Eksiarvamuste sügavuses

Tjah, see kevad on tõesti tulnud ja ka olnud päris eriline. Kõige muu hulgas olen saanud veelkord kinnitust tõsiasjale, et miski ei tule ellu niisama, tühjalt kohalt, kõik on millekski vajalik.
Blogimises on taas sisse tulnud paus, aga seda mitte niivõrd seetõttu, et poleks materjali või vajadust kirjutada, vaid selles, et ressurssi on jäänud väheseks.
Aga mis ma siin ikka pikalt keerutan. See, et ma hakkasin taas mõtlema ja uurima Mägitee kohta, osutus niisiis prohvetlikuks ettekuulutuseks. Sest vaevalt mõni päev peale tolle postituse tegemist ilmus kunstnik B mu ellu tagasi.
Õnneks mitte päris samamoodi kui varem. Pigem on tegemist väikse selgimisega, loodetavasti mõlema poolt. Otseselt kohtunud me pole, omavahelisi arusaamatusi oleme klaarinud või pigem lahti seletada ja mõtestada püüdnud kirja teel. Kogu maikuu oli see üsna intensiivne, ma ei teagi, kellel või miks seda nüüd rohkem vaja oli, aga see polegi vast tähtsaim.
Tähtis on hoopis see, et sain ise aru, mis mu elus viimastel aastatel on kõvasti vajaka jäänud. Mitmes mõttes on selle suhtluse uuenemine olnud minu jaoks silmi avava tähtsusega. Olen saanud teadlikumaks, mida ja miks oleks vaja enda ümber muuta. Juba olen selles suunas astunud ka esimesed arglikud tibusammud.
Tahan küll endamisi mõelda, et selle suhtluse (ajutine?) taastamine oli vajalik eeskätt selleks, et see paras sasipundar me vahelt lahti harutada, mis tookord aastaid tagasi harutamata jäi, aga pean tunnistama, et vähemalt samavõrra oli seda vaja ka selleks, et teadvustada endale, kuhu olen jõudnud ja kuhu võiks suuna võtta edasi.
Ja kui algul tundus, et aastad pole kumbagi eriti palju muutnud, siis mingil hetkel taipasin enda puhul, et olen suutnud siiski mingil määral hingeliselt kasvada, olen enda jaoks ümber mõtestanud paljutki, mida ja miks kunstnik B mulle tookord ütles. Tunnistan- paljust tema poolt öeldust-mõeldust on keerukas lõpuni aru saada (ka nüüd, enam kui 10 aastat hiljem!), ajuti taipan ka, et tema mõtteuiud ja suhtumine ellu ning inimestesse on mõnel määral omakasupüüdlik, aga samas- kellel meist ei oleks?
Ajuti on ta endiselt väga tumemeelne, ajuti valusalt aus ja ega ma päris lõpuni aru temast ilmselt iialgi ei saa, aga tänasel hetkel neid ridu kirjutades ongi meie suhtlusse juba tekkinud pikemad pausid, nii et võib vabalt olla, et see kõik oli mõeldudki kestma vaid kui hetkeline puhastustuli, mis viib minema vana halva ning teeb ruumi uuele ja puhta(ma)le.
Mis aga kõige tähtsam- olen aru saanud, et ta ei ole kunagi olnud minu vaenlane ega püüdnud mind halvustada või kritiseerida, ta ongi lihtsalt väga otsekohene ( tõesti vahel küll ka omaenda deemonitest aetud, nagu ta isegi on tunnistanud), oma tõdedes väga tugevalt veendunud, ent siiski püüdnud mind vaid arenema ja laiemat pilti nägema panna, sest ta näeb minus selleks potensiaali!
Ja ma olengi arenenud- olles hakanud tema tõdesid paremini mõistma, olen taaskord ka pisut loomingulisemal lainel- kuu ajaga on sündinud 2 uut tantsu ning hiljuti tegin täiesti spontaanse hilisõhtuse fotoretke linna tühermaadele. Hiljem oma fotoasjatundjast suurele piigale neid jäädvustusi näidates tõdes ta, et pole minu piltide hulgas varem nii häid, täpseid ja kujundirikkaid näinudki!
Ja muidugi võrdub kunstnik B minu jaoks alati väga hea muusikavalikuga. Olen just selle suhtlemise tulemusena viimaks ometi soetanud enese isiklikku fonoteeki nii Trio Fragile, Andreas Vollenweideri, Steve Hacketti kui nii mõnegi teise albumeid.
Uue ( tegelikult pigem siiski vana hea, kuigi mitte ainult) muusika laineharjal olen tänu sellele suhtlusele samuti õige võimsalt ja kaua püsinud. Olgu üks uus suurepärane uus avastus siia lõppu ka: