Reede, 21. august 2020

Sireli vanaema

Mu kallis vanaema!

Hüüdsin Sind alati just nii- Sireli vanaema. Ja eks teisedki. Ehkki sirelitega polnud Sul suurt muud pistmist kui vaid see, et elasid sellise nimega tänaval. Siiski tuled Sa mälupiltides alati esile miskipärast just suure hõngava sirelpõõsa taustal. Ma isegi ei tea, kas see on valge või lilla, aga Sinu lopsakat tagaaeda, kus Sul muide tõesti vist ainsatki sirelit ei kasvanud, meenutab see mälupilt igati.

Jõudsin seekord Su juurde taas mitu päeva hiljem, nagu ikka- argitoimetuste man ei saanud varem tulema. Tõin seekord sulle roosi. Kollase kobarroosi. Sinu 99. sünniaastapäevaks.
Üheksa on ikka olnud mu lemmiknumber ja kui nüüd Sinu manu jõudsin ja arvutama hakkasin, taipaisngi korraga- et sel aastal oleksid Sa saanud just sellise maagilise arvu vanuseks.
Ehkki meie juurest läksid Sa teisele poole juba 30 aasta eest. See kibekülm ja valusvaevane jaanuarilõpp on mul siiani selgelt meeles, aga mitte sellest ei taha ma täna rääkida.

Jäin mõtlema hoopis selle üle, kes Sa õigupoolest olid, mu armas kommilõhnane vanaema?
Alati toimekas, argine ja toidu ümber askeldav, meenud Sa ometi eeskätt oma pehmusega, nii väliselt, kuid paljus ka sisemise, olemise pehmusega. Ikka naeratav, alati lahke, hell ja kodune- käes kudumisvardad, kastekann või kulp.
Enamasti liikusid ringi jalgrattaga, praegusajal ehk veidi vanamoodsana tunduva musta naisterattaga, mis omal ajal oli kindlasti klass omaette. Tumedate raamidega prillid ninal, heledad poolpikad juuksed lõksudega näo eest eemale seatud, ja lilleline sitskleit seljas. Seal Sa eemal Võllamäe veerul seisad, käsi päikese kaitseks kissis silmadele varjuks tõstetud, kleidisaba kerges tuules lehvimas, ja naeratad, ühteaegu avalalt ja pisut kohmetunult.

Ja nii nagu Sind, pole enam õieti olemas ka seda maja Sireli tänaval, mis Sind nii pilgeni täis oli. Maja iseenesest, seejuures väliselt suhteliselt muutumatu, on muidugi samas paigas edasi, lihtsalt minul pole sinna enam miskit asja, sest üsna pea peale Su surma müüdi maja maha. Sestap pean seal nüüd vaid unes käima. Ja käingi, sest üks osa hingest on sinna maha jäänud.
Sinu soojad jalajäljed on veel elumajast saunani viiva betoonplaatidest tee peal ju viimseni alles! Ja keerdtrepil ülemisele korrusele. Nagiseval parkettpõrandal tagatoas. Vanal heledast lakitud puidust peeglikapil liiguvad pärastlõunavarjud just niisamuti nagu Sinu ajal. Valge tahveldisega köögiuks kriuksub pisut. Ja süsimustalt läikiv kandiline raudahi õhkab toanurgas sooja pliidimüüriga võidu. On see vana, ühest servast pisut lohkuvajunud lahtikäiv voodi veel kusagil alles, triibuline sametine kate päevaks peale tõmmatud ja Sinu tikitud kassidega padjad ehteks kõige peale kuhjatud? Just nagu Sinu ajal oli, kallis vanaema...
Tüüakas pirnipuu köögi akna all ja päevaleitsaku eest maja varjus hõngavad lopsakate tumepunaste pojengide read. Tagaaia üle-elusuurune jasmiin, mille varjus peitus suur raudpada kastmisveega. Sealt ulatus välja voolik, millega Sa ühel heledal suvepäeval, mis võis olla mu varase lapsepõlve üks õnnelikumaid, kaltsuvaipu pesid, nii et veest rasked vaibad lärtsatasid üksteise järel päikeskuumadele teeplaatidele kuivama ja mina aina hüppasin nende otsas, nii et vett ja vahtu lendas igas suunas. See muru ja betooniga segunenud suvise kastmisvee lõhn seostub mulle ikka ja ainult Sinuga, armas vanaema!
Kriuksuv rohelise varrega kaevukook, suur arooniapõõsas teeservas ja valgeks võõbatud tüvedega õunapuud, mis ühes kauges meenutuses tühjal aiamaal karges talveöös seistes kuidagi külmetavatena mõjuvad. Raske raudplaadiga kinnikäiv kompostikast päris taga lõpus.
Selle vana saun-kuuri igiomast hõngu ei ajaks ma eales segi millegi muuga. Täpselt samuti on mul igal hetkel ninas Sinu nõudekapi, sahvri, pisikeses puitlaekas postkaartde kogu ja riidekapi magusvalulised, mälestustest tulvil lõhnad. Sinu lõhnad, ma kallis memmeke! Triibulises paberis pehmed iiriskommid. Krõbedad tanguvorstid- just needsamad, mis seal tuntud jõululaulus pannil särisevad, hapukurgid ja mulgi kapsad, mida keegi pole iial osanud Sinust paremini teha!

Sinu loomulik blond juus ( mida ükski omaaegne juuksur kunagi lokkida ei julgenud!) kandub nüüd meie pere naisliini pidi uhkelt edasi- lastelt lastelastele ja nüüdseks juba ka nende lastele... Näeksid Sa vaid, saaksid tugevate geenide üle uhkust tunda. Ja küllap Sa näedki, sealt kusagilt ülevalt. Sinu kaitsvat kätt ja mahedat pilku olen läbi elu endal tunnetanud.

Pistan roosipoti mulda, silun platsi üle- juba paari kuuga on siia siginenud omajagu käbisid, oksaraage, umbrohuheietki. Teen puhtaks hauakivi ja laterna. Küünla unustasin seekord hoopis, aga ehk augustivalguses polegi sellest veel suuremat lugu. Kükitan roosi juurde maha, kuidagi tunnen, et see vist meeldib Sulle, sest hauakivi tundub korraga soe. Kastan põõsa üle. Kaasavõetud veega. Ja hiljukesi ka silmaveega. Imelik on mõelda- nii palju aega on möödas, aga see valu nagu ei kuhtu ega vähene ikka veel. Olgugi, et käin siin Sinu juures, vanade väärikate mändide all ikka mitut puhku. Siin on kuidagi hea ja rahulik, justkui Sinu hingust on siin tunda.
Vara, jah, minu jaoks kaugelt liiga vara läksid Sa. Meie jutud jäid rääkimata, käimised käimata ja olemised olemata. Igatsus Sinu järele on aga jäänud, ajaga ehk omal moel kasvanudki, ja oma juured sügavale mu südamesse ajanud.
Ilusat sünnipäevakuud Sulle ja kohtume varsti jälle, mu armas kallis Sireli vanaema...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar