Esmaspäev, 30. aprill 2018

Ma nägin viimast korda oma kuuski...


Te olite ilusad, pikad sirged ja sihvakad. Meie hoovivärava truud valvurid, esimesed tervitajad tulles, viimsed viipajad minnes. Milline õudne lagedus valitseb nüüd siin, teie laastatud kontvalgete kändude kohal...
Kasvatasite käbisid ja andsite varju vihma eest, Isegi suure tormiga ei kukkunud alla ainsamatki oksa. Linnud puhkasid teie okstes ja oravad silkasid ringi, rähn trummeldas ning tuul sasis teie kohevaid latvu.
Teid oli kolm. Kolm hinge, mis surid minus sel päeval koos teiega. Nii et endist meid ei ole enam olemas.
See oli aprilli viimasel laupäeval, kui ma teid aknast viimast korda nägin. Vaevalt pool tunnikest enne teie surma. Ilm oli ilus, linnud laulsid, päike paistis ja ma olin just ärganud. Valmis uueks kevadpäevaks. Kuni esimese sae vingatuseni.
Muutusin ärevaks ning alla trepile joostes oli mul kõik hoobilt selge. SEE sünge päev on siis kätte jõudnud. Olin seda ette teadnud, ette kurvastanud, vihastanud, pahandanud ja palunud, et teid alles jäetaks. Kõik kurtidele kõrvadele.
Hõikasin veel uksest, mis toimub. Ja sain saemehe tigeda sähmaka: "Võtan need kuradi kuused maha!" Oi, kuidas ma teda needsin, nende hoolimatute sõnade ja tegude eest. Ent mis see enam aitas.... Tundsin endas nii suurt ja jõuetut viha, suutmatust, pettumust, küündimatust, et see ei mahtunud kusagile ära.
Miski kivistus, kalgistus mu hinges, kaotasin osa endast. Jäin tummaks, robotlikuks. Korraga sain aru, et kõik need põhjendused, miks seda teha, on välja mõeldud, vaid ettekäändeks toodud. Ehk isegi mulle ette valetatud. Te jäite lihtsalt ühele tuimale inimtükile ette. See on tema maa ja tema otsused. 5 eurot kuusk, olgu maha võetud ja kogu muusika. Nii lihtne, kalkuleeritud ja loogiline, Nii must, vastik ja küüniline.
Ja ma tegin sisimas otsuse. Võibolla oleks seda pidanud juba varem tegema, aga nüüd on see igal juhul tehtud. Ootan veel vaid õiget teostamise hetke. Ei aita siin enam valgeks võõbatud seinad ega muu argine tühi- tähi. Sest mingi piir minus sai ületatud, millest poleks tohtinud iial üle astuda. See on meie lõpu algus. Nuta või naera.
Sellist meid enam ei eksisteeri. Need kolm hinge, kes pidid välja vedama lõpuni, surid sel päkesepaistelisel päeval minu pisarates. Mil kõmatasid valju raginaga vastu maad need kolm uhket tüve, igaühega kaasas minu kurbus, palved ja üksindus. Moel ehk teisel läksin siit nüüd ka mina.
Iga kord käis see ragin mul seest läbi nii, et jäin ka ise füüsiliselt haigeks. Selg valutab pööraselt sellest hetkest, mil viimane teist vapratest sae all langes. Ei saagi ennast enam sirgu. On see märk või juhus, ma ei tea.