Kolmapäev, 21. oktoober 2009

Päikesekullane hommik

Näh, nagu ikka, kipuvad ilmateated täpselt ööpäeva hiljaks jääma. Ilus ilm jõudis pärale täna hommikuks ja asjad loksusid nagu imeväel oma õigetele kohtadele.
Eile õhtuks olin peale ennast hingetuks tormamist ja kiirustavat sehkendamist õhtuks omadega täitsa autis- mõte ei võtnud ja tujugi muutus virilaks... Sain ise ka aru, et see on puhas väsimus ja andsin omale sisimas käsu õhtul enam üldse mitte mõelda, üldse mitte olulisi asju arutada, mis siiski ju kuklas kummitasid ... ( Nooh- jah, juba enam -vähem Õnne tn Mare teema, et lase vabaks, lase vabaks... Naljakas ja kulunud küll, aga täitsa toimib!).
Ja tänane hommik on olnud taas väga ilus- lahendamatuna näinud ja rasked asjad lahenesid päris iseenesest ja see võrratu ilm ... uskumatu kohe, kui suur võime on sel inimese meeleolu muuta. See kauaigatsetud soojem õhk ja eriti päike, mis on nii värskendav ja optimistlik peale pikka vihmaperioodi, kilgendavad sügavad lombid ja ikka alles peaaegu täies sügisehtes puud. See on vaimustav ja kaifisin täiel rinnal tänahommikust pikka bussitiiru saarel. Tööle jän seetõttu küll pool tundi rohkem hiljaks, aga samas polnud see ka kuidagi minu teha, et hommikuselt Vormsi praamilt kogu jalgsi reisiv inimestehulk joonelt kohalikku bussi edasi suundus, kus kes siis soovis Diby ja kes veel kuhu. Tavaliselt mulle sellised täiskiilutud bussides sõitsmised kohe sugugi ei sümpatiseeri, aga täna hommikul oli meel kuidagi helgem, hing ümises vaikselt omasoodu, mõte lendas nagu ikka omi radu ja kulgesin rõõmsas hommikus mööda oma armsaks saanud saarekest aina ühest külast teise.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar