Nagu isetehtud Murphy seadus ütleb, on sul kõige kiirem aeg elus just siis, kui sul oleks miljon ja üks asja, millest tahaks blogida....
No ei jätku aega, tee või tina!
Nii nagu augusti teises pooles enamasti, jätkub mu traditsioon ka sel aastal, et elu tuleb peale mürinal ja kõik ühekorraga.
Algas uuesti töine aeg, tulid peale teatriprojektid ja endiselt on vaja tegeleda oma tervisega. Nii et viimased kaks nädalat on möödunud suures osas väljaspool kodu, on olnud päevi, kus olen kodus saanud olla vaid 2-3 tundi päeva jooksul.
Lõviosa mu ajast võtab hetkel suurprojekt "100 Valget Daami", kuhu ühe tuttava üleskutse peale end massisteeni kirja panin, arvates, et nii palju mul ikka aega on, et paaril õhtul nädalas proovis käia ja ühel nädalavahetuse õhtul etendusi anda....
Tegelikkuses läks nii nagu rahvatarkuski ütleb, et annad sõrme, aga võtab terve käe.
Ehk et alates eelmisest neljapäevast ( 16.08) olen olnud etenduse proovide ja läbimängudega hõivatud IGA PÄEV, vahel on üks, vahel kaks proovi päevas, keskmiselt kulub neile 4-5 tundi ja enamasti laekun ma koju õhtul kusagil 21.30 ja 23.30 vahel. Ja seda kuni selle nädala lõpuni.
Tänaseks on prooviperiood küll seljataga ja ka kontrolletendus sai eile õhtul ühena saja valge daami seast antud ( see oli juba päris keemistemperatuuri lähedal, nagu meie lavastaja peale seda väljendus), aga 3 põhietendust on veel ees, mis peaksid olema juba ülekeevad, nii et tegemist küllaga.
Peale etenduse tahaks ju niisama ka Valge Daami ajast osa saada, käis etteastetel, laadal ja kontsertidel, aga juba on natuke toss väljas ja teen siin- seal korektuure- et pole hullu, kui sinna ja tänna ei jõua, eks järgmisel aastal tuleb ju uus Valge Daami aeg ja küllap ma juba siis...
Tööle naastes saime kohe ühe erakordselt huvitava ja minu jaoks isiklikult ka väga vajaliku koolituse "Psühholoogiline eneseabi" Angela Jakobsoni ettekandes ja niiväga tahaksin sealkuuldu omale kuhugi kirja panna, et vajadusel uuesti üle lugeda, nii palju vajalikke infokilde leidsin sealt enda igapäevaste pisimurede vastu.
Kaks ime-imelist saartel olemise lugu on samuti mu peas ootevalmis ( üks juba natuke isegi pildivalmis) ja tahaks need väga kirja saada, aga mida mul pole, on aeg....
Leidsin poolkogemata teiste blogides surfates ühe toreda vana meemi, mida ma pole täitnud, aga suure meemifännina teen selle nüüd muidugi kohe ära.
Kõigepealt vali 10 bändi/esitajat, kes meeldivad ja siis peale seda tulevad küsimused.
Hmm, lemmikud ju vahelduvad ja olen kimbatuses, sest neid, kes meeldivad, on kaugelt liiga palju... Valikut püüdsin teha siis selle alusel, kes on meeldinud kogu aeg, kelle loomingust suudan ikka veel vaimustuda või sama värske kõrvaga neid kuulata, kui kunagi päris esimestel kordadel.
1.Poets Of The Fall
2.Sade
3.Jäääär
4. Metallica
5.Mari Boine
6. Sandra
7. Lionel Richie
8.Liisi Koikson
9. Vaiko Eplik
10.Ultima Thule
Mis oli esimene lugu, mida sa kuulsid bändilt number 6?
Arvan, et ju see oli mõni suurem hitt- "Johnny Wanna Live" meenub esimesena, nägin selle loo videot varateismelisena ja mul oli neist loomadest seal hirmus kahju... Võibolla just sellest videost saadud emotsiooni ajel olengi tänaseks nii loodustundlik?
Mis on su lemmiklugu artistilt number 8?
Kahtlemata see, kohe üdini minu lugu...
.
Millised on su lemmiklaulusõnad artistilt number 5?
Raske öelda,. Üldiselt ma olen küll suur sõnade inimene ja kuulan tegelikult ikka üsan hoolega, milles ja kuidas lauldakse, aga Mari Boine puhul võlub mind sõnadest enam siiski tema põhja meditatiivsus, pikad joiud ja ega ma lapi keelest eriti palju mõika ka...
Mitu korda oled näinud number 4 laivis?
