Esmaspäev, 8. juuli 2013

Esimesed tiirud Haapsalus. Joomisest enne ja nüüd


Nüüdseks olen siis juba terve kuu elanud taas sünnilinnas. Ja mul on pähe tiirlema jäänud kummalised mõttekatked, et olen jõudnud mingi imeliku tiiruga tagasi, ehkki samas ka väga uuele ringile oma elus ning et siin pole vahepealsete enam kui 8 aastaga suurt midagi muutunud. Olen viimasel nädalal näiteks avastanud, et esmaspäev on siinmail paljudele puhkepäev. Turg on suletud esmaspäeval ja teisipäeval ning (laste)raamatukogu pühapäeval ja esmaspäeval. Õnneks või kahjuks olen aga ise sel suvel vist küll kõik esmaspäevad tööl, nii et midagi hullu ei juhtugi.
Konnatiik, ütlevad kohalikud selle armsa tillukese linna kohta ise, vesi on sogane ja kõik ujuvad ringiratast. Umbes nii see vist ongi. Aga suvine Haapsalu on siiski üsna tore. Just eile õhtul uitasime kahe perega linna peal, käisime Grand Holm Marina kõrval asuvas kohas õhtustamas, koha nime päris täpselt ei teagi, aga äkki võis see olla kuidagi kapteniga seotud nimi?... Igal juhul oli see tore ja rahulik sinistes toonides interjööriga paigake, kus söögile ( rootsi -lauaga koht muide ja sugugi mitte tapvate hindadega) taustaks mängis Dagö ning vaatamata päikesest punaseks põlenud nägudega regatilistehordidele väljas terrassil oli meil omakeskis hubane väike sööming.
Sellele järgnes aga jalutuskäik päikesepaistelisel raudteejaama perroonil, kus avastasime toreda ja informatiivse infotahvli Haapsalu raudtee seiklusrikka ajaloo kohta. Nimelt lisaks nö kuivadele faktidele oli seal pikemalt juttu ka 1926. aastal juhtunud raudteeõnnetusest, kus vedur üle tammipiirde merde sõitis. Toredas vanas kirjaviisis oli seal kirjas, täpset sõnastust ei mäleta, aga stiilis: " Õnnetus juhtus kella 14. 30 paiku päeval ning kella 16.00- ks oli selge, et nii vedurijuht kui tema abiline wiibisid õnnetuse hetkel wiinastanud olekus. Korravalvurid suutsid waid wälise waatluse põhjal selle kindlaks teha, sest kummalgi mehel oli raskusi sirgelt paigal seismisega ning nende ümber oli tunda tugewat wiina lehka."
Ning pisut allpool jätkus tekst hoiatavas stiilis:" Selle sündmuse põhjal tegi komisjon omapoolse otsuse wabastada wedurijuht wiiwitamatult oma teenistuskohast raudteel ning tema abile teha karm hoiatus, mis sisaldab muuhulgas teksti, et järgmise taolise rikkumise korral wabastatakse ka tema töölt. Ühtlasi on tungiw palwe ka kõigile teistele töötajatele ning järelwaatajatele jälgida, et keegi ei ilmuks ametikohuseid täitma wiinastanud olekus."
Vahva väljend purjusoleku kohta - wiinastanud olek ja üldse oli taolist ligi saja aasta vanust teksti mõtteselguse koha pealt veidi keerukas lugeda, aga jäime mõtlema just selle erinevuse üle, et tol ajal polnud ju veel mingeid võimalusi vereanalüüsi või "Puhumise" teel alkoholijoovt tuvastada, kõik pidi taanduma vaid välisele vaatlusele. Aga no kui juba kaugelt viinahaisu tunda on ja mehed ka eriti sirgelt püsti seista ei suuda, siis peaks ju igaühele selge olema, et sellised "kakukesi" mootorsõidukit juhtima lasta oli ilmselge viga. Või tipsutasid mehed alles rooli taga, mine sa võta nüüd tagantjärele kinni?!.