Teisipäev, 20. juuli 2010

Ruhnus käidud...

...nagu naksti, kui nii võib väljenduda. Iseenesest oli väga tore reis, millele leidub vaid kiidusõnu ja jääb kindlasti ka palju häid mälestusi, aga...
Kõik päris naksti ei käinud. Kõigepealt tuli ju läbi teha pikk merereis- ikkagi oma 5 tundi ja pisut enamgi Lily-nimelise kaatriga üle avamere loksuvate lainete, mis vahelduva eduga meile ka reisjate ruumi sisse püüdsid pugeda ja nii mõnegi (olgem ausad, tegelikult vähemalt pooled meie ligi 40 reisijast) suuremal või vähemal määral näost roheliseks ajas ning reelingu äärele kalu söötma kupatas...(jah, vähemalt nii tark ma sedakorda olin, et Bon Voyage tabletid kaasa haarasin ning sestap jäi see "lõbu" minul maitsmata...)
Uuh, see katsumus õnnelikult seljataga, saabusime keset suurt päeva viimaks päikselisele Ruhnule. Saar oli väga tore, esimestest hetkedest peale sümpatiseeris too paik mulle igati. Tõeline, ehe väikesaar - palju metsistunud maad, üksainumas tilluke külake keset saart, paar kirkut, talumuuseum, tolmavad käänulised tanumad ja saare tagaosas öeldi asuvat vaid karja- ja heinamaad.
Meie ööbimispaik- Ruhnu koolimaja- oli ka väga armas ja arhailine - ei vähimatki märki euroriigist- kõik oli vana ja just parajalt kulunud - iidsed põrandalauad, vanad nostalgilised rohelised tahvlid, aasta- aasta järel üha paksema värskendava värvikihi alla mattuvad seinad ja koolilauad, nurgas lösutavad suured mustad ahjud, tagahoovis suur õunaaed. Hmm, nojah, maja ise võiks kindlasti talveperioodil soojapidavam olla ja ka välisilme oli tal parajalt kulunud, aga see pole ausalt tunnistada ka absoluutselt minu kui juhukülalise mainida- arutleda.

Ja no muidugi Ruhnu ühed põhilisemad vaatamisväärsused- kirikud, esmalt pisem ja vanem ning täiesti ainulaadne kogu Baltikumis (kui mitte Euroopaski) puukirik- klaasimaalikesed akendel, suured kunstiteosed seintel, peremärkide ja muu iidse eestirootsi sümboolikaga kirikupingid, paremal suuremad ja mugavamad meeste omad, vasemal kitsukesemad naistele, ja otse loomulikult suur uhke kristall-lühter, ühe Ruhnu lähistel ümber läinud laevaseltskonna kingitus ruhnlastele nende merehädast päästmise eest.
Suur kirik oli lihtsalt väga hele ja soe ja kaunis, aga vana puukiriku atmosfääri on raske kirjeldadagi. Seda peab küllap igaüks ise kogema, tunnetama, aistima. Eriti tore, et just sel laupäeval, kui saarel olime, korraldati puukirikus ka jumalateenistus, kus samuti ära käisin- hinge puhastamas ja patte lunastamas. Sain seal istudes toda väga vana ja väärikat hingekarjast kuulates järsku ka aimu, miks inimesed kirikus üldse käivad- see ongi aeg enesega olemiseks, väikseks tagasivaateks lähiminevikku. Hmm, seda on raske kirjeldada, aga ma sain sellest fenomenist, mille üle seni tulutult juurelnud olen, viimaks ometi aru.
Tore oli ka Ruhnu muuseum ja selle juhataja Märt Kapsta, kes rääkis ülipõnevalt ja ladusalt poolteist tundi saare varasemast ajaloost nii, et unustasin end suu ammuli kuulama ning hiljem imestasin, kuhu see lubatud ekskursioon saarel siis jäi kuni viimaks taipasin- see ekskurioon toimuski mu oma mõtetes, polnudki vaja kusagil ringi tallata, see matk oli kujuteldav ja ometi üdini rikastav.
Reedel ja laupäeval oli ilm ka ülimalt suvesoe ja põuane, kuid õhtuse simmani ajal, kui Tuulelõõtsutajad vägeva ja pika kontserdi andsid ning rahvas vähemalt kaheni öösel Ruhnu laualulava esisel jalga sai keerutada, sähvisid metsa taga öötaevas häältult välgud, mis öö väga müstiliseks muutsid.
Ja pühapäeva hommikul hakkas sadama - pikalt ja põhjalikult. Siiski võtsime end kokku ning käisime ära ka Limo rannas. No seegi oli vaatamist ja tunnetamist väärt, sest tegu oli imekauni liivarannaga ning avamerelt uhtusid randa mõnusad ja vahused lained. Ka vesi polnud siin supisoe, nagu enamikes suuremates randades, kus seni käinud olen, vaid virgutavalt jahe. Samuti oli sinnasamasse randa üles upitatud tore palkehitis nimega Limo saun, mida saab endale suvitamiseks vist väljagi üürida, selle kõrval rannas aga soojendatav mereveega tünnisaun või-bassein. Katsusin näpuotsga- oli täitsa soe vesi. Ja need uhked liivaluited laulva liivaga- neid juba oma kodusaarel kusagil ei kohta.

Tjah, nüüd oleks vast pika jutu järel paslik hetk küsida, miks ma sinna Eesti kaugeimasse puntki siis üldsegi ronisin? Vastan ausalt:
!) seal toimus Eesti saarte folklooripäev, kuhu ka meie saarekese esindus kenasti palutud oli
2) seal elab(elas?) mul paar tuttavat, keda väga tahtsin näha.
No esimese punkti osas läks reis igati täie ette - esineda saime, oma folkloori tutvustada ja teiste omadega tutvuda samuti. Oli parajalt suur ja parajalt väike, meeleolukas seltskond ning süüa anti Ruhnul ka superhästi!
Teise punkti osas jäi mul süda hirmsasti valutama. Uuh, jah oma kallist sõbrannat ja kunagist pinginaabrit ma küll vilksaimisi nägin, üsna mitmel korral lausa, aga paraku ei enamat. Eks omajagu süüd oli siin ka sellel pühapäeva hommikul alanud padukal, mis meie plaanid kokku saada nurjas, aga liskas oli veel paar toredat noorsandi, kellega kunagi nii aastat kolm-neli tagasi tuttavaks sai saadud kes selgusid olema ruhnlased ja keda mu oma kodusaarelt kindlasti kästi ka teiste poolt tervitada. Ehh, jälle plaan lörris- ei näinud neid, ei osanud ka kusagilt otsida, tervitused jäidki edasi andmata. Nukraks tegi see pool asjast. Igal juhul tervitan Andrest, Jürit ja kogu nende kirevat vahmiili siis vähemast siin, blogilehekülgedel ja loodan ka, et Annega saan siiski lähiajal kokku ja istume ning räägime jälle maailma asjust nagu see meil ennemuiste kombeks oli.
Sedapalju siis Ruhnust ja ruhnlastest sel korral.

1 kommentaar:

  1. Olen samuti ses vanas kirikus teenistusel käinud. Ja mõte, mida mõtlesin: küll neil vanadel eestlastel oli alles kuri jumal... selline rõhuv tunne, kosmose kõikvõimsuse ja enese putukaks olemise tunne, kuidagi tammsaarelik miskipärast lausa :)
    aga ma olen ise ka muidugi vana patukott, seepärast ilmselt :D

    VastaKustuta