Esmaspäev, 19. oktoober 2009

Õnnest, mureliku suuga ....

Ah, elu on ikka vahel ilus. Minul vähemalt oli üks kaunis ja mitmekihiline nädalavahetus, mis mõneti tegi taas hinge rahutumaks, mõneti jälle rahustas ülimalt maha.
Seekordne nädalavahetus algas peaaegu et juba neljapäeval (õhtul)- tilkuvalt vihmasest rõskusest hoolimata oli toas küünlavalgel nii soe, nii soe … Ja hoolimata unetust ööst oli ka reede hommik imetabane – ärgata üüratult vara, nii et väljas on alles pime, olla juba sekundite pärast virge ja ergas, naeratada endale peeglist vastu, sest lihtsalt tunned end ootamatult ilusa ja õnnelikuna ( see ju minu puhul tõesti üleharv nähtus) ning peale praktiliselt jooksu pealt joodud kohvi lõdised juba rõskes bussipeatuses ja muretsed, kas ikka jõudsid õigeks ajaks või on buss juba läinud … Siis korraga näed imet enda ümber laiumas – vihmast tilkuv unine saar, mis hommikuhahetuses su ümber aegamisi ärkab, on alles tiheda niiske udulooriga kaetud ning mähkub su ümber hellakstegevalt turvaliselt . Ei taha korraga enam kuhugi kiirustada, ei taha siit enam sammugi eemale astuda, tahaks hoopis seda rahu ja ilu kallistada. tahaks seda äratundvat silmapilku igavesti endas kanda. Istud kui poolunes heljudes bussi ja unustad enda pilgu hetkega aknast välja - imetlema, imestama . Aina udused maastikud, saare metsased-käänulised- sügisesed teed su ümber keerdumas. Kõik need alles hommikuunest süütud ja kobavad varahommikused külad – esinduslik Rälby, kodune Diby, kergelt räämas Norrby , ulmeline ja igatsusi äratav Söderby -, millest läbi kihutad, on juba nii omased ja tuttavlikud, aga paks, tihke, läbipaistmatu udu muudab paikade väljanägemist, tekitab neisse juurde aimamatuid saladusi ja kes teab, ehk ka olemust … Kui laev vääramatu enesekindlusega udu tõttu vaevuaimatavast kaist eemalduma hakkab, ohkad endamisi vaikselt ja juba enne ärajõudmist hakkad saarele tagasi igatsema.
Laupäeva veetsin Haapsalus- uimaselt, laiseldes, lihtsalt endamisi kulgedes. Ei kiirustanud kuhugi, lasin end voogudel kaasa kanda ja leidsin end õhtu hakul taas … oma armsast majast, oma südamevalust, oma lapsepõlve peegeldustest, magusast ja valusalt haavu käristavast ühteaegu. Istusin krihmu-krähmuliseks kulunud pesemata aknaga, aga soojas köögis ja sõin lapsepõlveaegselt taldrikult kapsasuppi värske tomatiga- maitses õdusalt koduselt ja uudselt ühteaegu, ümber kõige lähemad inimesed perekonnast ja tundsin midagi imelist …. Ei, ma valetaksin kui ütleksin, et olin just sel ajahetkel, sel koliseval valgel taburetil, selja taga hubisemas praguline pliit, õnnelik. Ei, sellistest väikestest, igapäevastest imedest saab tegelikult alles hiljem aru- et vot just see oli hetk õnne, rahulolu, kindlust …
Köögist kulges me tee edasi hämarasse, sahisevasse ja külma tagaaeda- ikka otseteed läbi tuttavliku, endiselt salajasi varje ja õilmitsevaid mälupilte täis maja – ja korjasime läikivaid puna-rohelisi talveõunu ( kui suureks ja võimsaks on jõudnud kasvada kõik õunapuud ja kui ehmatavalt saagist lookas nad sel aastal siingi on!). See oli nagu lõbus hoogtöö – täis korvid läkitati ühiste jõupingutustega keldrisse, kus need kiirkorras küünlavalgel tühjaks laoti, tühjad tagasi aeda, et pimedusega võidu joostes enne torme ja talve saagid salve kanda. Kõik olid nii üksmeelselt töös, nii loomulikud ja sõbralikud ja vahetud …. Selle hetke, selle õhtu võrreldamatut tunnet on tõesti raske sõnadesse panna. Ja seda kodust õnnetilgakest ei vahetaks maailmas millegi vastu …
Ja kui ma hiljem kütmata suures toas istusin ja imestasin – ikka seesama diivan, nüüd nii madalaks ja kõvaks kulunud, ikka needsamad kootud villased katted üll, ja seesama veneaegne grammofon ja vaip ja uhke sektsioon ja … Aeg seisab selles majas tõesti paigal. Minu õnneks!!! Et saan vähemalt vaevata tulla tagasi aastatetagusesse aega. Kuigi on valusalt kurb, et küttesüsteemi pole enam ollagi, et katus laseb läbi ja pole võimalust neid parandada. Et kõik siin aina kulub ja muutub hapramaks ja aegub ja pehastub ja laguneb ja sina ainult vaatad pärani silmi, nutt kurgus, ja tunned, kuidas käed sügelevad päästmise järele – mälu või maja või lapsepõlve või ma ei tea mille veel päästmise, kokkukorjamise, tagasikleepimise järele … Aga käed jäävad lühikeseks, sest sinu tegudele pole väljundit, pole reaalseid võimalusi, sest aeg ja ruum segavad ennast halastamatult vahele. Sest sa ei saa oma tegutsemistele vastust, pole võimalust ise nende keskel elada. Et ruumi omamisese õnnest üksi jääb tegelikult päästmatult väheks.
Ma näen ja tunnen ajuti suisa füüsiliselt, et see maja anub ja lausa karjub päästmise järele, see kriibib hingest tükke välja, aga ma olen nii abitu … Ma olen ennast sellele majale lubanud, olen andnud mõttes suuresõnalise tõotuse temast mitte iialgi loobuda. Kahjuks on minu ainsateks vahenditeks hetkel ainult suur-suur tahtmine, veel suurem südamevalu pihkudest libisemakippuva pärast ja olen õnnetu oma oskamatuse, suutmatuse ja kogu maailma ebaõigluse pärast …
Siiski loodan, et kord tuleb päev, kus olen parem, tugevam, tegusam, võimekam ja materiaalsem inimene, teen oma lapsepõlvemaa korda ning elan seal täieõiguslikult oma elupäevade lõpuni.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar