Esmaspäev, 22. aprill 2013

Olukorrast tööturul. Muidu ka.

Jah. Selle tähe all on minu elu ühes jadas kulgenud juba viimased kolm ja pool kuud. Nimelt tööd otsides. Läänemaale.
Olen seadnud endale mõningad sihid, millest allapoole ei tahaks laskuda, kuid üha enam tundub, et olen end vist liigselt piiranud, liigsete lootustega hellitanud. Sest hetkeseisuga on tulemus ümmargune null. Kas olen liiga pirtsakas, kui soovin, et uus töö oleks senistele kogemustele ligilähedane - st sisaldaks soovitvalt midagi kirjanduse ja /või keelealast, suhtlemist inimestega, oleks loov, vaheldusrikas ja mitte eriti füüsiline? Palgasoov, arvestades oma haridust, senist töökogemust jms algaks 500 eurost kuus?
Olen saanud mõnevõrra targemaks, üllatunud, pettunud, avastanud teatud seaduspärasusi. Esimesele töökuulutusele vastasin juba jaanuari algul. Otsiti õpetajat, raamatukogutöötajat. Vastus pikale motivatsioonikirjale ja CV -le oli lühike ja konkreetne - täname kandideerimast, Te ei osutunud valituks.
Järgmisel kuul pakkusin end hotelli administraatoriks - kuni tänase päevani ( kandideerimistähtaeg oli 25. veebruar) ei ole sellele järgnenud vähimatki reageeringut.
Märtsis otsiti taas õpetajat. Pakkusin, et tulen sügisest, sest tingimused tundusid hästi sobivat peale selle, et see töökoht oleks kodust võrdlemisi kaugel ( u 50 km, mis tähendaks 100 km bussisõitu 4- 5 päeval nädalas). Jätsin otsa lahtiseks ja räägime veel kevadel. Loodan, et sealsed olud pole muutunud vahepeal, kuid mai lõpus võib selguda, et koht on juba kellelgi teisele läinud ....
Aprillis olen pakkunud end raamatupoodi müüjaks- tähtaeg on täna, senini ei ühtki reageeringut, sobivuse, mittesobivuse jne kohta.
Tegevusjuhendaja ametikoht pidas mind töövestluse vääriliseks- lõpuks ometi, olid mu ootused laes. Valmistasin end ette, vaatasin üle tingimused, sättisin end korda- ja kogu vestlus toimus u 10 minuti jooksul koridorilaua taga ja oli sisuliselt ülevaade sellest, mis mind järgmise 3-4 kuu jooksul väga väikese palga eest ees ootaks. Mõtlemisaega anti veel ülehomseni ja ka siis pole kindel, et just mina selle töö saan.
Selline nukker seis. Sirvin ju oma kaks korda nädalas töökuulutusi ja olen täheldanud seaduspärasusi - on kindlad kohad, kus miskipärast inimesed kogu aeg vahetuvad- need on kindlate poodide klienditeenindajad, hotellide adminnid, baaride ja restoranide kokad, klienditeenindajad... Mõtlen, miks küll, kui kuulutuse järgi tundub koht igati kena ja vastuvõetav. Ja ehkki ma pole kunagi mõelnud, et võiksin töötada mõnes riidepoes või restorani teenindajana, peaks töömure ikkagi juba väga suur olema, et pakkuda end kohta, milles otsiti sedasama töötajat vaid 3 kuud tagasi ja sellest veel 3 kuud tagasi ka.
Aga muust rääkides- olen veel viimaseid nädalaid oma saarekesel, mis praegu rõkkab linnulaulust, soojast päikesepaistest, esimestest õitsemavalmistujatest ja imelisest kevadaroomist, saarel, mis kohe-kohe on vabanemas viimasest raskest lumerüüst, ehkki meri on veel kindlalt jääs ( viimane sõit üle jäätee toimus mul sel kevadel 5. aprillil, mil see viimast päeva ka ametlikult avatud oli vist). Praegu on kurb ja kahju juba, sest nüüd ju läheb siin jälle ilusaks ja soojaks, nüüd on siin jälle elu ja rohelust, aga mina sean sammud hoopis linnatolmu sisse lootuses kogu suvi tööd rügada ja elatist teenida, sest on PERE ja KOHUSTUSED, mis ühtpidi tekitavad minus, pikaldases erakus ja üksiolijas, nii tohutut ja kirjeldamatut rõõmu, aga sunnivad paraku ka isetumaid valikuid tegema.
Muidugi ma loodan südamesopis, et saar mu elust lõplikult ei kao, sest tahaksin siin suviti marjul- seenil ikka käia. Või niisamagi vahel uidata. Sügistalvisel perioodil hoiaksin seevastu siit eemale. Liiga palju kurbust, üksindust, lüüasaamise tunnet ja muret meenub noist aegadest. Aga eks seda, kuidas asjad kulgema hakkavad, näitab lõpuks ikka elu ise.