Neljapäev, 15. aprill 2010

Areneb

Seoses uue õpitava erialaga olen enda juureski täheldanud teatavaid arenemise märke.
Et mitte asja salata, ütlen otse, et läksin õppima loodusgiidiks, aga seal esimestes auditoorsetes loengutes oli küll tunne, et olen vaatamata oma suurele loodushuviline sattunud üpris valesse kohta. Esiteks puuduvad mul absoluutselt igasugused giidile kui eeldatavasti igati asjalikule, avatud, valjuhäälsele ja juhtivale persoonile vajalikud isikuomadused. Teiseks on enamik inimesi seal kursusel minust palju vanemad ning mis eriti oluline, tundub, et ka märksa rohkem kõige loodusega seonduvaga kursis. Mina ei jaga, tuleb välja, suuremat ei taimedest ega lindudest-loomadest, maastikuvormidest ega eripäradest, nende määramisest, äratundmisest rääkimata. Kui väga paljud teised osalejad õppejõudude tekstile agarasti kaasa rääkisid, teinekord neid omalt poolt isegi täiendasid, siis mul oli ainult suu ammuli kuulamise rõõm...
Aga nüüd, peale kuuajalist õppeprotsessi olen teinud siiski mõningaid edusamme:
1. kuulasin paar õhtut tagasi õues õhtuhämaras linnuhääli ja suutsin ära määrata, et lind, kes laulab umbes päikeseloojangu paiku kõrges kuuseladvas pikalt ja kõlavalt "Titi-uu, titi-uu", on laulurästas! (inglased jällegi kuulevad linnukest küsimas "Did you do it? Did you do it? ja ennast parastamas "YOu did, you did!" ja see kõlab sama hästi kui minu kuuldud titi-uu...)
PS. Laulurästal on tõesti väga-väga ilus laul, vanarahvas pole teda mitte asjatult abiööbikuks kutsunud, kui ei usu, minge kuulake ise!


2. Eile õhtul Oskariga jalutades kuulsin ära ka punarinna heliseva-vuliseva trilleri, mis kõlas ka eriti selgelt just vahetult enne hämardumist ja sobiks oma äreva ja elurõõmsa kõla poolest tõesti enam hommikuhahetusse kui loojangusse.


3. Sain loengutest soovitatud tarkadest raamatutest teada, et taim, mida juba lapsepõlvest peale olin ekslikult pidanud karukellaks, on tegelikult hoopis ojamõõl.

Tarkus tuleb tasapisi!!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar