Neljapäev, 20. mai 2010

Elu läheb edasi

Jahh, see suur ja raske koorem hakkab hingelt tükkhaaval pudenema.
Füüsiliselt olen nüüd jälle enam-vähem korras, hingeliselt... narmendan mõnevõrra. Leinad on leinatud, reaalsusega lepitud, eks tuleb edasi minna.... Leppida saatusega, mis ei taha mu elu muuta selliseks, nagu oma unelmais olen soovinud.
Võib öelda isegi- hea, et veel niigi läks... Tuleb elus teatud asju veidike ümber hinnata, oma suhtumistes paratamatult korrektuure teha ja vaadata, kas ja mis üldse edasi saama hakkab. Väga kurb on, tean ju, mida tegelikult ette võtta tuleks. Aga ma ei suuda. Õigemini me... ei suuda. Vist. Vähemalt mitte veel.
Aga pilt asjade tegelikust seisust on kindlam, valusam, karmim. Oma viga kah, et nii naiivne olin ja paljusid asju läbi roosa vahu vaatasin.


Olin kogu teisipäeva linnas, üritasin tuhmistunud meeli klaarida. Ilm oli imetabaselt kena, suviselt soe päike paitas ja tuult peaaegu et polnudki. Jalutasime tirtsuga pikki tunde mööda Haapsalu mereäärseid, suur luigeparv piki väikest viiki meid jälitamas. Püüdsime neile võilillenupse loopida, aga tuulega kandusid need hoopis teisele poole. Vaesed ärarikutud linnalinnud, need uhked kühmnokad, lootsid ilmselt meilt saia või muud nokapärast saada, aga meil (õnneks) polnud neile midagi anda.
Njah, nii me jalutasime, tirts nautis vabadust, mina tuulutasin lihtsalt raskeks kippunud mõtteid. Lõpetuseks käisime veel Aafrika rannas kiikumas ja jäätist söömas ning üks suur valge-punase kirju kass tuli minuga tutvust sobitama. Vaatasime linnutornist üle lahe Noarootsi poole, olemine läks peale viimase nädala läbielamisi helgemaks.
Elutahe tuli tagasi...Peaaegu ....

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar