Kolmapäev, 26. juuni 2019

Meie lähme tantsupeole...


... just nii, nagu kõlab üks rõõmus laulusalm.
Paraku minu tegelikkus selle minekuga nii lõbus ei ole. Sest niipea kui jaanipühad ( mis kah minu jaoks sel korral pigem niruvõitu olid, aga see on juba üks teine jutt) ühele poole said, tuli järsku selline stress kallale, et käin juba kolmas päev ringi sünge ja kõmisevana nagu äikesepilv ega leia õieti kusagil asu.
Asi pole isegi niivõrd selles tantsupeos eneses, kuivõrd kogu tramburais, mis enne seda tuleb läbi teha ja mis minule kui esimest korda osalejale ja seejuures üpris kehvale kohanejale saab olema täiesti uudne kogemus.
Ma kardan!! tahaks ahastuses hüüda ja esmaspäeva õhtul tuli sellele mõeldes korraks isegi nutumaik suhu.
Asusin siis aegsasti nimekirja koostama, et kõik õigeaegselt valmis varutud ja ära pakitud saaks.Aga see ei välista muidugi viimase hetke ootamatuste tulekut.
Täna juba mõned tulidki - mul oli juba varutud kollane vihmakeep, kuid rahvariiete peal võib kasutada ainult läbipaistvat ja ilma nööpideta keepi ning peol peab nii keepe kui punaseid sukkpükse kaasas olema kaks paari, samuti peab külmema ilma korral rahvariidepluusi all olema pikkade varrukatega valge pluus, mida minu garderoobis veel ainsamatki ei leidu, aga sellega jõuab ehk veel tegelda.
Nimekiri sai pikk ja tundub, et peo ning proovide eelsel nädalal, mis on praeguseks juba poole peale kulunud, saab olema hullult palju sabistamist, otsimist ja ostlemist. Millest ükski mulle tegelikult apseluutselt ei meeldi.
Kardan, et pealinna minnes- olles ununeb midagi väga olulist maha või tegemata, et eksin ära, ei jõua õigeks ajaks, kuhu vaja, ajan tantsud/ sammud segamini, kaotan oma kaelakaardi ja/või käepaela ära, jään haigeks, hakkan oma laste järele igatsema ega suuda oma emotsioone kontrolli all hoida ( loe: hakkan sobimatul hetkel nutma)...
Kas ja kuidas kodus ilma minuta hakkama saadakse, sest just samal päeval kui mina ära sõidan, läheb suur piiga selleks suveks esmakordselt tööle ja kuidas ämm mind suudab kõik selle aja asendada ja kuidas väike piiga lepib sellega, et nii kaua ära olen. Kas saan oma rahvariiete hooldusega üldse hakkama ( juba nimetähtede sisse õmblemine võtab õlgu judistama ning sellele, et pean ühe juba olemasoleva, kuid vales kohas oleva haagi üles harutama ja uude kohta õmblema, ei taha mõeldagi, rääkimata minu õudusunenäost- põlle ja pluusi triikimisest ning seeliku pressimisest).
Ja kõikse hullem on minu jaoks veel see massiööbimine koolimajas. Mitmeteistkümnekesi kusagil päälinna kooli klassiruumis külg-külje kõrval süüa, magada, pesta, tegutseda, omamata hetkegi rahu ega privaatsust, vara üles, hilja voodi... Ja seda kuus ööpäeva järjepanu!! See pole mulle, eraklikule ja inimpelglikule öökullile ju üldse kontimööda.
Juba on kuulda olnud nii sellest, et koolimaja on külm, et seal on korruse peale vaid üks dusiruum ning et söök ei pruugi alati olla kõigile vastuvõetav ( sest noh, teate isegi ju seda koolimaja söökla värki - kohv on lahja, iga esmaspäev on makaronid ja neljapäeviti kala...)
Optimistlikumatel hetkedel püüan ikka mõelda, et ongi paras proovikivi- kas saan hakkama ning kui mitte enamat, siis hea elukooli saab sealt kindlasti. Hiljem vast miskit erakordset meenutada kah.
Pessimistlikumatel ( loe: enamikel) kordadel aga tahaks muudkui viriseda, et pidin ma sinna tantsurühma ronima, ei iial-iial enam... Nii palju pabistamist, ettevalmistamist, närvirakkude kulu- mis jalanõud sobivad trenni, millised tohib panna rahvariiete juurde, mitu paari ja mis riideid kaasa võtta, kas peaks kaasas olema õhuke või paks jope või äkki hoopis mõlemad? Kui sobivad kingad viimaks leitud, selgub muidugi, et mõlemal tallad pehmelt öeldes pisut auklikud ja otsekohe tuleb tormata kingsepa manu ja kas ta nüüd jõuab need reedeks parandatud? Kas magada matil või madratsil ja kuidas neid optimaalselt tihedaks pakkida, et jõuaks neid vajadusel ka trepist tassida ja ühest kohast teise kolida, kas oskan ikka Google-mapsi abil Tallinnas liikuda ja üldse, kuidas ma need üüberpikad proovipäevad vastu pean, 9- 10 tundi iga päev ainult staadionitel?!
Aga noh, taganemisteed pole enam nagunii, nii et eks siis kolme päeva pärast hakkab vaikselt selguma, rulluma ja nalja saama, kas ja kui palju minu hirmudest saab tõeks, palju tuleb nii- ja naasuguseid üllatusi ning üldse, nagu elutargemad ikka lohutada püüavad- pole mõtet pabistada asjade ärast, mida veel juhtunud ei ole.

Kolmapäev, 19. juuni 2019

Puhkuse algul. Tagasivaatav ja tegus


Olen jälle üle aegade blogima jõudnud ja see saab tähendada näiteks seda, et mul algas sel nädalal puhkus. Puhkus, mil aga ei saa sel suvel väga vabalt võtta, sest toimetamisi on enam kui küll.
Aga alustame algusest.
Kogu maikuu ning juuni esimene kümnendik oli tihedaid tegemisi täis ja need on omakorda viinud sellesse tegusasse seisu, kus hetkel viibin. Esmalt sai üksjagu tegeletud tantsimisega. Käisin ka teist korda ära Eesti line-tantsu meistrivõistlustel ning olen nüüd veel ühe koreograafide medali võrra rikkam!
Samuti selgus mai alguspäevadel, et meie rahvatantsunaiskadega saime suurele tantsupeole. Saladuskatte all võin nüüd tagantjärele öelda, et ega mina isiklikult sinna suurele peole algul niiväga kippunudki, sest see on ju põhiasi, miks nüüd poole suveni sugugi rahu ega vaikust ei saa. Aga teiselt poolt on ikka hinges päris uhke tunne, sest konkurents oli sel aastal olnud üsna tihe ja ka proovides on kuidagi lihtsamaks ja vabamaks läinud, kui pole enam survet peal, et peame veel ülevaatuse nimel pingutama ja tublid olema. Nüüd oleme juba küllalt tublid olnud ja tantsime rohkem iseenda rõõmuks. Kui juuni viimase päeva hommikul pealinna manu purjetame, ju siis saab jälle nädala jagu staadionitel rügada ja pingutada. Proovigraafikud, mida eile nägime, on muide täiesti muljetavaldavalt pikad, nii et ei tasu vist üleliia muretseda ka selle pärast, et jääb aega igatseda pere ja laste järele, kellest terve nädala jagu pean nüüd juuli algul eemal viibima.
Maikuus sai kooliekskursiooni raames ära käidud järjekordsel toredal Eesti väikesaarel, mis nüüd lisandub mu külastatud väikesaarte nimistusse. Kui nii edasi läheb, et igal aastal saan ühel ära käidud, olen elu lõpuks vast ikka kõikidele Eesti (väike)saartele jõudnud.
Naissaarega läks aga kahjuks nii, et seal olemise aega oli üsna vähe, ilm oli sompus ja tuuline ning ega lastekambaga seal liikudes ise eriti ei näe ega kuule. Tore oli laevasõit sinna ja tagasi, laev ise oli kena ja meeskond väga (laste)sõbralik. Naissaare loodus oli samuti ilus, palju liivast pinda ja sihvakaid männikuid, aga tundus, et kogu saar on risti-rästi selle kuulsa raudteega kaetud, sest mitmes kohas oli näha raudtee ristumiskohti ning sealt hargnesid need teed edasi õige mitmes suunas. Metsas leidus uhkeid kõrgeid rändrahne, kuid vanad sõjaväeehitised, mis nüüdseks ju juba lagunema kipuvad, olid minu meelest selle puutumatu rohelise ja kohiseva keskel lihtsalt kurvad, koledad ja negatiivse energiaga paigad. Kõige ilusamad olid muidugi Naisaarelgi liivarannad - pikad, avarad, inimtühjad, pahisevate vahuharjaste avamere lainetega, puutumatud...
Juuni algus oli väga mitmetahuline, oli lõppe ja ka alguseid, mis tõotavad ei tea veel täpselt mida, aga meeleolud on olnud rõõmsad ja lootusrikkad.
Osalesime oma rühmaga kohalikul tantsupeol, mis oli omamoodi peaproov enne Tallinna suurt pidu- kaks pikka proovipäeva ning tõeliselt tore õhtune laulu- ja tantsuetendus. Ilm soosis meid tantsupäeval isegi pisut üleliia, sest sooja oli 27 kraadi ning päike lõõskas hommikust saati. Aga tantsupeo maigu saime sealt suhu ja nüüd on veel vaja see suur-suur ka juulis ära teha.
Osalesin teist aastat ühes toredas ülelinnalises projektis, mis mulle endale väga meeldis ja sain selle raames ka ühe toreda kohtumise osaliseks, mis tekitas omajagu nostalgiat ja sain kinnitust, et mõtteid, mida olen seni vaid omaette mõlgutanud, polegi ehk määratud vaid üksildasteks mõteteks jääma, vaid saan midagi neist ehk juba sel sügisel ellu viima hakata. ( ehk et taas sai kinnitust minu usk, et mõtetel on energia ja kui neid piisavalt kaua samas suunas mõlgutada, siis ühel hetkel jõuavad need moel v teisel ka õige(te) inimes(t)eni).
Ning juuni keskpaigas loomulikult veel üks väga suur ja tähtis verstapost- suur piiga lõpetas põhikooli ning minu suureks kergenduseks otsustas peale pikki nädalaid kestnud piinarikast ootamist ja kahtlemist ( ja minu salapalveid) edasi õppida siiski kodukohas!