Reede, 30. oktoober 2009

1. tantsutrenn

Esimene tantsutrenn Vormsil sel hooajal maha peetud – huvilisi aina koguneb vaikselt: täna oli kohal küll vaid 2 inimest, aga nii mõningi veel on huvi tundnud ja tulla tahtnud.
Esimene trenn möödus niisiiis üsna edukalt – õpetasin esimeste tantsudena Big Girls Boogiet ja Big Blue Note`i. Esimesega saadi tunni lõpuks peaaegu et hakkama, teisega on veel tööd küllalt. Need mõlemad on tegelikult ju algajate tantsud küll, aga alustajate jaoks vist esiti pisut tempokad. Mul lihtsalt ei ole vähimatki tahtmist enam neid päris-päris algajate asju võtta - need on nii uimased, mõttetud ja ebahuvitavad liikumised, ükski vägi ei suudaks mind panna neile õpetama nt Who Is Alice`t ( kõige kohutavama muusika ja liikumisega line-tants, mida kunagi olen näinud ja ise tantsima pidanud!), Toedance`i, Another Counrty Dance`i või ka nt Carmeni rumbat, mis iseenesest on küll ilus tants, aga jubedalt ära tüüdanud mind.
Aga mõtteid edasise osas on küll - lausa sügelen juba, et saaks tantsida nendega midagi ilusat, keerukat ja vahvat, aga annan samas ka endale aru, et liiga raskeid pähkleid lihtsalt ei saa algajatega kohe pusima hakata - kui neile tundub, et asi käib väga üle jõu, on motivatsioon teadupärast kerge kaduma ja tahaksin püüda kogu hingest sel aastal siin oma tantsutrenne ikka pisut kauem teha kui 2 kuud (nagu eelmisel aastal kahjuks välja kukkus).
Plaanin järgmistena neile õpetama hakata Texas Waltzi, Black Coffee`t, One More Midnight`i, Billie Jeani , Rose Gardenit, Rebel Amore`i, aga pisut kaugemas tulevikus miks mitte ka juba Firecrackerit, Cuppa Tea`d, She Dance`i, Heart Of An Angel`it, Real Time`i, Amame`t, Guantanamera`t, Moonlight Kissi… Ohh, palju, kaugelt LIIGA PALJU on ilusaid line-tantse maailma loodud!!! Mõte ja kujutlus jooksevad praegu kiiremini kui neid kirja jõuan panna. Ma tean, et olen kohati ikka vist liiga tohutu line-`i fanatt kah ...
Igatahes tore, kui asjad vahel ka minu soovitud suundades liiguvad.

Hommikuelamus

Mis imeline hommik! Selge, klaar, külm. Maas esimene härmatis.
Ja päike särab varastest tundidest alates. Valgus!! Sellest on praegusel mornil sügisel nii puudus, et kui seda jaokaupa kõrgustest jagatakse, tundub lausa ilmkuulmatu ebaõiglusena pugeda kuhugi hämarasse siseruumi oma igapäevast leiba teenima asuda.
Külmunud rohi krõbiseb astumise all. Õhku on imekerge hingata. Ei raatsi ikka veel ukselingist haarata, et sellest imest argiaskeldustesse pöörduda. Ja puud! Kuigi ilm on täiesti tuulevaikne, langevad lehed sahinal järgemööda vahtrate, sirelite, kastanite ladvust. Kummaline vaikelu. Nüüd on nad paari päeva pärast täiesti raagus ja seegi sügisene ilu selleks aastaks kustunud, vilksab nukker mõte hetkekes läbi pea. Jah, iga puud ja põõsast, millest täna möödun, ümbritseb juba esimese öökülmaga maha sadanud lehtede järv.
Ka minu koerad, kes muidu hommikuti kaua magada armastavad, on täna mõlemad erksad ja nõuavad häälekalt teineteise võidu tähelepanu. Priidu hall habegi särab külmalõngadest kui ta, sabatömbike kõigest jõust vehkimas, hommikutervitustega minu poole tormab. Ja Oskar kilkab end hingetuks. Eks nemadki oska ilusast ilmast headmeelt tunda.

Teisipäev, 27. oktoober 2009

kotiselamise hirm

Mind on haaranud kummaline kotiselamise hirm. Küllap eeskätt selle pimeda aja saabumise ja va kellakeeramise tõttu, mis nädalavahetusel toimus - nüüd ma enamiku nädalast oma vabal ajal valget aega ei näegi - kui tööle lähen, on alles hämar ja kui tulen, on juba suisa kottpime. Kui kellakeeramine oleks minu teha, siis ma seda kella üldse ei krutikski, aga kui just peab, siis teeksin vastupidi - talvel keeraksin tund aega valgust juurde ja suvel, kui niigi valge, siis see üks ärajäänud tund enam ei päästaks ega kaotaks nagunii ...
Aga oma suures kotielamise hirmus olen endale vahepealsete päevade jooksul kõvasti tegevust juurde kraapinud, et talv võimalikult vähem depressiivselt ja rohkem tegusalt üle elada.
Esmalt alustasin taas rootsi keele õpinguid- see kultuur, rahvas ja eriti nende ilukirjandus on mulle alati väga meeldinud ja tahaksin ometi selle keele ka ära õppida- paljud ütlevad küll, et rootsi keel ei kõla ilusasti jne, aga mulle meeldib. Oleks uhke ise ühel päeval seda vabalt vallata. Eelmisest katsetusest on küll juba mitu aastat möödas, aga tunnis tuli meelde üsna ludinal. Ind on praegu igatahes suur ( nt laupäeva öösel läks mul poole kahe paiku öösel uni ära ja hakkasin rootsi keelt õppima- tegin peaaegu 1,5 tundi järjepanu grammatika- ning hääldusharjutusi!).
Teiseks alustasin taas tantsuõpetust - noh-jah, vähemalt sellealane kuulutus on nüüd kenaste välja riputet ja paar kindlat huvilist ka olemas. Eks näis, kuis kulgeb ja kuidas jõuan - kas sel või järgmisel nädalal alustan tegevust ka sellel rindel.
Lisaks tekkis mul üleöö ka vist üks uus hobi, aga sellest on veel vara lähemalt rääkida. Igatahes on seegi muusikaga otsapidi seotud, aga eks minul kipub paraku nende muusikaliste projektidega pigem nii olema, et algul on suur vaimustus, aga siis taipan väga kiiresti omaenese küündimatust ja püsimatust neis asjus ja viskan ikkagi hobi nurka paremaid aegu ootama ...
Aga hetkel - kappadi-kappadi linna poole!

Esmaspäev, 26. oktoober 2009

seeneaasta lõpp ja teejoomine

Sain oma viimasest Borrbyskäigust pähe kiiksu, et metsas peab veel seeni olema ja nädalavahetusel võtsingi siis end kokku ja tegin käigu viimaks ära. Seda enam, et koju on salapärastel asjaoludel tekkinud hirmuäratav kuhi sibulaid ja porgandeid, mida tuleks enne aegumist kuidagi kiirelt realiseerida. Siis liitsingi 1+1 kokku ja arvasin, et miks mitte teha ssse veel mõned imehääd seenehoidised?
Jupsiva tervise kiuste pakkisingi niiskel põhapäeva pealelõunal asjad koku, tirtsu kaasa ja sõitsin metsa vahele. Kõndisime kirjus poolraagus ja langenud lehtdest ummistunud metsas oma tundi kaks, aga saak oli praktiliselt olematu. Kogu aeg on tegelikult olnud kontemurdvalt rõske ja niiske ning viimasel nädalal ka üpris soe sügise kohta, aga ei midagi - 2 tundi metsas ja tulemus? 1 suur kuuseriisikas, 5 kukeseent, 2 hobuheinikut, 1 lehmatatik ja pisike peotäis tundmatuid heledamaid riisikalisi. Kõik. Naeruväärselt vähe. Vaeva ei tasunud,kastmest või hoidistest rääkimata. Aga nüüd on siis enam-vähem kindel, et seentega on selleks aastaks kõik. Kurb. Sõime vähemalt hoolega värskeid porgandeid. Pidavat silmadele hea olema ja maitsesid ka ülimalt magusalt, krõmpsuvalt, vitamiiniselt.

Õhtupoole tõusis mul väike palavik ja kurk oli väga vastikult valus. Alustasin hoogsalt raviprotseduuridega -taimeteesid vürtside, sidruni ja kohaliku meega (just lugesin kusagilt, et tee olevat tunnistatud isegi veest tervislikumaks joogiks) ja kuna ma siiani eriliti suur teesõber pole olnud, olekski ehk aeg end teekunsti alal pisut täiendada. Leiutasin siis eile õhtul päris omaenda teeretsepti, mis maitses ühtlasi hea ja on arvatavalt ka omajagu tervistav (ained antud siis 1 teetassi kohta):
1/2 tl kaneeli
1/4 tl ingverit
1 tl tüümiani
viil sidrunit
1 tl mett
Magusale, rahulikule ja, nagu hommikuks selgus, ka üpris tervistavale unele aitas see segu igatahes igati kaasa.

Neljapäev, 22. oktoober 2009

AVALI MEELTEGA MEREST, PUUDEST JA … RATTAST KA.

Oh mind naiivitari küll – hetke ajel, nagu minu puhul äärmiselt tavaline, otsustasin minna Rumpo asemel hoopiski Borrby. Peab mainima, et mets oli sõna otseses mõttes täiesti läbi vettinud – st ka keset paksu männilaant laiutasid teeradadel mõõtmatud lombid. Mnjah, sõitsin seda teed ju viimati suvel, ja tuleb tunnistada, et juuli- ja oktoobrikuisel metsal on ikka vaks vahet sees küll. Õnneks polnud need minitiigid väga läbitamatud, ehkki esimest säärast oma teel märgates kaalusin usinasti mõtet tulla tagasi mööda nö peateed … Ega ma minnes eriti kiirustanud, silmasin siin-seal veel isegi noori kukeseenenööpe, igasugu kännukatest rääkimata ning aeglustasin tempot ka tolle pooleldi unarule jäetud metsatalu ligiduses, mis mulle miskipärast kangesti sümpatiseerib. See on just parajalt metsa sees, samas ümberkaudsetest küladest mitte väga kaugel, on olemas väike elumaja, hiljuti vist väikese noorenduskuuri läbi teinud kaev(urake), saun ja kõrvalhoone. Krunti ümbritsevad ilmselt mõne vanema talukoha vundamendid, sellised võimsad, jõulised, maakivist. Päris ratta seljast maha tulla ei tihanud, mine tea, mõni äkki kahtlustab, mis pahade mõtetega ma selle maja ümber luusin ( ei tea, kes mind sealt põõsastest salamahti küll peaks luurama peale juhusliku rebase või jänese, aga mine sa neid salapäraseid saareelanikke siiski tea!).
Rannatee oli taas paras maastikusõit – ühest tohutust lombilatakast ääri-veeri möödudes oli hetkeks tunne nagu sõidaks taeva äärel, nii täpselt peegeldus valge pilvesäbruline laotus veepinnalt tagasi. Ja siis, ja siis - lõpuks ometi meri! Jah, siinkohal võib nüüd ju muidugi küsivalt muiata, et alles tulin hommikuselt praamilt, mis imelik mereigatsus see selline on? Aga vaat on, sest laevasõit on hoopis midagi muud. See on minu jaoks väga kiiresti rutiiniks kujunenud, olles rohkem tarbitav teenus kui nauding, Umbes sama asi on vist ka rongidega - et kui enda kodukandis raudteeliiklust pole, siis on kole põnev selle imemasinaga ringi liikuda, aga kui igapäevaselt pead kasutama, muutub üheülbaliseks. Kahjuks on saareinimeste ja laevadega samuti. Aga randa, mere juurde tulla on hoopis teine tera. Sa võtad siis tema jaoks aja maha, valmistad end selleks vaimselt ette, paned soojalt riidesse, sõidad sinna oma veerand või pool tundi, oled kõigi meeltega asjas sees. Ja see on seeläbi tähenduslik, see on endast andmine, pühendumine, igatsuse leevendamine, rituaal.
Sügisene Borrby nägi ka uutmoodi välja. Kõikjal rannikul kõrgusid suured tumendavad adruvallid, nii et päris vee piirile välja ei pääsenudki. See –eest oli merd hästi kosta. Siin on juba see õige avamere müha, kuigi rannik iseendast on üsnagi sopiline. Muidugi oli merd ka õhus – tema terav, soolakas ja kuidagi külm aroom tervitas mind juba paarsada meetrit enne kaldaäärsele jõudmist. Taimestik oli omajagu närbunud ja puutüvedki niiskusest mustavad, aga olin oma tulekuga väga rahul - hoolimata avamere jäistest iilingutest oli mõnus olla. Vahepeal tulin metsa ( noh, pigem rannikuäärsesse kadastikku, kus kasvasid ka mõned männid) tuulevarju ning istusin ühe jändrikuma männi okste vahele olelema. Panin kõrva vastu jämedat oksa, kuulatasin ja hämmastusin taas, kui väekalt puud meie ümber tegelikult elavad. Juba lüheldasest puudutusest muutub tüvi soojaks, kooreebemed tunduvad külmast kohmetute sõrmede all siidpehmetena. Ja see kohin! See meeliülendav mahlade voolamise suhin ja isegi nagu tukslemine tüve sisemuses. Ma pole kunagi varem seda nii selgelt kuulnud kui tol oktoobriõhtupoolikul ja see on otse ehmatav-erutavalt võimas!! Puud meie ümber on nii elus, et ma ei taha tükk aega nüüd ühestki puu maharaiumisest kuuldagi.
Olin juba tagasiteele asumas kui otsustasin veel ühest teisest Borrby lahesopist läbi põigata. Seal on lüheldane kivine muul, mis muudab paiga omamoodi nurgaks ning selle tõttu jäi merevete vahele ka V-kujuline lapike kuiva maad. Sammusin selle tippu, lainetest uhutud valged kivid, roheline mererohi ja säbruline liiv nende all moodustasid mu astumise all omalaadse, hästi korrapärase vaibamustri ning loojuv päike maalis mürakad rannakivid rõõmsalt kollakaks. Päris muuli otsas peksles vesi valkja lainemurru sees üsnagi häälekalt, aga muidu oli meri rahulikult ja loiult sulisev. Nende mõne minutiga, mil ma merega tõtt vahtisin ja koduteele tagasi pöördusin, oli päevakera end juba mustava sakilise metsaserva taha kukutanud ning kollakasoranzist lõõmavalt punaseks jõudnud muutuda. Oma plekivedajaga kruusasel teel täristades suutsin nii mõnegi linnu ümbritsevast kadastikust õhtusest uinakust üles ehmatada, kes siis pahase kädina saatel mu läbiümbrusest üles vihisesid, aga polnud parata. Teeolud olid just sellised nagu nad parasjagu olid. Ja ega ma oma ratta kohta tegelikult ka ühtki paha sõna öelda ei tihka – ta on mind juba 9 aastat truult teeninud ja seda minu karmi kohtlemise kiuste – küll olen ma oma kitsakummilist maanteekitsekest tüdimuseni sundinud tegema maastikusõitu, teda vihmavalingute ja meretuulte meelevalda vettima jätnud ja aina temaga teravaoksalistes põõsastikes või soistel karjamaadel ringi sumbanud. On lausa ime, et selle aja jooksul on ta nõudnud vaid üht põhjalikumat ümberehitust ning ühe käe sõrmedel kummivahetusi. ( sellistele vanaaegsetele võidusõiduratastele nagu minu oma ei pidavatki muide enam uusi kumme tehtama, sest sellist masti rattaid lihtsalt ei toodetavat enam kuskilgi ja üldse oleks mu kallil plekivedajal ilmselt peagi aeg uunikumide näitusele üle kolida, aga...). Nojah, olgu küll, et ta on siit-sealt roostes ja kohati täriseb mis hirmus ( sealt ka hüüdnimi, eksole), tegelikult on too raudruunake mulle aastatega üsnagi omaseks saanud , ta pole mind õigupoolest kordagi kusagil tõsisemalt hätta jätnud ja sel hooajal kavatsen ma sellega sõita veel lume tulekuni. Vähemalt.

Kolmapäev, 21. oktoober 2009

InterNEEDUS

Uhh, ma ei saa kohe mainimata jätta, et omaoodi on see internet üks igavene needus, ajaraiskaja ja põhjatu endasseimev mülgas küll!
Siin ma nüüd istun, ise viimase nädalaga põhjalikult blogistunud, juba pool päeva teiste põnevate inimeste blogides ja avastan aina uusi ja uusi ja siis veel uusi ja huvitavaid ja huvitavamaid ja veel huvitavamaid avalikke päevikuid mind köitvatel nii keele, kirjanduse, teatri kui looduse teemadel ja sukeldun ning kaevun nõndamoodi üha sügavamale, tahtes üha rohkemat endasse ahmida, nii et õhtuks on jälle silmad kõõrdi ja punased ja oimetuks tegev peavalu kardetavasti platsis.... Ma tean, et nii ei tohiks oma tervisega mängida. Aga hirmus põnev on ka. Ja tegelikult oleks vaja pisut aktiivsemalt paar töötliigutust veel isegi teha. Ikka on lihtsam öelda, et ma homme ... jne
Ma tean, ma olen lootusetult kehv enesetaltsutaja.
Aga õhtul kohe peale tööd on mul kena plaan minna Rumpo ninale ilusat sügispäeva nautima. Olen juba võimatult kaua mere äärde igatsenud. Täna viimaks näib, et olud on igati minu poolt.

Päikesekullane hommik

Näh, nagu ikka, kipuvad ilmateated täpselt ööpäeva hiljaks jääma. Ilus ilm jõudis pärale täna hommikuks ja asjad loksusid nagu imeväel oma õigetele kohtadele.
Eile õhtuks olin peale ennast hingetuks tormamist ja kiirustavat sehkendamist õhtuks omadega täitsa autis- mõte ei võtnud ja tujugi muutus virilaks... Sain ise ka aru, et see on puhas väsimus ja andsin omale sisimas käsu õhtul enam üldse mitte mõelda, üldse mitte olulisi asju arutada, mis siiski ju kuklas kummitasid ... ( Nooh- jah, juba enam -vähem Õnne tn Mare teema, et lase vabaks, lase vabaks... Naljakas ja kulunud küll, aga täitsa toimib!).
Ja tänane hommik on olnud taas väga ilus- lahendamatuna näinud ja rasked asjad lahenesid päris iseenesest ja see võrratu ilm ... uskumatu kohe, kui suur võime on sel inimese meeleolu muuta. See kauaigatsetud soojem õhk ja eriti päike, mis on nii värskendav ja optimistlik peale pikka vihmaperioodi, kilgendavad sügavad lombid ja ikka alles peaaegu täies sügisehtes puud. See on vaimustav ja kaifisin täiel rinnal tänahommikust pikka bussitiiru saarel. Tööle jän seetõttu küll pool tundi rohkem hiljaks, aga samas polnud see ka kuidagi minu teha, et hommikuselt Vormsi praamilt kogu jalgsi reisiv inimestehulk joonelt kohalikku bussi edasi suundus, kus kes siis soovis Diby ja kes veel kuhu. Tavaliselt mulle sellised täiskiilutud bussides sõitsmised kohe sugugi ei sümpatiseeri, aga täna hommikul oli meel kuidagi helgem, hing ümises vaikselt omasoodu, mõte lendas nagu ikka omi radu ja kulgesin rõõmsas hommikus mööda oma armsaks saanud saarekest aina ühest külast teise.

Teisipäev, 20. oktoober 2009

Teisipäevast läheb ilusamaks

Ja kus huvitav see lubatud ilus ilm siis on? Eile kõik ilmateated pasundasid, et teisipäevast läheb ilm ilusamaks ja see järelejätmatu tilkumine õues on tõepoolest juba liiga üheülbaliseks muutunud. Eile oli meie maja ette juba väike ja kuiva jalaga üsnagi keeruliselt ületatav tiigike tekkimas. Aga täna hommikul ikka räästad koliseid ja vesi lirtsus mulla seest üles ja vihmutas täie mõnuga ...
Rääkisin juba eelmisel nädalal ühe ja teisega, et võiks saarel mingit huvitegevust taas korraldada, aga no vot ei leia endas seda jõudu, et konkreetne liigutus ära teha- no näiteks riputada kuhugi mingi konkreetne üleskutsegi ... Plaan oli mõttes ilus- et tuleb oktoober, selleks ajaks on kõigil sügisesed sahmerdamised sahmerdatud ja siis võiks oma plaanidega lagedale tulla. Ja nüüd ? Oktoober on sama hästi kui möödas ja tegevuste resultaat on endiselt ümmargune null.
No täna nagunii midagi suurt ja ilusat edasitegutsemise vallas juhtuda ei saa, sest kiired teisipäevad on mul kahjuks või õnneks juba harjumuseks saamas, nendegagi on üllataval kombel võimalik harjuda: esmalt helikiirusel maraton marsruudil: lasteaed(tirstule riidessepaneku instruktsioon), kodu ( koerte toitmine, silitamine, lahtiharutamine + seljakott); tagasi lasteaeda (tirts kaasa) ning padavai bussipeatusse. See kõik eelpooltoodu toimub umbes-täpselt 15 minutiga ning selle täpne ja graafikus ajastamine on minu puhul juba hämmastav saavutus. Lisame sinna veel õhtuse linnamaratoni, aga auhind on oma higi ja pisaraid väärt- tantsimine, mu lemmik! Guantanamera, Moonlight Kiss ja teised toredad. Selle tunnikese nimel nädalas tasub võidelda ja loovutada oma mugavusi...

Esmaspäev, 19. oktoober 2009

Õnnest, mureliku suuga ....

Ah, elu on ikka vahel ilus. Minul vähemalt oli üks kaunis ja mitmekihiline nädalavahetus, mis mõneti tegi taas hinge rahutumaks, mõneti jälle rahustas ülimalt maha.
Seekordne nädalavahetus algas peaaegu et juba neljapäeval (õhtul)- tilkuvalt vihmasest rõskusest hoolimata oli toas küünlavalgel nii soe, nii soe … Ja hoolimata unetust ööst oli ka reede hommik imetabane – ärgata üüratult vara, nii et väljas on alles pime, olla juba sekundite pärast virge ja ergas, naeratada endale peeglist vastu, sest lihtsalt tunned end ootamatult ilusa ja õnnelikuna ( see ju minu puhul tõesti üleharv nähtus) ning peale praktiliselt jooksu pealt joodud kohvi lõdised juba rõskes bussipeatuses ja muretsed, kas ikka jõudsid õigeks ajaks või on buss juba läinud … Siis korraga näed imet enda ümber laiumas – vihmast tilkuv unine saar, mis hommikuhahetuses su ümber aegamisi ärkab, on alles tiheda niiske udulooriga kaetud ning mähkub su ümber hellakstegevalt turvaliselt . Ei taha korraga enam kuhugi kiirustada, ei taha siit enam sammugi eemale astuda, tahaks hoopis seda rahu ja ilu kallistada. tahaks seda äratundvat silmapilku igavesti endas kanda. Istud kui poolunes heljudes bussi ja unustad enda pilgu hetkega aknast välja - imetlema, imestama . Aina udused maastikud, saare metsased-käänulised- sügisesed teed su ümber keerdumas. Kõik need alles hommikuunest süütud ja kobavad varahommikused külad – esinduslik Rälby, kodune Diby, kergelt räämas Norrby , ulmeline ja igatsusi äratav Söderby -, millest läbi kihutad, on juba nii omased ja tuttavlikud, aga paks, tihke, läbipaistmatu udu muudab paikade väljanägemist, tekitab neisse juurde aimamatuid saladusi ja kes teab, ehk ka olemust … Kui laev vääramatu enesekindlusega udu tõttu vaevuaimatavast kaist eemalduma hakkab, ohkad endamisi vaikselt ja juba enne ärajõudmist hakkad saarele tagasi igatsema.
Laupäeva veetsin Haapsalus- uimaselt, laiseldes, lihtsalt endamisi kulgedes. Ei kiirustanud kuhugi, lasin end voogudel kaasa kanda ja leidsin end õhtu hakul taas … oma armsast majast, oma südamevalust, oma lapsepõlve peegeldustest, magusast ja valusalt haavu käristavast ühteaegu. Istusin krihmu-krähmuliseks kulunud pesemata aknaga, aga soojas köögis ja sõin lapsepõlveaegselt taldrikult kapsasuppi värske tomatiga- maitses õdusalt koduselt ja uudselt ühteaegu, ümber kõige lähemad inimesed perekonnast ja tundsin midagi imelist …. Ei, ma valetaksin kui ütleksin, et olin just sel ajahetkel, sel koliseval valgel taburetil, selja taga hubisemas praguline pliit, õnnelik. Ei, sellistest väikestest, igapäevastest imedest saab tegelikult alles hiljem aru- et vot just see oli hetk õnne, rahulolu, kindlust …
Köögist kulges me tee edasi hämarasse, sahisevasse ja külma tagaaeda- ikka otseteed läbi tuttavliku, endiselt salajasi varje ja õilmitsevaid mälupilte täis maja – ja korjasime läikivaid puna-rohelisi talveõunu ( kui suureks ja võimsaks on jõudnud kasvada kõik õunapuud ja kui ehmatavalt saagist lookas nad sel aastal siingi on!). See oli nagu lõbus hoogtöö – täis korvid läkitati ühiste jõupingutustega keldrisse, kus need kiirkorras küünlavalgel tühjaks laoti, tühjad tagasi aeda, et pimedusega võidu joostes enne torme ja talve saagid salve kanda. Kõik olid nii üksmeelselt töös, nii loomulikud ja sõbralikud ja vahetud …. Selle hetke, selle õhtu võrreldamatut tunnet on tõesti raske sõnadesse panna. Ja seda kodust õnnetilgakest ei vahetaks maailmas millegi vastu …
Ja kui ma hiljem kütmata suures toas istusin ja imestasin – ikka seesama diivan, nüüd nii madalaks ja kõvaks kulunud, ikka needsamad kootud villased katted üll, ja seesama veneaegne grammofon ja vaip ja uhke sektsioon ja … Aeg seisab selles majas tõesti paigal. Minu õnneks!!! Et saan vähemalt vaevata tulla tagasi aastatetagusesse aega. Kuigi on valusalt kurb, et küttesüsteemi pole enam ollagi, et katus laseb läbi ja pole võimalust neid parandada. Et kõik siin aina kulub ja muutub hapramaks ja aegub ja pehastub ja laguneb ja sina ainult vaatad pärani silmi, nutt kurgus, ja tunned, kuidas käed sügelevad päästmise järele – mälu või maja või lapsepõlve või ma ei tea mille veel päästmise, kokkukorjamise, tagasikleepimise järele … Aga käed jäävad lühikeseks, sest sinu tegudele pole väljundit, pole reaalseid võimalusi, sest aeg ja ruum segavad ennast halastamatult vahele. Sest sa ei saa oma tegutsemistele vastust, pole võimalust ise nende keskel elada. Et ruumi omamisese õnnest üksi jääb tegelikult päästmatult väheks.
Ma näen ja tunnen ajuti suisa füüsiliselt, et see maja anub ja lausa karjub päästmise järele, see kriibib hingest tükke välja, aga ma olen nii abitu … Ma olen ennast sellele majale lubanud, olen andnud mõttes suuresõnalise tõotuse temast mitte iialgi loobuda. Kahjuks on minu ainsateks vahenditeks hetkel ainult suur-suur tahtmine, veel suurem südamevalu pihkudest libisemakippuva pärast ja olen õnnetu oma oskamatuse, suutmatuse ja kogu maailma ebaõigluse pärast …
Siiski loodan, et kord tuleb päev, kus olen parem, tugevam, tegusam, võimekam ja materiaalsem inimene, teen oma lapsepõlvemaa korda ning elan seal täieõiguslikult oma elupäevade lõpuni.

