Teisipäev, 31. detsember 2013

Kokkuvõtteks aastast 2013


Teen hästi lühidalt kokkuvõtte sellest, mis oli aastas, mis nüüd mõne tunni möödudes otsa saab, kõige enam meenutada. Oli imetore ja muutusterikas aasta.
Olen ennast kodulinnas MÕNUSASTI sisse seadnud, kõik sujub, laabub ja läheb täpselt nii, nagu peab. Olen suuresti kodune ja tunnen end siin õdusamalt, kui kunagi enne oma elus. Olen ilmselgelt sõiduvees, kui saan köögis toimetada või muul moel OMA kodu heaks panustada, olla igal hetkel olemas oma perele, oma kõige kallimatele!!
Tööaastana oli 2013 seevastu üpriski erandlik - minu elus ei juhtu just ülearu tihti, et ühe aasta jooksul jõuan töötada 3 erinevas kohas. Ometi nii seekord läks. Töökoht saarel oli armas ja sealt on palju-palju sooja meenutada. Natuke kriibib sealt äratulek siiani hinges, tunnen, et see on olnud senistest parim töökoht, mulle enim sobilik. Aga elus ei saagi kõik alati ideaalne olla, kodune idüll kaalub selle väikese hingevalu iga hetk üles.
Seejärel vahepalana suvine Imedemaa. See koht töötingimuste ja eriti palga osas kuigivõrd oma nime ei vääri, aga kogemuse mõttes ja eriti ühe ülitoreda noore sõbranna mõttes oli siiski vajalik ning tore, eks näis, mis eesoleval suvel saab.
Ja sügisest hoopiski tavalasteaed. Uuh, mulle see töökeskkond kohe üleüldse ei sobi, olen seda oma tööpäevikus palju kordi kirunud ja loodan, et selle kohaga saan jaanipäevaks ühele poole. Mul on sageli ebameeldiv tööle minna, juba nende mõne kuu jooksul ja see ei tähenda vist head... Püüan niipalju kui saan, oma suhtumist muuta või vähemalt vaos hoida, aga iga kord see ei õnnestu. Nüüd vähemalt tuleb varsti valgus tagasi ja näen ehk siis ka tööasju pisut heledamas valguses, praegu on see pool minu elust pisut ehk liiga süngetes toonides.
Aga muidu on kõik imehästi. Kodus on soe ja hea, armastus on hinges ja tulevik tundub ses osas olevat lootusrikas ja helge.

Esmaspäev, 8. juuli 2013

Esimesed tiirud Haapsalus. Joomisest enne ja nüüd


Nüüdseks olen siis juba terve kuu elanud taas sünnilinnas. Ja mul on pähe tiirlema jäänud kummalised mõttekatked, et olen jõudnud mingi imeliku tiiruga tagasi, ehkki samas ka väga uuele ringile oma elus ning et siin pole vahepealsete enam kui 8 aastaga suurt midagi muutunud. Olen viimasel nädalal näiteks avastanud, et esmaspäev on siinmail paljudele puhkepäev. Turg on suletud esmaspäeval ja teisipäeval ning (laste)raamatukogu pühapäeval ja esmaspäeval. Õnneks või kahjuks olen aga ise sel suvel vist küll kõik esmaspäevad tööl, nii et midagi hullu ei juhtugi.
Konnatiik, ütlevad kohalikud selle armsa tillukese linna kohta ise, vesi on sogane ja kõik ujuvad ringiratast. Umbes nii see vist ongi. Aga suvine Haapsalu on siiski üsna tore. Just eile õhtul uitasime kahe perega linna peal, käisime Grand Holm Marina kõrval asuvas kohas õhtustamas, koha nime päris täpselt ei teagi, aga äkki võis see olla kuidagi kapteniga seotud nimi?... Igal juhul oli see tore ja rahulik sinistes toonides interjööriga paigake, kus söögile ( rootsi -lauaga koht muide ja sugugi mitte tapvate hindadega) taustaks mängis Dagö ning vaatamata päikesest punaseks põlenud nägudega regatilistehordidele väljas terrassil oli meil omakeskis hubane väike sööming.
Sellele järgnes aga jalutuskäik päikesepaistelisel raudteejaama perroonil, kus avastasime toreda ja informatiivse infotahvli Haapsalu raudtee seiklusrikka ajaloo kohta. Nimelt lisaks nö kuivadele faktidele oli seal pikemalt juttu ka 1926. aastal juhtunud raudteeõnnetusest, kus vedur üle tammipiirde merde sõitis. Toredas vanas kirjaviisis oli seal kirjas, täpset sõnastust ei mäleta, aga stiilis: " Õnnetus juhtus kella 14. 30 paiku päeval ning kella 16.00- ks oli selge, et nii vedurijuht kui tema abiline wiibisid õnnetuse hetkel wiinastanud olekus. Korravalvurid suutsid waid wälise waatluse põhjal selle kindlaks teha, sest kummalgi mehel oli raskusi sirgelt paigal seismisega ning nende ümber oli tunda tugewat wiina lehka."
Ning pisut allpool jätkus tekst hoiatavas stiilis:" Selle sündmuse põhjal tegi komisjon omapoolse otsuse wabastada wedurijuht wiiwitamatult oma teenistuskohast raudteel ning tema abile teha karm hoiatus, mis sisaldab muuhulgas teksti, et järgmise taolise rikkumise korral wabastatakse ka tema töölt. Ühtlasi on tungiw palwe ka kõigile teistele töötajatele ning järelwaatajatele jälgida, et keegi ei ilmuks ametikohuseid täitma wiinastanud olekus."
Vahva väljend purjusoleku kohta - wiinastanud olek ja üldse oli taolist ligi saja aasta vanust teksti mõtteselguse koha pealt veidi keerukas lugeda, aga jäime mõtlema just selle erinevuse üle, et tol ajal polnud ju veel mingeid võimalusi vereanalüüsi või "Puhumise" teel alkoholijoovt tuvastada, kõik pidi taanduma vaid välisele vaatlusele. Aga no kui juba kaugelt viinahaisu tunda on ja mehed ka eriti sirgelt püsti seista ei suuda, siis peaks ju igaühele selge olema, et sellised "kakukesi" mootorsõidukit juhtima lasta oli ilmselge viga. Või tipsutasid mehed alles rooli taga, mine sa võta nüüd tagantjärele kinni?!.

Esmaspäev, 22. aprill 2013

Olukorrast tööturul. Muidu ka.

Jah. Selle tähe all on minu elu ühes jadas kulgenud juba viimased kolm ja pool kuud. Nimelt tööd otsides. Läänemaale.
Olen seadnud endale mõningad sihid, millest allapoole ei tahaks laskuda, kuid üha enam tundub, et olen end vist liigselt piiranud, liigsete lootustega hellitanud. Sest hetkeseisuga on tulemus ümmargune null. Kas olen liiga pirtsakas, kui soovin, et uus töö oleks senistele kogemustele ligilähedane - st sisaldaks soovitvalt midagi kirjanduse ja /või keelealast, suhtlemist inimestega, oleks loov, vaheldusrikas ja mitte eriti füüsiline? Palgasoov, arvestades oma haridust, senist töökogemust jms algaks 500 eurost kuus?
Olen saanud mõnevõrra targemaks, üllatunud, pettunud, avastanud teatud seaduspärasusi. Esimesele töökuulutusele vastasin juba jaanuari algul. Otsiti õpetajat, raamatukogutöötajat. Vastus pikale motivatsioonikirjale ja CV -le oli lühike ja konkreetne - täname kandideerimast, Te ei osutunud valituks.
Järgmisel kuul pakkusin end hotelli administraatoriks - kuni tänase päevani ( kandideerimistähtaeg oli 25. veebruar) ei ole sellele järgnenud vähimatki reageeringut.
Märtsis otsiti taas õpetajat. Pakkusin, et tulen sügisest, sest tingimused tundusid hästi sobivat peale selle, et see töökoht oleks kodust võrdlemisi kaugel ( u 50 km, mis tähendaks 100 km bussisõitu 4- 5 päeval nädalas). Jätsin otsa lahtiseks ja räägime veel kevadel. Loodan, et sealsed olud pole muutunud vahepeal, kuid mai lõpus võib selguda, et koht on juba kellelgi teisele läinud ....
Aprillis olen pakkunud end raamatupoodi müüjaks- tähtaeg on täna, senini ei ühtki reageeringut, sobivuse, mittesobivuse jne kohta.
Tegevusjuhendaja ametikoht pidas mind töövestluse vääriliseks- lõpuks ometi, olid mu ootused laes. Valmistasin end ette, vaatasin üle tingimused, sättisin end korda- ja kogu vestlus toimus u 10 minuti jooksul koridorilaua taga ja oli sisuliselt ülevaade sellest, mis mind järgmise 3-4 kuu jooksul väga väikese palga eest ees ootaks. Mõtlemisaega anti veel ülehomseni ja ka siis pole kindel, et just mina selle töö saan.
Selline nukker seis. Sirvin ju oma kaks korda nädalas töökuulutusi ja olen täheldanud seaduspärasusi - on kindlad kohad, kus miskipärast inimesed kogu aeg vahetuvad- need on kindlate poodide klienditeenindajad, hotellide adminnid, baaride ja restoranide kokad, klienditeenindajad... Mõtlen, miks küll, kui kuulutuse järgi tundub koht igati kena ja vastuvõetav. Ja ehkki ma pole kunagi mõelnud, et võiksin töötada mõnes riidepoes või restorani teenindajana, peaks töömure ikkagi juba väga suur olema, et pakkuda end kohta, milles otsiti sedasama töötajat vaid 3 kuud tagasi ja sellest veel 3 kuud tagasi ka.
Aga muust rääkides- olen veel viimaseid nädalaid oma saarekesel, mis praegu rõkkab linnulaulust, soojast päikesepaistest, esimestest õitsemavalmistujatest ja imelisest kevadaroomist, saarel, mis kohe-kohe on vabanemas viimasest raskest lumerüüst, ehkki meri on veel kindlalt jääs ( viimane sõit üle jäätee toimus mul sel kevadel 5. aprillil, mil see viimast päeva ka ametlikult avatud oli vist). Praegu on kurb ja kahju juba, sest nüüd ju läheb siin jälle ilusaks ja soojaks, nüüd on siin jälle elu ja rohelust, aga mina sean sammud hoopis linnatolmu sisse lootuses kogu suvi tööd rügada ja elatist teenida, sest on PERE ja KOHUSTUSED, mis ühtpidi tekitavad minus, pikaldases erakus ja üksiolijas, nii tohutut ja kirjeldamatut rõõmu, aga sunnivad paraku ka isetumaid valikuid tegema.
Muidugi ma loodan südamesopis, et saar mu elust lõplikult ei kao, sest tahaksin siin suviti marjul- seenil ikka käia. Või niisamagi vahel uidata. Sügistalvisel perioodil hoiaksin seevastu siit eemale. Liiga palju kurbust, üksindust, lüüasaamise tunnet ja muret meenub noist aegadest. Aga eks seda, kuidas asjad kulgema hakkavad, näitab lõpuks ikka elu ise.