Laupäev, 22. mai 2021

Eluvaatest. Tumemeelselt

Küll on ikka hea sattuda raamatute ja autoriteni, kellest tõesti tunned, et mõtled ja tunned nendega samamoodi või vähemalt sarnaselt. Nagu oli eelmisel aastal Õnnepalu "Paradiisiga", aga vaat et veelgi rohkem on sel aastal Kaplinski kirjadega "Isale". Loen ja nõustun aina ja kirjutan tsitaate välja undes vahel, et tegelikult tahaks ümber kirjutada pool raamatut. Vähemalt...
Lugedes ja kaasa mõeldes aga avardun ja mõistan aina paremini ka iseennast- miks mul on aina raskem püsida tsivilisatsioonis. Miks see igapäevane tohuvabohu mind nii tohutult väsitab ja masendab, aga miks ma ei leia ikkagi sest kõigest veel pääseteed. Miks olen end alati tundnud ääretult kaugel kristlikust maailmavaatest ja miks end seesinateses mammonakeskses eluvaates aina enam paariana näen. Olen vist ka samasse ohustatud, väljasurevasse liiki kuuluja, kel on vahel häbi olla inimene ja kuuluda samasse liiki ahnete hävitajate ja mõistmatute tarbimishulludega, kuid kes püüab ometigi mõneti sunniviisiliselt kuidagi vastu pidada ses kasumiahnes ja mõtlematus, elu- ja loodusvaenulikus maailmas. Kes valutab enam südant looduse kui inimese kestmajäämise pärast. Ehhki- kui kaob loodus, kaob nagunii peagi ka inimene. Selle vahega, et kui esimese kadumise pärast oleks sügavalt kahju, siis teise pärast vast sugugi mitte nii palju.
Nooremana ostsin endale ja lugesin läbi Kaplinski "Kirjutatud. Valitud luuletuste" kogumiku ja see meeldis mulle väga. Just selle avameelse ja liigutava loodusläheduse ning -tunnetuse pärast. Kirjad isale on tal aga tumemeelsemad, eks muidugi ka vanemas eas kirjutatud ja tema riigis ning inimestes pettumine lööb tahes-tahtmata välja. Seda ei saa ka kuidagi pahaks panna, sest minu endaga näib juhtuvat just seesama. Mitte päris nii nagu B aasta eest dogmaatiliselt sajatas, et 40- aastates hakkab naine muutuma luuavarreks, et tema vaimsus, loomingulisus ja ehedus kaovad. Mõnes mõttes see juhtub ju kõigiga- , mitte ainult naistega ja mitte ianult siis kui esimene number vanuse ees muutub- me kõik vananeme, taipame ehk rohkem, aga ka võrdleme, pettume ja kurvastame rohkem. Väsime kergemini. Loobume rohkemast, aga ka veendume iseenda väärtustes rohkem, selgemini. Ja ütlemeneid rohkem välja. Otse ja keerutamata. Oleks isegi ehk pisut imelik, kui nähes kogu seda kaost ja hoolimatust keegi aina rohkem kirgastuks. See oleks siis ju üsna väärdunud arusaam heast elust, surmakultus, kus kunstlik, eluta asi asendab ehedat ja loomulikku. Nagu see meie maailmas kipub sageli olema- ikka auto ja arvuti ja muruniiduk on tähtsamad kui loom või lill või mesilane.

Käisin aprilli algupoolel, kui haigusvanglast pääsin, nagu mingi ülestõmmatud energia toel ja puhastasin pool päeva Linnu tee algust, või siis lõppu, ega ma kuigi täpselt tea, kummast otsast see tee algab või lõpeb. Igatahes tegin algust sellelt poolt, kus tee kulgeb sadakond meetrit Randsalu ojaga paralleelselt ja koristasin puhtaks teeääred kuni esimese suurema käänakuni, mille tagant algab juba kellegi lage terasaed, kidurad poolkuivanud elupuud teepoolset serva palistamas. Arvasin omas naiivsuses, et koristan ära mitme aasta prahi ning nüüd püsb see kant ehedam ja puutumatum vast ikka uue kevadeni välja. Ja ai kui rängalt ma ekisin. Sest uued maskilärakad, suitsukonid ja alkotaara hakkas ilmuma teeservadesse tagasi juba paari nädalaga. Ehk et see minu poolepäevane töö, kolm ja pool suurt kotti prügi, mille selle mõnesaja meetrise ala pealt korjasin, ei olegi suuremat väärt. Keegi ei märganud, hoolinud, kõigil on suva ja visatakse järjepidevalt, ajusid liigutamata, kuhu juhtub ja mida juhtub.
Leidsin tol päikselisel aprillipühapäeval ühelt poolt teed tohutul hulgal sama sordi jäätisepabereid ja arvasin esiti, et mõni metsloom on kusagilt lahti kiskunud prügikoti, kus olid näiteks klassiekskursiooni vms jäätmed. Nüüd ma enam ausalt ei tea, ehk on lihtsalt sama(d) inimene( -sed) käinud sama teed mööda kirjeldamtu arv kordi ja iga kord ostnud sama jäätist, mille pabereid järjepanu loodusesse pildusid? Nii ajuvaba kui see ka tundub, ma ei pea enam miskit siin elus võimatuks. Eriti mitte inimeste rumaluse osas.

Pühapäev, 9. mai 2021

Männikasvude aegu

Noorte männikasvude magus ja uimastav hõng täidab mu tagatoa, nii et kõnnin juba päevi ringi nagu mõnes muinasjutus. Täpselt ei saa aru, kas see kõik juhtub päriselt, kas ja kus lõpeb uni või kujutan ma pooli asju ainult ette.
Alles eile seisin ma, pea kuklas ja jalad vaevu maad puutumas, kesk esimesi tärkavaid rohupuhmaid tagumises tihedas kadastikus, ümberringi vaid suured päikesesoojad kivid ja linnud, aina linnud. Talvikese flöötiv tervitus, sõtkas pea kohal vihistamas, laulurästas käharal männil rõkkamas, lehelind tausta tsolksutamas.
Ja ega linnud pole ainult siin, päikesesoojal saarel. Neid on ka mu hoov täis. Tötsakad ja majesteetlikud kaelustuvid habrastel elupuuokstel tasakaaluharjutusi sooritamas, end kudrutades teineteise poole küünitamas, et siis järgmisel hetkel valju tiivaplaginaga eemale lennata. Või linavästrike lühike, kiire ja efektne pulmatants, mis koosneb valdavalt kiiretest peanoogutustest ning tiivad lösakil teineteise ümber tiirlemisest, ning mida mul on põgus au jälgida otse hommikulauas. Jah, õhus on kevadet ja armastust!

Õigupoolest tulin siia kadastikku õela hambulise põhjatuule eest varju ja tõesti- siin ei puhu sugugi, keera end ainult taevakera poole ja juba hakkabi palg õhetama.
Esimese tihedama põõsa varjus lebab hane hall udusulg, justkui ootamas lapse usaldavat kätt, mis ta nopiks ja inglisõnumiks pärjaks. Kadastiku serva palistab aga tuhkjaks kuivanud mullune ületuhnitud mullaviirg. Juba aga on end sinna kirju vaibana sisse seadnud metskannikesed, tillukesed pead erksalt püsti ja õiesilmad avaruste poole pilkumas.
Nii ma seal sammun üle tuulise põllu, kott lõhnavatest pungadest pungitamas, ning vajun vaevu üle toa läve saades nagu mingisse keskpäevaleitsaku palavikulisse poolunne- jope alles seljas ja männipuru juustes. Ärgates on mu vaigused käed tihedalt üksteise külge kleepunud nagu vaikses lõhnavas palves ja kui need viimaks tasase naksatusega lahti rebin, on vaik moodustanud ühtlase pruuni mustri üle mõlema peopesa ning sõrmede.
Säärases metsavines tulengi tagasi üle vee, mis on sel laupäeva pealelõunal nii hele- hele, et ei saa peaaegu aru, kus lõpeb taevas ja algab meri ning ilmgi on korraga keset merd nii tuuletu, et laeva vahutav kiiluvesi jätab pinnale vaid kerge hetkelise võbeluse. Usaldan minna reelingu äärde piiluma-kõõluma, lootes kuulda esimesi pääsukesi või vähemalt tuttavlikke kajaka krääksatusi, aga ei- salakaval põhjatuul on otsekohe mul hõlmas sakutamas, puhudes võidukalt külmi iilinguid mulle näkku ja krae vahele.
Taandun tagasi salongi ega välju sealt enne tuttavlikku põntsatust vastu sadamakaid.
Siis veel natuke päikest täis sahisevat mullusuvist roostikku, lootusetus lootuses avastada kusagilt juba õitsvaid nurmenukke. Aga ei, selleaastane kevad laseb end ikka veel oodata ja nurmenukkude pungad on mai alguspäevadel alles tõrksalt kinni. Ometi on loodusvaimud minuga, aina enam ja enam ka siinpool vett. Minu vanadel ja armsatel lodumaastikel.
Nii satun ma üle kraavi kalpsates täiesti lummutislikele kopraradadele, millest mul siinkandis varem aimugi polnud. Nii et algul peaaegu ei söanda seda uskudagi, mis mu silme ees avaneb- siksakitav ja kohati mitmekshargnev rada kraavipervel, mis viib aina sügavamale roostikku ning lõpeb viimaks nii eriskummalise vaatepildiga, mis võiks olla olla omamoodi hirmutavgi, kui poleks olnud nii lummav kui ta on- igas kaares lõputu kahisev helekollane roostik, nii et ringi vaadates võib sellest ühtlasest virvendamist lausa pea ringi käima hakata. Ees tilluke abajas, väike lõksu jäänud lombike soolaka mere järele hõngavat sogast vett ja selles ulpimas vana roheline laste plastikvann, täis adrut, muda ja rootükikesi. Nii ilmvõimatult imelik tükike inimtekkelist prahti kest suurt loodust, mis juba seda pöördumatult enese omaks teeb, et vahin seda tükk aega tummakslöödult, imelik nööriv ärevus hinges nagu oleksin tabaud midagi keelatut või salajast. Viimaks pöördun ehmumiseseguse imestusega tagaisteele ja tunnistan veelkord- tõepoolest- terve urgude süsteem on siia rajatud, ja iga natukese aja tagant ikka need selged tunnismärgid- pliiatsikujuliseks näritud otstega kase-, paju- ja lepatüüakad vastu turritamas, oksakuhilad aeglases voolus edasi kandumas.
Ja sellele kõigele pärjaks tuleb jätkuvalt minu juurde muusikat, mis on nii lihtne, puhas ja puudutav, et selle ilu ei oska isegi kuidagi kirjeldada, vaid lihtalt kuulaks ja kuulaks, süda värisemas ja hing tunnetest tulvil. Neist kahest, nii noorest ja võluvast, olen viimasel ajal olnud lummatud, Ning kuigi kõlalt kumbki täiesti isemoodi, pärit erinevast kohast ning vist isegi põlvkonnast, on nad ometigi kuidagi omavahel sobivad, põimuvad, hästi kokkuhelisevad. Kandmas endas ühtsama sõnumit, maailmatunnetust ja-olekut, mis läheb korda ka minule, kuulajale, imetlejale, kaasanoogutajale. Oh, et nendetaolisi lauljaid- lausujaid ikka jätkuks, siis ehk polekski kogu seesinatine maailm veel lõplikult hukule määratud!