Laupäev, 10. juuli 2010

Leitsak... remont... Nostalgia...

Ah, kuidagi nii tujust ära olen täna. Tunnen ennast üksiku, mahajäetu, abituna, nii et enesehaletsus kohe kipub peale. Ei tule ka targast ja tarmukast asjatamisest miskit suuremat välja, sest õues on hommikutndidest peale nii palav, et isegi minul, va igavesel külmavaresel, jooksevad higinired mööda selga ja loidus vajutab oma punase pitsati minugi laubale...
Püüdsin eile õhtul ja täna hommikul remondiga nii-öelda tõsisemalt alustada. Nädala algul tõin linnast pahtli ja seinavärvi koos muu asjakohase tarbekraamiga läbi häda ja viletsuse viimaks kohale, endal süda värises sees, kas sai nüüd ikka kõik toodud ja õiged asjad sealt poest ja hoidku küll, kui midagi peaks remondiga viltu minema, sest niigi on poolteist tuhat krooni lauldes juba oma teed läinud. Ja see on alles algus!!! Vaatasin 3 päeva jubedusest judisedes remondiasju kööginurgas ega julgenud sõrmegi nende poole kõverdada. Hirm on midagi ära rikkuda, midagi valesti teha. Esimest korda ja ihuüksi koretrit remontimas, see võtab mu nii kõhevile, et kohe on võetud.
Vot eile tegin viimaks kindla näo pähe ja asusin vana värvi sentelt maha kraapima. Algus tundus lihtne. Kaheksakümnendad taustaks üürgama:

Siiis ikka veel üürgama:


Ah, millised ammused lemmikud!!:


Peale esimest tolmus ja higist tunnikest enam nii lihtne ei tundunud, sest kuigi enamik värvist tuleb kenasti sirinal maha kui natuke otsast tõmmata, siis paiguti on värv jälle nii kinni, et ka terava pahtlilabida otsaga ei õnnestu seda maha kaapida muidu, kui tuleb seina uus auguke nühkida (ja hoidku küll, see auguke tuleb ju hiljem jälle kinni pahteldada!). Ja siis veel igasugu õnarused ja kitsaskohad, kust värv kas liiga hoogsalt või väga vastutahtsi maha koorub ja eriti hull on lugu lae lähedal, sest laevärvi nüüd küll maha koorida ei tahaks, aga see liitekoht on üsna peenike neil. Nii olen praegu mööda laevärvi valget triipu lõiganud pahtlilabida servaga sellise vahejoone, et 2 värvi eraldada ja see on jubetult aega ja täpsust nõudev töö, mis mu juba 2 tunniga päris ää väsitab. Tulemusega ma muide kah üldse rahul ei ole...Narmendav ja konarlik jääb see serv...
No hirmus töö ühesõnaga kogu see remonditamine- näib, et kogu nädalavahetus lähebki vaid seinte puhtaks saamise alla ja siis tuleb pahteldamine (mind juba hoiatati, et see osa tööst on see kõige tolmusem) ja siis veel värvimine. Oh jeerum, pidin ma selle nuhtluse üldse ette võtma, ühtki abilist, kes kõik tulla lubasid, kah kusagilt ei paista, muudkui üksi palehigis ja enesehaletsuses rügan, isegi randa minemise tuju võtab ära selline asi. Oleks parem võinud veel aastakese ehk paar narmendavate seintega korteris edasi elada - pildid koldate kohtade peale ette ja asi moos. Ah, ma ei tajha sellesl teemal üldse rohkem rääkida. Praegu.

Leidsin viimati oma sünnikodus käies ühe imeilusa suure ja raske õlimaali. Arvan, et see võis kuuluda mu vanaonule- selline sini -roheliste ja kollakate toonidega, seal on kujutatud vist üht meie maakoha lähistel asuvat metsajärve, puhkevate vesiroosidega ja... ilus ja nostalgiline leid. Veel leidsin üles ja tõin enda juurde vanaemale kuulunud suure värvilise põrandavaasi ja ühe raske tumedat tooni naisekuju, mis tal vanasti ikka suurel ümmargusel laual tavatses seista ja oma veidi üleoleval ilmel üle toa vaadata.
Hea tunne on, kui saad üdini omade asjadega elamisse uut energiat tuua ja vanu asju eemale heita, mis on muutunud koormavaks. Olen adunud, et ma ei karda enam oma elutuba, varem pelgasin pisut seal toas olla, sealt isegi läbi minna, kui väljas juba hämarduma hakkas. Nüüd enam mitte. 0len teinud toa enda omaks. See on hea tunne.
Ah jaa, oma tohutupaksu Jaan Kaplinski luulekogu tõin ka ära, raamat oligi, nagu kartsin, kolikambris seistes veidike niiskust saanud ja lehed on kergelt krimpsus, aga õnneks mitte midagi väga hullu. Mu lapsepõlvetoa lõhn on sellel raamatul mõnusasti küljes, kuigi raamatu ostsin vaevalt 8 aasta eest. Kolides tundus ta mulle liiga suur kaasa võtta, nüüd on armas neid kuue-, seitme ja kaheksakümnendatel kirjutatud loodusluuletusi õhtuti lugeda. Nostalgitseda.
Olen kurb ja rõõmus ühekorraga. Hing valutab millegi nimetu pärast hirmsasti.
Ma ei saa aru, mis mul viga on...

1 kommentaar: