esmaspäev, 31. detsember 2018

Tehtud ja teoksil ehk kokkuvõte 2018.aasta sügistalvest


Nagu ma arvasin, nii on ka läinud- ehk et tööajal kulub kogu mu energia ja vaba aeg niimoodi ära, et blogima ei jõua kuidagi. Leppigem siis kõik sellega, et kirjutan rohkem soojemal ja valgemal ajal.
Töö haaras mind sel sügisel kohe täiega. Raban nii kuis jaksan. Tüdimust õnneks kusagilt veel ei paista, pigem olen iseennast ( ja loodetavasti ka teisi) positiivselt üllatanud just ses osas, mis puudutab võõrale/ suurele klassile tundide andmist. Olen täitsa ellu jäänud, ehkki pelgus on ikka veel väga suur. Ka oma loomuse ja hääle vastu ei saa ma kuigi palju parata, ehkki arvan, et paremat enesekehtestamist on kindlasti kuidagi võimalik õppida...

Tantsuga on samuti uued tuurid sees. Siinkohal võib taaskord öelda, et mida sisimas soovid, see ühel päeval ka realiseerub, iseasi, kas ja kui palju sellega siis rahul oskad olla. Line-tantsule on lisandunud sel aastal ka rahvatants. Esiti olin ma sellega väga rahul, sest see võimalus sadas pooleldi iseenesest sülle ja tundus tore. Praeguseks on algne vaimustus üle läinud ja asja kogu maht hakanud koitma. Esiteks on rahvatants paljus siiski midagi üsna muud kui line- tants. Keha- ja jalahoid tahavad pidevat lihvimist, rühmatöö ja pikad tantsud, mis ei jää kuidagi meelde, on ainult üks osa sellest. Teine on ajakulu, sest lisaks iganädalasele 1,5-2 tunnisele proovile on vahel ka nädalavahetustel pikemad tantsupäevad, mis on tihti 4-5 tunnised. Eesmärk- tantsupeole pürgimine-, on ju õilis, aga mina negativismi kalduva skeptikuna praegu sellest veel kuigivõrd ei unista. Meie üpris värskes tantsurühmas on sel aastal siiski üsna palju uusi liikmeid ja no see üks pikk ja ülikiire tants mul küll veel kuigi ladusalt ei tule... Ja esimene ülevaatus on juba veebruari esimeses pooles...
Lisaks on veel rahvarõivad ja kogu sellega seonduv teema. Riided, jalanõud ja muu atribuutika tuleb jupphaaval välja osta ja see pole kuigi odav lõbu. Sellest vaat et hullemgi on aga see, et osaliselt tuleb rahvariided ka ise teha! Taas- idee on üllas, mõte tore- anda oma panus isiklike rõivaste valmimisse on igale naisele ju auasi. Aga paraku- paraku- no ei ole mina vist piisavalt naine ( isegi üks asjatundja leidis sel sügisel mu muresid kuulates, et loodus on mulle naiselikke omadusi tavapärasest vähem kinkinud...!), sest pealesunnitud mõte rahvariidepluusi ise tegemisest ei vaimusta mind kriipsuvõrdki, sest tean, et mul pole selleks ei piisavalt oskusi ega silmanägemist. Loomupärasel laiskusel on siin muidugi ka oma osa, sest just see õnnetu pluusitegemine on natuke rikkunud mu muidu seni igati idüllilist jõulupuhkust. Puhtast trotsist ei ole ma sellega tänaseni veel algust teinud, aga uuel aastal pean projekti ikkagi tahes- tahtmata käsile võtma. Loodetavasti saan ma kasutada väikest kavalust ehk mõne käsitöölisema tuttava omale natukenegi appi paluda. Eeltööd ses osas juba käivad.

Novembri lõpus oli taas üks imeline käik Vormsile. Kuigi tundsin teatava määral vanust omale selga kuhjuvat, kui lugesin saare kodulehelt, et toimub kohtumine Vormsi kooli endise emakeeleõpetaja ja raamatukoguhoidjaga, oli tunne, nagu oleksin kusagilt pensionile jäänud, siis tegelikult oli päris tore.
Juba parkimisplatsi poolt koolmajja tulles ja seal ringi vaadates tekkis tunne, nagu polekski vahepeal ära olnud. Nagu oleksin kohe valmis alustama järjekordset tööpäeva koolis või raamatukogus. Lõunat käisime söömas ikka samas väikeses koolisööklas. Mööbel, nõud, lõhnad, halvasti lahtikäiv värav, vaade aknast- kõik- kõik oli nii oma, nagu oleksin siin eile viimati käinud. Mis siis, et paljud inimesed olid minu jaoks uued ja lapsed, keda mina kunagi selles koolis õpetasin, on nüüdseks juba kõik põhikooli lõpetanud.
Ka kohtumistund kooli saalis möödus igati vahvalt, nii- nii soe tunne oli lihtsalt! Võrdlesin linna- ja saareelu ning leidsin nii palju asju, mis on tegelikult saarel mõnusamad- ahjuküte, suurem ajavabadus, looduslähedus, vähem kiusatusi, väike ja vaikne töökeskkond. Jah, ma tean, et suuresti just needsamad asjad on mind saarel elades ka mõnevõrra häirinud, aga nüüd (väike)linnamelu kogedes saan kordades paremini aru, kui suured väärtused need tegelikult on. Just nende järele tunnen ajuti teravat igatsust.
Muidugi tuli ka küsimus tagasitulemise kohta. Ja Vormsi raamatu kohta.
Kui esimesele sain rahuliku südamega vastata, et tõesti, ma pole kunagi öelnud, et olen saarelt lõplikult ära. Kui linnas päris üle viskab või töö otsa lõpeb ja parasjagu oleks võimalik saarele naasta, siis teeksin seda ilmselt suuremate kõhklusteta. Üks tore kolleeg meenutas, kui tore meil oli koos nalja ja meelelahutust teha- tantsud tähtedega jäljendada või kasvõi jõuluõhtul koolipeol laulda. Nüüd sellised inimesi enam saarel polevat....
... Siis Vormsi raamatuga pandi mind veidi surve alla. Seda nad ootavad endiselt, kuigi ma seda suurelt kunagi lubanud ei ole. Mõte on ju endiselt olemas ja aeg- ajalt liigutab ka end ühes või teises suunas, mõni väike jupike on ka kirja saanud, kuid hetkel midagi konkreetset ju veel olemas ei ole. Tundus, et kohalikke kurvastas mõnevõrra teadmine, et BP on sellega juba ametis ehk et minu sulest "Minu Vormsit" ilmselt ilmuma ei saa. Aga kuna sel novembripäeval lubasin selgel suusõnal kogu koolirahva ees, et ka minupoolne Vormsi raamat tuleb, siis nüüd olengi ju tegelikult fakti ees- nui neljaks, aga saareraamat peab ühel hetkel valmis saama! Ehk annab jumal selleks piisavat aega ja mõtteid ja viimaks ka väärilise tulemi.

Lõviosa minu vabast ajast kulub juba mõnda aega tegelikult veel ühele ühtpidi uuele, teisalt aga vanale tuttavale ja eluarmastusele- raamatute lugemisele. Avastasin nimelt selle aasta suvel FB-s surfates poolkogemata sellise laheda grupi nagu "Lugemise väljakutse" ja no sinna ma sõna tõsises mõttes aeg-ajalt end ikka unustan. See on täpelt minu maailm! Raamatutest rääkides, neid avastades, lugedes, arvustades ja soovitades tunnen end nagu kala vees. Tahan kohe- kohe hakata ka oma selleaastasest lugemisaastast kokkuvõtet tegema, aga usun juba praegu, et 2018 on olnud lugemise mõttes üks viljakamaid minu elus üle pika aja. Arvan, et nii palju raamatuid lugesin viimati vist ülikoolipäevil.

Aga jõuluaeg oli sel aastal hoopis teistmoodi. Plaanid muutusid detsembrikuu jooksul mitmel korral ning lõpuks said vist parimad kõigist variantidest. Koos oli kogu pere, sealjuures kolm erinevat põlvkonda ja kõik tundusid õnnelikud. Vähemalt sel ajahetkel meie elutoas. Sellist jõulu mina lähiminevikust tõesti ei mäleta. Oli soe, hubane, üdini perekondlik ja tore. Jõuluvana oli sel aastal eriti helde ja kuigi ta saabus alles üsna hilisel õhtutunnil, kui põnnidel juba uni vaikselt silma hakkas tikkuma, aga et ta tuli uksest sisse suisa kahe koguka kotiga, oli ta lõppkokkuvõttes ikkagi ootamist väärt. Nii et salme ja laulegi jäi väheks kõikide pakkide lunastamiseks. Õnneks on meie pisemast preilist viimase aasta jooksul sirgunud üks tõeliselt julge ja särav laulutüdruk ja tema abiga tulime igast olukorrast auga välja.
Oma hõngu lisas asjale seegi, et just jõululapäeva pealelõunal, kõige kibedamal vaaritamise ja toimetamise ajal, andis otsad meid 5 aastat viperusteta teeninud õhksoojuspump, mistõttu tuli nö jooksu pealt puuküttele üle minna. No ja ma ei saa midagi parata, et taas tuli pähe mõte- ole oma soovidega hoolas, sest need võivad täituda kõige ootamatul ajahetkel. Kõigest kuu aega varem, oma Vormsi aegadele mõeldes, olin ju ahjuküttest igatsevalt mõelnud. Ja nüüd, palun väga, astuski reaalsus uksest sisse- pühade alguses otsad andnud elektrilise kütteseadme asemel saamegi nüüd esiti vähemalt oma kaks nädalat jutti, aga kes teab, võib-olla kauemgi, nautida taas ahju- ja pliidisoojust. Mis on mulle tegelikult igati meeltmööda, sest taas tuleb hommikuti teha väike värske õhu tiir ja füüsiline koormus, et kuurist puid tuua. Õnneks pole mu oskused tule tegemise osas vahepeal väga rooste läinud ja isegi N tunnistas täna hommikul, et on täitsa mõnus hommikuti puupliidi vaikset praksumist kuulata.
Ja praegu ongi mõnus, sest kõigil on jõulupuhkus ja jõuab kõike rahulikult. Ja mis saab kibekiirel tööajal, seda mõtleme alles siis, kui uus aasta ja nädal kord käes on.
Toredat aastavahetust kõigile ning mõnusaid kohtumisi uuel aastal!

laupäev, 29. september 2018

VANAJUMALA SELJATAGA EHK ÕIGEL POOL SILMAPIIRI


See pühapäevaõhtu ei tõota õigupoolest eriti midagi. Keset kuuma augustikuud on korraga juba teist päeva järjest ilm sompus ja jahe ning kohati tibutab tihedat vihma. Meri on hallimast hall ning vetel kerge lainetus peal. Saarelt tulijaid on kordades rohkem kui minejaid. Ja ometi- laevatrepist üles salongi jõudes tekib tunne, nagu oleksin sattunud mingisse müstilisse kapslisse ning aeg kerib end otsekui võluväel hooga mitmeid aastaid tagasi.
Jälle olen ühe tillukese armsa hingega kahekesi merel. Ja laev suundumas saarde, mis halli uduvinuse silmapiiri tagant alles õige vaevu aimub. Laevakohvi tuttavlik hõng ning maik papptopsis ja liiga magusad saiakesed sinna kõrvale...
Aga juba ongi laid paremat kätt selja taha jäänud, siis käändub sirpjas poolsaaretipp vasemal horisondi tagant välja ja järgmisena nõksatabki laev tuhmi potsatusega vastu kaiserva katvaid kummipontoone.
Seame end valmis. Ah, kui tuttav tuleb ette nii see, et peab lapse käigu pealt riidesse saama kui see, et ratta turvatooli rihma tuleb mitu korda üle pea tõsta, sest alailma läheb meelest, et enne tuleb panna rihm ja seejärel kiiver, kuna üle kiivri rihm ei mahu.
Siis aga oled juba ootevalmilt autoderea taga, mõni tuttav lehvitab veel mööda sõites tagantkätt...
Ja seal sa siis seisad, silmitsi saare, vihma ja merepritsmetega ning ootad, kuni kõik autod on maale sõitnud, võtad siis oma kullakoormaga ratta käekõrvale ning kõmbid viimaks kõige taga samuti üle rohelise, vihmalibeda rambi. Seal toetad muulitipul ratta viivuks enda vastu, et koormat sättida ning hakkad vastutuult piki sadamasirget rohetava saaresüdame poole rühkima.
Ilm pole just suurepärane, valjude iilingute vahele piserdab endiselt tihedat uduvihma, aga sisimas tõstab aina enam pead hele kiireke, mis kinnitab- enam õigemat paika sinu, teie kahe jaoks ei ole kusagil. Sest selja taha ei vaata kumbki, seda mõtet ei tule tõtt-öelda isegi mitte pähe!
Sirge pealt küla vahele jõudes on juba soe hakanud ning ka vihm järele jäänud. Nüüd on mahti teha meeltes ruumi maagilisele oma saare lõhnale. Sellele, millest nii paljud esmakordselt siiasattujad räägivad. See ürglooduse, talude, inimpõlvede ja tunnete virrvarri hõng, mida juba niisama lihtsalt sõnadesse ei pane on just siinse saare ainuomane aroomibukett- raske, kibemagus ja üdinitungiv nagu sammal, mis matab siinsetes tihedates ürgmetsades aegamisi kivihiiglasi enda alla.
Ratta seljast maha tulles tunned kehas veel mõnda aega mõnusat liigutamise surinat. Siis veel üht- teist sapsimist, et vähesed kaasavõetud asjad ulu alla saada, toidukraam kappi näriliste eest peitu. Siis viimaks aga saad aega istuda hetkeks hinge tõmbama ja tunned, kuis tuba on kauasest äraolemisest jäänud jahedaks, niiskeks ja isegi pisut kõledaks. Ometi ei hakka külm. Suvesoe on nõnda kindlalt vanade seinapalkide sisse pugenud.
Järgmiseks vahetad linnahilbud kodusemate vastu. Neiski on tunda tolmu ja kergelt kopitanud seisakut. Jope karvane vooder hakkab juba kulumise märke ilmutama ning eelmistest kordadest on settinud liivateri tasku ning kuuseokkaid kapuutsi sisse, aga mis sellest- üle vainu jalutamiseks sobib see küll. Laps upub samuti oma riietesse, sest need on vähemalt kolme aasta jagu suured, aga ta paneb need rõõmuga ülle, sest nüüd saab ju õue!
Otse üle mäe ja karjamaa vaatama, kas kadastikus veel mõni nõmmeliivatee puhmas leida on. Ja kui mitte, siis vähemalt põldmarju on karuste väätide vahelt ometi tore otse suhu noppida. Loodus juba tänulikule tulijale selga ei keera. Ja tagasiteel saab peo kui imeväel täis igasugu põllulilli, mis joonelt köögi aknalauda kaunistama läevad.
Kui uus vihmavaling meid tuppa peletab, hakkab ka õhtuhämarus pisitasa ligi hiilima.
Jah, õhtu, mu lemmikumatest lemmikum aeg päevas! Nüüd saab süüdata küünla ja maheda valgusega väikese laualambi, keeta paar tassi meega teed, mähkida end sametise pleedi sisse ning lihtsalt niisamuti olla. Õige pea on sul ka su armas hingeke teki all, pehme põsk vastu su kaela... Veel joonistavad väikesed käed midagi, veel on vaja jutustada ja asjatada, aga peagi saab uni võimust ning helesuline pea vajub uneraskelt sulle õlale.
Ja tõele au andes tunned isegi liikmetes järsku rampväsimust. Heidad jahedate linade vahele, kustutad tuled ning tunned alles nüüd päris tõeliselt, kuidas saar sind korraga täiel väel enda embusse haarab.
Siinne pimedus on nii pilkane, et ei näe sõrme ka suhu panna. Siinne vaikus nii kõikehõlmav, nii et aja jooksul võib see ängistama hakata... Siiski, kuulata veel: akna tagant kuuldub tasast ja raskepärast paduvihma mühinat, mis paneb räästad kolisema ja ahjusiibri logisema. Õues kohavad kõrged männid, aeg-ajalt undab köögis vana külmkapp. Ja aegapidi kerib see elav-heidutav pimedus end sinu ümber aina enam koomale, nii et vajud omalaadsesse tardumusse, mis muundub vaikselt raskeks ja pikaks, ent siiski kosutavaks ööuneks.

Järgmine hommik on looja läinud vihmaraskele õhtule nii vastandlik, et seda on peaaegu raske uskuda. Kirgas päikesepaiste pärlendab suurtel vihmapiiskadel, udu on just metsa vahele hajunud ning keset augustikuud on korraga siin- seal paari linnuisilksatustki veel kuulda. Enam ei anna metsaminekuga minutitki oodata! Minu kallid lõhnavad mustikamännikud, pikad ja sirged iludused! Tuttavad ja kodused rajad kiriku taga on ammu ootel ja ma lähen, pisipiiga käe otsas sammu pidamas, lausa pooljoostes. See päris õige õnnetunne pitsitab nüüd mul kurgus, nii et palju ei puudu, et puhkeksin selle hetke valusast ilust nutma.
Jälle on ajakapsli tunne. See saar hoiab kõike alal. Ka aastate möödudes ei ole siin peaaegu miski muutunud, eriti just looduses, kus viis aastat pole pikem silmapilgust. Mäletan veel iga kändu, kivi, linnu pesakasti, kumerusi ja lohke maastikes, käänakutest ja puudest kõnelemata. Vähe sellest, mäletan isegi mõtteid, mida kunagi neid radu astudes mõtlesin. Kõik- kõik on nii valusalt tuttav, nii oma ja igatsustest tumestatud, et ajuti ei suuda enam selgelt mõeldagi.
Ma muudkui lähen ja lähen oma vaikses ängistavas õnnes ja väikesed vaprad jalakesed minu kõrval kulgevad minuga koos, seletamatus sõnatus nõusolekus ja ma aiman oma südames, et ehk on see meie ilus ühine minek ses peagi tuhmuvas, aga praegu veel nii erksalt ergavas rohelisuses ka tema väikese avatud südame jaoks tähenduslik. Et ta mäletab seda veel aastaid hiljem, ehk jättis see tema hingegi jälje nii, nagu see saar on minu hinge jätnud rajad, mis sealt kunagi ei kustu. Loodan vaid, et need ei hakka temas nii valusalt tuikama ja kiskuma, nagu nad seda minuga aeg-ajalt otse arutul kombel teevad....

Ega meil kiire ei ole. Otsime lopsakate sõnajalgade vahelt märke kukeseenetest, aga nii kuuma ja põuase suve järel ei paista neist muidugi pisimatki nööpi. Vaatame, kuidas sipelgad oma kõrgetes pesakuhilates askeldavad. Kuulatame, kuis kuuseladvas laseb pöialpoiss oma juuspeene viisijupi metsa kohale lendlema. Tunneme, kui mõnusalt pehme pruunja vaiba koovad männiokkad meie astumise alla ja kuis lõhnab see vihmavärske päikeküllane esamaspäevahommik meie ümber. Siin- seal märkame marju, mida suhu pista, teisal valmistub kanarbik juba õitsema. Vahepeal istume kännule, et lonksata sõõmuke vett või võtta soki seest välja sinna kõndimisega kogunenud roheebemeid ning kruusateri, aga siis taas teele, meis on ärganud ehtne kulgemise, hetkes olemise rõõm. Aina edasi! Nii palju on veel näha ja avastada ja leida!
Siin saarel on end end nii lihtne ära peita, kui vaid tekib soov, et keegi ei teaks ega näeks. Juba kaugelt on kuulda, kui teed mööda mõni auto läheneb ning astud vaid mõne sammukese tagasi, et end puude vahel varjata. Kuniks ta möödub.
Metsarajad on laiad ja mõnusad, aga sa ei kohta neis ainsatki hingelist. Isegi kui on suvi ja päike. Ja sestap ei raatsi kuidagi seda helget kulgemist lõpetada.Kummalisel kombel ei väsi kumbki meist, ehkki kõndinud oleme tubli tunni ja pisut pealegi.
Siiski hakkavad tahes- tahtmata ühel hetkel puude vahelt vilkuma valkjad külamajad ning halli lindina lookleb metsa kaheks lõhestades käänuline- kurviline tee. Üksik traktor vurab mööda, heinapallid kukil, siis taas minuteid vaid vaikset metsamüha, kauget haamritoksimist ja muruniiduki uminat kusagilt küla poolt.
Aga kunagi peab ka kõige kaunim retk lõppema. Veel peatud helerohelise sambapuhma juures, millelt kunagi tore sirmikupere sai leitud, veel viipad hüvastijätuks tüüakale männile enne viimast kurvi, siis aga rudisebki tolmav tanum me mõlema astumise all ning ongi aeg tagasi kirikumäel, oma teeonna alguspunktis olla.
Siiski, veel tagasiteelgi kohtame märke sellest, et suvi on saarel alles täies väes ja meie saame siin just nii mõnusasti ja rahulikult kulgeda nagu oleksime vanajumala enda selja taga.
Mis sest, et avastad tuttavliku käänaku taga segametsa tuka asemel eest järjekordse värske raiesmiku. Sealt hoovab otsekui vaikse lohutusena vastu õhtut meie poole nii saaresuvele omaseid magusalt hõnguvaid kuumi ning jahedaid õhuvooge kordamööda, et lihtsalt tuleb korraks veel rattalt maha astuda ning neid kõigi oma meeltega vastu võtta. Endasse immitseda lasta. Vaikselt andestada ja lasta minna kõigel, mis hinge ei toida ning vastu võtta vaid ilusat ja head.
Ja nüüd viimaks, esimest korda siinoldud aja jooksul, vaatame korraks ka tagasi, kus männisalude ja rabamaastike vahel käändudes ja keerutades kaob tuldud tee tõrvahõnguse ja päevaleitsakulisena õige vaikselt leegitseva silmapiiri taha... Pole enam päev ega veel õhtu ja just see silmapiiril seismine jääbki raamima kogu meie selleaastast suve, millist teist ei tule enam eales...

pühapäev, 16. september 2018

Hunnitu hetk kesk sõgedat reaalsust


Irratsionaalse elu veskikivid mürisevad juba kogu septmebri täistuuridel, nii et raske on vahet teha hoo ja hoobi vahel. Aina ja aina tallud peast sõgedana päevast päeva sama marsruuti, kuklas kihutamas vaid mõtted, et see, teine ja kolmas asi on vaja kohe nüüdsama ära teha. Et järgmisena märgata- juba jälle on õhtu ja öö ja raske hommik ja uuesti kihutad sedasama lõppematut rada, aju suuteline vaid kõige lihtsamaid skoore kokku lööma: 2 tehtud, 33 ees...
Ja siis korraga: keset nädalat, kui silme ees just parajalt virvendab ja esimene, kõige intensiivsem pool argipäevast on mööda saanud, jõuad sa koju, heidad jalanõud jalast, viskad seljakoti nurka ja tahad rutiinselt hetkeks diivanile lösakile vajuda, et pisut hinge tõmmata, enne kui järgmine hoogtöö sind endaga viib, aga siis ometi seisatad poolel teel, sest- Mis see siis on?
Elutuba, mis tavaiselt on sel kellaajal täiesti tühi ja elutu, on korraga täis sädelust ja hõngu, mis sind üleni liigutab ja kogu su morn tõsidus kaob tähislõpmatusse ja puus hakkab nagu imeväel kaasa nõksuma. Seal laulab kõlaritest täistuuridel Tom Odell, nii et seinad mõnust vastu värisevad:

Sealt tuleb köögist imetabaseid ja isuäratavaid lõhnu. Ja seal liugleb üks noor tütarlaps kokkamistuhinas mööda maja, nii et seljataga kuhjuvad aina kasutatud nõude kuhilad, ning see aroomide ja muusika ühtesulav bukett sel hetkel on üdini lummav.
Nii suudan minagi hetkeks oma vaevalisest stressikoormast vabaneda ja olla üdini koos oma kalli lapsega.
Me sööme lihtsat riisi mee- tomati kastme ja kanaga, me ümiseme süüeski kaasa oma ühisele lemmikule Odelli Tomile ja selleks võrratuks hetkeks on meil natuke õhkutõusmise tunne. Tunne, et sügis on hoolimata argitegemiste merest veel ilus ja elus on mõni hetk tõesti ilusam kui teine.
Kui suudad vaid seda näha ja selle ilu enda jaoks peatada, luua, hinge püüda.

reede, 24. august 2018

100 tegemist ja daami


Nagu isetehtud Murphy seadus ütleb, on sul kõige kiirem aeg elus just siis, kui sul oleks miljon ja üks asja, millest tahaks blogida....
No ei jätku aega, tee või tina!
Nii nagu augusti teises pooles enamasti, jätkub mu traditsioon ka sel aastal, et elu tuleb peale mürinal ja kõik ühekorraga.
Algas uuesti töine aeg, tulid peale teatriprojektid ja endiselt on vaja tegeleda oma tervisega. Nii et viimased kaks nädalat on möödunud suures osas väljaspool kodu, on olnud päevi, kus olen kodus saanud olla vaid 2-3 tundi päeva jooksul.
Lõviosa mu ajast võtab hetkel suurprojekt "100 Valget Daami", kuhu ühe tuttava üleskutse peale end massisteeni kirja panin, arvates, et nii palju mul ikka aega on, et paaril õhtul nädalas proovis käia ja ühel nädalavahetuse õhtul etendusi anda....
Tegelikkuses läks nii nagu rahvatarkuski ütleb, et annad sõrme, aga võtab terve käe.
Ehk et alates eelmisest neljapäevast ( 16.08) olen olnud etenduse proovide ja läbimängudega hõivatud IGA PÄEV, vahel on üks, vahel kaks proovi päevas, keskmiselt kulub neile 4-5 tundi ja enamasti laekun ma koju õhtul kusagil 21.30 ja 23.30 vahel. Ja seda kuni selle nädala lõpuni.
Tänaseks on prooviperiood küll seljataga ja ka kontrolletendus sai eile õhtul ühena saja valge daami seast antud ( see oli juba päris keemistemperatuuri lähedal, nagu meie lavastaja peale seda väljendus), aga 3 põhietendust on veel ees, mis peaksid olema juba ülekeevad, nii et tegemist küllaga.
Peale etenduse tahaks ju niisama ka Valge Daami ajast osa saada, käis etteastetel, laadal ja kontsertidel, aga juba on natuke toss väljas ja teen siin- seal korektuure- et pole hullu, kui sinna ja tänna ei jõua, eks järgmisel aastal tuleb ju uus Valge Daami aeg ja küllap ma juba siis...
Tööle naastes saime kohe ühe erakordselt huvitava ja minu jaoks isiklikult ka väga vajaliku koolituse "Psühholoogiline eneseabi" Angela Jakobsoni ettekandes ja niiväga tahaksin sealkuuldu omale kuhugi kirja panna, et vajadusel uuesti üle lugeda, nii palju vajalikke infokilde leidsin sealt enda igapäevaste pisimurede vastu.
Kaks ime-imelist saartel olemise lugu on samuti mu peas ootevalmis ( üks juba natuke isegi pildivalmis) ja tahaks need väga kirja saada, aga mida mul pole, on aeg....

laupäev, 11. august 2018

Üks vana muusikameem


Leidsin poolkogemata teiste blogides surfates ühe toreda vana meemi, mida ma pole täitnud, aga suure meemifännina teen selle nüüd muidugi kohe ära.
Kõigepealt vali 10 bändi/esitajat, kes meeldivad ja siis peale seda tulevad küsimused.
Hmm, lemmikud ju vahelduvad ja olen kimbatuses, sest neid, kes meeldivad, on kaugelt liiga palju... Valikut püüdsin teha siis selle alusel, kes on meeldinud kogu aeg, kelle loomingust suudan ikka veel vaimustuda või sama värske kõrvaga neid kuulata, kui kunagi päris esimestel kordadel.
1.Poets Of The Fall
2.Sade
3.Jäääär
4. Metallica
5.Mari Boine
6. Sandra
7. Lionel Richie
8.Liisi Koikson
9. Vaiko Eplik
10.Ultima Thule


Mis oli esimene lugu, mida sa kuulsid bändilt number 6?
Arvan, et ju see oli mõni suurem hitt- "Johnny Wanna Live" meenub esimesena, nägin selle loo videot varateismelisena ja mul oli neist loomadest seal hirmus kahju... Võibolla just sellest videost saadud emotsiooni ajel olengi tänaseks nii loodustundlik?

Mis on su lemmiklugu artistilt number 8?
Kahtlemata see, kohe üdini minu lugu... .

Millised on su lemmiklaulusõnad artistilt number 5?
Raske öelda,. Üldiselt ma olen küll suur sõnade inimene ja kuulan tegelikult ikka üsan hoolega, milles ja kuidas lauldakse, aga Mari Boine puhul võlub mind sõnadest enam siiski tema põhja meditatiivsus, pikad joiud ja ega ma lapi keelest eriti palju mõika ka...  

Mitu korda oled näinud number 4 laivis?
Täpselt ühe korra, aastal 1999 kui Metallica (esimest korda?) Eestis käis.

Mis on su lemmiklugu number 7-lt?
Oh, neid on taas nii palju, et ühte lemmikut on raske välja tuua.. Kui mitte nimetada suuri hitte, siis tuleb meelde:

Kas artistilt 3 on mõni lugu, mis sind kurvaks teeb?
Jäääre looming ongi valdavalt üsna melanhoolne, see sobib hästi minu tujude mustriga, eks seepärast ole ta muu lemmik ka. "Vala veini" lõikab väga vahedalt hinge, aga originaalist isegi rohkem meeldib mulle laulust see versioon:

Mis on su lemmiklaul number 9-lt? 
Täitsa keeruline- kui sa valid kellegi oma lemmikesitajaks, siis ju eeskätt selle pärast, et sulle meeldivad praktliselt kõik tema lood, kuidas siis neist seda üht ja ainsat, kõige suuremat lemmikut on võimalik välja valida? Vaiko Eplikuga on täpselt see asi... No näiteks see:

Millal sa hakkasid artisti 2 kuulama?
Umbes 15 aastat tagasi. Esimene lugu, mis mind üleni lummas, oli muide see:

Kuidas sa number 3 enda jaoks avastasid?
Ühe kunagise väga hea sõbra kassetikollekstsiooni kuulates.

Mis on su lemmiklugu artistilt number 4?
Vot seda vastust ma tean täpselt- Väga erilised mälestused, valusad sõnad ja mõnus, veidi kantrilik rokklugu.

Mitu korda oled näinud number 9-t laivis?
Taas ühe korra, paari aasta eest väisas ta mu väikest kodulinn ja kontsert oli üliäge!

Kas mõni number 8 lugu teeb sind kurvaks?
Meenub näiteks see:

Mis on su number 1 lemmiklaul?
Taas on raske üheselt vastata, peaaegu kõik lood on neil head või väga head. Kindlasti üks ilusamaid on see:

Kuidas sai sinust number 10 fänn?
Ostsin teismelisena ühest soodusmüügist nende kasseti ja nii see alguse saigi. Tollelt "Tuulatute" kassetilt jäi eriti eredana meelde just see lugu:

Tehke teie ka muusikameemi, kel see veel tegemata!

neljapäev, 9. august 2018

Ei ole tore. Silmadest ja muust


Ma tahaks väga augustikuud rohkem nautida, kui seda enamasti teha saan. Ma ei teagi, milles täpselt probleem on, aga...
Sel aastal ka- nii kui august algas, tulid probleemid, mured ja takistused...
Esmalt hingavad töömõtted juba kuklas, ehkki puhkust veel tegelikult jätkub natukeseks. Tahes- tahtmata vilksab aeg- ajalt läbi pea, et peagi on jälle käes... Ja ma ei pelga mitte niivõrd töötegemist ennast, vaid just kogu seda ebameeldivat elumuutust, mis selle kõigega kaasneb, mis mulle loomuomaselt kuidagi ei sobi. Kõik need varased kella peale ärkamised, aja peale minekud, hommikune närviline sabistamine, jooksmine, sellega kaasnev unustamine ja hilinemine...Lisaks rohkem kohustusi kui rõõmu nende tegemisest. Pluss sügistalvised ja kevadtalvised pikad haigusmaratonid, mis küll lastega pere juures on vist paratamatud, aga minu jaoks on need nii stressirohked ja kurnavad, et paljas mõtegi neile ajab mul juba praegu ajud krussi ja südame pahaks.
Teiseks on tervis jälle streikinud. Mistõttu jäi ära ka minu kangesti plaanitud ja siingi kusagil väljahüütud eksperiment. Loodetavasti saab selle mingil moel siiski tehtud, aga ma ei hõiska siin midagi enne õhtut.

Kohe augusti esimesel, lämbel ja tuuletul päeval käisin peale 11-kuulist ooteaega ära silmaarsti juues. Seal tehti mulle esmalt tilgauuring et näha, mis toimub ka silmapõhjas. Uuring käib siis nii, et pannakse silma mingid tilgad, siis pead 40 minutit laskma neil mõjuda. Kusjuures kabinetist veel soovitati, et mine jaluta või käi kohvikus vahepeal, siis tule tagasi ja räägime edasi.
No ei saanud ma eriti kuskile, sest u 10 minutit peale tilkade panekut hakkas mul väga halb. Nägemine muutus nii häguseks, et ei suutnud enam kuidagi pilku fokuseerida, pea käis ringi ja üle kõige tahtsin kogu aeg ainult silmi ainult kinni hoida. Nii ma tuiasin üliaeglaselt poolsuletud silmadega lähima pargipingini ja istusin seal kui tukunui ligi 20 minutit, et siis haiglasse tagasi tuikuda.
Seal seletas tohter lahkesti, et see on jah tilgauuringu puhul tavaline, et enesetunne kipub halvenema ja nägemine niisamuti, aga paari päevaga peaks kõik taastuma. Ärge ainult silmi pingutage ja kandke päikeseprille. Ja mina tark tüdruk, olin just sel hommikul tulnud arsti juurde autoga ja ilma päikeseprillideta!
Ma ei jõudnud enast ära kiruda ja kaalusin algul siiralt, kas peaksin auto sinnasamma haigemaja ette jätma, kuniks selle mõnel paremal päeval suudan ära tuua, aga samas tundus mõte pooletunnisest jalgsi kojutuiamisest lämmatavas kuumuses ka nii õudne, et istusin siiski poolpimedana rooli. Pole vist vaja öelda, et valisin kulgemiseks kõige kõrvalisemad rajad ja spidomeetri näit ei ületanud selle kulgemise ajal kordagi 20 km/h. Imekombel jäin ellu ja isegi politsei ega keegi tulnud uurima, miks nii aeglaselt ja kummaliselt sõidad, oled midagi tarbinud või?
Sest just nii ütles mulle mu vanem lapsuke, kui koduuksest sisse laekusin ja kurtsin, et nii halb on olla ja ma ei näe hästi. Ta vaatas mulle ehmatanult otsa ja teatas, et pole ka ime- sul on pupillid nii suured, nagu sa oleksid laksu all!
Ja kui siis järgmisel päeval uuesti enam-vähem näha ja detaile eristada suutsin, vaatasin silmaarstilt kaasa saadud prilliretsepti ka üle. Tulemus oli nii kohutav, et ma ei julge seda peaaegu rääkidagi- plussid on vahepealse 5 aastaga nii suureks läinud, et ei usukski, kui poleks ise näinud. Arst soovitas mul nüüd igapäevaseks prillikandjaks hakata- st mitte ainult silmadega töötades ei pane ette, nagu seni olen toiminud, vaid KOGU AEG on prillid ees. Kui niisama toimetan, võin jätta alles praegused, kui aga silmadega töötan, siis uued ja kangemad.
Eks ma siis harjutan vaikselt, ükspäev käisin niimoodi isegi poes- algul oli väga harjumatu ja isegi natuke udune, aga umbes viie minutiga silm harjus ja ümbrus tundus varasemast isegi selgem. Poodi jõudes aga tekkis ebaloogiliselt suur tahtmine prillid eest ära võtta ja nii mitmeid kordi järjest, pidin endale aina teadlikult meelde tuletama, et ei, sa ei unustanud omale prille ette, need peavadki sul nüüd kogu aeg peas olema!

Vaevalt paar päeva hiljem saime ei tea kust perre vastiku kõhugripinakkuse, mis laastas tervet me naisperet järgemööda. Mina kui kõige kõhnem ja tundlikum selle tõve suhtes põdesin muidugi kõige kauem- haigeks jäin pühapäeva varahommikul, aga veel tänagi tunnen, et eriti isu ei ole ja iga hoolikalt valitud paladest koosneva söögikorra järel hakkab kõht ikka mingil ajal uuesti valutama.
Üks pikalt plaanitud välisteis lendas ka seetõttu pikalt, kusjuues veel nii halvasti, et kõik piletid olid juba ostetud, aga kuna tegu oli lennufirmade mõistes siiski odavlendudega, ei saanud me hiljem uurides kusagilt mitte sentigi tagasi, isegi mitte lennujaamamakse.
Eelarve, mis meil kõiksugu suuremate ostude tõttu juba ennegi tundlik oli, kukkus nüüd kolinal miinustesse. Õnneks küll sel aastal esmakordselt, nii et varasemate kuude plussid ehk mingil määral tasakaalustavad seda auku, aga hoop oli kõva. Nii majanduslikus, aga ka moraalses mõttes.

Aga et mitte tänast postitust nii negatiivses toonis lõpetada, sain paari päeva eest ka ühe tõelise rõõmusõnumi- minu lemmikbänd tuleb viimaks ometi Eestisse!!! Lubasin endale kunagi, kui oma toredad soome sügispoeedid alles avastasin, et kuigi suurem asi kontserdikülastaja pole ma kunagi olnud, aga vot kui NEMAD tulevad, siis ma lähen. Ja nüüd, 20. veebruaril, nad tulevadki, ja mina muidugi LÄHEN KA!!
No ja mis te nüüd arvate kes siia lõppu laulma jääb?!! :)))

teisipäev, 31. juuli 2018

Reisikiri- 4 imelist päeva kuumavas Eestis. Muusika ja metsaonnidega. Osa 4


19. juuli, neljapäev. Valgast Pakri kaudu koju:

Keskmine õhutemperatuur + 32 kraadi.
Hommikul ärgates oli ilm esmakordselt selle reisi ajal pisut sombune ja tibas isegi väikest vihmakest. Oli väheke roidunud olemine ja et ka sääsed olid endistviisi tigedad, tegime peale kiiret einet oma metsaonnist kiiret minekut.

Suund oli esmalt Tõrva ja Helme peale.
Helme koopaid olen ennegi mitmel korral vaatamas käinud, aga et kodakondsed ei olnud, tegime seal selgi korral peatuse. Ja just selleks ajaks tuli ka päike uuesti pilve varjust välja ja kukkus kuumutama, nüüd oli lisaks palavusele ka niiskus, nii et tõeline omamaine dzungel!
Kohaliku kiigeplatsi välikäimlat aga Helmes kasutada ei õnnestunud, sest niipea kui ust paotasime, kadus põrandalaudade vahele priske rott. Uuh!!
Võrreldes Piusaga on Helme ikka pisike, aga mulle tohutult meeldis sealne infotahvel koopa kõrval, kus oli mahlakas keeles kirjas kohalikke rahvapärimusi koobaste iidsest ajaloost, kohanimedest, nende saamislugudest.
Samas oli viit ka Arstiallika juurde, mis pidada silmanägemist ravima ning noorust lisama. No mul on mõlemast just parasjagu puudu, nii et tuli ära käia! Teel sinna sain omale ka kena kirjumirju sõbra.

Edasi viis tee aga juba otse mulkide manu ning parasjagu keskpäevase leitsaku ajaks saabusime taas suurema järve äärde.
Viljandi on minu kunagine tudengilinn, kuhu võimalusel ikka kasvõi korra sisse põikan. Meenutusi ja tuttavaid paiku tuli selgi korral palju ette, kuid väga nostalgitsema siiski ei hakanud, vaid tulime kiirelt randa, et end pisut jahutada.
Esiti suundusime Bangalo juurde, sest seal tundus olevat väike inimtühi ujumissild, aga silla ääre oli omastanud üks eriti kiskjalik kajakaline ( tiir või räusk ?), kes iga lähenejat valju kisa ja nokahoopidega tervitas. Seega hoidsime parem eemale ning leidsime lähedusest muru seest hoopis sõbralikuma olemisega pardipere.

Pisipiigal said pardid peagi uudistatud ja siis juba padavai mänguväljakule. Lõpuks ometi oli lapsel voli vabalt joosta ning proovida omal nahal järele kõiksugu ronimis-, liuglemis- ja kiikumisatraktsioonid, millest jõud vähegi üle käis! Ujumise unustas ta sootuks ära ja viimaks lausa keeldus vette minemast, nii huvitav oli lihtsalt kuumas liivas möllata.
N ja suurem piiga said siiski oma veeprotseduurid kätte, kuni mina higist leemendava ja päikesest uimasena pisipiigal rannas üritasin kannul püsida.
Seejärel sööming minu lemmikkohas Tegelaste Toas ja peale lõunat oli ees pikem sõit ning suund juba tagasi kodusematele radadele.
Aga siiski mitte veel päris koju. Sest tahtsime enne üle vaadata veel paar kohta Lääne- Harjus.
Paldiskis polnud meie jaoks miskit huvitavat- palju ehitus- ja kaevetöid käis kõikjal, oli vaid hirmsuurte (kütuse?)mahutite ja karjuvalt koledates toonides laohoonetega kaetud kaubasadama ala ning uhke tuulikupark.

Sealt lähistelt õnnestus saada ka üks vähe teravam elamus. Tegime enne poolsaarele suundumist teeäärses võsas pisukese kergendamispeatuse ja kui tee veert mööda kulgevat metsarada pidi põõsastiku poole suundusin, nägin korraga kummalist ja esiti isegi õõvastavat vaatepilt. Kõrgest rohust paistis miskit kirjut, selle ümber laperdas siit-sealt rebenenud prügikott ning kotist omakorda paistsid kaks taeva poole suunatud valget naisekinga. No nagu oleks kellegi laip metsa alla peidetud!, käis esimene mõte läbi pea. Hiilisin veel paar sammu lähemale ... oh, õnneks oli siiski tavaline prügikott vanade riiete ja jalanõudega. Aga hetkeks oli päris hirmus.
Pakri poolsaar on muidugi üks paras tuulpealne maa küll, jubedalt järsk ja lage pealegi. N tegi veel pikema tiiru ja lootis kohalikke poolsaare teid pidi tagasi tuulikuteni jõuda, aga vahepeal muutusid teeolud küll kahtlaselt ekstreemseteks ning keerdusid otse järsaku kohal kiviklibuste ja üles- alla vonklevatena, nii et ma peaaegu ei julgenud enam aknast väljagi vaadata.

Kui tee päris võpsikuks kiskus ning oksad juba väga vastu autoseinu kriipisid, hakkas N- l siiski oma tutikast sõiduvahendist kahju ning tulime tuldud teed tagasi. Ringi kaedes tundus üha enam, et vist hakkab sügiseks ära kiskuma, mitte muidugi temperatuuri mõttes, seda oli endiselt üleliia palju, aga ilmselt oli liigne kuivus ja päikesepaiste noorematele kaskedele nii palju liiga teinud, et kolletusid teised juba üksteise järel...

Tegime veel mõned hunnitud vaateklõpsud pankranniku, avamere ja pilvitu taevaga ( andsin endast parima) ning oligi aeg võtta suund aina ja aina lääne poole.

Selle reisi viimaseks peatuspaigaks sai aga kurikuulus Rummu karjäär, kus kuuldavasti pidi samuti saama ekstreemselt kauneid ja omanäolisi fotoülesvõtteid teha.
Suutsime aga alevikus mitut puhku taas valesti sõita, ses meie targad GPS- seadmed muudkui suunasid meid sinna ja tänna ning meie usaldasime neid muidugi rohkem kui omaenese silmi, ehkki suurem piiga arvas juba alguses, et tuleks sõita alevist läbi ja siis vasakule hoida. Nii tuligi teha, et õigesse paika laekuda, kuid karjääri ala on tegelikult hulga suurem, hõlmates enda alla kogu alevi ja vana vangla tagused alad. Saime niisiis enne korralikult tolmustel kruusateedel rappuda kui viimaks sinna jõudsime, kus oli ka midagi rohkemat vaadata kui lihtsalt suur okastraadiga piiratud veteväli liivade keskel.
Lääne pool alevikku olid aga territooriumil ees suured müürid, raudväravad ja hoiatussildid. Huvilisi jätkus siiski sel hilisel tunnilgi küllaga. Väravatest läbi ronima me ei hakanud, ehkki neidki hulljulgeid leidus, vaid kulgesime ettevaatlikult piki juba veidi lagunevaid vanglamüüre edasi.

Nägime ära tohutusuure, kujult pisut vulkaani meenutava inimtekkelise mäe, kus selgi õhtul rippus paar enesetapjalikku ronijat ning silmasime vastaskaldal ka vette uppunud majavrakke, ent neid pildistada suure vahemaa ning hilise õhtutunni tõttu eriti ei õnnestunud. Pisut rusuv ja troostitu oli kogu see Rummu minu meelest, hoolimata sellest, et on põnev, teistmoodi ja ligipääsmatu...

Tagasitee kulges ühe mu viimase aja suurima lemmiklaulu saatel:
Kus saime ikka oma kolmveerand tundi vaikselt 30-ga tiksuda, sest Keila maantee oli suures osas vallutanud põhjalik teeremont, aga üksik silt ei hoiatanud, kui pikk see remonditav ala veel on ning kahes kohas saime hoolimata 23- le lähenevast kellaajast ning olematust liiklusest reguleeriva foori taga istuda, ühes pool, teises aga peaaegu neli minutit.
Keskööks saabusime omaenese kodusesse onnikesse,kus koerad olid jällenägemisrõõmust pöörased ning väike tirts suundus uksest sisse saades joonelt oma hüppelooma selga ning kargas sellega oma veerand tundi mööda tuba ringi, ilmselgelt oli teda vaevanud vaba liikumise puudus.

teisipäev, 24. juuli 2018

Reisikiri- 4 imelist päeva kuumavas Eestis. Muusika ja metsaonnidega. Osa 3.


18.juuli, kolmapäev, Võrust Valka:

Päeva keskmine temperatuur + 31 kraadi.
Mõnus hommikuuni kestis jahedas hämaras metsaonnis seekord pea kella üheksani välja ja enesetunne oli ärgates reibas. Väljas oli kõik lauspäikesest erekollane, nii et piltegi teha oli võrdlemisi keeruline ( ja- jah, ma tean küll, et on võimalik vahetada säriaja pikkust ja mida kõike, suur piiga pidas mulle mu kehvi pilditulemusi vaadates sellest juba pika loengu, aga... ma olen lihtsalt valel ajastul sündinud ja tehnikaimed ei ole minu jaoks...).
Rahvast vooris juba varastel hommiktundidel ja üks seltskond piilus isegi onni uksest sisse, kui parajasti hommikust sõime. Õnneks olid nad viisakad ja rõõmsameelsed.
Kui kompsud taas koos, jätsime oma armsa öömajaga hüvasti ning kaesime oma silmaga üle, kus see rahvas nii kangesti siin ringi kondab. Kohe vaatetorni juurest algas 6 km pikkune õpperada ja et siinsed rajad tundusid võrreldes eilsetega oluliselt lihtsamini läbitavad, oli meil taas siht silme ees.
Raja esimese poole moodustas üle Meenikunno raba kulgev laudtee. Oli näha, et rada parandatakse hoolega, sest kõikjal selle ääres oli mitmeid lauavirnakesi, mis ilmselt käsitsi kohale veetud, et lagunema kippuvat värske ja vastupidavaga asendada. Samuti oli mitmel pole tee ääres näha mingeid lohistamisjälgi. N arvas algul, et ju hundid siin ringi toimetavad ja metskitsi või muud saaki niimoodi põiki üle raba veavad, aga mida edasi, seda tihedamaks need kummalised rajad muutusid ning viimaks polnud me enam kindlad, kas ja kui loomtekkelised need lohistamisvaod õigupoolest ikkagi on.
Lauspäike ja palavus kurnasid üksjagu, õnneks jäi raja äärde ka paar järvekest, mille kaldal sai korraks kosutavat jahedust, ühe äärde oli tehtud lausa kena väike puhkenurk, aga neisse tumedatesse põhjatustesse me sisse hüpata küll ei julgenud.

Tund hiljem olime oma joriseva pisipiigaga ühes siiski õnnelikult kindal maal tagasi, päris laudtee lõpus oli veel eriti maaliline rabajärv, mille kõrval kõrgel künkal troonis ka Päikesloojangu nimeline metsamaja.

Esiti olime üsna rahulolevad, sest pool teest, mis meie arvates oli see raskem, oli juba seljataga ja ees ootas kuiv ja varjuline metsarada, aga nagu kohe selgus, rõõmustasime siiski vara.
Õpperada jätkus esiti petlikult lihtsana- kõikjal lai ja sile rada, mis nii viga kõik neljakesi ühes rivis sammuda. Peagi aga keerutas rada end aina rohkem ja rohkem ürgmetsa, muutus tasapisi kitsamaks, konarlikumaks ja kui hakkasin vaikselt eesminejatest maha jääma, adusin taas, kui kehvas füüsilises vormis ma ikka olen.
Kõige tipuks ilmusid keset rada välja veel hiigelsuured ja väledad sipelgad. Arvan, et ju need pidid laanekuklased olema, olid musta värvi, ronisid pidevalt jalgadele ja hammustasid valusasti hoolimata sellest, et me kordagi ühtki peatust ei teinud, vaid kogu aeg liikusime. See sipelgatee kestis vast nii kilomeetri, võibolla pisut rohkem ja õnneks oli ka kõige keerulisem osa, sest mingil ajal, kui rada oli paar korda hargnenud ja teinud mõned tõsisemad tõusud ja langused, hakkas viimaks ometi tuttav metsalagendik taas paistma ning olime kahetunnise vantsimise järel õnnelikult matka alguspunktis tagasi.
Kaunist Liipsaarest Meenikunnos saime sedakorda minema alles üsna tükk maad peale keskpäeva ning võtsime suuna edasi Rõuge ja Ööbikuoru poole, kus viimaks ometi sain taas oma Lõuna- Eesti käänulised mägiteed ka kätte!
Kui ikka sõidad nii, et tõusu lõpus pole veel näha, kuhupoole tee edasi keerdub ja siis pead künkatipul järsult pöörama, võtab mõnusasti kõhust õõnsaks küll ja oh- need maalilised vaated- kuplid ja järved ja kenasti kordatehtud õitsvad vanad talukohad. Lõuna- Eesti, mu arm!

Rõugesse jõudsime kohale vähemagi viperuseta, aga seal ei õnnestunud Ööbikuoru leidmine meil kuigivõrd. Käänasime küll end vasakule, sest viit näitas sarnase nimega paigale, aga kui tee veeres peatusime, et kaarti uurida ja ümbrust uudistada, peatus meie kõrval keegi vanem ja turskem vuntsidega kohalik härra valge sõiduautoga ja küsis üsna rangel toonil, keda või mida me siit otsime. Vastasime ausalt, et tahaks minna Ööbikuorgu ja siis seletas ta meile juba veidi lahkemalt, et vasakule tuleb pöörata juba kooli ja kiriku juurest. Tänasime viisakalt ja suundusime tuldud teed tagaasi. Ei kiriku ega kooli leidmisega olnud mingit vaeva, aga nende vahelt jõudsime välja kõigest mingite tenniseväljakuteni.
Õige teeots oli tegelikult alles järgmine. Ja ka seal suutsime ikka esimese hooga õigest kohast mööda põrutada, kuni jõudsime välja põneva talupidamise juurde, kus näikse kasvatatavat kelgukoeri, sest just taolist tõugu ( Malamuudid? Huskyd? Laikad?) koeri oli õuealal kuutides oma 6-7 tükki, kõik vahvas üksmeeles meie peale haukumas.
Keerasime veelkord otsa ümber, tulime tasakesi tagasi ja ennäe imet- nüüd oligi tõepoolest vasakul pool tee ääres terve Ööbikuorg kui kandikul paista! Kaardid, pildid, infotahvlid ja müügimajake. Olime vist ikka väga päikesest rammestatud, et me kõike seda esimesel korral ei märganud. Veidi maad kõndinud ja silte uurinud, tundus meile aga äkki, et see Ööbikuorg on meile täna avastamiseks liiga suur, sest kui hakati rääkima taas matkast ja õpperajast, tulid meile judinad selga ning otsustasime, et midagi peab järgmiseks korraks ka avastada jääma. Seeasemel otsustasime üles otsida kusagile samasse ürgorgu jääva Hinni kanjoni.
Taas olime tagasi kiriku ja kooli juures, aga suundusime sedakorda siiski paremale ning vaid mõned kilomeetrid edasi leidsimegi ürgmetsa rahust paiga, mida otsima olime tulnud.
Tundus, et koht pole veel väga suur turismimagnet, ehkki paar huvilist sattus meiega samaaegselt sinnagi, enamjaolt kusjuures välismaalased, aga muidu valitses seal õnnis rahu puude varjus.

Parklast viis kanjonisse väikesel kõrgendikul lühike matkarada ja kui mööda mäekülge trepist alla laskusime, jõudsime esmalt välja selge veega allikani. Juures oli ka kopsik vee võtmiseks ning just värske külm allikavesi oligi selles kuumuses hädavajalik!

Allika juurest algas väike laudtee, mis viis keerutades kanjoni sisemusse. Seal kõndides ja uudistades tundsin, et olen leidnud paiga, mis tõesti mu hinge kosutab. Just parajalt ürgne, eraldatud, vaikne veevulin ja puutumata loodus kahel pool liivakivikanjonit. Ümberringi ei hingeliski. Mingi rahu ja õndsus laskusid mu üle seal kõndides. Kahjuks läks kanjon aegamööda aina kitsamaks ning paarisaja meetri pärast sai päris otsa.

Tagasiteel täitsime kaks tühjaks saanud veepudelit allikanestega ning kohtasime varem ka parklas nähtud saksa perekonda, kel oli samuti allikatee jalge all selle vahega, et kui meie võtsime vaid ühe suure ja teise väikese veepudelitäie endaga, siis nemad tulid ikka mitmete viieliitriste anumate ja kastekannudega kohale... Kuidagi natuke kurb oli, ehkki sain aru, et neil võiski päriselt veehäda olla- nad olid kohale tulnud haagissuvilaga, lapsed kaasas, kodust väga kaugel ja.... Ikkagi tõstis looduskaitsja minus pead- mis sest imelisest allikast nõnda järele jääb, kui iga külastaja ammutab sealt nii palju kui anumaid parasjagu kaasas ja ära vedada jaksab?

Peagi aga olime ( taaskord-taaskord!) tagasi Rõuges, kooli ja kiriku juures ning itsitasime juba isekesis, kas kohalikud ehk plaanivad meid lähema vaatluse alla võtta või pollari sappa panna, kaua see paganama tume maastur siin edasi- tagasi tiirutab?!
Ja tegime igaks juhuks vehkat. Tee veerde oli just pooljuhuslikult jäänud viit Suurele Munamäele kui N ootamatult teatas, et tema pole kunagi Munamäel käinud. Mis seal siis muud, kui lähme aga kohale!
Haanjas käis suuremat sorti suusahooajaks valmistumine, sest asula mägised kergliiklusteed olid sõna otseses mõttes keppidega vehkivatest ja ennastunustavatest rullitajatest üle külvatud. Sealt aga keerasime juba esimese juhatava viida peale vasakule ära.
Jõudsime Suure Munamäe jalamile välja, aga minu sisetunne ütles, et see pole vist päris õige koht. Või noh, tegelikult on õige koht küll, sest just Eestimaa üks tuntuim turismimagnet Munamägi meie ees ilmselgelt kõrgus, aga mitte päris see koht, kus üks tavaline turist peaks oma ennastsalgavat mäkkeronimist algama. Sest parkla oli olematu ehk et peale meie mahtus sinna veel täpselt üks auto ja tõkkepuu oli mäel ees. N uuris kaarti nii- ja naapidi ning arvas jällegi, et see peab õige koht olema, sest muid teid sinna eriti ei viivat. Mina kui seltskonnast ainus, kes Suurel Munamäel ka enne käinud, ajasin ikka vastu, et otsime veel, sest suur parkla ja trepid peaksid ikka ka olema... No ei midagi, kes vähemuses, see vähemuses. Ja kui meie kõrval tõesti ühel hetkel ka teine auto peatus, millest samuti lastega pere välja pudises ning vapralt mäest üles astus, olin sunnitud alla andma.
Kobisime autost välja, vingerdasime tõkkepuust mööda ning asusime mööda järsku asfalteeritud mäekülge ülespoole rühkima. Siin- seal tee ääres olid imelikud laiemad palktarast ümbritsetud ristkülikud, kusagil aga ei paistnud ainsatki pinki jala puhkamiseks ega ümbruse uudistamiseks. Torni juurde jõudsime viimaks siiski kohale. Kus selgus, et olime tulnud nö kaubakäiku mööda, sest üsna pea peale meid sõitis sealt teineteise järel üles mitu kaubaautot.
Seal läks meil uueks vaidluseks, sest mina ei tahtnud torni minna, aga ülejäänud jälle tahtsid. Vaatasime hinnakirja- trepist ronimine maksis 4 eurot nägu, liftiga sai 6 euro eest otse kõrgustesse kihutada. Raske ohke saatel valisin viimaks teise ehk kallima vairandi, sest ei mina ega pisipiiga poleks seda lõputut ronimist välja kannatanud.

Tipus ei julgenud mina teadagi õieti liigutadagi, sest väsimus ja loomulik kõrgusekartus olid teinud oma töö. Üheainsa pildi suutsin värisevate jalgade kiuste siiski klõpsutada...