Täpselt ühe korra, aastal 1999 kui Metallica (esimest korda?) Eestis käis.
Mis on su lemmiklugu number 7-lt?
Oh, neid on taas nii palju, et ühte lemmikut on raske välja tuua.. Kui mitte nimetada suuri hitte, siis tuleb meelde:
Kas artistilt 3 on mõni lugu, mis sind kurvaks teeb?
Jäääre looming ongi valdavalt üsna melanhoolne, see sobib hästi minu tujude mustriga, eks seepärast ole ta muu lemmik ka. "Vala veini" lõikab väga vahedalt hinge, aga originaalist isegi rohkem meeldib mulle laulust see versioon:
Mis on su lemmiklaul number 9-lt?
Täitsa keeruline- kui sa valid kellegi oma lemmikesitajaks, siis ju eeskätt selle pärast, et sulle meeldivad praktliselt kõik tema lood, kuidas siis neist seda üht ja ainsat, kõige suuremat lemmikut on võimalik välja valida?
Vaiko Eplikuga on täpselt see asi... No näiteks see:
Millal sa hakkasid artisti 2 kuulama?
Umbes 15 aastat tagasi. Esimene lugu, mis mind üleni lummas, oli muide see:
Kuidas sa number 3 enda jaoks avastasid?
Ühe kunagise väga hea sõbra kassetikollekstsiooni kuulates.
Mis on su lemmiklugu artistilt number 4?
Vot seda vastust ma tean täpselt- Väga erilised mälestused, valusad sõnad ja mõnus, veidi kantrilik rokklugu.
Mitu korda oled näinud number 9-t laivis?
Taas ühe korra, paari aasta eest väisas ta mu väikest kodulinn ja kontsert oli üliäge!
Kas mõni number 8 lugu teeb sind kurvaks?
Meenub näiteks see:
Mis on su number 1 lemmiklaul?
Taas on raske üheselt vastata, peaaegu kõik lood on neil head või väga head. Kindlasti üks ilusamaid on see:
Kuidas sai sinust number 10 fänn?
Ostsin teismelisena ühest soodusmüügist nende kasseti ja nii see alguse saigi. Tollelt "Tuulatute" kassetilt jäi eriti eredana meelde just see lugu:
Tehke teie ka muusikameemi, kel see veel tegemata!
Ma tahaks väga augustikuud rohkem nautida, kui seda enamasti teha saan. Ma ei teagi, milles täpselt probleem on, aga...
Sel aastal ka- nii kui august algas, tulid probleemid, mured ja takistused...
Esmalt hingavad töömõtted juba kuklas, ehkki puhkust veel tegelikult jätkub natukeseks. Tahes- tahtmata vilksab aeg- ajalt läbi pea, et peagi on jälle käes... Ja ma ei pelga mitte niivõrd töötegemist ennast, vaid just kogu seda ebameeldivat elumuutust, mis selle kõigega kaasneb, mis mulle loomuomaselt kuidagi ei sobi. Kõik need varased kella peale ärkamised, aja peale minekud, hommikune närviline sabistamine, jooksmine, sellega kaasnev unustamine ja hilinemine...Lisaks rohkem kohustusi kui rõõmu nende tegemisest. Pluss sügistalvised ja kevadtalvised pikad haigusmaratonid, mis küll lastega pere juures on vist paratamatud, aga minu jaoks on need nii stressirohked ja kurnavad, et paljas mõtegi neile ajab mul juba praegu ajud krussi ja südame pahaks.
Teiseks on tervis jälle streikinud. Mistõttu jäi ära ka minu kangesti plaanitud ja siingi kusagil väljahüütud eksperiment. Loodetavasti saab selle mingil moel siiski tehtud, aga ma ei hõiska siin midagi enne õhtut.
Kohe augusti esimesel, lämbel ja tuuletul päeval käisin peale 11-kuulist ooteaega ära silmaarsti juues. Seal tehti mulle esmalt tilgauuring et näha, mis toimub ka silmapõhjas. Uuring käib siis nii, et pannakse silma mingid tilgad, siis pead 40 minutit laskma neil mõjuda. Kusjuures kabinetist veel soovitati, et mine jaluta või käi kohvikus vahepeal, siis tule tagasi ja räägime edasi.
No ei saanud ma eriti kuskile, sest u 10 minutit peale tilkade panekut hakkas mul väga halb. Nägemine muutus nii häguseks, et ei suutnud enam kuidagi pilku fokuseerida, pea käis ringi ja üle kõige tahtsin kogu aeg ainult silmi ainult kinni hoida. Nii ma tuiasin üliaeglaselt poolsuletud silmadega lähima pargipingini ja istusin seal kui tukunui ligi 20 minutit, et siis haiglasse tagasi tuikuda.
Seal seletas tohter lahkesti, et see on jah tilgauuringu puhul tavaline, et enesetunne kipub halvenema ja nägemine niisamuti, aga paari päevaga peaks kõik taastuma. Ärge ainult silmi pingutage ja kandke päikeseprille. Ja mina tark tüdruk, olin just sel hommikul tulnud arsti juurde autoga ja ilma päikeseprillideta!
Ma ei jõudnud enast ära kiruda ja kaalusin algul siiralt, kas peaksin auto sinnasamma haigemaja ette jätma, kuniks selle mõnel paremal päeval suudan ära tuua, aga samas tundus mõte pooletunnisest jalgsi kojutuiamisest lämmatavas kuumuses ka nii õudne, et istusin siiski poolpimedana rooli. Pole vist vaja öelda, et valisin kulgemiseks kõige kõrvalisemad rajad ja spidomeetri näit ei ületanud selle kulgemise ajal kordagi 20 km/h. Imekombel jäin ellu ja isegi politsei ega keegi tulnud uurima, miks nii aeglaselt ja kummaliselt sõidad, oled midagi tarbinud või?
Sest just nii ütles mulle mu vanem lapsuke, kui koduuksest sisse laekusin ja kurtsin, et nii halb on olla ja ma ei näe hästi. Ta vaatas mulle ehmatanult otsa ja teatas, et pole ka ime- sul on pupillid nii suured, nagu sa oleksid laksu all!
Ja kui siis järgmisel päeval uuesti enam-vähem näha ja detaile eristada suutsin, vaatasin silmaarstilt kaasa saadud prilliretsepti ka üle. Tulemus oli nii kohutav, et ma ei julge seda peaaegu rääkidagi- plussid on vahepealse 5 aastaga nii suureks läinud, et ei usukski, kui poleks ise näinud. Arst soovitas mul nüüd igapäevaseks prillikandjaks hakata- st mitte ainult silmadega töötades ei pane ette, nagu seni olen toiminud, vaid KOGU AEG on prillid ees. Kui niisama toimetan, võin jätta alles praegused, kui aga silmadega töötan, siis uued ja kangemad.
Eks ma siis harjutan vaikselt, ükspäev käisin niimoodi isegi poes- algul oli väga harjumatu ja isegi natuke udune, aga umbes viie minutiga silm harjus ja ümbrus tundus varasemast isegi selgem. Poodi jõudes aga tekkis ebaloogiliselt suur tahtmine prillid eest ära võtta ja nii mitmeid kordi järjest, pidin endale aina teadlikult meelde tuletama, et ei, sa ei unustanud omale prille ette, need peavadki sul nüüd kogu aeg peas olema!
Vaevalt paar päeva hiljem saime ei tea kust perre vastiku kõhugripinakkuse, mis laastas tervet me naisperet järgemööda. Mina kui kõige kõhnem ja tundlikum selle tõve suhtes põdesin muidugi kõige kauem- haigeks jäin pühapäeva varahommikul, aga veel tänagi tunnen, et eriti isu ei ole ja iga hoolikalt valitud paladest koosneva söögikorra järel hakkab kõht ikka mingil ajal uuesti valutama.
Üks pikalt plaanitud välisteis lendas ka seetõttu pikalt, kusjuues veel nii halvasti, et kõik piletid olid juba ostetud, aga kuna tegu oli lennufirmade mõistes siiski odavlendudega, ei saanud me hiljem uurides kusagilt mitte sentigi tagasi, isegi mitte lennujaamamakse.
Eelarve, mis meil kõiksugu suuremate ostude tõttu juba ennegi tundlik oli, kukkus nüüd kolinal miinustesse. Õnneks küll sel aastal esmakordselt, nii et varasemate kuude plussid ehk mingil määral tasakaalustavad seda auku, aga hoop oli kõva. Nii majanduslikus, aga ka moraalses mõttes.
Aga et mitte tänast postitust nii negatiivses toonis lõpetada, sain paari päeva eest ka ühe tõelise rõõmusõnumi- minu lemmikbänd tuleb viimaks ometi Eestisse!!! Lubasin endale kunagi, kui oma toredad soome sügispoeedid alles avastasin, et kuigi suurem asi kontserdikülastaja pole ma kunagi olnud, aga vot kui NEMAD tulevad, siis ma lähen. Ja nüüd, 20. veebruaril, nad tulevadki, ja mina muidugi LÄHEN KA!!
No ja mis te nüüd arvate kes siia lõppu laulma jääb?!! :)))
