Esmaspäev, 22. august 2011

Aeglaselt ja raskelt

Augusti teine pool on minu meelest alati kuidagi melanhoolne- see on suvest loobumise aeg, mil elu rühib edasi aeglaselt ja raskelt. Veel on ilm roheline ja sirtsude koor tahab õhtuti kõrvu lukustada. Ööd on tihkelt sametmustad ja selgetel aegadel siravad taevas tähed, aga miski pitsitab hinge. Pole enam seda kergust ja rõõmu, mis juunis-juulis.
Ja kui siis ka elus on ajad, mis ei tõota kuigi suurt helgust, siis... Terve eilse päeva käisin ringi, imelik nutt kurku kraapimas, kurb ja nõutu, olles vahelduva eduga kord pisut optimistlikum, kord jälle üleni pisarais. Kõik on lahtine, elu teeb haiget, ei tea, mis edasi saab... Kallis A läks eile tagasi mere taha ja me mõlemad olime selle pärast pisarateni kurvad.... Tirtsu parim sõbranna läheb homme ära oma Lõuna - Eesti kodusse ja juba loetud päevade pärast on september ja kool, millele järgneb...
Ah, sügis, süngus, pori ja pimedus hiilivad juba liiga õõvastavalt ligi, proovi sa iga hetk siis tugev ja võimas olla. Lihtsalt ei jõua seda, muretu suvi on läbi, nüüd tuleb taas elu täie tõsidusega rinda pista. Olgu mulle siis lohutuseks kasvõi haldjalik ja võimas Lisa Gerrard, keda sinutorus ka väga ilmekalt kommenteeriti: Things can be holy to a person without it being religious...


Teisipäev, 16. august 2011

VDA

Tore ja teistmoodi nädalavahetus kodulinnas.
Jah, mulle meeldib väga Haapsalus Valge Daami aegu, kui peatänav on kogu vanalinna ulatuses liiklusele suletud ja seal on hoopiski hulgakaupa kaubitsejaid, rõõmsalt elevil inimesi ja muusikat ning suvesoe õhk lõhnab mee ja viiruki ja loomanaha ja värvide ja saiakeste ja suitsusingi ja jäätise ja mille kõige järele....
Kõndsime tirtsuga kohe puhtast rahva ja melu sees olemise mõnust paar tiiru niisama edasi- tagasi ja iga kord tuli mõni tore kaubitseja, kes pakkus maitsta tatraõiemett või küüslaugumandleid või singitükikest või palus nuusutuda omavalmistatud seepi või ...Ja muidugi nägime igasugu toredaid tuttavaid, kellest mõnda polnud tõepoolest juba paar aastat trehvanud ja seda suurem oli rõõm juhuslikust kohtumisest!!
Ah, ma ei teagi, olen vist sel suvel liiga palju oma vaikse saare peal istunud, et paaripäevane laadamelu mulle niiviisi pähe lõi. Igatahes lahkusin sealt paari imeilusate pikkade ja tilisevate kõrvarõngaste ja ammuigatsetud tatrapadja võrra rikkamana. Tirts sai uhke käemaalingu ja suure purgi talumett.
Aga tegelikult on Valge Daami Aja põhirõhk minu jaoks siiski tänavakontsertidel ja nende toimumise järgi sean ka oma ajagraafikut. Niisiis said seekord ära vaadatud:
Epp Petrone`muinasjutuhommik- kahjuks jäime sinna kõvasti hiljaks, sest selle toimumiskohta oli miskipärast muudetud ja tirts sai ainult muinasjutu viimaste lausete põhjal pilti joonistada ( ja hiiglasekasvu tõmmu Justin Petrone seisis oma fotokaga otse minu kõrval, nii et tundsin end täieliku päkapikuna:)) ;
kõhutantsutrupp Iiriseõied - hmm, mulle meeldib kõhutantsu vaadata, kui seda oskuslikult esitatakse ja neil on vaieldamatult imeilusad esinemiskostüümid, aga... no midagi jäi ikka neil eletamatul kombel siiski puudu...;
Black Coffee tantsutrupp - no omas headuses, ei oskagi neid kuidagi kommenteerida, palju nähtud ka neid juba, et midagi uut lisada.

Marvi Vallaste keskpäevaswingile pole samuti vähimatki ette heita- rõõmsameelne, dzässilik, ning põhiosas eestikeelne repertuaar, lisaks suurepärane saatjaskond proffide muusikute ( Toomas Rull, Peedu Kass, Tiit Kalluste) näol, ega sealt ei saanudki muud kui igati kõrvupaitav tulemus tulla.

Õed Anneli ja Ilona ning Tõun - nende kontsert oli mu meelest kogu VDA 2011 parim etteaste!! Eks see oli muidugi täpselt minu maitsele sobilik mõtlik muusika ka, mis pealegi on ka nii "Valguseotsija" kui Jääääre plaatidelt juba omajagu tuttavlik. Ent samas oli see lihtne kitarr ja vahetu suhtlemine publikuga... kuidagi hinge läks see kontsert.
Väike meenutus on samalaadselt kontserdilt, mis toimus küll juba mõne aasta eest, ehkki tookord oli esinejaid laval rohkem, aga usun, et sealgi oli meeleolu sarnane, sest nii toimumispaik kui üritus on ju täpselt sama.


Vahepeale jäi väike tunnine line-tantsu vabakava Aafrika rannas ning siis tagasi linna peale ning lõpetuseks veel:
popp ja noortepärane HU? kontsert. Ega ma sellelt koosseisult enne kontserti peale nende kuulsaima loo "Absoluutselt" suurt midagi ei teadnud, aga et see muidu mitte eriti minu maitsele lugu on tehtud mõnusa irooniaga tänapäeva tibinduse pihta, läksime kuulama. Tirtsule meeldis HU väga, istus terve kontserdi vaguralt paigal ega möllanud vaatamata mitmetele ahvatlejatele üldse teiste lastega ringi( kuigi see üdini tehniline klublik muusika soodustas igati nii jalakeerutust kui lihtsalt suvaliust ringitõmblemist!). Rahvast oli kontsrdil muidugi päris palju ( ja kusjuures täiesti seinast seina, mitte ainult noored!!) ja mulle ka täitsa meeldis, leidsin veel ühe moodsalt sarkastilise loo neilt, ( mõtlesin isegi, et paneks selle Facebooki üles, aga ikka ei pannud veel seekord:D )



Päris öö hakul aga veel Valge Daami legendi etendus - tirtsul oli taas muljeid kuhjaga, sest ta pole varem ühtki Valge Daami etendust ( ega vist ka üldse ühtki vabaõhuetendust) varem näinud ja iga antukese aja tagant oli vaja ärevalt midagi sosistada. Eks öine lossipark ja selge täiskuu ja salalik etendus tegid ka oma töö. Laps sai loodetavasti suure elamuse pikaks ajaks.

Kolmapäev, 10. august 2011

Augusti esimesest nädalast

Nonii, kohe esimesel augusti päeval murdis kummaline külmetushaigus maha tirtsu ja niipea kui tema hakkas esimesi tervenemismärke ilmutama, loomulikult ka minu, nii et reedel pidin hoogsalt tõusva palaviku tõttu lausa tööpäeva poolikuks jätma. Saatsin aga teatise kõrgemale poole teele ning lootsin nädalavahetusel rahulikult omas tempos terveneda.
Sain aga vaevalt mõne tunni tekikuhja all külmaväriseda ja pead valutada, kui hakkas riburadapidi kõnesid tulema. Esimene teatas, et juba õhtuks peaks koduukse taha ilmuma ammulubatud arvuti ning kohe pool tunnikest hiljem nõuti mind nädalavahetuseks naabermajja tööle. No head haigust seega!!
Ajasin end värisevi jalu aga püsti ning üritasin üüratute liitrite taimeteede ning valuvaigistite-palavikualandjate toel enam-vähem inimene välja näha. Arvutitooja oli küll väheke ehmunud ja päris ebakindlalt, kas ikka öömaja tohib paluda või tuleb kuusealusega leppida. Vastasin, et ju ikka peavarju saab, eks siis hiljem näha ole, kas nakkus kandus edasi või ei.
Hommikul lahkus rahutu külaline õnneks kiirelt oma teed ning mina vantsisin hoolimata hullult lurisevast ninast ning palavikujärgsest nõrgast olemisest tööpostile, kus sai kogu päeva nõusid pestud, pesu triigitud, tube kraamitud, serveeritud, siis juba uuesti nõusid pesta-kuivatada ja... Oh mõnus vaheldus ja seltskond on ka seal alati nii tore, et haigus ununes sootuks.
Pühapäeva pealelõunal olime aga tirtsuga juba nii kobedad, et läksime metsa seenele ja kui väike eksimiseviperus ( no ma ütlen, et selle metsaga on mul mingi imelik kana kitkuda, sest juba teist aastat järjest püüab ta mind endasse ära eksitada!) välja arvata, saime juba kahe tunniga üüratu koguse kukekaid. Kuidas ma neid realiseerima hakkan, ma väga täpselt veel ei tea, aga fakt on see, et seeni o n mul nüüd PALJU.

Toreda üllatusena avastasin, et minu kevadel seemnetena mahapudistatud saialilledest esimene pääsuke on õiepunga valla löönud ja särab nüüd nagu tõeline oranz päike keset mu muidu ühtlaselt rohelist õuemuru, tema kõrval võtab aga hoogu juba ka teine suurenev õienupp ning loodan, et teisedki suuremad taimed saavad mind oma erksa iluga ehk veel sügise hakul rõõmustada. Kuidagi uhke tunne on südames oma lillede pärast- ikkagi otsast otsani ise kasvatatud ning kompostiga poputatud!!
Veel avastasin eile esimese Minu-sarja raamatu, mis mulle tõeliselt meeldib- Sigrid Suu-Peica "Minu Horvaatia". Neelan seda lausa ühe sõõmuga ja tunnen aeg-ajalt iseennast ära - kaunis loodus, väikese üksildase saare isoleeritus, väike ja endassetõmbunud maailm. Autor on seal võõra riigi territooriumil elanud üsna samasugust elu, nagu mina siinsamas Eestis juba mitmeid aastaid. Ja kui raamat meeldib, siis hakkadki tahes-tahtmata pisut suuremat huvi tundma ka laiemalt - olen täna mitu artiklit netist Horvaatia kohta läbi lugenud ja Youtube`st selle maa muusikat kuulanud ja juba on tekkimas väike kihk seda paika maamunal ka ise uudistama minna!

Eile aga võtsingi end kokku ning hakkasin seenehoidiseid tegema- esimese korraga sain 2 liitrist purki ainult, nö prooviks, aga täitsa head jäid, ning et marinaadi jäi veel üle, kavatsen täna köögis mässamist jätkata. Mitte ainult seente, vaid ka porgandite, suvikõvitsa, kurkidega. Nagu üks õige maainimene elama peab - ikka suvi otsa talveks valmistudes ja hoidiseid vaaritades, ainus väike mure on see, et nüüd kipuvad purgid otsa saama, mida kevadel kui jalus olevat üleliigset träni mitu kotitäit prügimajja sai kantud. Nüüd on omad vitsad, eks ole :)))

Kolmapäev, 3. august 2011

Ühest elamusest ...

Juuli lõpupäevil käis meie saarel külas üks mu suuremaid lemmikuid Eesti muusikast.
Tegin täna lehele sellest kontseridst artiklit ja olin hopsti tagasi selles kaunis äikesejärgses, hunnitult lõhnavas, natuke nukras ja ühtlasi natuke ülevas õhtus, kergelt melanhoolses meeleolus, jälgimas vaikset loojanguleegitsust nooorte männilatvade kohal, tundes end ühtpidi väga üksi ja teistpidi ka üpris õnnelikuna, et saan oma lemmikutega pea külg-külje kõrval istuda, neid naudinguga kuulata, võtta ja jätta endasse tallele see imekaunis õhtu sest imepärasest ja kummalisest suvest.
Leidsin ka ühe nende paljudest ainukordselt ilusatest lauludest seda meenunud meeleolu ilmestama. Hmm, see pole küll see päris-päris Jäääär, mis seda pealkirja kuuldes kõrvus kumsema hakkab, aga siiski ... ilus, ilmekas, lummutuslik ning oma mõtliku, aeglaselt astuva rütmiga sesse melanhooliasse isegi ülimalt sobilik.