Ja juba vähem kui 10 minutit hiljem olimegi all tagasi, 15 eurot vaesemad ( pisipiiga transpordi eest õnneks raha ei küsitud, aga saime siiski perepileti osta) ja tagasi väljas, leidsime üles ka selle "õige" tee mäest üles, millest mina olin tulutult kogu aeg rääkinud. Oli selgemast selge, et väsimuse ja tujutuse peletamiseks aitaks nüüd üks hea kõhutäis, aga ümberkaudu uudistades ei leidnud me lähemalt ühtki asustatud paika kui minna tagasi Võrru.
Veidi imelik see lugu oli, sest Võrus olime platsis seekord juba kusagil paar minutit enne kuut, aga kõik toidukohad, mille suutsime välja raalida, läksid enamikus juba sel ajal kinni. Vaid õnnekombel suutsime juhuslikul möödasõidul tuvastada Muhvini kohviku, mis oli veel tunni jagu avatud ja pakkus sooja toitu täiesti mõistliku hinna eest. Toidud olid seal tõeliselt rammukad ja kodused- seljanka sees seisis lusikas püsti ja N oli ka õnnelik, sest viimaks ometi tavalised kartulid ja kotletid!! Kusjures kui olime oma supid- praed lõpetanud ja tagasi auto juurde suundusime, esitas N igati õigustatud küsimuse, kas seal Muhvini kohvikus siis muhvineid ka müüdi? Ju ikka, aga me ei osanud näljaste ja veidi väsinutena seda tol hetkel tähele panna.
Kuna õhtuks oli plaan siiski ka Võrumaalt välja ja otsaga Valgamaale jõuda, oli nüüd viimane aeg hakata selle poole sõitma ja poolteist tundi hiljem olime piirilinnas Valgas kohal.
Seal oli kummaline lugu- algul sisse sõites tundus, et linn on korraga väga kaunis ja väga puhas, kõikjal ilusad väikesed majad, rohelus ja jalutavad inimesed, aga mida kesklinna poole, seda enam rääma ja halliks kõik muutus.
Ja kui me juba Valgas olime, ei saanud ka piiri ületamata jätta ( No ma tõesti poleks arvanud, et ka iseennast ja veel koos perega ühel hetkel Valka Alkomarketist leian!). N aga oli praktik ja arvutas, et paari kasti õlle pealt saab siin päris mitukümmend eurot kokku hoida ja naisperele lohutuseks võttis natuke jäätist ka ( selle valik oli seal muidugi pea olematu, aga no sellise kuuma suvega võib kell pool kümme õhtul vabalt veel õues jätsi süüa).
Kütusehind paraku lõunanaabritel meie omast oluliselt madalam ei olnud, vähemalt mite Valkas ja see otsing jäi meil suhteliselt tagasihoidliku kasumiga, aga siis oli juba viimane hetk võtta suund oma tänasele öömajale- Kivi metsaonnile Valgamaal.
Sõitsime järjekordselt Võru poole välja, aga peagi hakkasid viidad näitama Karula rahvuspargi peale ning sinna suundusime meiegi. Saatjaks sai sellel õhtul suure piiga heameeleks Of Mice And Men.
Peatuspaiga leidmisega polnud seekord üldse vaeva, sest metsaonni nime kandev majake asus suisa külavahetee ääres. Tegemist oli rehielamuga, millel polnud ees uksi ega sisse ehitatud aknaid, seega oli olemine sõna tõsises mõttes üsna pime. Ja veidi kõhedaks võttis see ka.
Niidetud õuel oli tegelikult hooneid rohkem kui üks, aga võtsime suuna arvatavale peamajale.

Kiikasime N- ga koos taskulambi valgel selle sisemuse üle- seal oli kokku 4 ruumi, kahes neist sees lavatsid magamiseks, ühes aimatavalt mingi lakapealne, aga hämaruses sinna lähemalt uurima minna ei tihanud. Valisime endi jaoks välja suurema toa, milles oli eilsega võrreldes päris lai lavats ning esiti tundus, et putukaid niiväga polegi, tõmbame koormakatte ukseava ette ja magame kõik kenasti kobaras koos.
Edasi toimetades selgus siiski kui naiivsed linnainimesed me oleme, sest.... Esiteks oli ruumis sees väga- väga tolmune ja et me suure tirtsuga mõlemad oleme tolmuallergikud, tuli kiiresti joosta Claritine`i karbi järele, mille õnneks kotipõhjast leidsime. Selle võtmisega aga jäime pisut hiljaks, sest asju sisse toimetades turtsusime juba teineteise võidu. Kui madratsid – tekid olid lavatsile laotatud ning väikesel piigal silm juba sama hästi kui loojas, aktiveerus aga korraga ka musttuhat sääske, kes olid seni rahulikult kusagil palgipragudes või tont teab kus maganud, aga meie sehkendamine, valgus ja magusad kehalõhnad ajasid nad suure summana ärevile.
N tegi kibekiirelt otsuse- siiasamasse toapõrandale telk üles, et sinna vereimejate eest pakku minna.
Ja oi kui õige otsus see oli, sest kui telki putkasime ja ise vaikseks jäime, alles kuulsime, milline läbitungiv pinin kõikjal meie varjupaiga ümber käis! Ja nagu sellest veel vähe oleks, ärkas pool tundi hiljem kusagil ka üks nahkhiir, kes päris tükk aega ruumis ringi laperdas, enne kui... ma ei teagi nüüd, kas väjapääsu leidis või uuesti magama uinus... Igal juhul mina enne suurt valget telgist välja minna ei julgenud.
Ööuni tuli taas väga rahutu et mite öelda olematu, sest hiliste häälte, tolmu ja niiskusega ebamugaval kühmulisel asemel veereldes ei leidnud ma tundide viisi kuidagi asu. Igasugu kummalised mõttekesed käisid peast läbi ja seekord ei suutnud kuidagi seda õnnistatud hommikut ära oodata.
Jätkub...

pühapäev, 22. juuli 2018

Reisikiri- 4 imelist päeva kuumutavas Eestis. Muusika ja metsaonnidega. Osa 2


17, juuli, teisipäev, Virust Võrusse:

Päeva keskmine õhutemperatur + 31 kraadi.
Ärkasin rammestavast hommikusest tukust selle peale, et telgis oli hirmpalav. Lakke vaadates arvasin, et päike on juba keskpäevas ja mina pool uut reisipäeva maha maganud, ent lapsed alles tudusid, kumbki ise suunas põiki üle telgipõranda, ja kella vaadates selgus, et on alles 7.43. N toimetas juba väljas, varane nagu ta on, ega suutnud kuidagi uskuda minu pajatusi öisetest kummalistest helidest telgi ümbruses. Tema olla öö läbi sügavalt maganud.
Nõudekolina ja pudrulõhna peale olid ka lapsed peagi ärkvel ning täis kõhu, päikselise ilma ja uue energiaga tundus, et võiks siiski selle eile õhtul leidmata jäänud Varessaare metsaonni üles otsida. N arvas, et poole km jagu oleme juba nagunii autoga tulnud, mis see 1, 5 km veel läbi metsa matkata ära ei ole.
Mõeldud- tehtud. Laager kokku, veepudel näppu ja minek.
Tee oli käänuline ja kulges aina enam metsa sisse. Kohati oli see päris mudane, nii et tuli puujuuri mööda hüpeldes kuivemaid kohti otsida, kohati kannatas aga täitsa pikalt muretut kulgemist.
Rajal oli päris palju ka loomajälgi näha- N tuvastas, et üle tee on läinud nii kits kahe tallega kui põdramamma oma vasikaga, kusagil läheduses on aga metssiga püherdanud ja teisal kährik hommikust ringkäiku teinud. Siit- sealt saime paar mustikatki suhu pista ja tasapisi tundus, et mets jääb eespool juba hõredamaks ja onn hakkab kohe- kohe paistma.
Ometi polnud ei ühe ega teise käänaku järel kusagil midagi peale rohelistes varjudes sahiseva ürgmetsa ja tee muutus ajuti ka üsna raskesti läbitavaks.

Ühel käänakul leidsime mudarööpast lebamas eile õhtul meist mööda tuhisenud tütarlapse jalgratta, lenksu küljes kiiver ning küljekotid asjadest pungitamas. Mingi kummaline ärevus tekkis hinge- vaatasime ümberringi, ega temaga ometi miskit juhtunud pole, kuid ei silmanud kusagil hingelistki. Arutasime veel isekesis, et ju siis tee peab edasi ainult hullemaks minema, kui ta juba ratta pidi tee äärde jätma, ehkki kuidagi imelik tundus, miks see ratas niimoodi lohakalt keset teed oli visatud. Oleks loogilisem, et kui jätad oma ratta kuhugi ootele, siis paned ta kasvõi puu najale seisma või...
Järjekordsele pisikesele künkale jõudes ja ümbrust uurides leidsime, et oleme teel olnud juba 35 minutit, kõigil on jalad mudased ja higi jookseb ojana, aga mitte vähematki märki mingist lagendikust ega sellel asuvast onnist pole ikka veel...
Et ka pisike piiga hakkas süles tassimisest tüdinema, loobusime ühisel nõul oma plaanist, keerasime otsa ümber ja tulime sama targalt tagasi. Hing jäi natuke kripeldama küll, nii selle jalgratta ja tüdruku asja kui selle pärast, kui kaugele see onn meist õigupoolest ikkagi jäi, aga uued suunad ootasid avastamist.
Uuesti saime teele asuda pisut enne keskpäeva ja vaevalt heinamaani jõudnud, kui silmasime üht eile kohatut noormeestest oma ratta juures askeldamas. Küsisime üle, kas tütarlaps, kelle ratas metsateele on jäetud, jõudis ikka kenasti onni kohale ja saime õnneks jaatava vastuse. Selgus ka, et kohast, kus jalgratta leidsime, ei olnud onni enam kuigi palju maad- seega olime oma otsingutest loobunud päris lõpusirgel...
Siis aga tõesti oli juba uus suund ja sedakorda siis Peipsi veert mööda alla ja ikka- ikka lõuna poole....
Päike kuumutas halastamatult, siin- seal vilkus vasakul pool tee ääres ka uhke Peipsi järv ise, kuid kuidagi ei suutnud me leida kohta, kus oleks järvele autoga ligi pääsenud. Üldiselt aga ilmestasid Peipsiveert kõige enam arvukad kalamüügireklaamid ja – putkad. Mis aga kõige rohkem hämmastas, oli selle kulgemise pikkus. Kaardi pealt vaadates tundub küll, et pikuke see Eesti idarannik siis põhja- lõuna suunal on, aga tegelikult kulub see läbimiseks üsna mitu tundi.
Vahepeal tegime ka väikese tanklapeatuse, sest nii auto kui reisiseltskonna kõhud nõudsid oma osa. Ma ei ole kunagi olnud eriline kiirtoidu sööja, ammugi mitte nautija, aga Mustvee Circle K tehtut tahan siinkohal tunnustada. Eks ka pikk ja pidev järjekord sooja toidu leti ääres rääkis enda eest, aga no tõesti- nii minu tellitud lõhe- muna ciabatta, pisipiiga hotdog merevaiguga, suure piiga tomati- mozzarella ciabatta kui N-i topeltburger olid valmistatud hõrgult pehmest ja krõbedast saiast ning kõige värskemast salatist, mida ühest kiirtoidust oskad oodata. Ka majoneesikaste, mida ma üldiselt silmaotsaski ei salli, ei häirinud seekord, sest seda oli ciabatta vahel lisatud täpselt parajas koguses.
Meie suund oli keskhommikusest Mäetaguselt lahkumisest saati olnud Piusa poole ja sinna saime viimaks kohale kusagil 15.45 aegu.

Piusal pole ma kunagi varem käinud, seepärast polnud mul sellele mingeid ootusi ja mulje jäi igati meeldiv.
Sealses koobaste külastuskeskuses ( suvel avatud iga päev 11-18) toimuvad ekskursioonid giidi saatel iga poole tunni tagant kogu lahtioleku aja, kusjuures viimane ekskursioon algab pool tundi enne keskuse sulgemist ja sellest hiljem saabujaid samal päeval enam jutule ei võeta. Seda kõike korraldatakse nõnda aga sellepärast, et kogu õrna loodulikku kooslust sealsetes oludes paremini hoida ja liigse häirimise eest kaitsta.
Programm kestab u 40 min ja perepilet maksab 14 eurot. Asi algab 13- minutilise kinoseansiga, kus tutvustatakse Piusa koobastes elutsevaid loomi ja putukaid. Sealt võtab giid grupi kaasa ning räägib lühidalt kogu Piusa paikkonna ja koobaste värvikast ajaloost. Külastuskeskusest liigutakse edasi koobaste juurde. Kuna koopad asuvad maa all, võib temperatuuri vahe õues ja koobastes olla ligi paarkümmend kraadi. Meie sealviibimise päeval kuumutas väljas tõsine leitsak, sooja oli ligi 32 kraadi, nii et jahedasse koopasse mineku mõte tundus väga mõnus. Igaks juhuks soovitas giid siiski koopasuu eest pingilt kaasa haarata pleedi, sest temperatuuri muutus on sisse astudes päris järsk ning hiljem võib jahe hakata.
Nii oligi. Tõesti hämmastav, milline muutus oli selle suure ja raske ukse ees- ja sees! Oleksid nagu astunud trepist alla külmkappi. Koobastikus valitses niiske ja jahe vaikus. Soojakraade oli kõigest 13, aga giidi sõnutsi on seda koobastes tegelikult tavaliselt isegi vähem, tavapärased temperatuurid jäävad +8 ja +11 vahele, talvel muidugi kukuvad päris miinustesse.
Koobastes eriti ringi liikuda ei saanud, igal pool olid piirded ja toestused ees, sest liivakivi on kergesti pudenev ja liigne käimine, puutumine, soojus jms võib seda kergesti kahjustada ning varinguid tekitada.

Tagasi kuumava päikese käes, võis igaüks vastavalt oma soovile veel territooriumil omatahtsi ringi liikuda, olemas oli matkarada ning taamal valendas tohutu liivakarjäär. Meie vaatasime üle vaid karjääri, sest uueks matkaks sel kuumal päeval tõesti jõudu ei jätkunud.

Umbes koobaste sulgemise aegu, kui päeva teised kohvid joodud ja pisipiigal mänguväljakul isu täis möllatud, saime ka meie sealtkandist tulema.
Edasi kulgesime juba otseteed Võru linna, sest higist ja liivast läbituuseldatud kehad vajasid hädasti jahutust ning kõht taaskord kosutust. Linnast läbi sõites tundus Võru võrdlemisi väljasurnud väikese kohakesena, aga Tamula ääres oli olukord sootuks teine. Ma ei tea, kas see on seal igapäevane, aga tol teisipäevaõhtul käis järve kaldal igal juhul suuremat sorti rannapidu, muusika mürtsus ja rahvast oli murdu, osad vees sulistamas, aga enamik siiski rannaliival peesitamas, tantsu löömas, sööki- jooki nautimas. Ega meilgi muud olnud kui supsti vette ja olemine sai hoobilt kergem.
Söögikoha leidmisega läks pisut aega, aga viimaks maabusime Pubis Nr 17 ega pidanud ka seal pettuma. Hinnad olid mõistlikud, söögivalik suur ja köök töötas täistuuridel veel kella 20.30 aegu, mil sinna laekusime.
Valisime seekord menüüst pisut ebatavalisemaid toite ja taas saan öelda vaid kiitvaid sõnu. Suurema piiga tellitud mereannisupp oli üüratu ja parajalt vürtsikas söömaeg, minu must riis Portobello seene ja kollase peedi hummusega oli samuti suurepärane ning N arvas küll, et tellib omale lihtsa steigi, aga võta näpust- liha kõrvale ei pakutud seal sugugi tavalist friikartulit, vaid hoopis grillitud bataati! Ainus pirtsutaja oli seekord pisipiiga, kellele juustuskastmes pasta sugugi peale ei läinud ja mille N siis magussöögiks kinni pistis.
Tund hiljem rahulolevatena taas auto juurde naasnud, oli viimane hetk võtta suund tänase plaanitud öömaja, Liipsaare metsaonni manu, mis asuvat täitsa Meenikunno raba servas.
Sinnagi kulgesime veel tubli tunni, saatjaks mõnus The Eagles.
Sedakorda ei paistnud õnneks ka sihtkohale lähenedes kusagilt hirmsat võpsikut ega karumetsa, vaid hoopis sihvakad männid sirutusid kahel pool teed otse oranzilt hõõguvasse päikeseloojangusse.
Onni viida juurde jõudes avastasime, et seekord oli tee onnini lausa tõkkepuuga takistatud, seega tuli kindlasti edasi liikuda jalgsi ning hoolimata võrdlemisi hilisest kellaajast oli parklas veel üsna palju autosid.
Hetkeks vajus mu süda saapasäärde, sest olin kindel, et meie valitud onn on juba kellegi poolt hõivatud ning peame vastu ööd hakkama uut kohta otsima, kuid otsustasime enne kindluse mõttes onni juures ikkagi ära käia.
Ja õigesti tegime, sest üllatus oli lihtsalt super ja seda üsna mitmel põhjusel!
Esiteks polnud keegi seda veel hõivanud, teiseks polnud jalgsimatk suurelt teelt sinna kuigi pikk- vast nii 700-800 m laia männiokastega sillutatud rada mööda ja kolmandaks oli onn ise lausa suurepärane!
Magamiskohtadeks olid lihtsad puust lavatsid, kolm neist pearuumis, üks esikus, majal oli sees nii kamin kui pliit ning kõikjal valitses hubane ja jahe rahu, vaevuaimatav suitsusauna hõng heljus õhus, suur täispuidust laud troonis keset tuba ning akendest piilusid kohe raba taha kaduva päikese viimased lühikesed kiired.

Ei siin polnud aega pikalt mõtelda, kohe tuli otsustavalt tegutseda, et see maja enestele hõivata, sest nagu öeldud- rahvast liikus siinsetel radadel üksjagu. Meie väike nublu tatsas terve tee autost onnini hämaras metsaaluses täitsa omal jalal ning suikus seal vähemagi raskuseta paari minutiga talle sobival lavatsil sügavasse ööunne.
Oma asjad saime paika taas kesköö paiku, mil käisime veel suure piigaga korra vaatetornist üle raba kiikamas, aga mingit päikeseloojangut meil loomulikult enam näha ei õnnestunud, sest mis loojas, see loojas. Nii meiegi.
Jätkub...

laupäev, 21. juuli 2018

Reisikiri- 4 päeva seikluslikke avastusi kuumpõuases Eestis. Muusika ja metsaonnidega. Osa 1


Eellugu

Nüüd, tagantjärgi võib öelda, et vot see oli igati minu reis, tundsin end üle pika aja vabalt, mõnsalt, muretult. Ilmselt luges palju ka see, et minu valida ja paika panna jäeti kogi reisi marsruut ning muusikavalik. Kui esimese kohta saabub teave resiskirja edenedes sujuvalt ja kronoloogiliselt, siis muusikavaliku kohta ütlen, et 74 laulust koosnev playlist jääb neljale päevale jaotatuna ikka kaugelt liiga väheseks, sest sai tiiru peale juba esimese päeva õhtuks, kuid õnnelikul kombel pälvis ka mu suurema piiga heakskiidu ( "Oo, sa kuulad Of Mice And Meni, polegi nii paha!"). Sestap tuli reisi teisel ja kolmandal päeval leppida kohalike raadiote intrigeeriva maailmaga ( valikus olid nii Läti, Vene kui Eesti kanalid!), kuid neljanda päeva poole peal tulime siiski tagasi oma rokkmusa lemmikute juurde. Suunaandjatena võiks nimetada Asking Alexandriat, Five Finger Death Punchi, Queeni, Ultima Thulet, Of Mice And Meni, Poets Of The Falli, Guns`n Rosest, Totot, Led Zeppelini, The Doorsi.
Eriti täpseid plaane me paika ei pannud, lihtsalt olid mõned märksõnad, kuhupoole kulgeda, mida külastada- vaadata ning kuhu võiks jääda öömajale. Märksõnad olid omakorda võetud selle alusel, kus:
a) ma/me polnud kunagi käinud, aga oli huvi sinna minna,või
b) olin seal väga ammu käinud ja tahtsin uuesti minna.
Öömaja valik oli ühene- RMK metsaonnid, mis on tasuta kasutamiseks kõigile huvilistele.

16. juuli, esmapäev. Lääne- ja Ida- Virumaa:
Päeva keskmine õhutemperatuur + 27 kraadi.
Tee viis meid põhjarannikule, esmalt Käsmu kaptenitekülla, kus hoolimata väljas valitsevast leitsakust kihas elu – käänulisel külavaheteel sagis ringi nii ( Ameerika) autosid, jalgrattureid kui niisama jalutajaid. Pood oli jäätisest tühjaks ostetud ja wc külastus tasuline, aga muidu oli kõik kena. Palju ilusaid ja eriiilmelisi maju, osad küngastel, teised täitsa merekaldal, siia- sinna tee äärde ja hoovidesse pikitud tumendavaid rändrahnusid. Rannas ulpis kellegi uhke vanalaadne puust laevuke kõrvu uuema aja valendavate kaatritega. Meri oli sini- sinine, aga vesi oli päris külm, nii et ujuma veel ei kutsunud.

Edasi suundusime juba Virumaa radadele, pikemaks jalasirutuspeatuseks kujunes Rakvere. Kolasime alul veidi Põhjakeskuses, sest üht-teist oli veel matkavarustusest puudu ja kõhud nõudsid oma, aga kahjuks ei leidnud me sealt midagi toekat hamba alla (sest kiirtoit meid ei ahvatlenud). See-eest veidi maad edasi, ilmselt kesklinna suunda hoides ( andke andeks, olen võõrastes paikades kehv orineteeruja) leidsime peagi oma õige paiga. Grillresto "Sarvik" oli koht minu maitsele ja tahan seda igati kiita! Hinnad ehk olid tavapärasest pisut kõrgemad, aga lõppkokkuvõttes ei midagi ülejõu käivat - 40 euro eest sai 4 inimest söönuks ja meeldiv õhkkond on ju ka ometi midagi väärt. Mulle meeldis koha interjöör- ahjud, tume mööbel, mõnus vanakooli rokk ( Gun`n`Roses, Suzanne Vega, Geils Band, Cutting Crews jt) kõlarites, meeldiv teenindus. Lisaks nägin esmakordselt ära avatud köögi ehk saime ise jälgida, kuidas meie tellitud toit valmib.Maitsetele ei saa samuti midagi ette heita, eriti mõnus oli rabarberi krõbedik jäätisega.
Kõhud täis ja meel hea, kulgesime vallimäest ja ürgtarvast mööda Porkuni poole.
Porkuni on paik, kus viibisin viimati 21 aastat tagasi ja mälestused tollest ainsast nädalavahetusest on helged. Pisut kummituslik, ent uhke mõis, järv ja ujuvad saared sellel ning põgus kohtumine ujumissillal, mis pole hiljem kunagi kordunud.
Jah, ka tänasel päeval olid nii mõis kui järv omal kohal. Mõis aga on kahjuks ajahambale pureda jäetud, seal asunud kool on juba 17 aastat suletud ning välisfassaad rohtu kasvamas. Läbi alumise korruse kaarakende kumas siiski veel valge pitsiline trepp ning uhke kahhelahi fuajeenurgas. Järv oli küngaste vahele peitunud ning suplejaid oli siin- seal kuuma päeva eest jahutust otsimas küllalt. Ujuvad saared jäid sedakorda nägemata, sest järv oli suur, aga meie ajavarud siiski pisut piiratud.