Neljapäev, 15. oktoober 2009

sügistormide hooaeg

Oh õnne, pääsesin hommikul siiski saarele tagasi, kuigi juba hommikul kogus tuul hoogsasti jõudu ja päeva peale torm muudkui paisus. Ilm oli omamoodi imeline – küll kõva kohiseva tuulega, aga selge –taevas oli mitmevärviline, samuti on hästi silmailu pakkuvad praegu erkkollased puud, mis mändide sügavrohelise taustal hästi esile tulevad, ja aeg-ajalt vilkus päikegi.
Jõudsin pääle tööd oma tühja ja külma koju, tegin tavapäraseid toimetusi, jutustasin oma kutsudega, harjutasin reedeseks raamatututvustuseks ja aknast välja kiigates ei suutnud ikka nagu uskuda, et merel võiks olla nii tugev torm, et laev taas ei liigu.
Hmm, selgus siiski, et on, ja mu armsat tütreraasu ei saabu täna tagasi ...Sain üksildase õhtuga tühjas elamises eneselegi üllatuseks väga hästi hakkama –olin agar, kütsin hoolega ja koristasin ja …
Pelgasin õige pisut õhtust uinumist kui tean, et kogu korter ja maja on inimtühjad ja mina ainuke elav hing selles. Aga püüdsin siis mitte väga palju sellele mõelda, jõin enne uinumist meega teed, panin Liisi Koiksoni Väikeste Asjade plaadi tasakesi taustaks ja seadsin oma padja hästi kõlari lähedale. Tekkiski tunne, et Liisi laulab täpselt mulle kõrva oma maheda vaikse häälega ja võtsin juba peale talvise villase teki, mis andis hästi sooja. Tuppa heljus peaaegu kohe hästi hubane olemine ja unega mingeid probleeme ei tekkinud. Hoopis hästi hea tasakaalu saavutamise ja väljapuhkamise tunne oli. Turvaline üksindus tundub minule küll alati teraapiliselt mõjuvat.
Ainult et saar jääb selles sügisehallis ajuti kuidagi kaugeks. Ei kontakteeru enam minuga. Või hoopis mina temaga? Ja asi võib ka selles olla, et praegu nii kaootiliselt muudkui edasi-tagasi pean liikuma, mitu korda nädalas mandril viibima. Siis ongi nii, et paar saarel veedetud päeva ei anna veel õdusat olemist tagasi ja lõppkokkuvõttes hakivad kogu elamise mõnu, mida praegu ju nii hädasti vajaksin, viimseni ära. Loodan siiski olemasolevaid võimalusi saarel ja saarega olemiseks võimalikult hästi ära kasutada. Kes teab, kas ja millal need võimalused uuesti avanevad..