Maikuu muudkui kulub, tirtsuke on juba pikki päevi ikka haige, olen vahelduva eduga pool päeva tööl ja poolteist kodus istunud, nokitsenud siin ja seal. Ees ootavad suured muutused elus. Ei tihka neist veel valjul häälel kõnelda, aga..
Tjah, mai on ilus kuu. Minu lemmik mõneti.
Rohi juba kasvab vana kulu seest läbi, pihlakad on oma lehesõrmed sirgu ajanud, toomingad on õrnrohelises kuues.
Nurmenukud on alles väikesed nublud, aga peagi paistavad õitsele puhkevat nemadki.
Pääsukesed on kohal ja vidistavad hommikuti räästa all, mu musträstapaaril on tiivad tööd täis, sest pesakastis siutsub terve rodu näljaseid nokki.
Kägu kukub. Eile kukkus mul päris õue all, lindu ennast küll ei näinud, aga hoov kajas võimsalt vastu.
Ainult oma iga-aastast suurimat lemmikkülalist, ööbikut, pole veel kuulnud. Ennevanasti kuulsin teda esmakordselt laksutamas ikka juba nii 6. mai paiku, aga sel aastal on olnud vist ka tavapärasest pisut jahedam kevad, Vähemalt meil siin lääne pool. Nurmenukud on ju alati emadepäeva juurde kuulunud, sel aastal polnud veel peale pisikeste õiealgete kulu sees madalal neist suurtsugu lilledest midagi märgata.
Emadepäev oli natuke rõõmus ja natuke kurb. Rõõmus, sest armas A kinkis mulle selleks tähtsaks päevaks lilli ( ei mäletagi, et keegi seni seda teinud oleks, aga mul võib ka väga halb mälu olla ses osas), kurb oli sellepärast, et tirts oli haige ja paljud teised lapsed ka. Kontsert jäi kuidgi tühjaks, mitte laste esinemiste, vaid publiku mõttes. Lapsi-esinejaid oli küll vähe kokku tulnud, aga kõik tulnud on siiski mu meelest tublit tunnustust väärt ( selle nad ka suure tordi ja muu ninni-nänni täis laua näol peale kontserti õnneks traditsiooniliselt said). Kurb, et keegi ei viitsi end siin saarel niigi palju liigutada, et end vähemalt laste vaeva tunnustamagi tulla.
Ah, meeleolu on nii hüplik ja emotsioonid nii laes, et ei ütle hetkel rohkem midagi.
Tuul. Meretuul. Ja lained, lained meredel. Tuul neid hoiab koos, lahus ka sama tuul...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar