Esmaspäev, 31. jaanuar 2011

Kodu. Lähivaates. Reedene loojang …

Mis seal siis on?
Üksildane laupäevane hämarus. Akende veerde ulatuvad hanged. Tilkuvad räästad. Katuselt allasahmavad lumepatsakad, mis suhistavad oma külmunud kristalliterakesi vastu klaasi.
Varjuandvad ja rahusisendavad kuused, kel tihedail okstel kollaka pärlikeena talvikeste rivid, hõreda müürina siin seal hoovipealset valvamas.
Ja lõpmatu hulk pikki, sihvakaid, kohevate ladvatuttidega, tuules kohavaid pedakaid. Mõnel hall tüvi krobeline ja muhklik, täis ajahamba täkkeid ning rohekashalli samblaga kaetud tüüakaid, teised alles noorusvärskelt punakaspruunid; nende tüved tunduvad puudutuse all siidjalt siledad ning see õrn koorekiht tuleb lahti esimese võimsama iilinguga ja jätab paakunud lumekorrale ühes okkapuruga omanäolist siiruviirulist mustrit.
Mändide alla poetunud üksikud pajupõõsad, punakalt läikivad sirged raod kiiretes iilides vehklemas, kui külmasaanud käed. Paar tagasihoidlikku pihlakat ja kibuvitsa, metsõunapuugi on end teiste vahele osavalt sisse seadnud. Nad kõik hoiavad omamoodi seda väikest ja konarlikku hoovilapikest, andes sellele oma näo, värvingu, hingamise ja hinge.
Kogu meie vaikset laupäeva pealelõunast olemist aga valvab taamalt heledamat tooni lepistik ning selle kõige üle laotab end pilvine ja otsekui pisut kortsuskulmuline taevas.
Kui väga teistmoodi oli see praegu nii ühetooniliselt hallivinune laotus veel eile õhtul! Milline imeline hõõgus ja hunnitu värvide mäng! Punased, oranžikad ja soekuldsed toonid põimimas end ühte lillakassiniste kiudpilveräbalatega, nii, et kogu mändidetagune kuumas ja õhetas sellest kummalises ja kaunis jaanuarilõpupalavikus.
Seisin ja vaatasin. Ilma et oleksin midagi mõtelnud. Suisa tardusin. Kuulasin vaikust enda ümber. Astusin edasi. Ainult sammukese või paar. Vaatasin jälle. Üles ja selja taha ja kaugusse ... Imetabane leegitsev, isegi müstiliste toonidega taevas kõikjal minu ümber. Ei raatsinud kuidagi seda kummastavat ja haruldast pilti silmist ega meeltest lasta. Toosama raagus lepavõsa taamal, kahvatu lumevälja piiril, aga lumi oli siis täis hoopis erilisi värelusi, tumesiniseid varje, vaevuaimatavat taevakuma peegeldust.
Teadsin, et seda harvaesinevat ilu pole kauaks imetleda antud. Paarikümneks minutiks ehk. Ja nii ma seisin., Ikka veel, kuigi endalgi põsed juba õhetasid pakasest, otsekui oleks sealtsamast laotusest mullegi osake seda palavikuhõõgu kingiks kaasa antud. Seisin, varbad külmanäpsituse haardes, peaaegu et keset küla, ja ajasin muudkui pead kuklasse. Ei ühtki inimest kusagil, ei ainsamat automüra ega koerahaugatustki, ei kaugel, ei lähemal. Vaid mina ja loojang. Keset reedet ja pärastlõunast saart. Eemal aimumas vaid raagus lepistik ja lage külmavirvendav lumeväli ning üle nende hõõgvel taevas veel viimaseid hetki puude tippusid oma eredate huultega puutumas.
Kuldkollane loojang. Ja mina. Uudistav, õnnelik. Nii väike keset uhket looduse vaatemängu …
Oli viimane reede selle aasta jaanuaris.

2 kommentaari:

  1. Mul oli neid kirjeldusi kummaline lugeda. Just seetõttu, et ma olen viimastel kuudel rohkem Vormsile mõelnud. Või mis rohkem - ega ma varem nagu mõelnudki sellele väikesele maalapile. Aga nüüd on ikka nii, et kui väljas tormab või kui taevaluugid lund puistavad või ülepea midagi on, siis mõtlen ikka, et kuidas seal on... Ma ei ole kunagi Vormsil käinud, aga minu jaoks on tegemist mingi omamoodi eksootikaga. No et mõni tahab Balile või kuhugi mujale teisele poole maakera, sest neile tundub, et seal on olemas see MISKI. Ja siis ma mõtlen, et meie saartel on ka see MISKI olemas, ehk isegi omasem ja õigem kui mujal.
    Sinu kirjeldused kinnitavad seda, et seal on tõesti MIDAGI. Ja ma mõtlen tihti, et kui rikas sa küll oled. Viimasel nädalal on minu öökapil aga olnud "Muutlik" ja seal vilksatab ka Vormsi, kuigi seda võiks rohkem sees olla.
    Ühesõnaga - tervisi sinnapoole:)

    VastaKustuta
  2. Aitäh, Mae ilusate sõnade eest!
    Tea, et millal iganes ja kui sa vaid ise seda soovid, võid alati siiapoole tulla. Ise seda eksootikat avastada. Minu uksed on sulle valla!

    VastaKustuta