neljapäev, 5. november 2020

Lagendik

Tunnen end siin nagu oleksin jõudnud ära ja koju ühekorraga.
Hea ja rahulik on olla. Olgugi, et mingis mõttes ma pole siin päriselt ära, eemal ega eraldatud. Mitte kunagi nii päriselt kui näiteks saarel. Aga võibolla ongi mulle, mu hingele, mu sisimale loomusele ka seda vaja, et ollagi ainult pooleldi ära. Sest kusagilt taamalt kostab ikka lõppematu autode vuhin ja lärm Tallinna maantee poolt ja Uuemõisa poolt kostavad inimeste hääled läbisegi koduloomade omadega. Päeval valjemini ja tihedamini, õhtu- ja ööpoole vähenedes ja päris hilisel ajal pisitasa vaikides. Aga autod, need ei peatu päris vaikuseni vist isegi päris sügavas öös.
Käisin siin lagendikul korra suvel ka telgiga. Ja magasin kogu öö peaaegu et ärkamata. Sügavalt ja rahulikult. Mis on minu puhul päris ebatavaline, sest tavaliselt kusagil uues kohas olles, ja eriti veel telgiga, mis on õieti ju üks päris ebakindel paik ööbimiseks, ma tavaliselt und ei saa. Vähkren ja rähklen, pea segaseid mõtteid täis, vahelduva eduga poolunne vajudes varase hommikuni välja. Siis viimaks vajun oma lemmikusse, magusasse hommikuunne, mis soodsates oludes võiks kesta nii keskpäevani välja, aga suvel läheb enamasti juba mõne tunni pärast telgis nii palavaks, et seal ei kannata enam olla.
Tol pisut sombusel juuni nädalavahetusel, kui siin loodusvaatlusi tegin, olin ööle mõeldes targu kaasa varunud kõrvaklapidki, et oleks kergem unetuse aega mööda saata, aga neid ei läinudki vaja. Nii kui magamiskoti luku kinni tõmbasin, nii ma kohe ka magasin.

Sest õeti on see ju lagendik lagendiku taga. See koht on mulle oma ja tuttav olnud kogu lapseea. Selle vahega, et varem tundsin pigemini toda esimest lagendikku, mida lapsepõlvest mäletan ikka kui kevadistest nurmenukkudest hõngavat, kullerkuppudest kullendavat ja suurte mitmeharuliste kaskedega ümbritsetud lemmikpaika soise metsa vahel, mis on nüüdseks pooleldi kinni kasvama hakanud.
Praegu aga meeldib mulle too tagumine lagendik, millest mul varem aimugi polnud, isegi rohkem. Siin on mingit kosmilist rahu ja ürgsust. Suvel sain kohe saabudes kohaliku soku sõimu osaliseks, ilmselgelt olin tunginud tema maadele. Ta käis ja hurjutas ümber lagendiku kogu õhtu, siis magas vahepeal mõne tunni pisut eemal ( leidsin hommikul viimast ringkäigu tehes ta aseme tagumiste kaskede vahelt üleski) ja varahommikul hakkas uuesti peale. Tema möiratused ja haukumine kostis ikka kord ühelt, siis jälle teiselt poolt lagnedikku ümbritsevat roostikku ja madalat lehtpuumetsa. Ära minnes ta isegi vist jälitas mind mööda roostikku, et olla veendunud, et ma nüüd tõpepoolest ikka lähen, sest aeg- ajalt kuulsin sealtpoolt tasast ragstamist ning ühel hooletuse hetkel ta isegi vilksas korra nähtavale. Ehmatasime vist mõlemad ühevõrra, sest kuimina tardusin hetkeks, siis tema pistis kohe uisapäisa ja valjusti haugatades uuesti plehku, aga ütlesin talle mõttes järele, et ta niiväga ei ärrituks, ehk saame oma ühise lemmikpaiga jagamisega siin linnataguses metsatukas veel kenasti hakkama, sest tema lagendikule kavatsen ma ikka ja uuesti külla tulla.
Ja tulingi tegelikult veel mitmeid kordi nii suvel kui sügisel. Sel aastal oli ju nii erakorsdselt soe sügis, et puude lehed ei läinudki üldse punaseks, vahtrad jäid üsna ühtlaselt kollased ja haavad-tammed oli kuivpruunid kuni lehed suurte sahmakatena paari jahedama oktoobirlõpupäevaga langesid. Aga veel novembri alguseski õitsesid mu aias saialilled, kressid ja metsastrid. Ehk õitseksid päevalilledki, kui tormid neid maha murdnud ja teod õisikuid nahka pistnud poleks.

See tee, mida mööda nüüd sinna lagendikule pääseb nii linna kui Uuemõisa poolt, on ka võrdlemisi uus ja see vana, üle lodude ja karjamaade käinu, on sootuks unustuse hõlma vajunud. Hea tahtmise korral muidugi saaks ka ümberkaudu tulla, kummikutega poole põlveni sinakalt helkivas mudases soovees kahlata ja läbi aina tiheneva roostiku ragistada, aga ega seda tahtmist nii kergesti enam tule, kui saab ka lahedamalt ja kuiva jalaga. Või võib tulla ka hoopis mööda tihedat lepistikku, kus ainsaks orientiiriks vaid kitsuke mudane kraav, mis kulgeb läbi kogu selle metsa ning mille ääres kevaditi õitses kunagi ja vist õitseb nüüdki hulgi nii varsakapju kui metsikuid iiriseid, ja mis aitas mul suunda hoida tolgi imelikul korral, kui ei tea mis nooruse uljuse või seiklusjanu tõttu otsustasin metsa minna hoopis teisest servast, kui seda harilikult tegin, et vaadata, kas ka sealt, selle üksiku suure tamme taga algava tiheda lepisitiku vahelt pääseb viimaks välja tuttavale lemmiklagendikule. Pääses küll, aga oh mis aega ja vaeva see kõik võttis! Jalad olid läbimärjad, juuksed oksa- ja lehepuru täis, käed kriimulised ja sääskedest söödud, hinges segiläbi eksimise hirm ja uudsuse võlu ning viimaks muidugi ka päralejõudmise kergendus, aga kõigest muust enam hoopiski säärane tinane väsimus kontides, et ei mäletagi täpselt, kuidas ja kui kaua ma sealt hiljem koju tagasi vantsisin...

See paik, see kaskedega ehitud lepisitikutagune, mille vahelt kulges ka mu kunagine müstiline suusarada sel ainsamal talvel, mil üle kõige maailmas armastasin suusatamist ja leidsin omale pelgupaigaks mereäärse nõmme, tundub mulle aeg – ajalt siiani justkui unenägu, mida lapsena vaid ette kujutasin või millest toonastes lapselikes unelmates unistasin kui kohast, kuhu kunagi oma maja või onni ehitan ja sinna päriselt elama lähen. Aga nüüd seal käies saan aru, et kuigi aeg on seda paika tagasipöördumatult muutnud, on seal siiski veel leitavad üksikud tunnismärgid, et see siiski pole olnud minu unistuste vili ega romantiline väljamõeldis.
Paar suuremat kaske on lagendiku ühes servas veel täiesti olemas, ehkki toda kõrgendikku, mida nii selgesti seal ümber mäletan, pole enam. Nagu pole enam ka ühtki kullerkuppu. Nurmenukud veel on, ehkki nad on kolinud nüüd kaugemale kaskede alla ja sealt edasi tagumisele lagendikule. Nende kahe lagendiku vahelt avastasin oma suviste loodusvaatluste käigus muide ka kolm looduskaitsealust orhideeliiki: halli käpa, ööviiuli ja suure käopõlle.
Oma maja poolt läbi roostiku tulles oli aga alati esimene märk sellest, et kohe oled kohal, üks vana pikalivajunud (või pandud?) betoonpost, väga imelik ilmutis inimeste maailmast kesk looduse iseolemist!, mille peale ronida, et siis viimaks sooveest väsinuna mõni meeter kuiva jalaga kindlal pinnal edasi astuda. See post on endiselt samal kohal ( ja kes või kuhu seda olekski sealt pidanud vahepeal liigutama), loodus on ta nüüd muidugi hoopis rohkem omaks võtnud, oma rüppe peitnud, nii et sammal, kuivanud lehesodi ja igasugu väädid katavad seda peaaegu ühtlaselt, ent äratuntav on see post ometigi.
Samamoodi olen vahepeal kahelnud, kas see pisike roheline onnike, mida seal üksvahe mäletan olevat seisnud, oli seal lagendikul ikka päriselt ka olemas, aga ju vist ikka pidi olema. Sest just sellest imelikust tillukesest onnist keset kodumetsa, millest siiani ei tea, kes ja miks selle sinna tõi või ehitas ja mis mõne aja möödudes niisama salapärasel moel kadus kui tekkiski, said alguse mu sisimad ihalused minna ka ise ükskord päriselt niimoodi ära. Päris omaette, päris metsa sisse, päris oma onni. See imelik ihalus elab mõnes mõttes mu sees veel tänagi edasi, ehkki saan arukalt kaalutelles aru, et see on üks igati ebamõistlik soov ja isegi kui see soov täituks, ma ihuüksi kusagil metsa vahel kuigi kaua vastu ei peaks ega elada tahaks. Aga unistada ja lasta mõttel lennata on vahel tore või lohutav ka lihtsalt niisama unelemise ja fantaasialennu enda pärast.

1 kommentaar:

  1. Tere, minu nimi on Claudia Klein, olen sakslane ja osutan finantsteenuseid. Kas vajate kiiret, pikaajalist või lühiajalist laenu, mille intressimäär on madal ja madalam kui 3%? Kas majanduse raskused mõjutavad teid? või on teie pank või mõni muu finantsasutus teile laenust keeldunud? Pakume turvalisi laene.
    Laenupakkumise kohta lisateabe saamiseks saatke mulle oma soov e-posti teel: spotlightglobalservices@gmail.com või WhatsApp: +4915758108767

    * Kas otsite raha võlgade tasumiseks?
    * Kas otsite raha oma ettevõtte loomiseks?
    * Kas otsite laene suurte projektide elluviimiseks?
    * Kas vajate vähem kui 24 tunni jooksul laenu?
    * Kas vajate kiiret laenu erinevatel eesmärkidel?

    Kui teie vastus on jaatav, saan teile abiks olla.

    * Võin teile pakkuda kuni 15 000 000 euro suurust laenu.
    * Tagasimaksmiseks võite valida 1 kuni 30 aastat.
    * Saate valida kuu- ja aastamaksete kava vahel.
    * Paindlikud laenutingimused.

    Kui olete huvitatud, pöörduge minuga selle e-posti aadressi kaudu: | spotlightglobalservices@gmail.com | Või WhatsApp: +4915758108767

    Teil on 100% garantii, et saate oma laenu selle laenutehingu lõpus.

    Saate meid hõlpsasti meie veebisaidil vaadata: || https://spotlightglobalfin.wixsite.com/financial ||

    Oleme kirglik rahalise kaasatuse arvestamise eest. Meie laenud ja investeerimistooted on loodud teile mugavuse ja väärtuse pakkumiseks.

    Spotlighti globaalsete finantsteenuste abil saate hüvasti jätta kogu oma finantskriisi ja raskustega, kuna oleme sertifitseeritud, usaldusväärsed, usaldusväärsed, tõhusad, kiired ja dünaamilised

    Soe soov
    Claudia Klein

    VastaKustuta