Kolmapäev, 29. august 2012

Augusti viimane nädal. Tallinn. Chill....


Omapead pealinna väisamas. Juba eile hommikust saadik. Peab tunnistaama, et kuigi natuke pabistasin, on tegelikult siin seekord väga tore ja omamoodi isegi rahustav aeg olnud.
Olen ju kogu suve agaralt tegelenud pereks kasvamisega ja minu meelest tuleb see meil ka aina paremini, loomulikumalt välja. Ausõna, täna mõtlesin siiralt ja natuke õnnenuttki kurgus, et mul pole olnud vist kunagi nii turvalist seljatagust, nii usalduslikku, samas lihtsat ja täiuslikku suhet, kui praegu. Et see on tegelikult suurim kingitus, mille elu saab teha. Et minu õnn on täiuslik ka siis, kui nüüd jääbki tööd ja palka märgatavalt vähemaks, siis kodune muinasjutt kompenseerib seda minu jaoks. Päris palju kohe...
Aga tegelikult pidin jutustama ju hoopis oma Tallinna-olemisest. Tjah, eile peale koolitundide lõppu hulkusin aja sisustamiseks Viru keskuse poodiderägastikus ja hetkeks, ainult mõneks üsna põgusaks viivuks, oli mul endast kohutavalt hale. Suures ja mürisevas kivilinnas, ümber tohutu inimeste, hindade, keelte, lõhnade, sammude virvarr ja järjekordsest poeboksist välja astudes suutsin juba suunatajugi kaotada. Aga astusin vapralt edasi. Ei juhtunudki midagi hirmsat.
Ja tänane on olnud veel eriti tore. Jalutasin peale pikka tudengipäeva sisse oma kunagisse lemmikpaika Tallinna vanalinnas, Kloostri Aita. Ohh, see on nii ilusaks ja stiilseks tehtud (ainult sama, suur ja raske valge-punasekirju välisuks meenutab veel endisi aegu) ja kuigi rahakotis haigutabb paras auk, otsustasin nostalgia mõttes seal natuke süüa. Tellisin peedivormi juustuga ja see oli tõepoolest hea (särises alles, kui ettekandja toidu lauda tõi). Ja ümberringi peamiselt küünlavalgus, mahe muusika, vähe inimesi ja hoolitsevad teenindjad. Tore oli.
Siis ajutisse koju, Müürivahesse. Nüüdseni istun nurjatu enesekindlusega parasjagu tööloleva kaaskondse arvutis ja olen esimesteks koolipäevadekski juba natuke valmistunud (kuigi ikka hirmus on mõelda ka, et kõigest 4 päeva ja juba ma targutan jälle kusagil klassi ees).
Praegu aga ma selle peale ei mõtle. Chillin tõeliselt. Kuulan Youtube`st ma ei tea mitmendat Wonderful Chilloutì kogumikplaati ja tunnen, et meel on vaba ja homse kaitsmise pärast ma ka eriti ei muretse, vaid hoopis rõõmustan, et saan kohe peale kaitsmiste lõppu (siis juba loodetavasti uhke tunnistuseomanikuna) tagasi kallite koduste juurde minna!! :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar