kolmapäev, 18. mai 2011

Eerikupäeval

Ilus ja roheline mai- päike on soe, linnud hõiskavad, lilled õitsevad, puud lehtivad järjest ning õhk lõhnab rammusalt, värskelt, isukalt … Ajuti suudan tunda sellest isetut rõõmu, olen õnnelik, et olen juhuse, saatuse või ma ei tea mille kiuste sattunud elama just siia, sellele väikesele, salalike imede saarele. Teisel hetkel olen jälle väsinud, nii-nii tüdinud, tülpinud. Mõtlesin täna hommikul liinibussis tagasi saarele loksudes- mis vahet seal siis niiväga on, kas ma elan saarel või mandril, st siis Haapsalus. Ka kodulinnas on palju vaikseid elamurajoone, kus õhk samuti lõhnab, linnud laulavad ja liigset kära kusagilt ei kostu. Ka Vormsi jääb piisavalt lähedale, et seal suviti aeg-ajalt käia … Aga ajakulu oleks kordi väiksem, ei oleks seda lõputut mujal ööbimist, sõitmisele, praami ootamisele läinud aja- ja rahakulu ning sügis-talvise reisimisega kaasnevaid ebamugavusi. Mind häirib, et nö kõrgemad võimud peavad siin endastmõistetavaks, et inimesele saab vabalt juurde delegeerida kohustusi, seejuures palka lisamata ning sul ei ole erilist õigust ka vaielda, sest kusagil kuklas kummitab ebamäärane hirm, et liiga sõnakaks muutudes võid ühel hetkel oma piskustki palgast ning ühes sellega ka nii töö- kui elukohast ilma olla … Ma ei tea ausalt tunnistada isegi, kust ma sellise hirmu võtan, aga on mingi halb aimdus, et pean olema tasane ja targu omi asju ajama, muidu võivad asjad hakata viltu vedama. Samuti on hakanud üha enam häirima, et väikeses kohas ei ole sinu elu ainult sinu teha, ka paljud mitte asjassepuutuvad võtavad endale sageli õiguse teiste elukorraldust ja-põhimõtteid kommenteerida. Mul iga kord kihvatab sees, kui midagi taolist jälle kusagilt kuulen, aga seni olen suutnud end talitseda. Ei tee neist tühikargajaist välja. Ent kauaks ma suudan, ei tea.

Ja ometi, kõigest sellest tüütust ja vastumeelsest hoolimata olen tagasi saarele saabudes peaaegu alati õnnelik. Rutiin on hakanud tulema, aga see on isegi mõneti rõõmustav - tead juba, et praamilt tulles saad bussiga, kuhu vaja, ei praami- ega bussipiletit ostes ei pea enam ütlema, kuhu sa sõita soovid, piisab ütlusest „Palun koju!“ See on kuidagi õdus tunne. Ehk see ongi siiski natu-natuke see ehtpokulik „ko … ko … kodutunne!!“

Jah, on ilus ja rõõmus kevad, ehkki sisimas ma ennast kuigivõrd rõõmsa ega õnnelikuna ei tunne. Olen rahutuist aegadest ja pikast kevadisest sebimisest väsinud. Olen ju aprilli algusest saati aina 2-3 x nädalas mandri vahet vuhtinud ja tunnen, et enam ei jõua. Viimane nädal on eriti hull olnud ka ses mõttes, et jube pikk migreenimaraton on olnud. Lootsin vahepal, et olen neist koledaist kaaslastest nüüd ses mõttes vabanenud, et üle 1-2 x kuus neid taluda ei tule- aga näib, et vara rõõmustasin - kogu viimase nädala on migreen mul lausa üle päeva külas käinud... Palju õnne, üleväsimuse puhul seega. Õnneks pole enam ka palju jäänud- vaid 1,5 nädalat veel vastu pidada. Siis on kõik. Ja karta on ( eelmise aasta kogemuse põhjal), et vaevu jõudnud end esimesest suuremast väsimusest välja puhata, kui on platsis suur tühjus- mis edasi? Pole enam vaja kuhugi kiirustada, midagi teha, kedagi näha? Vahid kodus nelja seina ning tunned end lõpmata tühja ja üksildasena …
Aga ärgem kiirustagem ajast ette. Just äsja, st u 24 tunni eest astusin nö uude ametisse. Olen nüüd kohaliku lehe tegija- esialgu vaid materjali kokkukoguja ja esmane ülevaataja, kuid lubati, et kui selle tööga hästi toime tulen, pannakse edaspidi ka kogu toimetamise ning väljaandmise mured-rõõmud minu kanda. Ja siis ehk ka pisuke palgatõus. No ootame - vaatame, ja loodame parimat. Esitised emotsioonid on küll pigem sedapidi, et ajalehe töö võib mulle isegi sobida, selline tasane nokitsemine, mis mulle enim sobib. Lisaks sisemine heameel ka selle üle, et saan oma saarele veel kuidagi kasulik olla, et mind ehk siiski päris lootusetuks käpardiks siinmail enam ei peeta.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar