Tõmbleb

Jah, nii nagu see suur ja ilus kevad päriselt pihta saab hakata, on minul talveuni silmist pühitud ja võimatult suur rahutus hinges. No ei püsi enam paigal, kusagil ei saa õiget asu, miski nagu sunnib aiva ilma mööda ringi kappama. Talvine tasa ja targu olemine on äkitselt asendunud rapsiva ärevuse, läbematu ootuse ja minemise tungiga. Hinges haigutaks nagu mingi mustav tühimik, mida tuleb täita. Jah, ma tean, millest see tuleb ja miks ma niimoodi tõmblen. Annan endale sisimas aru, et see pole ehk kõige mõttekam, aga ei malda kodus istuda. Tunnen, nagu elu läheks kuidagi mööda, kui nelja seina vahele peitu jään... Masendus ja eufooria vahelduvad mu meeleoludes praegu kohe eriti kiirelt. Ja ega rahvasuu valeta kui ütleb, et kõige parem rohi üksinduse ja kurbuse vastu on TEGUTSEDA!!
Niisiis olen aina linna ja saare vahet pendeldanud, viimasel ajal lausa 2-3 x nädalas. Kavatsen ka edaspidi samas tempos püsida, see ajab kurvameelsuse eemale ja õnneks pole ka tegevuse puudust niipea veel karta. Tulemas on paar toredat loodusmatka, line-tantsumaraton, nõidade kantripidu .... Kavatsen kõigest aktiivselt osa võtta.