Aga no teadagi see tantsuvärk - kaua sa ikka üksi ja omaette .... Seltskonda on vaja, saarelt välja on vaja saada, selga sirutada, ilma ja inimesi vaadata, tutvusi uuendada... Sõnaga- nädalavahetus on paljutõotav ... !
Ja elu, mis siis et lörtsiligase ilmaga, on ikka ilus ja tore. Sulailmalgi on tegelikult üks tore kõvalnähe - mingid linnud juba siutsuvad üsna agarasti meie kandis, eriti hommikupoolikutel ....

Neljapäev, 13. jaanuar 2011

Uue aasta esimene

Nii uskumatu, kuidas aeg ikka lendab .... Varsti pole juba tervelt kuu aega oma bloggi klõbistama jõudnud.
Esmalt oli meil saarel tohutupikk intrnetikatkestus, mis kestis jõululaupäevast 6. jaanauarini ja... ohh, elu on ikka endiselt kiire ja huvitav. Ja segane. Elan täistuuridel, suhtlen inimestega rohkem kui varem. Teen asju. Ja see näib omakorda inimestele meeldivat.
Jõulud möödusid vägagi toredasti. Valla jõulupeol tehtud ülletusesinemine (mida valmistasime ette ikka rohkem kui 2 ja pool nädalat) oli ülimenukas! (nüüd nad kindlasti loodavad juba uue etteaste peale, hiljemalt aasta pärast, aga soovitavalt juba palju varem! õnneks ka mõtteid jätkub...:)) Jõululaupäeval viibisime naabrite pool pidulikul õhtusöömaajal, mis oli helge ja hingeülendav. Õigupoolest tuli see kutse mulle küll ikka suhteliselt ootamatult, aga üritus oli tõesti imetore ja südantsoojendav.
Uus aastagi on alanud huvitavalt ja paljutõotavalt...
Olen lummatud ... lummuses... aga sellest peaks tegema ühe eraldi sissekande. Kunagi.