Teisipäev, 31. mai 2011

Vahepeal

Suure enesehaletsuse vahel jõudisn eile siiski viimaks ka esimest korda sel keavdel muru niita ning mu toast õue kupatatud saialilled on täies elujõus ning näivad oma uue asukohaga künkatipul troonivas puukastikeses keset päikesepaistet ülimalt rahul olevat.
Umbes kuu aja eest maha pandud pojeng ajab väikesi võsusid. Olen nii-nii rõõmus, et ta ellu jäi! Järgmisel suvel ehk on siis mulle magamistoa akna alla lopsakat ja lõhnavat põõsast loota.
Ja ööbikud on ka viimaks ometi kohal. Sel aastal võtis see tulemine neil ikka aega.

Esmaspäev, 30. mai 2011

Natuke lõpumeeleolune

Juba ongi mai lõpp käes - loodus on küll imekaunis, aga õhk on külm, tuul ja vihm pigem sügisesed kui suvealgust tõotavad...
Ja tuju pole viimasel ajal sugugi kiita. Elu on taaskord ette käänanud oma tumedama palge. Korraga on väga paljud asjad halvasti. Või viltu. Aga see on juba peaegu et Murphy seadus, et kui juba valatakse, siis täie mõnuga...
Sõnaga- tunnen, et ei oska järsku enam elada, olen kuhugi kaotanud oma lootusrikkuse prillid ja näen ehmatava realistikkusega, millist elu ma tegelikult elan. Tajun, millised inimesed on minu ümber. Teen valusaid korrektuure. Mõnele inimesele olen ilmselt oma järsult muutunud käitumisega pisut ülkohtuki teinud....
Sõnaga, et mitte pikalt halada, on olukord selline:
Olen osutunud ebaõnnestunud lapsevanemaks, kes peab oma käitumismalle ilmselt mõne spetsialisti abiga pisut uuele kursile suunama; samas pean töötama tingimustes, mis on kiirelt muutunud mitme teguri võrra kehvemaks ning lisaks on kodune elamine järjekordselt sipelgaid täis...

Siiski on mõni positiiven elamus kah lõppu lisada:
meie saarel käis külas Aleksei Turovski, keda kuulata oli puhas rõõm!
Osalesin laupäeval Läänemaa tantsupeol, millest võttis osa sadade rahvatantsijatega kõrvu ka ligi 50 line-tantsijat ning meie etteaste läks kenasti, see võeti publiku poolt tugeva aplausiga vastu.
Asi seegi.

Kolmapäev, 18. mai 2011

Eerikupäeval

Ilus ja roheline mai- päike on soe, linnud hõiskavad, lilled õitsevad, puud lehtivad järjest ning õhk lõhnab rammusalt, värskelt, isukalt … Ajuti suudan tunda sellest isetut rõõmu, olen õnnelik, et olen juhuse, saatuse või ma ei tea mille kiuste sattunud elama just siia, sellele väikesele, salalike imede saarele. Teisel hetkel olen jälle väsinud, nii-nii tüdinud, tülpinud. Mõtlesin täna hommikul liinibussis tagasi saarele loksudes- mis vahet seal siis niiväga on, kas ma elan saarel või mandril, st siis Haapsalus. Ka kodulinnas on palju vaikseid elamurajoone, kus õhk samuti lõhnab, linnud laulavad ja liigset kära kusagilt ei kostu. Ka Vormsi jääb piisavalt lähedale, et seal suviti aeg-ajalt käia … Aga ajakulu oleks kordi väiksem, ei oleks seda lõputut mujal ööbimist, sõitmisele, praami ootamisele läinud aja- ja rahakulu ning sügis-talvise reisimisega kaasnevaid ebamugavusi. Mind häirib, et nö kõrgemad võimud peavad siin endastmõistetavaks, et inimesele saab vabalt juurde delegeerida kohustusi, seejuures palka lisamata ning sul ei ole erilist õigust ka vaielda, sest kusagil kuklas kummitab ebamäärane hirm, et liiga sõnakaks muutudes võid ühel hetkel oma piskustki palgast ning ühes sellega ka nii töö- kui elukohast ilma olla … Ma ei tea ausalt tunnistada isegi, kust ma sellise hirmu võtan, aga on mingi halb aimdus, et pean olema tasane ja targu omi asju ajama, muidu võivad asjad hakata viltu vedama. Samuti on hakanud üha enam häirima, et väikeses kohas ei ole sinu elu ainult sinu teha, ka paljud mitte asjassepuutuvad võtavad endale sageli õiguse teiste elukorraldust ja-põhimõtteid kommenteerida. Mul iga kord kihvatab sees, kui midagi taolist jälle kusagilt kuulen, aga seni olen suutnud end talitseda. Ei tee neist tühikargajaist välja. Ent kauaks ma suudan, ei tea.

Ja ometi, kõigest sellest tüütust ja vastumeelsest hoolimata olen tagasi saarele saabudes peaaegu alati õnnelik. Rutiin on hakanud tulema, aga see on isegi mõneti rõõmustav - tead juba, et praamilt tulles saad bussiga, kuhu vaja, ei praami- ega bussipiletit ostes ei pea enam ütlema, kuhu sa sõita soovid, piisab ütlusest „Palun koju!“ See on kuidagi õdus tunne. Ehk see ongi siiski natu-natuke see ehtpokulik „ko … ko … kodutunne!!“

Jah, on ilus ja rõõmus kevad, ehkki sisimas ma ennast kuigivõrd rõõmsa ega õnnelikuna ei tunne. Olen rahutuist aegadest ja pikast kevadisest sebimisest väsinud. Olen ju aprilli algusest saati aina 2-3 x nädalas mandri vahet vuhtinud ja tunnen, et enam ei jõua. Viimane nädal on eriti hull olnud ka ses mõttes, et jube pikk migreenimaraton on olnud. Lootsin vahepal, et olen neist koledaist kaaslastest nüüd ses mõttes vabanenud, et üle 1-2 x kuus neid taluda ei tule- aga näib, et vara rõõmustasin - kogu viimase nädala on migreen mul lausa üle päeva külas käinud... Palju õnne, üleväsimuse puhul seega. Õnneks pole enam ka palju jäänud- vaid 1,5 nädalat veel vastu pidada. Siis on kõik. Ja karta on ( eelmise aasta kogemuse põhjal), et vaevu jõudnud end esimesest suuremast väsimusest välja puhata, kui on platsis suur tühjus- mis edasi? Pole enam vaja kuhugi kiirustada, midagi teha, kedagi näha? Vahid kodus nelja seina ning tunned end lõpmata tühja ja üksildasena …
Aga ärgem kiirustagem ajast ette. Just äsja, st u 24 tunni eest astusin nö uude ametisse. Olen nüüd kohaliku lehe tegija- esialgu vaid materjali kokkukoguja ja esmane ülevaataja, kuid lubati, et kui selle tööga hästi toime tulen, pannakse edaspidi ka kogu toimetamise ning väljaandmise mured-rõõmud minu kanda. Ja siis ehk ka pisuke palgatõus. No ootame - vaatame, ja loodame parimat. Esitised emotsioonid on küll pigem sedapidi, et ajalehe töö võib mulle isegi sobida, selline tasane nokitsemine, mis mulle enim sobib. Lisaks sisemine heameel ka selle üle, et saan oma saarele veel kuidagi kasulik olla, et mind ehk siiski päris lootusetuks käpardiks siinmail enam ei peeta.

Reede, 6. mai 2011

Hetki aiast

Ilusad ja soojad maipäevad lihtsalt ajavad igal õhtul mind välja ja nii oma siis olengi kogu selle nädala olnud väikest viisi algaja aiapidaja.
Esmalt riisusin hoolega ära kogu majaümbruse muru - 3 õhtut järjest tööd, aga nüüd on kenam vaadata küll.
Eeemal kulurohu sees toimetab teisigi elusolendeid ringi,ükspäev istusin lihtsalt pingil, nina päikese poole, mõnuledes tõeliselt soojades kiirtes, kui kuulsin maast mulluse rohu seest kerget krabistamist. Kuna just eelmisel päeval olin umbes samas paigas hiiri agaralt ja vilkalt ringi toimetamas näinud, arvasin, et ju seegi kord... Lähmalt silmitsedes selgus aga, et seekord oli asjatajaks hoopiski imearmas väike sisalik! Tükk aega silkas ta niisama rohukõrte vahel- keda või mida ta seal jahtis või jooksis ta niisama elamise rõõmust- seda mina ei tea, aga ühel hetkel oli ta igatahes jõudnud minu väljasirutatud jalgade juurde. Ilmselge umbusuga silmitses ta neid imelikke pikki ja tumedaid asjandusi,mis tema käiguteedele varju heitsid ja otseteed takistasid. Too väike mustjas sisalik oli nii otsustava ilmega, et hakkasin juba vahepeal mõtlema- tea, kas kavatsebki tõesõna nüüd üle mu jalgade ronida... ning tõenäoliselt just see mõte sundis mind ka vaevumärgatavalt oma jalgu sisalikupoisist(või -tüdrukust) tollikese eemale nihutama. See pisike liigutus pani ka loomakese endas viivuks kõhklema ja nii ta teist teed minna otsustas. Minul aga oli tore kevadine elamus taas nagu varnast võetud!!

Eilse õhtu aga veetsin lilli istutades. Tõin välja 2 tühja lillepotti, paki astri- ja teise saialilleseemneid ning hakkasin vana mulda kompostiga segama. Ja taas jõudis minuni väga terav teadmine, et tahan omale justnimelt kompostikasti ja ruttu!!, mitte ainult sellepärast, et kast on hoovinurgas ilusam vaadata kui laisalt lösutav vormitu hunnik, vaid ka sellepärast, et kogu kompostimuld on praegusel hetkel üle külvatud männiokaste ja eelmise aasta rohujäätmetega. Seetõttu võttis mul omajagu aega juba komposti seest üleliigse puru väljanoppimine. Muidu aga võib öelda, et no kompostmuld lausa NÄEB RAMMUSAM VÄLJA- on teine selline tume ja tummine, võrreldes tavalise hallika liivmullaga ikka hoopis teine tera. Komposti, mis lilleseemnetele mõeldust üle jäi, viisin tuppa teistele oma hädalisematele isenditele, nagu mul paar piimalille on- lehti neil ei ole ja päikesepoolne külg ühel suisa pruuniks tõmbunud. Loodan, et nad kosuvad nüüd ja on sel suvel ehk väheke reipamad kasvajad.
Ja minu silmarõõmud - suured ja lopsakad bergeeniad on omale viimase nädalaga lihavate lehtede varjus suutnud armsad roosad õietupsud kasvatada, mis jõudsalt end peagi ilmselt üles päikese poole sirutavad.!

Teisipäev, 3. mai 2011

Kevadpühade aegu ...

Uskumatu, et on juba maikuu! Ma ei saa aru, kuhu see aprill käest kadus...?!
Taas on tormiliselt kiire kevad, tahaks kõike ja kõikjale jõuda, aga tahes-tahtmata ei jõua ja jõutugi jääb kohati poolikuks.
Olin nüüd 3 päeva jutti saarest eemal. Endal juba koduigatsuski natuke kriipis kurgus, aga mõtelsin- just see ongi kojujõudmise suurim võlu vist, kui viimaks, peale pikka igatsust sinna tagasi jõuad ja mõtled: " Ohh, MINU KODU! Siin on ikka kõige parem!!"
Olin kogu nädalavahetuse ühe toreda inimese, tegelikult ammuse sõbra juures, kellega polnud aga vahepeal mitu aastat suhelnudki ja nüüd siis kui tirtsuga tema poole läksime, õhtuks külla, ütles ta ootamatult - kui tahame, võme tema juurde ka ööbima jääda, nii kauaks kui mandril viibime. See oli tore mõte, sest tema kodus oli kuidagi eriliselt hea ja lihtne aura. Selline kodune ja siiras. Tal on 2 imearmsat last, ilus kodu... Ja ma mõtlesin, et ta on kindlasti oma hinges väga õnnelik inimene, sest ilmselgelt tahab ta oma elu just lastele ja perele pühendada, ta armastab väga lapsi, seda on temast igati näha, lisaks enda lastele hoiab alati hea meelega ka minu tirtsu, kui mul vaja kuhugi minna ja... Aga temaga rääkima hakates selgus, et ega ta tegelikult niiväga õnnelik ei olegi... Väline on siiski pisut petlik, ent siiski on mul selle nädalavahetuse üle tohutult hea meel, oli kuidagi rahulik ja teistmoodi olemine. Kodune ja turvaline ...

Kevadpühal tegelesin aga hoopiski veidike aiandusega!! Käisin Oma Maja juures ära, koristasin natu-natukene hoovipealset katkistest kasvuhooneklaasi tükkidest ( oleks siis töökindadki märganud kaasa võtta, aga ei- tegin seda musta ja ohtlikku tööd ju oma ülipeente pehmete tupsukestega sametkinnastega, eriline siidinäpp, ma ütlen :)), lõikasin pojengil eelmise aasta kuivanud raod maha ja kaevasin lahti ühe väikese lillepeenra. No see oli umbrohust nii läbi kasvanud, et nägin 3 tundi ränka vaeva kõigi nende juurepuhmastike maast väljaharutamisega ja ega ma tegelikult nüüdki niiväga kindel pole, et sellega kõik puhtaks sain. Kõige vastikum on aga see, et kõikjal ümberringi lokkab umbrohi endiselt ja levitab puhtale maale otsekohe uusi seemneid peale. Nii et pean olema kiire ja mingid tugevamat sorti lilled sinna maha panema. Ostisn kaasa ka ühe paki astri- ja teise saialilleseemneid, aga no.... mina olen ikka väga algaja aiapidaja, ühtki lille pole ma elu sees varem seemnest kasvatanud, nii et tulemas on tõeline katse-eksituse eksperiment. Kavatsus on esiti selline, et panen lilleseemned kodus pottidesse idanema ja vaatan, kas ja mis sealt end välja ajama hakkab. Ja kui tulevad tugevad taimed, saab need mingil ajal ehk aeda ümber istutada ka. Pean aga esmalt end lillekasvatuse alal veidi harima ....

No ja muud kevademärgid on ka viimaks käes, siin saarel polegi suurt muud kui et viimased hangeriismed on viimaks ometi sulanud, metsaalused sinetavad sinililledest, muru hakkab roheliseks tõmbuma ja toomingatel on suured lehepungad peal, aga no mandril on ilm soojem ja juba pühapeäval olid nii kased kui pihlakad õrnrohelises lehekuues!!!