Edasine suund oli aina ida poole, et kaeda üle Eesti kõrgeim juga Valaste. Ka sellest kohast ulatuvad mu mälestused 19 aasta taha, mil mäletan ülalt paekaldast alla pahisevat vahust, ent kitsast veejuga, mida sai kaeda nii alt- kui ülaltpoolt.
Sedakorda oli pisuke pettumus, sest eriti midagi enam vaadata ei olnud. Vaateplatvormid olid vanad ja eluohtlikud ning seepärast ligipääs nendeni suurte raudväravatega suletud. Joast oli järel vaid aimatav nireke, sest eks põuane suvi ole sealgi oma töö teinud ja vohav taimestik on kahel pool mäenõlvadel ka nii peale kasvanud, et parimagi tahtmise korral kiigates ja küünitades on joast näha vaid pisike jupike puulatvade vahel vilkumas. Ümbruses on muidugi uhkeid paekalda vaateid hulgi, aga meie oma kolmeaastasega noile äärtele ronima minna ei tihanud, vaid tundsime puudust, et kusagile pole ehitatud ühtki tõket ega toestust. Paaris kohas oli rööbaste järgi näha, et hulljulged ongi oma autodega alles täitsa kalju serva peal peatunud.Kui on ...

Siis aga oli juba kell sealmaal, et tuli suunduda esimese päeva öömajale, milleks sai valitud Varessaare metsaonn Mäetaguse vallas Ida- Virumaal.
Valastest oli sinna veel tubli tund autsõitu ja kui Mäetaguselt esmalt kruusateele ja sealt edasi päris pisikesele kiviklibusele rajale pöörasime, oli juba pisut kõhe. Väljas hämardus aina enam, kahel pool aina tihe ja tume "karumets", ei kusagil ainsamat aimu asustusest, kõlarites möllav Asking Alexandria meeleolule omapoolset lihvi andmas.

Nii kulgesime ligi 5 km jagu metsa sisse, kus ühel hetkel oli ees vaid väike kivine platsike, juures RMK viit metsaonnile. Lisaksin omalt poolt juurde, et soovitavalt jalgsi ning omal vastustusel, sest üle soise heinamaa ei paistnud esiti mitte vähematki rada, ehkki ükski märk meid edasi sõitmast ka otseselt ei keelanud. Hakkasime isegi kahtlema, kas oleme ikka õiges kohas ning sõitsime natuke maad edasi, kus suure üllatusena tulid meile jalgratastel vastu 2 seljakottidega noormeest, kel suund ilmselgelt samale metsaonnile. Pöörasime siis meiegi otsa ümber ning küsisime parklasse jõudes üle, kas ja mis.
Noormehed seletasid lahkelt, et jah, metsaonni juurde ei pääsevat ei auto ega isegi mitte jalgrattaga, sest matkatee on küll vaid veidi üle 2 km pikk, ent see-eest soine, konarlik ja kohati üsna raskesti läbitav. Onn paiknevat raba servas lagedamal künkal ja olevat pigem majamõõtu, lausa kahekordne, kohti sees mitme nari jagu, nii et erinevad seltskonnad võivad segamatult korraga ööbida küll. Nad olid isegi nii lahked, et kui ütlesime, et meil on kaasas ka üks kolmeaastane nublu, kes ise pikka matka veel ei tee, olid nõus aitama meil vajadusel nii kompse kui last tassida.
Jäime asja isekesis arutama, samal ajal kui noormehed jätsidki rattad lähedalasuva suure kuuse varju ning kadusid kõrgesse rohtu. Kuna kell oli palju ja meie väike tibu oli kohe- kohe unehõlma vajumas, otsustas N, et mis see siis olgu, meil on lõppude lõpuks maastur ja nelivedu ja mis see soine matkatee siis ära ei ole. Karjamaa oli üpris künklik, korra kraapsas kärukonks vasta maad, aga ei enamat, kuid metsa vahele me eriti palju maad ei jõudnud, sest ees haigutas suur saviauk, üdini vett täis. Jalgsi sai ümberkaudu mööda hiilida, aga autoga läbides oli risk kinni jääda ja seda me siiski ei tahtnud. Seega oli asi otsustatud- öömajale tuli jääda just siiasamma lagendiku äärde, männinoorendiku veerde. Üks- kaks sai telk üles ja lapsed tuttu. Ülearu mugav just ei olnud, sest maa oli mühklik ja sääski- parme hordides, aga no mida sa metsamatkalt muud ootadki, eksole.
Öö hakul tuli veel paar üllatust- sättisime end kesköö aegu ise ka parasjagu tudule, kui sedasama soist rada mööda väntas, ma kordan- väntas!- meist jalgrattal mööda veel üks turske lühikestes pükstes tütarlaps, kiiver peas ja seljakott seljas. Vahetasime N- ga pilke ja nentisime, et tore kui noortel on nii entusiastlikku loodusehuvi.
Hoolimata ülipikast päevast, varasest ärkamisest ja piisavast hulgast elamustest-seiklustest minul kuigi hästi magama jääda ei õnnestunud. Ase oli muhklik, algul oli külm, siis niiske ja hiljem juba väga palav. Kusagil kaugemal huugas pool ööd mingi metsatöömasin. Kella kahe ajal hämaras metsaaluses põiel käies ragistas keegi võsas ( Põder? Hunt? Karu?), nii et pidin peaaegu poole häda pealt tagasi telgi poole liduma ning veel paar tundi hiljem, kui olin suutnud isegi mingi aja suigatada, kuulsin, kuidas mingi väiksem loom telgi ümber nuhutas ( Siil? Kährik? Rebane?).
Jätkub...

reede, 13. juuli 2018

Tervislik mina, osa 1


Kõige lihtsam on alustada tervislikuma eluviisiga juulis või augustis, sest just siis annab elu selleks nagu kandikul ette mitmeid eeliseid. Esmalt on enamikul meist just nende kuude sees mingi osa õnnistatud puhkeajast, mil stressi ja kohustusi kõige vähem kogu aastaringis. Teiseks algab ju siis ka looduses tervistavate andide valmimine- marjad seened, aedviljad... Ja kolmandaks- kuna ilm on valdavalt soe ja kena ning vaba aega on volilt käes, liigume ka rohkem värskes õhus ning kasutame tavalisest sagedamini selleks oma jalgu ja/ või jalgratast. Nii et mina tegin oma alguse igati heal ajal.
Nüüdseks on sellest suurest ja ilusast algusest kohe- kohe möödunud kaks nädalat ning aeg teha esimesi kokkuvõtteid, kas ja kuhu ma siis edenenud olen.
Esmalt trenn. Mõte ja eesmärk oli teha trenni kolm korda nädalas ja vaheldada omavahel kolme stiili, milleks olen suuteline- tants, jalgratas ja jooga- jõutrenn. Tulemustega ma hetkel sugugi rahul ei ole - jõutrenni olen teinud vaid korra, jalgrattal sõitnud küll veidi rohkem (paar korda kesklinna ja tagasi), kuid otseseks ja eesmärgistatud trenniks võib neist lugeda vaid ühe 15 km tiiru ümber kodulinna. Tantsinud olen selle aja jooksul aga 3x tund aega ehk siis - midagi on tehtud, aga vähem kui lootsin. Olen olnud laisk, lodev, motivatsiooni on jäänud puudu ja tegelikult on ka muid toiminguid olnud, mis on aja ära võtnud, aga sellest ehk juba järgmises postituses.
Teine oluline osa tervislikkuse poole liikumisest on aga toitumine. Esiti pole hakanud suurelt plaanima, kogu menüüd ümber tegema ega midagi kusagilt välja tõstma, vaid võtnud eesmärgiks saada tervislikuks päeva olulisem toidukord- minu puhul siis enamasti lõuna- ja/ või õhtusöök. Ka see on olnud liikumine üle kivide ja kändude, aga midagi olen siiski ära teinud, kusjuures kuidagi ei saa mainaimata jätta, et väga suur toetaja ja kaasatulija roll on siin ka minu kallil teismelisel, kes on aidanud nii retsepte kokku panna, toorainet varuda, kokata ning neid toite ka ühes minuga söönud! N on selles osas meil täitsa mängust väljas, sest tema on vankumatut vorsti ja konservi usku ja ses osas teda ümber kasvatada pole meie võimuses ning väike piiga on ka imelike idude suhtes esiti veel natuke valiv, aga üht- teist on siiski proovinud. Natuke retseptidest ka, mida teinud oleme.
1) Kana- kartuli salat. Koostisosad: pruunistatud kanafilee, keedetud ja kergelt üle praetud kartul, kirsstomat, kurk, roheline lehtsalat. Kogu kupatus panna ilusasti serveerituna ( oi kui hästi mu suur tütar seda oskab!) taldrikule ja valada üle mee- sinepi kastmega ( sinep, mesi, sidruni/laimimahl).
2) Kikerherne pada. Koostis: 2 purki kikerherne konservi, värske tomat, kollane paprika, sibul, tšillikaun. Sibul ja tšilli tuleb kergelt pannil kuumutada, samal ajal panna podisema kikerherned, neile lisada pannikraam ja ka ülejäänud värske. Tulemus- roog oli täitsa hea, kuigi tšilli, paprika ja eriti sibul selle koostises tegid mind esiti päris skeptiliseks. Tomat ja kollane paprika aga mahendasid maitset piisavalt ning sõin ja kiitsin.
3) Tomati püreesupp. No minu absoluutne lemmik seiniste leidude seas! Teha on lihtne, maitse on imeline, ainus miinus, et toiteväärtus on olematu ehk siis süüa tuleb seda ikka mitu portsjoni korraga, et veidigi mõikaks. Koostis: 2 purki kooritud tomateid, 1 väike tomatipasta, pakk kohvikoort, 1 küüsalugu küüs. Küüslauk pruunistada oliiviõlis, lisada juba podisevasse tomatisegusse, lasta kergelt keema, siis lisada kohvikoor. Vajadusel mikserdada ühtlasemaks. Serveerimisel lisa mozzarellatükikesi ning otse loomulikult ohtralt krutoone!
4) Roog, millele ma ei oska nime anda. Koostiselt on ehk kõige tervislikum, aga maitselt minu jaoks pigem mitte midagi erilist. Koostis: keedetud kus-kus, praetud ja maitsestatud tofu, mungoaidud, punased oad, rukola- lehtpeedi-spinati segasalat laimimahlaga.. Võibolla oli asi selles, et kus- kus jäi maitsestamata, aga minu jaoks ei olnud kõige mõnusam. Sain aru, et oli tervislik ja kõhtu täitis ka uskumatul kombel hästi, aga teist korda sama toitu ei tahtnud. Võibolla katsetan mõne aja pärast uuesti ja olen soolaga julgem.
5) Täistera pasta kitsejuustuga. Seni kõige kehvem maitseelamus. Täisterapasta iseenesest ei ole halb ja kõhtu täidab paremini kui tavaline, lihtsalt mina ei ole kunagi eritline pastatoitude nautija olnud, ja sinna pasta sisse ei käinudki muud kui ainult purustatud spinat ja peale kitsejuust, mille maitse on natuke terav.
6) Ühepajatoit. No minu jaoks tuttav ja hea- hea! Keedad tavalist porgandit ja kartulit ning lisad poolpehmele värskele köögiviljale soovi kohaselt ka mingeid külmutatud köögiviljasegusid, minu lemmikud on "Suvine segu" ja "Kiirpada". Lisasin maitseks ka paar suuremat peotäit kergelt pruunistatud peekonit. Maitse ja toitvus- imeline!